Eikellegimaa. Parim ravimtaim. Tere õhtust, kullakallis. Kuule rahvas, mina olen Tiit, kus nad selle saate nimetasime, eikellegimaa saade mahub ära tunni aja sisse ning sellesse ühte Komeiljoni tundi, mille keskel raadio kohe lainetihedusele on kellelegi ma kuuldav, mahub täna terve tosin üsna ise järelikult meele olutsevat muusika miraaži. Need muusika miraažijäljed on jäänud helilindi külge aastal 1982 kuni 90. Kõik need kaunisti kummituslikud lood on ühe ja sama mehe kirjutatud. Suur osa neist on ka tema enese poolt üksi mängitud ja lauldud vaid mõned neist on salvestatud pisut suurema kaaskonnaga. Nii mõnedki neist paladest kõlavad selles saates õigupoolest lõpetamata kujul sest teistsugust kuju paljudel nendest polegi, sest pole ka enam autorit ennast, kes nad lõpule viiks. Ometigi on iselaadne ilu ja värelev võru arvatavasti äratuntav nii hästi neis kummalisi katkendeid kui ka terviklikumatest teostustes meestele muusikat mängib täna ei kellelegi, ma on. Õieti oli Artur rasel. Äsja kolm genominutikest valitsuses eikellegimaal pisikene peataolek. Teisisõnu Dali seriaatul Racheli salalik, sametine ja sunnis pisipala lillast aastast 1982. Arton rasselli Ameerika tšellist, helilooja, laulja, arranžeerija, noor elu, kogu tema elu mahtus mõnda lappi aastakümnesse. Artur Rasva suri 1992. aasta aprillis. Tro kirjutatud ja salvestatud muusikaga ei mahtunud siis ega mahuta päriselt ka täna ühe kindla stiili või žanri, muusika koolkonna või nähtuse piiridesse. Sedasama ühtki peataolekut, mida ennist sai mainitud ja silla nimelist lugu asja ette mängitud võiks Artur rasselist tunneldes pidada võrdlemisi oluliseks märksõnaks üleüldse. Vähemasti selle poolest, et kui peataoleku vastandseisundiks pidada näiteks kõigutamatut kindlustunnet, siis vaatas sedalaadi kindlus on küll just nõutu tunne, mida Racheli muusikast ja selle emotsionaalsest taustast küll pea kunagi ei leia. Ausalt öeldes ega ei peagi leidma. Tundub vähemasti minule. Brüsseli heli ilma väärtused ja võlud on võib-olla hoopiski teistlaadsed. Peamiselt elektri tšellole häälele, tihtilugu ka rütmimasinatele ning vahel mõnele lisainstrumendina kirjutatud popalad, aga samuti ulatuslikumad nüüdismuusikakompositsioonid, mida tema loomingust samuti leidub pigem millegagi. Kuuga köidavad need kuulajat, kui köidavad muidugi pisut püsitud otsisklevad armsalt ärevad verelevad, kes kajasid ja kordusi elektriseeritud tšella tagasi kidestus surinat pehmelt põtkivad põrkussiooni tukslevad lendlevad, ununevad lood ka pikemad ja lõpetatumad neist hurmavad alatasa oma imetabase häirimatu hajali olekuna. Kõik need justkui tunduksid olevat osad ühestainsast suuremast Huusest, mis voolab oma katkematut kuulamist ning mille päris alguste päramist otsa peaaegu kunagi ei paista ja selle suuruse süüvida olla nende helide kanda on tihtipeale hullusti hell hääl. Järgmine lugu tuleb aastast 1968, see on läbipaistev lemme siis rula. Siis rulav läbi mõistev lemme Artur rasson elektritšello ja hulganisti kaja Arthur rasselli kõrvapaistvamaks spetsialiteeriks, tema ise laadsemaks kompositsiooniliseks eripäraks oskuseks oli kasutada briti naiskriitiku Louis Gray saastast äraütlemata aeglaste arendustega uusika loomine. Sellega kustutasin seda omalt poolt kaaskommenteerides ütleksin, et, et ju tuleks nendetaoliste kompositsiooniliste kalduvuste alget otsida ehk sellestki Tartul Racheli muusikaliseks hingesugulaseks mingil määral ka eeskujudeks. Seda rasseli konservatooriumi õpingute aegu seitsmekümnendatel aastatel Ameerikas ja hiljem, kaheksakümnendatel aastatel juba kaasloojateks. Muusikaliseks partneriteks olid mitmed Ameerika maised, nõndanimetatud minimalistliku heliloojad ise rästi rass ja Filipp klaas. Sellegipoolest minimalistlik. Ta minimonistikaks siinkohal ei kavatsema sugugi ennist iseenese lausutud sõnu sööma hakata. Ja ümber tõukama väidet, et Artur rasson ei taha mugavasti mahtuda ühegi ainsa stiilhoosele koolkonna piiridesse sest pole minimalism, see lahter, kuhu ta mugavasti paigutaks sellegipoolest hoopis üldisema hoiaku suundumuse esindajana sobitada, siiski vaadata või kirjeldada suundumuse, mida briki improvisaator ja kirjamest evitub. Kellest muide endast siin eikellegimaal kunagi päris kindlasti pikemalt eraldi juttu tuleb iseloomustab nõnda see muusika, mis oma olemise vormistanud. Rattaline kui dramaatiline, mille struktuur selgineb või ilmutab ennast väga, väga pikkamisi ja väga-väga väikeste variatsioonide kaupa, juhul kui üldse ilmutada. Häälestades kuulajad avatusele ja unele tekkiski elule ning alatasa diskreetseid propageeridest universaalsus juustatust arvateeritub. Mis tollesse juurdetusse puutub, siis päris pidetuks kosmopoliit rahvuslik pidada ei tohiks. Vähemasti mingid koordinaatkleidid on ikkagi olemas ka tema palade ümber, mis sest, et need palad mingi ainsa muusikalisklemaatilise keskkonnaga seostada päriselt ei taha. Aga Leostiidistikest minimanisti minimalismi sai nimetatud ja diskomuusika seal minimalismi kõrval päris kindlasti teine vektor. Neid selgemaid märke sellest saab selles saates edaspidi kuulda siis, kui rassoni palu mängib pisut suurem koosseis mitte allutama üksi stuudiokoja keskel elektrit oma häälega neid esitamast. Mehhanismi visco kõrval päris kindlasti India roogade improvisatsioonilised, sest tolle muusikaga puutus Artur drossel kindlasti nõustub huvi. Sestkümnendatel aastatel õppides oli Akbar Khani muusikaõppeasutuses San Franciscos samamoodi tuuridel. Kas ka näiteks kunagi ei kellelegi mon esitletud keelaselt elaniku Lapocketti afrofunki hüdroloogiliste rütmide tuletusi ja siis sobivad Artur Rachelit tema muusikat iseloomustama sellele vihjama ka sellised mõõtmed või märksõnad nagu alles ja, ja kindlasti ta oma kajadega. Tükikesi neist kõigist. Praegu võib tahtmise korral uskuda ainult kuuluvata kahes järgmises palast. Lakki Claudia narrefoot. Taaskord Ameerika ma olen Artur Raschellema tšello hääle ja hulka kajade ja peegel. Kõladega eikellegimaal ta enam ei kellelegi, ongi täis Artur Racheli muusikat ja kui ennistranc vahepala puhul ilmselt seda diskomuusikapisikut, mida justkui lubatud sai investatud Racheli puhul on põhjust tihtipeale kõnelda kuulda ei olnud siis õige varsti me selleni ka jõuame. Kas seda kord rasson oli õppinud nii New Yorgis kui San Franciscos klassikalist muusikat, nimetagem seda nii. Tekkis noormehes suur ja siiras huvi disko vastu. Tema üks esimesi suuremaid instrumentaalpalu, mida ta hakkas kirjutama aastal 1973 ja tegeles sellega veel pikki aastaid väiksema kaaskonnaga salvestades ettekandes lõpuni peaaegu mitte iial jõudes kandis nime just nimelt instrumentaalid instrumendiks tolle aega võtma ja tema enda arvates elutööks kujunema toitmise käigus astus, astun Rachel korra siis-ndate aastate teisel poolel disco klubist läbi. Selle käigu mõju jäi tema enda muusikasse pidama kuni selle ajani, kuni tal elupäevi jätkus. Siis 10 üheksandal aastal kirjutas Artur nime all tainas Su L. Diskosingli, vala kismi Kell, sellele järgnesid teised. Teise nime allus tšanss. Tuli käibele kaheksandal aastal singel rituaal õuemaifeisse pala, mis oli küll 80. aastal plaati pressitud, end veel 93. aastal, võis seda New Yorgi mitmeski moekas tantsuklubis kuulda. Nüüd võtan ette sellise loo, kus disko dimensioon on täiesti tõsiselt äratuntav, ehkki väga eksootilise maiguga veider ja võib-olla lausa vangordistlik disko laulsime küll, ehkki disko tema on lubanud endale müüaku imelises valguses ja sina Rachelile lisaks tema tšellole hääle toetamas Naudi Lawton klahvpillidel toetamas häälega süljes istmel meeleks taustavokalistidest ning Artur rasseli aastatepikkune kaaslane Percussion mängija Mustafa Ahmed ning prombolist Pietro sammu. Nii siiski imelises valguses. Vaevalt küll, et kõlanud pala, mis sai enne tema kõlama hakkamist tembeldatud, alternatiivse tihka muusikaks vastas eriti paljude kuulajate ettekujutusele diskomuusikast. Kui niisugusest aga pidanudki vastama, sest hoiatatud sai alternatiivse eksootilisevõitu avangard diskomuusikaga, oli tegemist vähemasti minuni kellegi arvates. Staatuse labasus saadab Matrossovi muusikat peaaegu igas palas, olgu siis saatjaks suurem seltskond, nagu selle loo puhul kindel aitavad molekul aastast 1982 või olgu ta tõepoolest ainult oma tšello häälega kaksi ja kajalist hõlmatud ja eematud keset stuudiot üksinda liikuma Tatu Racheli ka maailmas tasahilju üha pikemate sammukestega kolme nelja, viie, kuue minuti kaupa ja nüüd võiks olla päris õige aeg, et jäta uudishimuline kuulaja Artur rasseli Cameroni muusikaga kenasti intiimselt kahe vahele pisut pikemaks ajaks. Kaks on neid palulist, tuleb järgemööda seda klipp aastast 1986, mida Arthur Ashe'il jaoks võiks pidada üheks tähelepanuväärsemaks aastaks ning selle järellugu tema loomingulisest lõpuperioodist 1990.-st aastast niiskovjad. Sedalaadi veidraid valu selles mõttes veidraid, et nad on nagu eelpool hoiatatud tulevases saates mu lõpetamata kujunenud tunduvalt, seetõttu ehk eriti skedetlike ja äärmiselt minimalistlik Ena aastal rasselist järelejäänud helilintidel võrdlemisi hulganisti. 92. aastal aprillis kartul, rasson suri, oli tema vahekord heliplaadifirmaga Point Music seal temalt oodati küll loodeti pigem, et ta jõuab lõpetada oma uue albumi. See ei olnud sedalaadi vahe kond, artisti ja kompanii vaheldus, kompanjon, see Eva vereimeja ning ükskõik mis seisukorras muusikal demonteeritakse. Aga produkti välja litsuda ilmselt tunduvalt parem läbisaamine plaadifirma ja muusikukontodega. Vaatan rasside vahel ka sellest, et point Music üks eestvedajaid on olnud algusest peale helilooja Philip Laos, kes oli üks neid, kes tol ajal, kui Artur rasse olles hakkas meikima, mismoodi kõlab tema kõrvale populaarmuusika üldiselt ning diskomuusika alternatiivse tantsumuusika iseäranis kirjutas võrdlemisi hulganisti tšellomuusikatöid, mille esiettekandjaks Arthur Ashe'il oli nõndanimetatud klassikalise muusikapalu kirjutasite. Seal on mitmed teisedki Ameerika uue muusika heliloojad nendes olevas Christian Wulffi ja ka sedasama trummunistajatele sammugi ta koos rasvadega tänasele kellelegi ühes palas kuuldud musitseerinud järgnevale selle atrassile, diskomuusika armastuse valguses pisut iroonilise pealkirjaga nimetav, selles nimetuses varjul mõte, et isu ööelu järele hakkab ära kaduma pööritanud ajast 18.-st aastast, mil Artur Racheli isu õelu järele ja selle järele, mis toimus diskoklubides, ilmselt oli veel võrdlemisi suur. Nii või teisiti pluusemaid, teist Arturas taas tema üksi, tema hääl, elektritšello. Seisul Arthur Racheli muusika mõningatel puhkudel eriti kui ta on pärit nendelt klientidelt mida on sadu nüüd stuudiosalvestisi, mida valdab praegusel juhul ka Philip klaasi poolt teiste hulgas juhitud muusikafirma Point Music mis haldab Arturas sellest järele jäänud arhiivi ning jõudumööda neid salvestusi kui vähegi sellel kujul, et kuulajale võiksid nad olla nauditavad ja kellelegi huvi pakkuda, laulab neid välja. Viimati kuuldud pala selles saates tegelikult tänasele ei kellelegi maalsuse atel Racheli muusikat mängitaksegi ei kellelegi esimesest äärest, kuni viimaseni oligi palad on pärit sedalaadi albumilt foot, mille 94. aastal ilmutas ta sama eelpool nimetatud firma point Music. Viimati kuuldud lakik laud õieti lakiks, Laur võid. Õnnetoova pilve tagasipöördumine oli oma esialgsest variandist, mis Crash saate algupoole võib-olla ainult mõnede nüansside võrra eristatud aga just nimelt need varjundid, nende vaheldused, peened toonimuutused on ortoTassage muusika puhul tihtipeale äärmiselt olulised. Võtame need ära kuulata, saate lõpu poole jõudes veel ühetaolise vala, kus Artur drossel on kasutanud mitmeid oma kaasamängijaid, kes ta aastaid kooslusitseerisid teiste hulgas teeksin, teevad siin lauljatena kaasa taas Juss Bauden, Jennifer Woods lauljanna, kes laulsid kaasa ka mitmete Artur rasseli äärmiselt diskole orienteeritud palade puhul. Kibuaastal 1988. Eikellegimaa head kuulajad, on see saade, milles tuli 50 minutit või rohkemgi. Olete te kuulnud pisut kummalist ka meeleolu muusikat, muusikat mehelt, kelle nimi oli Artur raskel mehelt, kes mängis suurepäraselt elektri tšellot, kes arvasid stuudio suur ja huvitav kaasaegne muusikainstrument, mille atmosfäär annab paladele juurde oma jume mis arvas, et klassikaline muusika üleüldiselt popmuusika ning iseäralist diskole minimalism, aga sinna juurde ka mitmete teiste muusikate jooned omadused, toonid sobivad kokku valla, mingit muusikalistest piiririkkumistest ei maksa teha küsimust kui loojanatuur just nimelt nõuab nendest piiridest üleminekut seda vees väga lühidalt ja väga lihtsustatud kokkuvõte. Artur rasson, kellest pole jätnud järele helijälgi ülearu suurel hulgal. Inimesed ilmselt üsna haruldased diskomuusika singlid 70.-te lõpust 80.-te keskpaigani üks vägagi kiidetud suurepärane, lausa stilistika stiilsuse ja omapärase maitse esitlemise musternäidiseks nimetatud album Vaiko aastast 86. Tal paar kauamängivat plaati eelneva orkestritöödega ühtki neist leida Eestimaa plaadipoodides iseäranis ei olegi suurt lootust mujal maailmas, sest need väiksed tiraažid on hajunud. Kellele Artur Rossile lusika meele järele võib loota, vaid sellele, et point Music eesotsas Filipp klaasiga ilmutab veel aastate jooksul ühtteist Artur Racheli järelejäänud heliarhiivist. Meie ei kellelegi servas mängime ära veel ühe polo mille puhul võib samuti, ehkki ta kuuldavalt oma lõpetatumal kujul nii-öelda mismoodi võinuks Artur Racheli muusika kõlada. Kui mees oleks praegu elus, kuhu suunas võiks, võinuks ta tahta liikuda muusikaga. Seda võib ainult oletada. Siia lõppu sobib samuti pisut juhuslikult vast üks tsitaat Tartul Rossfelt endalt, kes arvab, et muusika, milles kasutatakse trummikomplekti, eelneb arvatavasti arengulooliselt muusikale, kus trumme enam ei kasutata, sest mõelgem tulevikule, olgu turistid minnes avakosmosesse, on trummikomplekti võrdlemisi raske kaasa tarida. Tsitaadi lõpp jäi kellelegi, jah, selle saate lõpp paistab üsna peagi, mina olendid, kus need see saade, ori, eikellegimaa on jälle kellelegi ma nädala pärast samal ajal samas kohas, nii, nüüd lõpetamata looga, milles, milles lauldakse, tantsitakse sellest, mis tunne on, kui käiakse kuu pääl.