Tere, keskeprogramm kannab pealkirja suure pere tunne. Saate autor on Ivar Trikkel. Ma olen kaua mõelnud saatele Ants Haavelist või lihtsalt haavli Antsust või veelgi lihtsamalt meie Ansust oma klassivennast Tallinna teise keskkooli päevilt. Aga ongi vist olnud hea, et nõnda kaua ligi 30 aastat olen mõelnud. Sest muutuvad aastad muutume meiegi, nii, nagu teati juba tiigis. Jansust kirglikkust, arstikutse unistajast, armast lõikajast algusaegadel peaaegu sportlikkus skalpelliga Sid sõjast on saanud meie vabariigi tunnustatud kirurge oma eriala entusiaste, Saaremaa arstide seltsi hing, teaduste kandidaat sadade ja sadade Saaremaainimeste elupäästja. Haavli Antsus noormehest, kes kord Saaremaa tolmused teid pidi kihutas ikka 100 paarkümmend kilomeetrit kiirus peal elu päästjast kirurgist, kes võis haige, jäta lõikuslauale. Muide, nii oli ennegi tehtud ja tehakse küllappele edaspidigi. Et pidada telefoni teel nõu Tartu professoritega. Kuidas mingeid, andke kuule andeks, mingeid kehaosi, soolootsi või lihaseid jätkata. Selles toredas tormi ja tungi poisist on saanud tark, kogenud meedik tunnustatud suurte kogemustega inimene ja kuue lapse isa, kes kõik on temasse ja mõistagi emasse lasteosakonna juhataja, asse, May Haavelisse suisa kiindunud siinkõneleja kaasa arvatud. Lapsi on peres tõepoolest kuus Hannes Haavel nüüd juba ka ise kirurg, isa töö jätkaja, Pedagoogilise Instituudi lõpetanud Maris Leningradis laeva kapteni ametit Studeeriv Indrek. Tema kaksikõde Triin, kes Tartus ema eeskujul pediaatriat õpib abituriendi standress, kes kõige rohkem leitakse sarnasust isaga ise loomudes vähemalt ning pesamuna ands, päikats linalakk, kes on endale Harku järvel juba purje. Ta ei anna nime teinud. Nüüd aga pisut muusikat ja siis juba lähemalt läbi helidokumendi. Muidugi, enam ei ole viga kuskile, noh nüüd on juba hea olla, eks ole. Aga kes see onu on su kõrval, kas tema lõikaski? Sa magasid ju, eks ole. Ja muidugi sind lõigates ainult magasid. Me tegime ainult korda, eks ole. Tegime muidugi inglite tolle tüdruku ära. Kingissepa haigla operatsiooniruum raskete haigete palat, esimene murelik kohtumine ja õnnelik Viive, kui tervena lahkutakse. Palju aastaid on 70 veis. Ja mis elus tehtud? Oh käik tööd tehtud pessega vähera. Meil siin siis oli väga raske. Mao verejooksuga oli, tuli sisse niisuguses seisundis peaaegu teadvuseta seisundis, oli, kiirabipoolte toodi, siin oli vähe, lootused, kas jääb või? Praegu mees käib oma jala peal. Ja veel kord hullem oli veel no veel usaldanud korduv verejookse, äi äi see vere üle ja ei anna siis ei olnudki nii hull. Aga nüüd ta ilusti paraneb ja varsti läheb koju õigusmägi. Pae sohi tubli, kena. Pärastlõunaks on selle päeva operatsioonid selja taga. Tänaseks on ka väike Ingrid, kelle pärast kõik väga mures olid ammu terve ja kodus. Sellel päeval olid aga mures kõik kirurgid ja lasteosakonna arstid. Ja mis seal salata, päev kaldus juba õhtusse, kui jutuks ja kohvi Sõmuks rahulikumat aega leidsime. Minul on kõige parem personal. Ma ei usu, et mandril nii tublisi töötajaid kui saare naised on. Mul on hästi õnnestunud. Minu kirurgid on kõik sellised mehed, kes on oma erialast väga huvitatud. Nad on niuksed, võib ütelda, fanaatikud oma erialal. Palju loevad, palju uut, toovad alati ainesega, kaasagu, käivad kusagil konverentsidel, nõupidamistel ja väga hästi, kõige tähtsam ma ütleks, võib-olla see viimane on see, et nad väga hästi ja väga hoolikalt suhtuvad haigetesse. Selle tõttu, ega saarlased ei tahagi mandrile minna, sellepärast et oma kodu seinad ikka kõige rohkem aitavad. Ja hea on see, kui sind tuleb külastajate päeval keegi külastama. Kuid saarlasel on ju raske, kui temal mandrihaiglas oodata kedagi, kes tuleks Saaremaalt, kus väljapääs eriti talvel mandrile on hästi-hästi raske. Kes nüüd täna aitasid selle väikse lapse juures? Minule eksisteeris Orissaare jaoskonnahaiglaarst doktor lepp. See on väga tubli noormees, kes on lõpetanud möödunud aasta Tartu riikliku ülikooli pediaatria erialal ja praegu töötab meil lastearstina Orissaare jaoskonna haiglas, kuid noormees tahab spetsialiseeruda laste kirurgiks ja kogu oma vaba aja veedab ta meie osakonnas, et tegeleda kirurgiaga. Arvan, et sellest poisist saab asja, paistab, et tal asjakesi. Peale selle on mul raskusi. Praegu. Mul ei ole praegu Saaremaal anestesioloogi. Üks anestesioloog idest on puhkusel ja teine ontlik reid puhkudel. Selle tõttu peab opereerima õdedega ööd anestisistid, hilja kokk. Luule Rohtla on hästi tublid. Nendel on tööstaaž üle 15 aasta. Nad valdavad narkoosi tehnikad. Loomulikult see on hädaväljapääs. Nii ei peaks tegema, kuid saart onu Põlvas ei ole midagi teha. Kui tuleb erakorraline haige, tuleb opereerida, kõik vajavad narkoosi ja siis tuleb teha niimoodi, et juhatad ise sisse, narkoosi koos ja edasi hakkavad andma narkoosi. Õed. Operatsiooniõde olid, no väga tubli maie priske saarlane, hästi tubli, töökas naine, kes töö kõrvaldan, õppinud meditsiiniõeks. Ja ja siiski hommikul te veel pidasite aru, kas opereerida või mitte? Ja iga operatsioon on suur trauma mitte ainult haigele, vaid on ka traumahaige omaksetele. Ja kui ausalt ütelda on traumaga opereerivad kirurgile. Sellepärast et lapse elu tuleb kindlasti päästa. Laps on raskes seisukorras ja alati tuleb leida kõige optimaalsem lahendus. Loomulikult ühe inimese pea ei ole ikka see, mis on mitmed ja sellepärast ka täna hommiku kutsusime kokku konsiiliumid mis koosnes siiski rurgidest ja pediaatritest ning ühiselt arutasime läbi lapse lavi plaani. Otsus oli kõigil selline, et laps tuleb opereerida. Jah, kirurgi saiu kunagi riskita läbi. Ja iga kirurgiline operatsioon on seotud riskiga. Väike tühine operatsioon võib kutsuda esile suured tüsistused. Ja väga raske operatsioon võib kulgeda väga hästi, ilma igasuguse tüsistustega. Jaa, aga mis on nüüd teisiti, kui mõelda, et sa oled 30 aastat seda tööd teinud? Teisiti on palju, esiteks selle aja jooksul olen õppinud õigesti aru saama, mis tähendab kirurg ja, ja mis tähendab kirurgi elukutse. See on väga vastutusrikas elukutse, väga palju nõuab ja ma võin ütelda seda, et nüüd iga kord, kui ma lähen operatsioonile, ma üha enam enam närveerin kardan, tean kõiki ette igasuguseid tüsistusi, mis võib tekkida selle tõttu iga operatsiooni. Võib-olla valmistan mitu korda enam ette kui seda aastat 10 või enam tagasi. Ma olen püüdnud seda ka oma kolleegidele sisendada. Ja ma usun, et ka nemad saavad sellest aru, et kirurgia on siiski üks eriala, mida ei saa ainult teha, kui käsitööline, vaid seda tuleb teha alati südamega. Ja siiski, kuidas said üle, kui esimene opereeritav jäi lõikuslauale? Ega ei olegi üle saanud? See on teema, millest keegi ei taha rääkida. Ja nagu öeldakse, iga kirurg sureb alati koos oma haigega. Jah, ja siis on need ilusad päevad, siis on see talisman, mida mulle näitasid. Jah, kirurgil on kõige parem elus on see, kui sinule tuleb sisse haige keda paljud arvavad, et ta siit majast elusana ei lahku. Isegi kui sinu kolleegid arvavad seda. Aga siis, kui ta läheb siit tervena välja, kui ta on veel väikene lapsekene lehvitab sulle, siis tekib alati niisugune tunne nagu tema on siin oma laps. Ja siis tekib niisugune tunne, et jah, kirurgist on ka ühiskonnale kasu. Kirurg on ühiskonnale vajalik. Kui Ants on väsinud, siis tahab ta muusikat kuulata. Tõsi, terved Tšaikovski, klaverikontserti me temaga koos ära ei kuula. Küll aga niipalju, et mõista, mida sellisel hetkel võiks tunda ja mõelda, arst mida ma tean Antsust ülikoolijärgselt tel aastatel. Kirglik tohter, kes koos oma tolleaegse töökaaslase Rando Truuvega aina ootas, varitses juhust, et opereerida kas või öösiti kas või pisut salaja. Ja siis mäletan ma mõistagi kodu ja koduhaldjat Maiet pediaatrite, kes tuli ja tuleb toime. Kõige raskemad ajad on nüüd küllap selja taga. Mitte ainult haigete laste, hoidke kõikide koduste muredega. Kuue lapse rõivad, jalanõud, mida koguneb ju terve esiku täissöök laste pesemine ja vannitamine ja külalised, sest neile on selles peres alati uks valla andnud. Siis aga nõupidamised, enesetäiendamine hetkeks jalad mändjalal jahedasse merevette 10 minutit õnnistavad tukastamis rannaribal siis taas auto, rool, haiged kodulapsed. Muide minti on haiglasse võetud kaasa väikesi ja suuri patsiente näidatud, nii nagu seegi kord on opi tuppa viidud, kus kerge minestada või hoopis peadpidi arstiriistade klaascapiku, kui ta nagu ühe liiga gara ajakirjanikuga olevatki juhtunud. Lastehaiglapatsient ja siis muidugi meie patsient ka, nii et kahe peale Kas me hakkame siis ka tervemaks saama? Ja tema vahel terve jälle tulevad need haigused vahel meile kallale. Naad Liinakeni arstitädi on hea eks ole mis ema sellest arvab emadel seda kõige paremini. Nike arstide, siis on alati. Välguarstitädi on ise ka ema ja teab, et lapsed on haiged. Raalne väike hiina, jookse, pääse meile isegi. Mängutuba, vaata, on meil üks väga tore tüdruk siin. Kuidas sinu nimi oli? Victoria? Ikka? Kuidas ikka elab? Kas hakkad terveks saama? Mis sul viga oli? Neerupõletik käes, siis oli valu ja kõike. Ei anna. Ega orelit valeks. Aga kodus on muidugi parem olla, kuigi siin on mängutuba. Aga kui toredad lapsed meil on, siin hoolitsevad ühe pisikese pooleteiseaastase lapse eest kes on üksinda siin ilma emata. Ja seal viga pea minema sealt väga tubli tüdruk on meil viik Aia Klaarika. Kahe peale kasvatavad seda pisikest jäänet. Aga see laps, kellest lehes kirjutati, see on juba kodus Ja see laps on kodus. Selle koha peal on mul nüüd piinlik ja ma ei teagi, kuidas õieti juttu jätkata. See oli küllaltki sensatsiooniline teade, käis läbi meie ajalehtede arstide erakordsest tegutsemisest reanimatsiooniautost ja kõigest muust. Ja kui ma pärast hakkasin lähemalt küsima, siis selgus, et asjad ei olnud nii. Ja kui me räägime arstieetikast, siis ei tohi unustada ka ajakirjaniku eetikat, joodav sensatsioon, põnevus, see ei ole lubatud nyyd tõsiste inimeste ja nii tõsise töö juures. Lõpuks õhtul istume kamina paistel. Mis seal öelda, aastad on meie kallal oma tööd teinud. Aga eks sellest ole ka inimene üksjagu rikkamaks saanud. Nii hoiab ka Ants üle kõige oma peret, abikaasat, lapsi, nüüd juba lapselapsi ja hoiab oma kodusaart ja adu saarlaste tervist. Ta on eriti uhke, kui talle öeldakse, Zahavel oled ju Soarlaneks. Ja hoiab ehk enam iseennastki. Ei kihuta enam nii kiiresti siis kui seda tingimata vaja pole. Aga eks seegi noorus olnud kuradi ilus aeg. Ja ta ei anna endale iialgi armu, kui kaalul on kellegi elu. Tervis. Eriti kui sekundid võivad säästa lapsel. Lapsed, on Ants Haaveli südameligi alati olnud omad võõrad leidunud, alati kalliks pidanud, nii nagu oma Saaremaad ja oma mändjala kantida. Andres Oleski seitsmes kodus lähme sinna sellepärast, et me peame muidu pärast ära minema. Kuidas. Aga teeme nii. Sellepärast et kell kaheksa Remosiilias olema ole hea, tule siis kohe. Bussiga. Ütle on sul aega olnud ka oma lapsi kasvatada. Seda teeb naine. Aga kas need on vaja kasvatada? Kindlasti on. Kindlasti on iga kasvav puu tahab, et teda kastetakse, tema eest hoolitsetakse, iga lapsed peavad kasvama. Võib-olla sellepärast ongi hea, et nad on sellistena kasvanud kuna keegi ei ole pööranud nendele tähelepanu. Nad umbes nii nagu Saaremaa rannamännid, kes on saanud vintsutada võib-olla sellepärast, et tema isa on alati kodunt ära öösse päeva tööl. Ja ega muidugi see lapsel ei ole olnud hea aga võib-olla see ongi teinud nemad niukseks tugevaks, iseseisvaks. Senini oleme nendega rahul. Sest vaata, kui ilusti kasvavad rannamännid tugevates tuultes ja ka minu lapsed on praegu ilusti kasvanud. Kas täna lõikasite Hannesega koos ja Hannesega koos? Eks Hannesel on raske isa juures töötada, sellepärast et ma tahaksin, et Hannes teeks kõiki asju kõige paremini. Kuid selge, ega tal ei ole veel selliseid kogemusi nagu on minul ja eks meil sellegipärast tuleb ütlemisi. Kuid Hannes saab sellest aru, et kõik mis tehakse, mis temale võib-olla teinekord rohkem mõeldakse, tehakse sellepärast, et temast saaks kunagi väga hea arst. Hinnatadal saarlastele. Ja aga kui nüüd vaadata seda, et Triin on ka meditsiini õppima, see on nagu ka perekonna traditsiooni mõistetav, aga et Indrek, kus saab hoopis kapten meremees. See on Saaremaast tingitud. Me oleme alati suured patrioodid olnud oma väiksele saarele. Ja me kõik oleme kogu aeg seotud merega. Kui meil on tuju paha, siis me läheme Mele, jalutame, kui meil on tuju hea, sest me läheme jälle mere äärde, läheme ja saarlane üldse väga seotud selle merega. Ekski lastele jätab see omamoodi jälje. Ja Indrek Indrek alguses sõitis jahtidega, lõpetas keskkooli sisse, oligi võib-olla meid ootamatu. Et ta astus Leningradi Makarovi nimelisse kõrgemasse merekooli laevajuhiks. Praegu on omaga rahul? Ei tea, mis tulevik tähendab seda. Kõige väiksem on ka nüüd jälle jahtidega alustatud. Nojah, no tema on meie perekonna seas kõige nimekam. Kõige toredam oli see, et mul suvel tulid külalised ja me tahtsime minna lasketiiru, kuna nad olid jahimehed püsse proovima, muidu teisi sinna sisse ei lastud. Aga see lasketiiru võlapidaja küsis, et kas ma olen Ants Haaveli, tähendab mu noorema poja isa, kui ma ütlesin, et olen Küldiselt aa, kui te olete tema isa, siis me laseme teid sisse. Nii et tema, meie perekonnas kõige nimekam, kõige tuntum mees Kui on kuus last suureks kasvatatud, siis kas tekib mingi vahe, et tütred on ema tütred ja pojad on isopojad või on hoopis vastu? Ei tea, ei oska seda üldse, ausalt, ei oska hinnata, kes on kelle oma sellepärast, et meie saame kõik omavahel hästi läbi ja võib-olla me ei teagi, kas on võib-olla isad ja pojad ja isad-emad ja tütred, vaid meil on kõik niuksed. Sõbrad on võib-olla väga palju, räägime teineteisele paljugi kordi, kui meil on näiteks raske. No näiteks ütleme, kui Maiel on raske, laps on, ega ei ole vaja kodustada, rääkida seda saab alati taibata tema käitumisest tema silmadest. Ja võib-olla terve perekond lapsele siis kaasa täpselt samuti elame kaasa käituks, kui väike võitis seal Harku järvel spinnakeri, ela. Me kõik olime nii õnnelikud nagu meid kõiki oleks seal auhinnatud ära. Aga see on hea, kui keegi midagi saavutab ja keegi millegiga tegeleb. Minu arvates see ongi selle elupõhimõte, et ei tohi lihtsalt raisata neid päevi. Võib-olla neid on väga väheseid, mis meil üldse on jäetud. Ja me istume mõnusalt õhtul kaminatule paistel, aga kui mõelda, kui sageli heliseb teil õhtul telefon, sest ei ole õhtul iseenda jagu. Aga ega ei helistata ilmaasjata. Kindlasti on kellelegi vaja ja võib-olla on väga vaja seda. Ja kui panna ennast nende olukorda ja teada, et sa oled võib-olla ainuke inimene, kes saab päästa elu siis ma arvan, et kui sa oled niukses elukutse valinud nagu meie oleme siin arstid siis ei saa ju see kuidagi teistmoodi ollagi. Hannes, mis sa arvad, kas oleksid läinud meditsiini õppima, kui isa ja ema ees ei oleks seda teed käinud? Ei oska ütelda, ma arvan, et ikka rohkem isa ema eeskujul läksime, esineb. Kas sa valetad kuskilt juba väikse põnnina seda, et Isama käisid haigla vahet, võeti vahel sindki sinna kaasa kupanud, kuskile jätta? Olin tihti seal vastuvõtu osakonnas, otse, mille ma isasel tööd ära lõpetavad ja vastavalt siis sain ka vastuvõtusaaga, laske kiirabiga sõita, nii et aeg läks rohkem kiirabisõitude peale ja nii saimegi üheskoos jälle õhtuks koju. Ja ka seal ju nägid kõiki neid muresid ja haigusi ja see võiks hoopis vastupidise mõtte tekitatud kaugemale niisugusest majast. Lapsel võib-olla jäävad need mured kaugemale ja meie peres on nõnda kodus eriti nendes tööprobleemidest ei räägita. Nii et see jäi nagu minule kaugeks. Mul jäi meelde, nii öeldakse kaasinimeste kaaslinlaste tänu nende vastu ja seega mind nuheldakse sätites ergutas sellele elutee või noh, sellele ametiline vastu. Nii ja nüüd veedan juba päris mitu, sest need on nüüd juba Hannese ja varje lapsed, kuidas sinu nimi on? Ütle onul. Sina oled mikkuja, tule sina gaasi ja lähemale, kuidas sinu nimi all? Sina oled liis, kui varase liis oled? Jälle. Ja, aga kui sa suureks saad, kelleks sa saada tahad? Meelak. Emaks saad, see on muidugi väga ilus, aga mille kelleks enamikku saada tahad? Kelleks? Vanaisaks ai, kas sulle vanaisa, kas sa tead, mis tööd vanaisa teeb? Ütle mulle. Mis tööd vanaisa teeb? Auta kae. Ja kui mõelda, et isegi eriala sama lõikad, oled kirurg, nii nagu isagi. Ja täna hommikul te tegite ühist operatsiooni ütleme siis, tunne on isaga koos töötaja operatsioonilaua taga seista, on see kergem või raskem? Ta on nagu kahe otsaga. Kergem on seetõttu, et üks selline valvas silm või enne kogenud silm jälgib sind. Ja sa tead, et see silm jälgib sind heatahtlikult kuid raskel seedeta, et see silm kogu aeg pidevalt nõuab sinust enam enam. Sa pead ülemisega tasemel. Ütle, kas te olete isa-emaga, mitte nii, nagu on isa ema ja pojad ja tütred, vaid nagu sõbrad. Tööle läheb nagu sõbradega, aga kui lähme ema-isaga jõusse, räige lapsed? Mis sa arvad, mis sust peaks saama, kui kool läbi saab, milles õppima tahad hakata? Ma ei tea, mida tehnikast siis täpselt oli ja see on hoopis teine valdkond, seda pole enne nagu tahetud, tehe peres? Ei Inreko õnnetehnikal laavajuht. Nojah, seda küll ja niiviisi ka. Staad nagu tipi poole minna, vist sinnapoole. Aga arstiks näiteks õppida? Ei, ma ei kannata nii palju verd ja. Ei ole nii palju, kui süda ei ole vist Niel. Ja, ja ega kõik ei peagi muidugi arstiks õppima, see on päris õige ütlonsul kurjad vanemad. Ei ütleks. No aga ikka kasvatama ju, tuleb niiviisi käske ja korraldusi anda, ma sain siin aru, et isa võttis sind üsna põhjalikult läbi, et sulle liiga õhukesed riided seljas, kui Moskvas ekskursioonile läksid. Emägena vaidlesid kõige rangemal ikka ei ole nad mulle ravimeid. Ja kas üldse peabki range olema? Ma olen ja kõik läheb nagu vabakasvatuse poole. Ega vist karistused ka ei aita? Maris, sul on nüüd endal juba mitu last, eks esialgu üks esialgu. Kui sa nüüd teda kasvatad, mis sa mõtled, missugused olid need jooned ema juures, mida sa tahaksid ka nüüd ise emana edasi oma lastele? Kõigepealt see rahulikkus, mis tal sellel meie kasvatamisel oli, meid oli kuus last ja tööd on tal ju kohutavalt palju. See on uskumatu, tõesti, kas sa üldse mäletad teda kunagi ka niiviisi närvilisena? Ei, mitte kunagi alati oli, tal on meie jaoks väga palju aega, iga kord, kui midagi tahtsid temaga teada, veel mingit nõu saada, sest tema kunagi ei Öelnud ära alati leidis meie jaoks aega. Ja siis võttis ta klaveri ääres istet, õpetas lapsed laulma ja. Oled sa nüüd täna kõvasti väsinud kaasa olevat, päevlega trendi ei teinud. Ja mis trenni sa teed praegu? Jalgpall mängisin jalgpalli, esioled, purjetaja, see telefon või? Miks või vastupidi a üldvastupidavust ja mis siis veel on jalgpall, ujumine ja jooks nii, aga kas seda jaksad kõike teha õppimise kõrvalt 90-ni, kuidas õppimisega läheb? Hästi. Ja ise ma ka ei ütled, et trenniga liiga palju tegelikult ei selles hea isa ja ema vist. Anijad vaat kui tore on seda ütelda. Hea kuulaja, kui tal on olnud aega. Meie täna õhtust saadet jälgida siis küllap märkate, et kõik areneb nagu klassikalises eesti perekonnas. Kui külla minnakse või külla tullakse vesteldakse pikalt pereisaga, siis tulevad lapsed jäävad ilusasti kraapsu ja ainus, keda näha ei ole, kuulda veel ei ole. Kes saabub kõige viimasena, see on mõistagi pereema, kellel mured ja kohustused. Saatesse on pereema muusikaline teema siiski juba jõudnud. See on õhtutundidel, kui ollakse väsinud, siis kuulab pere ma hea meelega ka prantsuse muusikat. Aga ikkagi vastus küsimusele on veel saamata. Et kus ja kuidas siis pereemaga rääkida? Mõistagi köögis, kus pandil säriseb, jääb õhtusöök sest hotellis peatuda ja restoranis kosti võtta oli külalisel kategooriliselt keelatud. Ma tulen kurameerinud teiega kale natuke. Aga nüüd sa pead natukene kergem olema, sest nüüd on juba nii palju lapsi pesast välja lennanud. Mina, aga ma mõtlen ikkagi, kui kuus tükki on kodus, kogu pere tahab süüa, siis ikka läks õhtune, kõik sul toidutegemist. Ma jään ikka, aga nüüd on ka ikka rõõmustame, vahel tulevad kõiki neid nendest ikka rohkem veel saanud. Nüüd tulevad juba lapselapsed käest, mitmekordne vanaemas oled, kaalume kargnebane, Cartne. Kuidas aastad lähevad? Aga eks see on tore kaaslast. Näed, kuidas lapsed kasvavad elu edasi läheb. Jaa ei, väga tore, väga tore. Ja kõik kasvavad nii kiiresti, et juba kõige noorem lapselaps on ka juba kaheaastane. Me pidasime Hansuga aru, et kas tütred hoiavad ema poole ja pojad isa poole või vastupidi, aga ta ei osanud midagi selle kohta ütelda. No see oleneb ise, samas meil on kõige rohkem võib-olla Antsu moodi, Andres. Liiga tagasihoidlikud. Aga sa märkad ka, et on ikkagi erinevad jooned või on siiski, et igast ühest tunned midagi iseendas. Põdrad ja isegi vigu leiad. Pärast hakkad vaatama, et need on sinu, nende hammas ei hakka, et mul on õiguspaistvamad endale ja ei ole iialgi väljapaistev ja seal nad on. Paistavad ja teravat hiljem välja, siis saad aru küll, et mina ise olen auto. Ja, ja niimoodi ongi see, et niivõrd huvitav isegi sellised žestid, mida sa ei ole isegi arvanud, et sa oled ise nende austata. Nüüd on väga moodne rääkida tööjaotusest, et mees peab tulema ka kööki, naist. Meil on väga ranged reaalsus. Meelt ei pühenda ennast hästi. Valda väga hingavad sügavalt pidavadki ei ole, aga mina ei armasta territooriumile, keegi ronib. Õnneks, mehel on nii. Paar korda aastas tekib selline maja, pidasid tuhin. Ja vahepealseks muidugi ta ei tegelenud nende küsimustega eriti. Lõpuks on päeval ring peal ka maie päeval veel viimane helistamine, millesse peale valvekorra õdede ja arstide magavad kõik. Ja siis võime meiegi kallata piisakese ja klaasid kokku, lüüa inimeste rõõmuks sõpruse terviseks. Ja suure peretunde terviseks. Ainult et kuidas maandada pingeid pärast niisuguseid töö Päivi pärast niisuguseid tööaastaid terveid aastakümneid? Lähen mere äärde. Mul on mändjalas väikene majakene. Lähen sinna, jalutan mere ääres, see aitab väga palju, aitab kaasa. Teiseks minu hobi on minu tööala. Kui ma saan vaba aega ja kui ma saan lugeda ka see aitab seda asja maha rahustada ja muidugi kõige paremini võtavad selle pinge maha minu pisikesed-pisikesed lapselapsed. Kui nendega saad natuke hullata, siis võid hakata uuesti laua taha minema. See on uskumatu, aga see on tõsi ja see on väga ilus mõte, sest Gustav Ernesaks ütles kord täpselt samamoodi niiviisi, et õnnelikud on need inimesed, kelle töö ja hobi langevad üht. Ja eks ta on selge, eks sellepärast saigi see elukutse valitud. Ja teinekord tõesti on nutetud ja kirutud ja öeldud, et mikspärast niukse raske vastutusrikka töö sai valitud. Aga kui hakkaks nüüd uuesti otsast peale, siis vist jääks jälle sama teeotsale seisma. Ja kui mõelda, et töö kõrvalt kauge raske rajooni kirurgiaosakonna juhataja töö kõrvalt tegid säraga väitekirja Nojah, see oli tänu minu väga headele juhendajatele kolleegidele tollel ajal minu õpetaja, professor Ants Rulli. Tema üheks eesmärgiks oli kasvatada omale järglasi. Millegipärast ta valis mind välja ja just tänu tema järjepidevuse ele tema nõudlikkusele valmiski minu kandidaaditöö. Küllap ise oskad kõige paremini kokku arvata, siiski kui palju on ka sinul olnud õpilasi? Ma mõtlen praktilisi meedikuid, kes nüüd sinu kogemusi edasi viivad, omades. 25 aasta jooksul on meie osakonnast läbi käinud väga palju kirurgid, et on olnud, kõik, peab ütlema ja käega poisid-tüdrukud, kes tulevad siia peale ülikooli lõpetamist nooltena enamus nendest päritud mandrilt ja on selge, et eks igaüks tahab minna oma kodukohta. Ja hiljem nad pudenevad laiali ja lähevad mujale tööle. Nii näiteks minu juures on töötanud väga hea kirurg, kes keda tunneb siiamaani veel räägitakse saaremast. Paljud poisid kannavad tema eesnime. See on meditsiinidoktor Rando Truve, kes töötab praegu Pelgulinna haigla juhtiva kirurgina. Peale selle on siin saanud ettevalmistuse pinud kirurgiks Viljandi rajooni peakirurg Eduard Viira Paide rajooni peakirurg Uno Ugandi ja paljud-paljud teised, kellest on saanud Eestis võrdlemisi nimekad kirurgid. Kõik lähevad oma kodukohtadesse tagasi ja sinusse ei saarlane. Ja sellepärast, et ma arvangi, et võib olla minu elule, on olnud see õnn, et ma peale ülikooli tulin tööle Saaremaale sellepärast et töötada saarlaste seas. Ma usun, et see on üks suur suur eelis millest võib-olla saavad ainult need inimesed aru, kes ei ole mitte saarlased. Jaan sattunud siia Saaremaale. Ja mu minu arvates minule kõige suurema austuse on olnud sellega, et kunagi üks mammi, keda apelleerisin, ütles mulle, et kuule, haavel, sa oled ju saarlane. Linn. Kesköö tuleb kandade peale ja tööd siis päris saarlane, maie ja saarlaseks ülistatud tunnustatud Ants, sest teil on ju homme tööpäev. Kõige arsti, ametimurede ja rõõmudega. Ainult et kuulajale peal veel ütlema, et enne, kui ma järgmisel hommikul külalislahkete sõprade juurest lahkusin siis mai oli tõusnud juba kell kuus sest oli vaja küpsetada sooje pirukaid, et need jääksid ootama. Kui külaline.