Teinekord võid sa jõule kohata väga ootamatus paigas, kuhu nad nagu üldse ei sobiks. Nii juhtus meiega ka Vietnamis jõulud maailma hoopis teises nurgas Vietnamis see oli natukene liig. Vietnam, nendest Kagu-Aasia maadest on tõesti see, kus on Krist lust, palju ristiusu kirikuid ja nad peavad jõule, sellel paljud budistlikud maad ja ja Indoneesia, seal on juba muslimi riik, aga nemad peavad jõule. Ütleme nii, et kui ikka väljas on 35 40 kraadi sooja, siis need päkapikud on natuke liiast. See tundub tõesti niimoodi nagu selleks jaanipäeval verivorsti meil või, või midagi teistmoodi. Aga see oli nii armas. Me sattusime sööma ühte tänava restorane on palju öeldud söögikohta ja sõime ja sealt tuli välja üks ime imearmas väikene Vietnami laps, kes oli moondunud päkapikkust, selles palavas oli tal kõik päkapikuriided seljas ja ma ei tea kuidagi niimoodi klõps telefon kohe välja võetud, et me tegime pilti temast ja nii tore ja siis tema ema tuli ka sinna, kes tuli välja, et see restorani omanik ja ütles, kui tore ja andis oma meiliaadressi, kas me ei saaks sellest lapsest selle pildi kindlasti saata ja puha. Ja Me käisime Piret Kaldaga seal kahekesi ja mina istusin seljaga selle restorani poole ja Piret nagu näoga sinna restorani poole ja me sõime ja sõime ja vestlesime. Ja ühel hetkel ütleb Piret mulle, et Margus, see restoran on suletud, siin ei ole enam kedagi. Ja mina vaatan siis üle õla tagasi, et tõesti uksed olid kinni. Need, lauad olid väljas, mitte kedagi ei olnud, ei olnud arvet maksnud ega mitte midagi. Ja nii oligi, siis me mõtlesime pärast, et jumal, meil oleks võinud tellida ju tõesti mingisugused kõige kallima toidu, mis seal oli või puha ja ilmselt ilmselt kujutas see ema ette, et selle tema lapse pildistamine päkapikuna oli kas nii suur sündmus või teine sellega oligi nagu arve makstud või teine variant. Nad lihtsalt unustasid ära. Et me veel seal sõime, et me ei ole maksnud õhtul juba käes paid ukse kinni, läksid minema. No selline väikene jõuluime Vietnamis hakkavad, siis nad armastasid veel igasuguseid toredaid asju, muidu kuskil väljakul oli see suur jõulupuu ja seal ümber kõik need põdrad ja kõik ja, ja siis nad olid mananud ka sinna lund ja no see oli tõesti naerukoht, mida teie teate lumest ja siis need olid igale poole veel teinud noh, kättejuhtuvate vahenditega. Neid jõulusõimesid, kas see oli näha, kas mingisugune banaanikast või kotkast midagi oli sinna nagu midagi hall oli sinna peale pandud, et see pidi nagu tähistama kas lund või, või, või jääd või midagi, et kõik need banaanikirjad ja kohvikirjad paistsid sealt läbi, no ma ütleks kokku võtta, siis oli erakordselt inetu. Aga hästi südamlik ja tore, et seal olid tehtud kõik nagu see lumi ja, ja tõesti, nendest vahenditest, mis seal ikka kaubakastike sattus kätte, siis tehti rõõmsalt väikene jõulusõim. Aga kui teil tuleb silme ette, kuidas Vietnam lane käib riides, siis neil on alati nagu eestlane, kas mingisuguste põõnadega kinni pandud siukesed, üldised lohvakamad, sellised särgid ja neil on alati reeglina palju taskuid ja mõtlesid kujun taskud, et see ei ole antisay element, et see on ka funktsionaalne. Ja ma sain aru, mida nad teevad. Ükskõik kui soss kuhugi pileti tuli alati keegi su juurde kohe ja ütles, et palun tee piletid, Avalon, meie piletid on siin, ta võttis need piletid alati, ükskõik, kas me olime teatris, olime me bussis või kus tahes, alati jõudsid need piletid nendesse määratatudesse taskutesse ja väljased piletid sealt enam ei tulnud. Vahest pole neid pileteid vajagi, aga teinekord, kui sa oled isegi oletame mingisuguseid reisi jaoks, kuskilt fondist või kuskil ka midagi raha küsinud, et sa pead nagu aruande tegema no siis on nagu keeruline nendel ma ütleksin, et nõudke oma piletit nendest taskutest tagasi, kui ei küsi endale tagasi, siis nett keegi, kui ma ei tule. Väga huvitav oli, Saigonis läksime, niisugune vee nukuteater oli, et nad kõik need näitlejad summasid üleni vees, eks ole, see on nende traditsiooniline teater, sa võid tõesti nagu huvitav ja tundus, et see on ka midagi nagu erialalist. Mida me tõesti vaatame seal Vietnamis ja veenukuteater ja, aga huvitav, aga ütleme saali soo, võib-olla siin mahtu siis 300, võib-olla ka 400 inimest. Kõik kohad olid täis viimasel hetkel. Me olime oma piletid juba esitanud, uksel tuldi meie juurde, küsiti vabanduste, kust te piletid on? Palun, siin siin on meie piletid ja need piletid, kuhu kadusid, kadusid selle küsija taskusse ja enam me neid ei näinud, aga šõu? Me ju nägime ära. No see selleks bussiga samamoodi sõitsime bussiga, sai koonist muineesse ja bussid on seal toredad, seal hästi sihuke kohalik buss, hästi, kohalik koloriit ei olnud ülerahvastatud, on bussijuht, ion, reisisaatja, reisisaatja annab sulle kõik tasuta veed kaasa ja sõit läheb lahti. Aga enne, kui see buss veel liikuma hakkab, tuleb see reisisaatja, ütleb, et vabandage, aga teie piletid, kus on, ütleme palun siin ja ta paneb neid oma määratutesse taskutesse ja neid pileteid enam kunagi ei näe. Sõitleks väga toredasti, tühja meil nende piletitega, peaasi et kohale jõuame, aga me ei jõudnud kohale, sest buss tegi avarii. Äkki käisid õudne kõmakas, buss pidas kinni. Me nägime kõrvalt aknast, kuidas üks mees tegi umbes kolm-neli saltot ja lendas puude juurde kuhugi kõrvale ja teine, pisut vanem mees jäi bussiakna alla lamama ja ümber tema pea valgus välja, midagi punast. Ja me saime aru, et me oleme ajanud ühe mootorratta alla kahe reisijaga? Jaa, see tundus, kui sa selles aktsioonis seisavad, see ongi kohutav. See lugu ei oska nagu seisukohta võtta, mis on, aga kuna Vietnamis ei ole niimoodi, et sa sõidad nagu ühest linnast teise, et siis on vahepeal on ka metsavahe, ei, see on ju kogu aeg asustatud. Ja siis hakkasid sinna vietnamlased nagu kohale tulema, järjest rohkem neid tuli järjest rohkem neid tuli ja puude vahelt korjati see mees muidugi, kes saltot tegi püsti ja kõik ja meie meeleheaks. Meie õnneks ka see vereloigust vanem mees tõusis püsti, talutati ka, läksid kõik minema ja siis buss pidas kinni, konditsioneer lülitus välja, kes tegi bussis suitsu, rahvastaga tuli järjest juurde ja juurde ja juurde ja siis tuli keegi vormis mees ja ütles, mis siin juhtus ja tal oli kaasas taskulamp. Aga taskulambi eripära oli see, et see taskulamp valgustas ainult seda taskulamp, iseennast, rohkem valgust ja neid on tõesti. See klaas läks nagu särama, aga ta ei valgustanud mitte midagi rohkemat kui ainult seda klaasipinda. Ja mina, vana reisisell võtsin välja ühe väikese taskulambi, mis kaasas ja sellega vaatasid need ametimehed ja pärast kogu küla vaadata tunnustavalt ka minu otsa, vaatasid sinna bussi alla ja me nägime, et üks paar meetrit on tõesti mingisugune roller või mootorratas seal bussi all ja seda sealt kätte ei saa ja puha ja rahvas tuli järjest juurde ja äkki me avastasime, et meil ei ole enam ei bussijuhti ega reisisaatjat. Mis, kus nad siis on? Ei, no tõid ära jooksnud nadolid kõkkenenud ja meie olime järjest suurenevas veetmisest tulvas asi meis, seal bussis oli, ütleme niimoodi üks 30 inimest ja pooled neist olid turistid ja kohalikud kestsid kohalikud võtsid kätte. Meie küsisime, et oi, aga kuidas see võimalik on, et noh, ilmselt nad kardavad omakohut, jooksid minema, meie piletid taskus, aga piletid pole enam olulised. Ühesõnaga Atodid läinud. Ja siis kohalikud hakkasid organiseerima seda transporti, et kuidas me edasi saaksime. Ja, ja nüüd tuleb erinevus välja, et kuidas mõtlevad inimesed seal ja kuidas mõtleb siis nii-öelda lääne turist, meie mõtleme, oot, oota, firma tegi praegu avariis. Nii. Me tahame nüüd saada uut bussi. Me tahame kohale jõuda ja üleüldse, ega see firma ei peaks meile pisut kompenseerima seda kõike, aga kohalikud mõtlevad nii, õhtu tuleb kätepe, tahame jõuda järgmisesse punkti, mida teha, helistame kellelegi, äkki me saame uue bussi ja tõesti tuligi uus buss, noh, meiega rõõmsad asjad, värgid välja, uude bussi ja siis tuliuue bussi reisisaatja ütles, et aga nüüd on aeg koguda raha, et edasi sõita. Meie jälle, et kuidas nii, et kas firma ise ei peaks meile peale veel maksma ja puha ja ei, ei kui teda teda sõita, siis see on hoopis teine firma, tuli mingi buss ja abivalmis inimesed, et kuulge sõidame edasi, maksame selle raha ja Läheme ja siis need turistid nagu ei saa nagu aru ja kohalikud politsei raha ja tehti selgeks, et kõigil on seda raha väga vaja. Muidugi pandi see raha kokku ja buss sõitis edasi, buss sõitis, ma ei tea, 10 minutit, siis tehti üks pikem sööma, peatus, kohalikud pakkusid süüa, sellised toredad varjuolusid, siis sõime, jõime, jõudsime sellesse linna kohale. Kitsi mõtled ka, et kust sa seda õigust nõuad? Seda piletitki, et näidata, et seal selle firmaga sõitnud, sest need on kõigepealt raskus ja taskud on koos mehega kaduma läinud. Pole nii väga meeldis see mõtlemine ja vahest ongi see nagu vahest ongi niukse tervendav, et et sa ei pea oma õigust nagu taga ajama, kusjuures vahest tundub, et see on nii kohutavalt, ma saan ju hakkama, muidu ka mul on vaja väga oma õigust taga nõuda, aga teinekord on nii, et oot-oot, ma mõtlen niimoodi, et, et kohe läheb pimedaks sahvet kuskil Vietnami põldude vahel. Et mis siis on tähtsam, kas ajata mingit õigust taga? Või jõuda kohale. Ja kui ma tagantjärgi mõtlen, mõtle, kui tore, et olid need kohalikud seal vussis ja kui tore, et nad tellisid uue bussi ja me jõudsime kohale, kõik läks hästi.