Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud sünnimaa aga Isamaa elab ta mulle, eesti Muki eesti lugu. Tere kuulama saadet Peterburi Jaani kirikust. Peterburi Jaani kirikul on eesti loos väga-väga oluline koht. Selle kirikuga on olnud seotud Eesti kultuuri suurkujud. Jaani kiriku juurest algas 1900 seitsmeteistkümnenda aasta meeleavaldus. Maria teatri ja Peterburi konservatooriumi vahetus läheduses asuv kirik õnnistati esmakordselt 1860. aastal. 2011. aasta veebruaris avati kirik pärast põhjalikke taastamistöid uuesti. Hilisema ajaloo oluliste sündmuste juures oli toonane Eesti konsul Peterburis Peterburi Jaani kiriku fondi esimees Jüri Trei. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Ka alustame kaugemalt. Veel enne kirikuhoone valmissaamist, kus eestlased siis jumalasõna kuulamas käisid. Dokumentides on huvitavalt kirjutatud, et eestlased olid kari, mis oli laiali pillatud ja ilma karjuseta ja et nad vaesekesed pidid siis ka saksa, Soome või Rootsi koguduses käima, oma lapsi ristima ja nii edasi ja selle tõttu nüüd, kui esimesed, siis pastorid, kes juba valdasid seal nimetatud maa keelt, et kui need esimesed pastorid siis sinna jõudsid, esimene näiteks Kofman oli, et nemad hakkasid siis eesti keeles seal kümmekond aastat oli ja kui siis nagu öeldakse, see pastor suri ja siis peale seda jälle oli mingi auk ja siis tuli järgmine saksa pastor, kes seal võis eesti keeles neid teenistusi pidada. Aga niisugune ütleme järjepidev tegutsemine tegelikult kaski seal 1850.-te paiku, kui Tartust tuli eestikeelne nüüd valdav Laland pastor ja tema oligi see, kes hakkas siis uurima varianti, et eestlastele mingi maalapp saada ja suurem kirik ehitada ja 1859 24. jaanipäeval pandise nurgakivi praegusele, siis Jaani kirikule ja täpselt poolteist aastat hiljem, 27. novembril 1860 toimus selle Peterburi Jaani kiriku pidulik avamine. See tseremoonia on seal kirjeldatud kui ka Eestimaalt olid pastorid seal, kes osalesid sellel tseremoonial ja siis juba ütleme, see kirikuajalukku kuni seal 1830.-te aastateni, kui nõukogude võim sulges selle. Ja nüüd siis juba hilisem aeg, kui me 1999 otsustasime, et me alustame sele ajaloolise kiriku, mis ühendas Eesti inimesi, kontserdid, jumalateenistused, Jaani kogudus oli Peterburis kõige suurem luterlik kogudus, seal on nüüd arhiivis erinevad andmed 22 kuni 24000 liiget oma 13 filiaaliga Te kujutate ette, milline töö Hurdal oli või hilisemad kukk või, või Kallas või Reiman, kes olid pastorid seal, et see oli, see oli tohutu, too töö, nende filiaalidega kuni vanglate, nii välja ka vanglates, ütleme, kus eestlased olid, seal oli omakorda mingi väike filiaal, kus siis eestlased tegutsesid ja seal olid isegi need andmed, et näiteks saksa luterlik kogudus 17000-ga ütleme, kui Eestil 22 kuni 24000 ja Soome kogudus oli 15000, nii et, et selles suhtes eestlased olid koondunud väga võimsaks niisuguseks rusikaks. Ja kindlasti tuleb rääkida Peterburi sellest patriootide rühmitusest, kus Karell Köhler, Nad tegutsesid ja kes kindlasti olid samamoodi, kui me jälgime nüüd need eestlased tegevust siis nii Kroonlinnas kui Peterburis, et just nendel aastatel, kui valmisid need kirikud ja eestlaste kogudused, muutusid tugevaks ja nende koguduste juurde moodustati koolid, kirikukoolid ja peale selle vaat mis on Peterburg, on unikaalne ka selles suhtes, et Peterburi oli väga palju erinevaid eesti seltse. Näiteks spordiselts Kalev, Lurich Peterburis, Lurich tegi oma ilunumbreid Peterburi Maria teatrilaval. Tsaari õukond ja diplomaatiline korpus naised värisesid, loopisid oma briljanti ja sõrmuseid, et ainult puudutada Lurichi keha. Nii et spordiseltsid abi andmist, seltsid kooliseltsid seid ilmaliku eesti kooli Peterburis Nende võrgus, ütleme võrgustik, kuna nii, et kus eestlased olid, kas Vassili saarel või Colomna peal või Narva väravate juures või Petrograts käest Aranaal. Muide meie peakonsulaadi palsaaja manetna ja tänaval oli esimene Eesti haridus- ja abiandmisselts töötas. Kõik siis koondusid Jaani kiriku ümber. Ja need koondusid Jaani kiriku ümber, kuna Jaani kiriku juurde kool loodi ja filiaalide kaudu käis siis tegevus ja paralleelselt, kui me vaatame täpselt samamoodi Kroonlinna, Peterburis oli nii luterlik kirik kui ka õigeusu eestlaste kirik, see niinimetatud plaatoni kuulbushi Viljandi Talumehe poolt ehitatud kirik, hilisem piiskop. Ja kui vaadata ka kui Hurt ja heliloojatest tobias Kappel lüüdik tegutsesid Peterburis Miina härma, siis hiljem juba Miina Härmat tegutses koos bastu reisiniga, kui ütleme, Hurt töötas üle 20 aasta Peterburis pastorina Sis Eisen Kroonlinnas eesti koguduse juures töötas üle 26 aasta ja Miina Härma ja kõik, kes Koidula samal ajal Need 5000 eestlast seal olid, elasid, et see oli niivõrd võimas, võimas, ütleme värk kui nii tohib öelda ja ka need, ütleme üliõpilasseltsid Peterburi, Eesti üliõpilaste seltsist Põhjala ja nii edasi. Kui kirikuhoone juurde tagasi tulla, siis see esimene siis kirik, mis sinna Kolomna peale ehitati, siis kust see raha võeti? Miks just Kolomna peale kõigepealt? Seal oli, sel hetkel oli tühi maali, kui me neid vanu fotosid vaatame ja kuna eestlased seal selles kandis tegutseti, siis otsiti ja noh, nii nagu nagu ütleme tänapäevalgi. Ta tuli, sooduspakkumine ja otsustati või tähendab, mitte pakkumine isegi, aga tuli soodus variant ja otsustati, et sinna hakatakse ehitama. Ja nüüd mis on huvitav, et hakati korjama raha ja muide, see on väga huvitav kirjeldus kui inimesed, muide, paralleeli tõmbame ka Kroonlinna eesti kiriku ehitamisega, et inimesed andsid rohkem ära, kui oleks vaja olnud, sellepärast et et pastorid tundsid muret, et kuulge, et kasti oma eluga saatetoimete annate nii palju praegu selleks Eesti kiriku või koguduse jaoks raha ära ja tõesti, nii nagu kroonlinnas ka Peterburis, kunas inimeste arv oli suur, siis inimeste annetused olid, aga mis on väga tähtis. Need annetused ei olnud ainult Peterburis vaid Venemaalt, kus olid teised eesti kogukonnad, eks ole, aga väga palju tehti korjandusi ka siin Eestimaal. Ja saar andis samuti ja siin on üks väga huvitav moment. Meil, eestlastel oli võib-olla selles suhtes vedamine, et kuna tsaari, ütleme õukonnas töötasid arstidena Karell ja hilisem tema sugulane, kes Karellilt üle võttis, Hirsch. Et hirss oli koguduse vanem koguduse patroon ja need kirjad ja palved, mis siis esitati, et selle tõttu tuliga ja seda nii palju toetust, et nimetagem siis nii, et need Peterburi patrioodid või need eestimeelsed, kes seal töötasid, nemad väga palju oma tutvust oma sidemetega aitasid sellele kaasa, et see kirik pooleteist aastaga valmis ja ka pastori maja muidugi mõningad taastas hiljem koolimaja seal hoovis kohe ja ka siis niinimetatud tulundusmaja ja niimoodi võib tõlkes öelda see kõrge, kus siis olid need eliitkorterid ja mis teenisid siis kogudusele lisaraha. Üürikortereid, üürikorterid ja paar andis ise ka ja seal on konkreetselt kirjas, mari poolt oli ja tsaar andis isegi mitu korda. Esimene oli see, kuna kogudus algul tegutses sõjaväeosas kadetikorpuses ja nüüd, kui ta sealt, et nagu välja viidi, kuna Jaani kogudus, kui loodi koodi eesti nekrutite baasil, kes 25 aastat seal teenisid ja seda nimetati Eesti sõjameeste alamväelaste, mere ja maavägede alamväelaste nagu koguduseks. Ja kui nüüd see ära liikus, sealt juba siis parandist 1700 hõberubla, selleks, et nad saaksid ajutiselt üürida ühe pinna ja selle ajutise pinna peal, siis toimusid need vahepealsed jumalateenistused ja siis õpetaja Roland, kes Tartus saabus, tema siis juba alustas seda võitlust, et välja kaubelda siis see maalapike ja seal siis pooleteist aastaga kirik peale ehitada. Need võrdlused me võime ka öelda, et kui praegu on, ütleme, ametlikult on, ütleme nii 400 kuni 500 kohta, no tuletõrjeeeskirjad on seal, et seal üle 400, aga maksimumid kuni 500 kohta saaks täita. Tollal oli istekohti 800, selles äsja valminud kirikus, aga püstiseisukohti oli kokku 2000. Et oli küllalt suur kirik. Praegu ta on kirik-kontsertsaalina ja ütleme, tuli võib-olla lõivu maksta selles suhtes, et kuna ta on kirik kontsertsaal, et siis lavapind ja, ja see on natuke suurem, et sinna mahub ära orkester, ka see altariosa orel praegu muidugi orel ei ole hetkel see, mis me oleme unistanud, et nii nagu ütleme, 150 aastat tagasi, vaid praegu on elektriorel ja, ja muidugi klaver ja nii edasi seal kontsertklaver, et kontserdid anda, aga kammersaalina teda väga kiidetakse, seal toimuvad väga tihti lindistused ja niisuguse ütleme, akustika osas, ta on nii Maria teatri kui ka Peterburi muusikud tahaksid kõik seal esineda. Sest akustika on hea. Aga ajalukku tagasi ikka ja 1900 seitsmeteistkümnendal aastal oli Peterburis suur eestlaste meeleavaldus iseseisvuse eest. Ja see algas just Jaani kiriku eest, aga seitsmeteistkümnes aasta Jaani kirikule ja kogudusele tähendab hoopis midagi muud. 1917 on käis vaidlus selle üle, et Eestile autonoomiat saada vene tsaaririigi koosseisus ja nüüd selle autonoomia mõte oli, ei kui hakati nõudma, et eestikeelne kohalike asjaajamine, kuna me teame, et vene keeles käis saksa keel oli ka, aga aga tol hetkel see venestamispoliitika ja kui otsustati, et, et nõutakse selle eestikeelset haridust, eestikeelset asjaajamist ja selle sees ka Eestimaa kubermangu ja osa Liivimaa kubermangu ühendamist. Ja nüüd 1900 seitsmeteistkümnenda aasta 26. märtsil vana kalendri järgi uue järgi kaheksandal aprillil siis toimus see eestlaste 40000. inimese demonstratsioon, väljaastumine. Aga mis on üks väga huvitav detail ja moment ja selle me isegi mängisime läbi nüüd hiljem, kui me neid juubeleid oleme tähistanud. Et kuna tollal dislokad tseerusid sealkandis teatud eesti polgud esimese maailmasõja ajast ja need polgud rongidega toodi sel päeval, kui otsustati see väljaastumine teha Petrogradi. Kuna see Baltiski vorzovski jaam vaks all on kohe ligi seal siis rongidega toodi need sinna, need rivistasid sinna hommikul tänavatele ülesse ja kaasa võeti ka polkude orkestrit. Nii nagu laulupeo rongkäik, et seal on erinevad andmed, et kuni 30 orkestrit selle 40000 vahele siis olid tikitud need sõjaväeorkestrid, kes siis mängisid ja kui me tegime ühe näituse Peterburis, kus ma panin välja selle kaardi, selle marsruudiga, kuidas Peterburi Jaani kiriku juurest kõrval on nagu plaatonise eestlaste õigeusu kirik ja seal need eestlased kogunesid need 40000 ja sealt marsity läbi Peterburi, läbinud sky prospekti Peterburi teise otsa smulne juurde, ehk Tauria palee juurde, kus ajutine valitsus istus ja seal, mis on väga huvitav, mul on see lendleht olemas, seal on kolm lugu peal. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, Eestimaa, mu isamaa ja marseljeesi. Ja need kolm lugu lauldi seal Tauria palee selles võimsas suures saalis 40000 marssis mööda kuskil 1000 poolteist 1000 inimest koos lippudega suunati sinna sisse ja nende kolme laulu saatel Mihkel Lüdig, kes oli Peterburi Jaani kiriku organist ja muusik oli kokku pannud 300 inimesega koori. Ja need kolm lugu lauldi seal Tauria palees sees ära selles võimsas saalis, kus ka ajutine valitsus siis oma istungeid pidas ja seal anti üle Nende kolme laulu saatel see nõudmine Eestile autonoomia. Ja Eesti oli ainuke, kes neli päeva hiljem, 30. märtsil vana kalendri järgi uue järgi 12. aprillil sai selle autonoomia Jaani kirikus 1917 koolimajas toimusid need nõupidamised, kus siis Eesti, ütleme, ohvitseri skond, kes oli juba moodustanud oma struktuurid ja ütleme, need igasugused seltsid, nemad seal pidasidki. Siis need nõupidamised plaanid maha ja seal pandigi paika kogu see värk. Aga mis juhtus hiljem, kui nõukogude võim juba kindlustus siis mis juhtus Jaani koguduse ja kirikuga? See on päris karm lugu sisuliselt, nii nagu tollal oli kirikuid hakati lõhkuma, hävitama, kogudused suleti, kirikuõpetajad kas represseeriti või lasti maha ja tegelikult Jaani kiriku Peterburi Jaani kiriku ajalugu täpselt sama, et seal on veel üks väga huvitav nüanss. Sellele suurele lagunemisele ja lõhkumisele aitasid kaasa eesti bolševikud, eesti punased, kes siit nüüd siis nagu öeldakse, ära liikusid, et me teame, eks ole, et loodi need siis erinevad, nagu öeldakse, seal Eesti nagu öeldakse, õppeasutused, Eesti trükikojad ja nii edasi ja nüüd sealt kuidagi koorub välja, et just need eesti bolševikud nõudsid selle kiriku sulgemist, koguduse sulgemist, mis on ääretult vaenulik, eks ole, ütleme nagu töörahva suhtes ja sealt, nagu öeldakse, see allakäik kas ja siis juba tehti ta niisuguseks tööliste klubiks, kiriku varad võeti ära, kõik, mis seal olid, orel sisuliselt lõhuti laiali. Me teame, et osa orelist sattus Peterburi konservatooriumi ja osa kuhugi Siberisse viidi. Ja aastal 1930 see kirik siis kuppel võeti maha, ehitati vahelaed, see kirik ehitati neljakorruseliseks. Algul oli ta õppehoonena hiljem ajaloo käigus siis kui eestlased hakkasid seda tagasi taotlema 90.-te aastate lõpus. Siht oli 20. ehitustrust. Ja see on täiesti omaette ajalugu, jälle on asi, millest me oleme kirjutanud, aga mitte lõpuni kirjutanud, sest üks piinlik lugu on selles, et kui 1997 see tagasi anti, muide, samamoodi olid hävitatud Soome Saksa kirik saksa kirikust, nagu teate, tehti Nevski peale ujula Soome kirik k Nevski ääres. Et ka Soome marja kogudus samamoodi maja ehitati neljakorruseliseks. Aga enamus kirikuid ju õhiti, lasti õhku lihtsalt, aga mis nüüd oli, võib-olla teatud kirikute puhul pääsetee oli väike, et kui ümberringi olid elumajad, siis ei juletud neid õhkida, et kõrvaltmajad varisevad kokku, kuna noh, soine pinnas ja nii edasi ja need, eks ole, natuke ütleme, Peterburg on ehitatud ju soo peale, linn kui selline ja selle tõttu teatud kirikuid pääsesid õhkulaskmisest, kuigi väga paljud seal on ju siiamaani on tühjad platsid, eks ole. Seal pole lihtsalt midagi või sealt alt on läbi ehitatud metroojaam või midagi niisugust. Nii et kolmekümnendatel sisuliselt nii kogudus kui ka maja olid ümber ehitatud. 90.-te aastate lõpus algas tagasitaotlemine, mõtted ilmselt hakkasid palju varem juba selles suunas liikuma, aga juriidiliselt sai paika alles kõik hullu 2014. aastal. Kuidas see lugu kõik algas ja kuidas? On lõppenud 97. aastal tehti pöördumine kuberneri poole ja nagu me teame, et tähendab üks nagu linnapea, kuberner oli Sobtšak ja temale järgnes Jakovlev ja nüüd siin peab teadma ühte asja ja seda noh me oleme rääkinud, kui on need olnud, arutlused selle ümber, et kavalus oli, milles kavalus oli selles, et peale eestlaste Mõtlesid endale tagasi ka sakslased, soomlased ja rootslased ja kogu kavalus oligi selles, et sisuliselt selle uutmise ja muutmiseks käigus korraga anti tagasi tasuta ja tähtajatuks kasutamiseks siis need niinimetatud hoonet nii soomlastele, sakslastele kui eestlastele. Aga kus tehti võibolla viga? Takkajärgi tarkus? Kui 1997. aastal minu käes on need paberid olnud ja ma olen näinud, kui see maja anti tagasi, siis tegelikult see maja ümber ehitatuna oli korras, maja, parkett, põrandad, rikka ehitustrusti, kabinetid, mööbel, raha, kapid, nii nagu teil niisugused laed, valgus, soojus, kõik oli sees, just oli asendatud katus. Ja vot siin nüüd juhtus see, et saadi tagasi. Aga mingil põhjusel valvet peale ei pandud, kui me sinna sisenesime. See oli Bufaikad, vabandust väljenduse eest, sitalasud sajad viinapudelid, süstlad, lõkkeplatsid nende kallite parkettpõrandate peal aknad sisse löödud seintelt lagedalt on ära rebitud asjad, elektrijõukaablid, Need, kilbid ära, varastatud, jõukaablid kirvestega läbi raiutud ja seal sammas põletati välja siis seda metalli. Selline oli see pilt ja see oli ainult jumala ime, et seda maha ei põletatud, sest kõrval üks suur sarjagne hoone põletati maha kodutute poolt ja järgmisel päeval siis tegin kirja, leppisin kokku ja see kivi läks teele siis peaminister Laarile ja sealt siis oli see, et Laar eraldas. Nagu ma ütlesin, et algul lubas 300000, aga aasta lõpp oli, selgus, et reservfondis on 200000 krooni ja sellest tegime siis kõigepealt projekti, tähendab konserveerimisprojekti see on täiesti eraldi lugu, seda võime kunagi tulevikus rääkida, et Vene pool, kes ütlesid, et et raha on, ma ütlesin, ei ole, meil raha, on ainult see siis teeme konserveerimisprojekti, sest ehitusprojektiga te peate kohe peale hakkama. Ja et ma ütlesin, et, aga noh, et konserveerimis konserveerimisprojektiga Jüri, sa võid 100 aastat siin konserveerida, keegi ei saa sulle hõlma hakata, see oli vene poole nende eestimeelsete, ütleme, restauraatorid, nõuanne kes meid ka hiljem väga palju aitasid. Isegi vahel oli nii karm öelda. Vahel oli nii, et Peterburi ametnikud aitasid rohkem kui Eesti omad. Eestimaad tekkis probleeme, et töötasid vastu ja, ja vot niimoodi step by step siis hakkas, ma tahan ühte öelda, see on minu aukohus, meie hulgas ei ole palju siin neid inimesi, kes tulid algul appi need eesti mehed, kuldsete kätega mehed, töömehed, kellel olid tööriistad, asjad, elektrit ju polnud seal see, kuidas me elektri saime seal üldse lugu, unikaalne lugu, kuidas me võimsused peale saime, kui need võimsusi poleks olnud, mingit kiriku ehitamist me poleks saanud teha, sest kõik need tellised, mis seina läksid, need sajad tuhanded, need tuli kõik saagide õhemaks. Et Vuki läheks nüüd, kui see teine etapp jalakas ja nii nagu ma mainisin, et, et need inimesed, eestlased, kes seal olid, kes esimestele talgutele tulid, sest seal isegi juhtus nii, et esimestele talgutele, seda ma sain hiljem teada alles, et tuli viis inimest, mina olin kuuest ja teate mis juus jälle. 27. novembril olid meil esimesed talgud, me ei teadnud üldse, et see on kiriku sünnipäev. See oli juhus, üks professor piibuga Ma küsisin, miks sina tulid. Ta oli käinud seal saatkonnas vastuvõtul või esinduses konsulaadis, et Jüri, Mul on täna sünnipäev, ma teatasin naisele ja lastele, et, et ma lähen täna talgutele eestlastele Ermitasist paar teaduslikku töötajat ja need inimesed, need tulid ka teinekord tööpäevadel, mitte ainult laupäeval, pühapäeval sinna appi. Ostsime klaasi, saime allahindlusega sellel ühel olev saega, kahjuks teda enam meie seas pole. Temal tütar oli Rootsis, muretses talle Rootsi klaasilõikamise noa ja seal panime kaks tavalist lauda ja hakkasime lõikama neid klaase. Üks korrushaaval hakkasime asendama, sisse pekstud kõik neli korrust olid sisse pekstud, aknad. Me tegime ühe korruse, püüdsime niimoodi teha, et võtsime vaheseinad ära. Soome jupajoki kogudus tuli appi, saatsid kolm-neli meest peale. Neid veel küsisid, et kas seal sähku on, et ei ole. Aa me siis võtame esiisade tööriistad kaasa. Ja need fotod on olemas, muide seal vist isegi raamatus ka kus on näha see saal, mis me ette valmistasime, algul, kus jumalateenistused hakkasid, seal on näha need parketide peale niisugused jooned. Need on need vaheseinad, mis me maha võtsime ja elektri sisse panime. Ja kõrvalruumis tegime kaks ruumi korda. Toppetseerisime ja üks eesti ärimees andis meile toolid ja lauad, kes tegeles seal kukk, niisugune hea südamega mees, tema andis toolid ja lauad ja lambid ja me tegime sinna kaks klassi, seal hakkas Eesti pühapäevakool lapsed ja vanad inimesed hakkasid seal tunnis käima. Jumalateenistused toimusid selles suuremas saalis, ülejäänud meil jõudu ei olnud ja siis tuli see juhus, tuli nagu ma rääkisin, tobias Joonase lähetamine Peterburg 300 ja see, et selle Joonase lähetamisega pidid kolmekooriga pidi Aivar Mäega kaasa tulema ja Aivarile sai öeldud, et näed, on niisugune, siin on vaja uut hingamist, siin oleks vaja ehitusfirmad, sest oli näha, et kohalikud ei suuda. Seal olid teatud tööd tehtud, aga kõik pooleli jäetud. Ja siis Aivariga tulime tagasi, muide väga unikaalne asi alla minu juurde tuli tollane Eesti suursaadik Karin Jaani kahjuks meie hulgast lahkunud jälle täiesti eraldi lood, mismoodi Me kohtusime tollase Vene siis kirikupea Aleksius ega et mismoodi me temalt küsisime, et kas tema toetab seda kiriku taastamist, kui nad kõrvalt aitas plaatoni kirikut korda teha. Ütles väga huvitava lause, et kas on, hakkab eesti keeles olema ja sel juhul ma toetan. Ja vot niimoodi ütleme, kui sõitsin ja Karin Jaani ütleb, et tema oli suursaadik Moskvas, meie suursaadik ja ütleb, et Jüri, et kas sul autos kohta on, et ma peaksin tulema pooleks päevaks Tallinna, mul on üks asjaajamine. Et sealt ma lennukiga lähen tagasi Moskvasse. Nokk seoses selle Peterburi 300.-ga oli ta ja Joonase lähetamise suure kontserdiga, eks ole, ja sõitsime koos ja enne piiri nii nagu ka, et kuna diplomaatiline auto ja, ja passid, mina ütlesin, et andke passid minu kätte ja vaatan Aivari passi ja siis mul tuleb meelde, et 12. mai, et Aivaril on sünnipäev ja läbisime mõne tolli ja piiripunkti ja seal on see tax free pood. Ja mina ütlesin, et Aivar, nüüd on nii, kuna sul on sünnipäev, siis ostad sealt kõige kallima šampuse ja ära hakkagi siin vastu, sest muidu viskad jala, Tallinnani siit. Aivar horises läks poodi, võttis šampuse, tuli välja ja auto kõrval all vuliseb Narva jõgi, tegime šampuse lahti, aga see oli pauguga. Tagajärg oli see, et vene piirivalveautomaatidega hakkas jooksma, sest pauk käis ju. Ja meie seisame ja Nad jäävad jõllitama, vaatavad auto, suursaadik, diplomaadid ja siis nad said aru, et midagi on viltu ja läksid vaikselt hiilides tagasi oma kohtadele. Meie jõime šampuse ära selle šampusejoomise juures mõtlesin, et nüüd lepime siin kokku, näed, Narva jõevool tunnistab, et teeme siis lõpuni selle kiriku. Et seda me olime lubanud ka nendele eesti meestele, nagu ma ütlesin, juunin Eesti kunagine korvpalli meister, kalevis Gennadi ka teda kahjuks meie seas ei ole olev saega hilja, Šeberstein ja paljud teised, kes tulid talgutele ja tulid appi. Ja sealsamas oli see koolkond ja seda hiljem mulle ka öeldi, et esimestele talgutele, kui ma olin pahane, et miks ainult viis inimest tuli, siis selgus, et juhtkond oli öelnud et ärge sinna selle hullukonsuli talgutele minge. Sellest kirikust ei saa mitte kunagi mingi asja, see on lihtsalt üks lolli teene ja see on ju kõik varemetes. Selle tõttu esimestel talgutel oli ainult viis inimest. Pärast, kui me panime käima Peterburi teataja, mis ühendas ja selle kaudu andsime teateid, siis järgmisel nädalal oli 20 inimest ja ülejärgmistel juba 40 ja siis tulid juba Tallinna Tartu meeskoorid ja niimoodi läksid need talgud lahti. Aga Joonase lähetamine on suurteos, kuidas see õnnestus? Peterburis joonega? Joonase Joonase puhul oli see, et et kui me vaatame ajalukku, et aasta 2000 jürikuu aprill ja Neeme Järvi üle 20 aastase vaheaja esimest korda taas dirigeerib Peterburis suure sümfooniaorkestri ega jaa, suures kontserdisaalis ja mina diplomaadina olin saanud kutse ja kontserdi lõpul nagu ikka, lähed nagu siingi linnas lähed lava taha surud kätt ja kuna me olime kolleegid olnud Estonia päevilt Estonia teatris, siis me hakkasime juttu ajama, me kohvi jõime ja ma ütlesin, et vaat, et meil on käivitatud programm, siin eestlased Peterburis ja selle sees on kontserdid, ajaloo uurimine, haudade korrastamine ja nii edasi, et, et teinekord, kui maestro tuleb, et võiks kasvõi lisaloona võtta Peterburi koolkonna teosed näiteks Elleri kodumaine viis või midagi suuremat, et võiks lausa programmi panna. Ja Neeme Järvi ütles, et tead, et see on küll huvitav teada, et, et niisugune Ramon, et kindlasti ma tahaks osaleda, aga me võiks midagi suuremat teha. Ja siis tuli, et aga Joonas sel hetkel meie jutuajamise juures kohvitassiga viibis ka Peterburi filharmoonia asedirektor, vanem naisterahvas ja tema ütles, et aga teated. Ma võin teile anda meie suure sümfooniaorkestri, et siis on koostöös, te ei pea üldse raha raiskama orkestritoomiseks, teie tootekoorid, solistid, otsustame käigu pealt ja niimoodi me lõimegi käe ja see käelöömine oli nii aastal 2000 aprillikuu jürikuu, nagu ma ütlesin. Jaa. Me panime paika kalendris 11. mai 2003 Peterburi 300.-ks juubeliks sest tobias ju alustas Joonase kirjutamist seesama, eks teie tea ja need on ju need, mida ta oreli taga sealsamas Jaani kirikus alustas. Ta lõpetas Berliinis, aga alustas ju Peterburis Li Peterburi konservatooriumi kasvandik, eks, ja organistina Jaani kirikus. Ja vot see oli see moment, kui sisse kokku lepitud, et me teeme ja õhtul, kui ma olin töö juures veel hilja õhtul ma tegin kiiresti kirja, saatsin tollasele siis kultuuriministrile palvega, et meil on niisugune kokkulepe, et Joonase lähetamine Peterburi ka koostöös Peterburi annab oma maailmakuulsad sümfooniaorkestri meie poolt oleks koorid ja talve on toetada tule ja manöövriga kultuuriministrile seda algatust ühtlasi anda siis ka ülesanne või korraldus Eesti kontserdile, et selle projektiga tegeleda ja nii ka läks. Ja see ettekanne oli võimas. Kolleegid Eesti televisioonist võtsid selle linti, see on olemas meil ajaloo jaoks, aga mis oli fantastiline, kui nüüd songdusse koor, tutiorkester, koorid ja kui see tuli, siis mina olen alati öelnud. Mul on kolm korda elus olnud need momendid, kui mul sipelgad jooksevad üle selja ja ihukarvad tõusevad püsti. Kui Georg Ots, kui meie noored tudengid olime kahel pool Estonia laval Rigolettot ja Georg Ots roomas meie vahel ja laulis, andke tagasi, mu tütar, mul alati hakkasid sipelgad jooksma. Tähendab, see oli midagi unikaalset otsa puhul. Teinekord oli, kui leili tammel tegi esiettekanne Tallinna raekojas Kuldar singi surma ja sünnilaule. Laulis ka, et niisugune fantastiline muusika ja kolmas oli nüüd Tobiase songdus, kui see tutiorkester koorid tuli ja rahvas tõusis püsti. Aplaus oli meeletu. See oli võimas ja pärast, kui me olime juba seal tagaruumis ja siis rääkisime, kuna ma andsin spetsiaalse Peterburi teataja välja kogu selle materjaliga eesti ja vene keeles, et kesse tobias on. Mida kujutab endast see suurvorm, seda muide materjali aitas kokku panna kadunud Rumessen. Vardo Rumessen. Ja kui ma küsisin Neeme Järvi käest, et, et kuidas tema siis nüüd arvab, et tase ja Neeme Järvi ütles Jüri, nii hästi pole see meil kunagi kõlanud, kui siin kindlasti orkester, solistid, kindlasti see õhkkond, see suur kontsertsaal, see andis kõik selle, nii et kui me räägime Peterburg 300 siis kahtlemata see eestlaste kingitus, kus oli väga-väga vääriline kingitus ja ma kord mainisin, et neid taheti sealt maha võtta. Kuna meil, eestlastel, raha on vähe, et kuna me olime kaks ja pool aastat varem pannud selle saali kinni, siis sinna püüdsid vahele tulla inglased, ameeriklased, sakslased, kuna see oli kõige kuumem AEG Peterburis maikuu Peterburi 300. aastapäeva pidustused. Aga meil tänu sellele, et kaks ja pool aastat varem olime kinni pannud, see suurvorm tuli hästi välja õnnestus ja see oli see moment, kui kohal oli ka meie kultuuriminister dollalt. Paet. Me viisime Paeda sinna räämas kirikusse ja see oli nüüd see teine hingamine kui esimene hingamine oli projektdokumentatsiooni ajaloolised Tõndy ja selle tellimine oli elektri ja telefoniside sisseseadmine, mis on täiesti eraldi ooperi. Ja nüüd see teine hingamine ja teine etapp pakas sellest Tobiasest, kes oli sellesama kiriku organist, kelle lugu suurvorm kõlas seal. Ja juhuslikult olid seal minister Aivar meie suursaadik Karin Jaani. Ja kui see kokkulepe, et me Peterburi Jaani kiriku fondi esimees Jüri Trei rääkis Jaani kirikust, ehitamisest ja taastamisest ja tähtsusest. Aivar Mäe üks kiriku taastamise eestvedajaid, toonane Eesti Kontserdi juht, on öelnud, et kuigi sellele hoonele antakse funktsioon nii religioosne kui ka kultuuriline ta on mälestusmärk. Aivar Mäe rääkis 2004. aastal jutusaates Margus Saarele, kuidas tema töö algas. No jõhvi on tegelikult eelpost peterburi vallutamiseks vallutada võib-olla, aga seriksele Jaani kiriku projekti jälle sulle andis? Ma olen ise Peterburis sel ajal, kui, kui oli Peterburis Vene kultuuriminister Subt koida oli ta nimi vist avaldust. Sel hetkel tekkis nagu mõte ja ja oli pakkumine ja oligi pakkumine ja miks mitte. Ma käin tegelikult vaatamas ja ta täna ei ole, kirik oli ehitatud büroohooneks, aga visuaalis on veel kirikujooned näha ainult torni alles, aga see kõik on taastatud. Ja me oleme täna nii kaugele, et Venemaal suhteliselt võimatu näiv soojus ja elekter ja seal ei ole üldse. Need on kätes saadud, need võimsused ja projekt on käes ja põhimõtteliselt ehitusluba peaks saabuma detsembri viimasel nädalal. Et märtsis võiks alustada nagu tegevusele. Et siis hakkad seal käima vä? Mitte siis, vaid ma käin kogu aeg seal, mitu kilomeetrit Peterburi all mööda panna. Ma ei käi seal lauaautoga, sest ma ei saaks üle piiri, nii et ma kasutan diplomaatilist autot selleks eminal siis Jaani kirikusse esimene kontserte. Tahaks, et see oleks 2007, aga kuuma jätan ütlemata. Meil on mõte, aga Venemaal on bürokraatia masinavärk suhteliselt tõsine, nii et aga ma loodan, et jah, 2007. Nii hästi siiski ei läinud. Bürokraatiline masinavärk ja muud takistused. Esimene avalik kontsert Jaani kirikus oli 21. veebruaril 2011. aastal ja kirik sai läinud 2014. aastal ametlikult Eesti riigi valdusse. Esimese Eesti heliloojate sümfooniakontserdi Peterburis korraldas 1908. aastal Jaani kiriku orelimängija Mihkel Lüdig kes sageli kasutas oma loomingus ka rahvalaulude viise. Mihkel Lüdigi kaerajaani esitavad Henry-David Varema tšello, Cornelia Lootsmann harfil ja Heiki Mätlik kitarril.