Nonii selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandid rollis palun koguneme kus ema on oma väga selge tähelepanu, köik nardodern hotell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, perepildi, sõbrad, mina olen Tiina Vilu. Täna räägime mälust. Kui palju sõltume sellest, mida mäletame, kui kaugele mälu ulatub ja mida peremälust enda ellu lubame mil määral peremälu või kollektiivne mälu meie elu suunab. Ja kas minevik ja mälu määravad üldse inimese tulevikku? Andres Hernits uurib täna, mida neist asjust mõtlevad. Kaks kolmekümnendates eluaastates naist. Ja juttu tuleb ka täiskasvanuks olemisest ja peremudelitest. On aprillikuu ja igatepidi on kevad käes. Ümbrus ei ole veel roheline, aga see ei tähenda seda, et ta mõne nädala pärast seda juba olla ei võiks ja ma arvan, et võib-olla on nii, et kui see saade läheb eetrisse, ongi kõik juba roheline ja Prantsusmaa vaheline. Jah, ja ma kuulan, et Prantsusmaal olevatki praegu kõik juba roheline. Ja selleks, et see saade nagu normaalselt käima panna, pean pihtima, et praegusel hetkel olen ma tegevuses niisuguse teatritööga, mis räägib mälust mäletamisest ja sellest, kuidas see inimlik omadus meid elus hoiab käimas hoiab, liikumas hoiab ja kuidagi mulle tundus, et võib-olla on kasulik sellest teemaringist isegi laupäeval mitte välja astuda, vaid uurida, kuidas inimesed ümberringi nendesse teemadesse suhtestuvad. Esietendus on umbes nädala pärast. Endla teatris. Keda need teemad huvitavad, astuge ligi. Ma olen ma istunud ühe köögilaua taha kahe noore daamiga, kes on minust umbes põlvkonna jagu nooremad, aga samas nad ei ole mingisuguseid väga noored inimesed vaid nad on kuskil seal oma parimas nooruses. Jaamad, tahangi nende käest küsida, niisuguseid asju, mis mind huvitavad ja kuidagi selles verekondlikus ringis mõtlemist võib-olla kuhugi poole suunavad tantsis Triinu ja Kadri siin. Ja ma tahan alustuseks küsida niisugust asja, et te olete niisugused daamid parimates aastates. Kui kaugele te oma eluga jõudnud olete, mis periood see selline on? Mulle väga meeldib see periood, mis praegu käib, nimelt ma sain eelmisel aastal 30 minu ümber on paljud inimesed olnud tekitanud traagikat, sellest mitte minu 30 seksuaalsus reeglina enda kolmekümneseks. Aga ma pean ütlema, et seal üks ütlemata tore eduaasta väga toredaks läks kuskil 28-st. Ma olen väga rahul ja rahulolev periood, väga otsiv ja laskur rahunenud. No aga üsna rahulolev ka näed ja ma olen rahulolev ja rohud. Aga minul ongi vist see, et mul on korraga kõike ei vastuta millegi eest, samas vastutan kõige ehk. Ja plaanid muutuvad järjest realistlikemaks, isegi kui nad on utopistlikud oma reaalsust vaikselt. Üritan ära raamistada, võib olla. Niisugune tunne on jäänud või vähemalt palju sellest. Räägitakse, et tänab päeval, noored lükkavad justkui täiskasvanuks saamist kaugemale ja kaugemale tulevikku siis kui oli nii-öelda minul see aeg, mis teil praegu on, siis mina olin juba kõva ajalooga perekonnainimene ja nii edasi, aga praegu tundub, et see asi on kuidagi teistmoodi. Kuidas teile paistab? Ma arvan, et me ei lükka mitte midagi edasi, ma arvan, et teie pakkisite lihtsalt liiga ruttu ennast ära juba mingisugusesse formaati, kus te siis hakkasite nagu perekonda tegema ja tegelikult ei ole nagu kriitika. No ma olen ka tihti mõelnud, et kas ma lükkan edasi täiskasvanuks saamist, tegelikult ma ei lükka vaid see elu nagu tempo ja eluintensiivsus on hoopis teistsugune ja see on nagu põlvkonniti ja inimesed, nii nagu hüper varieeruv. Selles mõttes küll, et minul ja mu väga heal sõbrannal, kellega me oleme väga pikalt koos olnud, meil oli plaan, et viimane valus, kui me saame esimese lapse, on 25 seal on see juba viis aastat möödas, meil ei ole mitte ühtegi last, kes oleks meie laps, vaid see kuidagi on kõik edasi lükkunud. Mu emal oli ka kaks last selleks ajaks juba üks käis koolis, aga kuidagi noh, ei ole mingit sellist tunnet, et mul väga kahju oleks, et mul ei ole lapsi või, või meest mõni päev tagasi. Me mõtisklesime selle üle, et kas see nüüd ongi see elu, mida me tahtsime, kui mõtlesime 16 aastaselt, et oleks vaid täiskasvanu. Ja nüüd ma pean mõtleks millega tegelema. Arvan, et sel hetkel, kui me arvasime, et 25 on viimane hetk, kui vaid ka oleme ja kõik kõik koerad ja majad ja kõik asjad sisse, tõesti oli see mingi mälestus meie vanematelt ka minu vanemad on sellised laps, lapsevanemad. Et siis noh, see tundus nagu selline muster, mida me peaksime jätkama ootamatult kuskil kadus ära seal tee peal, et meil see vajadus nende moodi olla või noh, et endal oleks suhteliselt põlev. Mina ma läheneksin sellele sõnale täiskasvanu täiskasvanu justkui, et et sa oled täiskasvanud, et sa oled nagu täitunud ära, et minu arust me oleme palju märksa ruumikamad, et me mahutame väga palju rohkem nagu, ja seda, mida mahutada, on ka nii palju rohkem, et nagu, milleks täis kasvada 21 aastaselt nagu miks? Vaat see oli täis kasvada. Või noh, selles suhtes, et ikka õhk liiguks, ruumi oleks palju ja suured aknad oleks. No kas täiskasvanuks olemist kuidagi defineeritakse ka selle järgi, et inimene hakkab võtma mingisuguseid vastutusi kas siis nooremate ja nõrgemate eest või siis noh, laiemalt seal ütleme ühiskonna eest, et et ta panustab mingisuguses jätkusse. Kas Need märksõnad kuidagi kokku ei, ei kõlksuma? Ei kõlksuvad aga ei ole kuidagi kontides või noh, et see aru, et kuskil on see emainstinkt ja ma olen juba maha maganud oma elu viljakaimo taastud kõikide teoreetikute kohaselt, kes arengupsühholoogias räägivad. Aga ma ei tunne kontides, et tõesti noh, ma olen millestki ilma jäänud. Ma arvan, et see mõte või noh, et see, et ma tõepoolest oma lapsed seal nüüd mõne aja pärast mõne aasta jooksul lähema aasta jooksul, et see annab mulle kuidagi teistsuguse, ma viitsin nendega koos olemiseks, mul on juba teistsugused teadmised, teistsugused tahtmised. Mul on teine maailmaruum, sest noh ja mis puutub, jätkus ja siis ma läksin haridussüsteemi tööle. See on minu alateadvus ei käiks siis, et siis sellesse jätkusse panustada. Kuidagi. Niimoodi, aga noh, siit me jõuamegi tasapisi selle, selle mälu ja mäletamiseni triini isegi juba ütles, et nii olema, kuidas ütleme, vanemad või, või eelkäijad seda ette kujutavad. Siit tulebki mängu mingisugune mälu mõiste, et kui palju mälu kui mäletamine suunab või sunnib meid elama niimoodi, nagu see mälu kuskil on, on midagi meelde jätnud või kuidas mingisuguse minevikku mäletajad, Meid suunavad, kui palju on see mälu nagu aktiivselt töös meie oleviku loomisel? Mõtlesin mõneti see, et kuivõrd sa nagu lased sellel enda kallal töötada Selles mõttes küll, et et jah, see on täpselt nii palju, kui sa lased endale külge seda, sest et mõni aeg tagasi tõesti noh, kui meil oli klassikokkutulek, siis üks nendest, kellel ei olnud lapsi ja kellel ei olnud pangalaenu ja selliseid asju. Aga nüüd ma tunnen, et see on päris sihuke lustlik enesetutvustus, et jah, et ma olen Triin 30, mul ei ole lapsega pangalaenu. Ma arvan, et meil on päris hea hetkel. Ja ma ütlen seda ilma igasuguse sellise süütundeta või noh, et kuigi ma ei ole kunagi tajunud neid kaastundlikke silmi, millest räägitakse, minusuguseid vaatavad just nimelt seesama noh, see mõte, millega me nii-öelda siis peale keskkooliellu ostasime või noh, mis ju väga suuresti seotud igasugustel püsivad väärtuste loomisega me sel hetkel muidugi sõnastanud seda, see oli lihtsalt mingi asi, mida pidi tegema tuuldused pidi tegema kujulist tundes, sest vot see ongi see, et lihtsalt kuskil mitte isegi mitte keegi ju ei sundinud või noh, et vanemad pole elus mulle öelnud. Kuule. Noh, lapsed, meie kollektiivne mälu mäletab, et see on nagu vorm, mille sa pead täitma sel ajal nagu tegelikkuses selle jaoks ei ole tarvidust või noh, et selles suhtes sellest kollektiivsest mälust välja astudes. Äkki selgub, et nii palju Ongi ruumi, teistmoodi mõtlemisele, kollektiivne mälu on üks suur üksus, kus sees on ikkagist nagu avates sul olla indiviidi mäluna ka eksisteerida, tähendab, et sul on valik kollektiivsest mälus nagu siiski jah, sõltumatult eksisteerida ka. Aga mälu on ja midagi sellist, mis on justkui tahteprotsessidest sõltumatult toimiv. Ma ei saa ju tsenseerida seda, et vaata, ära nüüd jätta seda asja meelde. Aga me saame tsenseerida seda, et sai pea noh, okei, sa ei pea mäletama seda, mida sa ei mäleta. Näiteks mina ei mäleta nõukogude liitu ja ma ei mäleta rublasid ja ma ei mäleta seda, et poed tühjad, ma tean ainult seda, mida mulle räägitakse. Ja tegelikult seda ma saan valida, et ma ei pea tegelikult oma mälu täitma mingisuguste negatiivsete piltidega, mida minu elus tegelikult ei ole olnudki. See on väga hea näide tegelikult see nõukogude aeg, et noh, minu jaoks on see ka ju noh, elu kõige päikselisema taastud õnnis lapsepõlv kuni kooliminekuni ja noh, teine asi on, ma arvan, seesama väga popp on muidugi lääne inimestel on tore rääkida seda muinasjuttu, mida ma olen oma vanematelt kuulnud tühjade poodide kohta või, või selle kohta, et kord aastas tulid värsked puuviljad kusagilt, mille peale siis üks šveitslane ütleb, et issand, et seal nagu meil 100 aastat tagasi ja siis ka sõit mandariini ainult vaesed. Meil mandariinid kogu aeg olnud, miks selline, et kuskilt tulevad ja need ongi mingi märk kätt sellest soojast maast, sellest teisest elust ja sama asi, ma arvan, see ajaloo puhul ongi see, et meie põlvkond ja edasi, et noh, ei ole enam väga tegelikult sellised kannataja põlvkond laudi kannataja põlvkond aga aga ei tassi endaga tegelikult kaasas mingisugust sellist noh, mingit vormi, mingit seda määratlust nagu nõukogude inimene või või nõukogude ajast pärit inimene. Või mingi alalhoidlik või selline hirmul inimene. Kui ma rääkisin? Mõni aeg tagasi ühe 21 aastane on tütarlaps vist ja siis ta rääkiski seda, et, aga tegelikult, et nende põlvkonna jaoks ka nende jaoks ei eksisteeri isegi mitte riigipiire enam. Kõik see suhtlemine, mis on tekkinud tänu sellele internetile ja kõigele sellele informatsioonile, mida tohutu palju, aga mille sees siis nad ise leiavad teed ja meie leiame teed, et neil ei ole rahvusi tegelikult enam riigipiire, et noh, et, et kõik see, millest kunagi unistanud, et see tegelikkuses juba toimib, aga praegu lihtsalt kõige kõvemat häält teebki see põlvkond veel, kellel Taago mälu, kellele need hirmud tõenäoliselt sellepärast see legatiivism nii palju läbi kõlabki veel. No see oli nii äge kuulda, et riigipiire ei eksisteeri, ongi, et erinevad inimesed eksisteerivad ja nagu inimesed ongi erinevad ja erinevad temperamendi eksisteerivad. Aga kui veel selle mäluga edasi minna, on see, et see, millest me praegu rääkisime, on rohkem niisugune üldine mälu või, või rahvusmälu kannessiivne mälu, kollektiivne mälu, jah, kultuuriline mälu, aga kui me mõtleme nyt, nii-öelda iga inimese enda mälu, kui palju see minu enda mälu takistab mind tulevikus kuhugi liikumast või mil moel ta kuidagi aitab hoopis mul, et mul rohkem seda mälumahtu, ma olen natukene vanem ja see aitab mul teha mingisuguseid isiklikke otsustusi paremini, lihtsamalt tervemalt. Ma arvan, et siinkohal on jälle see koht, et kuidas kohtled seda mäletatavat tegelikult, et mul oli eelmisel kevadel tore võimalus teha koostööd terapeudiga ja siis me ka väga palju just sellest, noh, kõik saab alguse lapsepõlvest. Et saabki kõik alguse lapsepõlvest, et siis ma sain aru, et tegelikult ongi niimoodi, et mingid sündmused, mingid juhtumised, mingid inimesed, mis näiteks minuga on toimunud, et noh, mul on väga kindel osa amet, noh see on sellepärast ool selles süüdi ja kolmandas vot see on põhjustanud minu käitumises midagi selliste teist taga, aga siin ongi see koht, et seda mälu saab tegelikult ümber töödelda, et me kõik need juhtumised on osa minu süsteemist, ma ei saa neid välja, kui ma saan seda aktsepteerida, seda ümber töödelda ja seda tegelikult enda kasuks töödelda, et see ongi minu valik, et kas me enda kasuks pole selle tööle või ma siis lähen selles samas rajas, et on see, mida ma pean kaasas tassima, see on see, mis minu elu raskeks teeb. Noh, oleks palju toredam, kui oleksin palju kirkam, inimene teeks palju rohkem tööd ja oleks palju sõbralikum, kui mul ei oleks nii rasket lapsepõlve olnud, et noh, et seal oli üks võimalus, kuidas seda vaadata, aga samas noh, raske lapsepõlv töötab päris hästi, teinekord inimese kasuks lähed kuidas ise töötled, seda, seda mälestusi ja neid asju. Ma arvan, mina mõtlen, et tänu sellele, et ma mäletan mingisuguseid asju, mingid inimesed, kellega ma olen kohtunud oma varasemas elus ja tänu sellele, et ma neid kohtumisi mäletan, need kohtumised saavad tulevikus ja tänases päevas ka mind mind nagu kõnetada kuidagi või ma saan nendest johtuda kuidagi kasvõi minu lugu vanaemaga, kes on surnud. Ma tean seda, et nagu siis, kui ta elas, et siis ma nagu ma justkui seda vanaema materjali ma ei oska kasutada veel, ma olingi väiksem ja tegelesin muude asjadega. Aga kuna ma seda inimest nagu mäletan ja ma suudan ka ta juurde nagu tänasest päevast tagasi minna tema pääl, nagu mõelda, siis ta aitab mind tegelikult tänases päevas nagu temaga kohtumine mind või nad nagu isegi need vestlused, mis meil olid ja mida ma suudan tänases päevas nagu edasi mõelda selle baasilt, et ma mäletan mingisuguseid dialooge, aga suudan neid tänases päevas, kus mina olen nagu targem jätkata justkui, sest ma tean, tema nagu mingisuguseid vastuseid. Mingit kokku kõlksuma see koht, et näiteks nende dialoogide puhul mingid mõtteavaldused või noh, et ise äkitselt vanemana tunned ära mingeid olukordi ja siis sa saad aru, et sellest on räägitud kunagi vastavalt, kas sa sel hetkel uskusid või mitte, tõenäoliselt pita tundus ulme. Täna ja tänu mälule just mäletamisel saan ma olla nagu protsessis pidevalt see aitab seda, et ma ei lõpeta või no ma ei lahmi, vaid ma suudan olla järjepidevalt mingisuguses liikumises, see tähendab, et ma olengi protsessis või asjad nagu protsesseeruvad arenevad, liiguvad ja anda kui pidevas dialoogis. See annab päris hea. Et pidev punktid ja arusaamise, et see protsess tegelikult toimub, et noh, eks näide on see, et kui me olime umbes seitsmendas klassis geograafia tunnis siis meile räägiti, meil oli vulkaanid oli, ja siis meile räägiti erinevatest vulkaanide siin ja seal ja siis Islandil lähema 15 aasta jooksul hakkame üks purskama. Me mõtlesime, ulme küll lasta, purskab aga mõni aasta tagasi oli see universaalne tragöödia, mis hakkas juhtuma, see vulkaan tegelikult purskaski, noh, et kui sellised asjad ühel hetkel kokku kõlksuvad, ennetsiaalsed tekivad, et siis noh, kuidagi maanteele tagasi ka see on üks viis, kuidas maaga ühenduses olla. Tänu mälule on ka selline, et justkui kollektsioone endaga kaasas hoida, et mingisuguseid asju saad kollektsioneerida, tähendab, et kuna ma mäletan, siis ma, justkui minuga käib kaasas ka mingisugune trobikond kollektsioone kas siis kogemusi, pilt, mingisuguseid sündmusi, inimesi, kes justkui nagu on analoogsed või ma tunnen ära nad tänu sellele, et ma nagu olen analoogseid asju juba kohanud ja siis kuidagi niimoodi vaikselt riiulitesse lähevad. Kollektsioonidesse. Mis te arvate, kas on olemas ka niisugune asi nagu perekondlik mälu ja kuidas toimetab, kuidas seda kasutada? Perekondlik mälu, see tähendab, et mingi väike grupp inimesi, näiteks maksimum seitse inimest omavad samasuguseid mälestusi või teadmisi möödunud aegadest. Jep või siis tegelikult mälu laseb kokku kasvada, mälu laseb ka usaldusel tekkida, et justkui perekond, kas ta saabki olla ilma mäluta või olla sellepärast, et. Mida suuremaks kasvavad lapsed siis seda pikemaks läheb rivi nendest lugudest vat viie aastaselt, kes kuidas mida tegi või kes millise akna sisse viskas. Tead, see on ikka mingi ühile pind. Või sõngavate seni usaldusväli perekond on selline usaldusväli, mille sees jagatakse neid mingi mälu kogemusi ka võib-olla et võib-olla isegi seda, kui näiteks minu ema räägib mulle oma mäletamist, siis ta jagab seda minuga ja ma olen suuteline seal võtma nagu enda mälestusena ka. Et siin on mingisugune tingimusteta usaldus ka. Nojah, et see on juba empaatia peale, hakkas. Et noh, väga ilus on ju tegelikult noh, kui ma loen, vala emale kirjutatud armastuskirja kuskil 50. aastal, kui ilus kiri ja siis me räägime sellest, kui ilus armastus on juba lahti, siis ma lähen räägin sõpradega sellest, kui ilusti on võimalik kirjutada, milline armastus välja. Aga seal jah, see kiri, miski, mis ühendab juba seda ülemist põlve, kuigi mu vanaema ei ole juba viimased 20 aastat, ma ei saagi ta käest küsida, et kuule, et mis värk on, miks sa seda poissi võtnud, vaata kui ilusti kirjutas. Aga mina küll saan, ma, aga see ongi see, millest mina räägin, et mina saan küsida, see on täpselt see, et aga võib-olla 20 aastat alles, võib-olla see oli nii väike, et mina tunnen praegu, et ma alles praegu saangi nagu nendest asjadest rääkida. Ja nagu vanaema on üks inimene, kellest ma tunnen, et ta on olnud mul kõige lähedasem inimene üldse, hoolimata, et ta on juba tükk aega surnud. Aga see on mingisugune nagu side, mida minu teadmisi, mida minu nagu keha mäletab. Ja siit tulebki väga oluline järgmine sõna, mida mina väga üüber oluliseks pean, on kehamälu. Aga ma tahtsin perekondliku mäluga veel rääkida seda, et minu jaoks on see mingi komplekt ka vist et kui mu perekonnas on vanemaid inimesi, nooremaid inimesi, siis justkui ma tean, et ma tegelikult minu mälus, eks selles perekondlikust mälus on ka need kogemused, mis olid, ma ei tea siis 70 aastat tagasi ja ma ei pea neid mäletamisegi oma peas, aga ma tean, et kui mul on vaja neid kogemusi nii-öelda riiulist välja võtta, siis mul on need riiulis olemas, sest see on nagu perekondlik mälu, on justkui üks suur riiul, mida esindavad erinevad indiviidi mälud, nagu nad on ühes justkui meeskonnas, mis loodetavasti omavahel kunagi nagu võistlejana, meeskonna. Aga sellesse kuidagi sekkub või lõikub ka see sugupuu mälu ja ja inimesed tahavad kaevata oma neid juuri ju tihti ikkagi võimalikult sügavalt välja. Milleks seda tehakse, mis mälu osa see on, miks seda meile vaja on või kuidas see meid tänases päevas olla aitab? Sest nagu ilmselt, et saada aru, kust sa tuled, sest ma näiteks Dorian, see sa võtad, et maakaardi siis sa paned punktid kirja, kus on pärit sinu vanemad ja vanaemadest tõmbad joonlauaga nendest punktidest läbi, siis vaatad ja siis tõmbad kogu selle maakera kaardi peale pikendatud joon, siis sa tead, kuhu sa minemas oled? Kas meil on selge piisavalt või saite aru põhimõtteliselt, noh, see on ikka selline naljakas juhtumine. Kuule, mul ei ole väga suur sugu või noh, selles mõttes, et kuskil on suur suguvõsaga, aga ma ei ole nendega kunagi suhelnud ja ükskord on mul olnud võimalus viibida suguvõsa kokkutulekul, kus siis noh, väga uhkelt rulliti lahtise tapeedi Paal kus noh, me läksime siis kõik tagasi kuskile. Kõige tähtsam oli see koht, et me ikkagi põlmleme Ungern-Sternbergi test, eks ole, Hiiumaal, mis sest, et sinna juurde käib selline kena kollane lugu, et noh, tegemist siiski sohilapsega väga kahju, aga me jõuame silla maali tagasi. Me oleme seal kaunil päikselisel Läänemaal, eks ole, seal kivide merel Andres ja siis ma hakkan mõtlema, et võib-olla seal selline see mingi kogukondlik tunne, mida inimesed ka otsivad, sest et see on üks võimalus, et noh, et et ma kaevan välja mingisuguse hulga inimesi, kes on minuga seotud, tahavad nad seda või mitte, kui püsivaks suhe edasi kujuneb. Et see pole tegelikult üldse oluline, aga et noh, et, et see on kuidagi selline kogukondlik kuuluvustunne, et võib-olla seda otsitakse ka, võib-olla me otsisime ka siis, kui käisime rohkem lõbu pärast looliga väga lõbus, aga ma ei suhtle nende inimestega üldse esimest korda nägin ja pole rohkem nendega tegemist teinud. No see on umbes nii, et siis sugu, puuline mälu kui võimalus leida oma olevikus olemisele niisugust püsivat väärtust juurde, et mul on justkui ma tea, taustal mingisugune baas või, või sära või särts on niisugune, mis annab mulle justkui kiirendust. Aga ma küsin siis niimoodi, et kui pikk mälu tundub veel olevat niisugune, mis on aktiivselt vajalik ja kasutatav, kas seda võib ka niimoodi vaadata, et see, mis toimus, ütleme näiteks 100 aastat tagasi, see on minu lugu aktiivsest kasutatavast mälust väljas? Ma sellega enam kontakti ei saa, aga ütleme, 50 aasta tagused asjad on mulle veel noh, absoluutselt olulised. No mingid asjad on nagu tõepoolest lihtsalt olulised, et ma justkui tean mõistusega, et need on olulised ja siis ma arvan, et need on olulised, aga mis minul eranditult ma jõuan tagasi selle mälu juurde kehamälu. Et need asjad, mida ma füüsiliselt kogenud ka vestlused, on füüsilised selles mõttes need on need, mis minu puhul töötavad nas täpselt sama see nõukogude aeg ka, et ma ei suuda sellega suhestuda, lihtsalt ma suudan selles Ukraina konfliktis, noh ma saan aru, et justkui siin on nagu meie kollektiivses mälus on, et mälestused olemas, sellepärast see ongi niivõrd nagu oluline teravpunkt, mis on selline hõõguv süsi veits nagu. Aga see ongi see, et ma saan nagu mõistusega aru sellest, aga mu keha nagu seda ohumärk ise ei mäleta. Ja noh, mu keha on ka minu iseseisev mõtlemine. Tähendab seda, et sinu keha on nõus sellest konfliktist üldse mööda minema ja sellele mitte tähelepanu pöörama. No ei ole, sest mu ratsionaalne mõtlemine tuleb vahele, selles mõttes ma saan aru, mingi alarm käib, aga selles mõttes, et ma ei oska seletada seda praegu, minul. Siit praegu läheb edasi see, mitte et see keha ei taha mööda minna sellest, aga kuidagi need lahendusviisid peaksid olema teistsugused juba minu peas, sest et see tundubki naljakas, et mis mõttes, et noh, et selline kasakad jooksevad üle mingisuguse maalapi ja siis võtavad selle endale, nüüd on nii, et kuidagi, et see, mida on raamatutest loe ja see, mida filmides näiteks näidatakse, et noh, et jah, et seal ajalugu, aga see ei kehti praeguses ajas noh tõesti ei kehti selles perioodis, mida minu kondid mäletavad, mis ei ole tegelikult ju kaugemal minu enda sünnihetkest tegelikult, et noh, et selles mõttes väga enesekeskne nägemine, aga tõesti see viimased 30 aastat tal ongi minu mälu, et see ülejäänu on see, mida ma sinna riiulitesse polen. Mida ma loen raamatutesse, mida räägitakse, et nad tõepoolest, ma ei suudad suhtestada sellega, et mu kõrval ongi inimene, kes seal üle 60 ja ta ütleb, et ja ma sain aru, et ma olen sealt põlvkolest, tead, kuidas ma seda sõda praegu kardan. Aga minul samas ei tule pähegi, et tegelikult tõesti tullakse, joostakse oma mingisuguse armaadaga meist üle ja siis me oleme okupeeritud, et mõtlesin, et tundub mulle nii absurdne, et noh, et kas see on siis see kogemuse puudumine või siis lihtsalt ongi ajastu märk, et noh, et meie mõtlemine on juba sealmaal, et, et noh, et nüüd lahendusi tuleb kuidagi teistsuguseid leida. Tahan veel rääkida niisugusest asjast, mis on seotud mäluga, mille nimi on traditsiooniline peremudel. Traditsiooniline iseenesest ütleb, et see mudel on pärit kuskilt minevikust. Mingisugune mälu kannab seda traditsioonilist peremudelit ja see, mis tänapäeval meile vastu vaatab erinevatest diskussiooniruumidest, on see, et see mudel kõigub ja selle asemele otsitakse muusuguseid vorme ja aeg keerab ise ette aktiivselt teistsuguseid lahendusi. Kas traditsiooniline peremudel on midagi sellist, mis on see perekonna mälu osa see, et isa, ema, lapsed, vanavanemad, et kuidas teie tunnete, kas see on midagi sellist, mis kestab, või on tunda, et see on ajas praegu muutumas kuidagi? Neid asju ei võeta enam tõsiselt või need ei võeta nii dramaatiliselt ühes mõttes nagu et traditsiooniline peremudel on traditsiooniline peremudeli, seda tähendabki, et see on traditsiooniline peremudel. See ei tähenda seda, et teisi peremudeleid ei võiks olla lihtsalt traditsioonilise, ei, neist on selline ja seda nagu ma arvan, et nii silt seda võetaksegi traditsiooniliseks teeb seda, et enamus perekondi, mida meie oleme võimelised mäletama, näevad sellised välja. Aga ma olen. Nõus, et pilt mitmekesistada, jah, sest et väikesed arvutused ja minu lähemate sõprade seas ei ole mitte ühtegi abielus inimestega on juba maha peetud kolm lahutuspidu, et noh, selles mõttes aru, et inimesed tõmbavad endasuguseid ligi või ma ei tea, kuidas toimib, aga tegelikult seal küll niimoodi, et see mitmekesistunud ja samas noh, minu taust, et ei ole päris traditsioonilisest peremudelist, et seetõttu minu jaoks on see täiesti loomulik, et pilt on juba mitmekesine, et ta tegelikult on juba väga pikalt olnud siis on jah osa sellest perekonnamälust, sest meie pere pidi jooksevad igasugused igasugused, mis asi on igasugused erinevad peremudelid, et vot see on ka üks see, millest ma ei saa aru oma klientidega veel see mure selle pärast, et noh, et kõik on kaduv, need püsivad pereväärtused või ma ei tea, millest rääkisid. Mul on see lause nii ingel, see reaalsuse inimesedki varieeruv. See on nii tõsi, mina olen samamoodi üks, kelle reaalsus on inimesed varieeruv ja see tähendabki seda, et ma iselood enda mudeli traditsiooniline peremudel on väga tore pilt, mida värvida värviraamatus. Tõesti, aga see on ikkagi see, et ma isegi ei loo ise mitte tabelit, vaid ma loon Isama reaalsuse. Mis hetkest see traditsioon hakkame, mis hetkest lõpeb, sest et juba päris tükk aega ajalt traditsiooniline peremudel iseenesest ju see, kui klassikat isa on Soomes ja ema on lastega Eestis. Tegelikult on viimased 10 aastat juba meil kas seda võib juba traditsiooniks nimetama hakata? Et noh, et see ei näita sellist väsimuse märke. Et kust see traditsioon hakkab või mida nimetame traditsiooniliseks peremudeliks, et siis võib-olla siin on vaja hakata juba tingimusi kehtestama, statuut. Teha siin tuleks juba hakata rääkima nagu toopilisest peremudelist, mis traditsiooniline peremudel oli. Utopistlik peremudel on siis ema isa, kolm last abielus, kõik kannavad ühte nime. Ja on koos algusest kuni lõpuni. Ei see jaludopistlik seni idealistlik. Eile, kus on algus ja lõpp? Kristlik. Kui abielu vande järgi selle vande andmisest ja selle abielu sõlmimisest seni, kuni surm meid lahutab No vot, aga surma ja ei ole ma ei tea, kõik on liikumises ja muutumises, üks alguses üks lõpp on, need jällegi, ma arvan, ei ole ainult üksikindiviidist sõltuvad. Ma sellest saan aru tõepoolest, et sinna on see asi väga oluliselt muutunud ja ma ei teagi, kuidas neid põhjuseid täpselt seal defineerida või milliseid põhjuseid nimetada. Võib-olla see polegi oluline, aga see, et inimesed lihtsalt elavad koos ja ei korralda neid asju ametlikult ära. Samas on hästi tugev surve sellele, et kui sa oled samasoolise abielus, et need asjad oleksid jälle võimalikud sellisena, et see asi on seaduslikult vormistatud ja tehtud. Siin lihtsalt tahetakse, et kõik võimalused vahetaks võimalikud, mitte et homoseksuaalsed inimesed tahavad ainult abielluda ja abielus olevad inimesed tahavad ainult elada vabaabielu. See ei ole nii, lihtsalt inimesed tahavad, et kõikvõimalikud võimalused läks kätte saadud. Kõik võimalused oleks võimalikud. Noh, see ongi nagu. No aga, aga kui ikkagi räägitakse niisamasooliste kooselu sellest seadustamisest, siis ikkagi ei räägita ju, kõik võimalused on võimalikud, vaid räägitakse ikkagi ainult sellest võimalusest ja siis teine võimalus on olemas nende jaoks, aga miks siis ühiskond on nii kuidagi turris selle suhtes, et miks siis seda ei võiks aktsepteerida? Sest meie kollektiivses mälus ei ole neid kogemusi varasemast ajast niivõrd näha, et meil ei ole millelegi justkui tugineda, see tundub meile nii võõras ja niivõrd nagu väärastunud. Piinlik. Kallas tegeletakse, et see teema on olnud väga pikalt piinlik teema ja inimesed tegelevad oma alateadvuses selle piinlikkust tunda ka praegu enamus inimesi sellega ei tegele üldse, selles ongi, et noh, et see lihtsalt on seal ja ta ei oska sellega toime tulla, aga ta teab kuklast midagi jalus, mis takistab tal selle aktsepteerimist. Ja see ongi see, et ta ei tegele sellega, sest muud teha. Ei, no ma arvan ka, et siit tuleb samamoodi see mälu sisse, nagu ma ütlesin, enne, et mida sa justkui enda elust või oma kogemustest ei tea, ega ei mäleta siis sellega sa nagu ei oska suhestuda, et kui sul on mälu ja mälestused, mis on justkui see päkapsuse varumees selja taga nagu see turvavõrk, siis see justkui julged asju vastu võtta, sest tead, et kui sa nagu pikali viskunud sellest, siis sul on see turvavõrk, mis kinni hoiab nagu ei noh, ongi, et sul on minevikust mälestused, mis sind elus edasi aitavad viia, kuna ikkagi analoogsed asjad, millega sa suudad mälestusi seostada tulevat üha ja üha. Kinnitused, sajad ellu, kui kui sa pead vastu seisma sellesama analoogse olukorraga, et siis noh, kuklas on see, et ma jään ellu tegelikult, et noh, midagi ei juhtu, see on see kindlustunne, võib olla, mida siis see mälu ja need kogemused annavad? Jah, või see usaldada nagu enda elu elamist, seda on ka vist seda usaldust kasvatab või tekitab just täpselt elatud elu, mida sa mäletad. Kuigi ma arvan, mälu kaotanud inimene võib õppida elu usaldama. Samamoodi. Tajute seda, et teie elus on olemas mingisugune surve elada oma elu selliseks, nagu teilt oodatakse või eeldatakse No ja kõige lihtsam oleks öelda, et ma tunnen seda survet väljastpoolt, aga tegelikult nagu minu noore elu on seda mulle õpetanud, on see, et tegelikult mis. Meil on arvamus, et ma ise selles ühiskonnas endale loonud olen, enda elust tegelikult me igapäevaselt natukene ikkagist nagu sihukese sõbralikult võitlen nende ootuste suhtes, mis mulle endale enda elu suhtes on, kuidas see, et ongi see, et ma tean justkui, mis on õiged vastused, minu ühiskond on mulle õpetanud, mis on õiged vastused, et õige vastus on nagu teenida raha ennast niimoodi turvalisse struktuuri paigutada. Minu ühiskond on mulle õpetanud seda, tean neid õigeid vastuseid, aga jõudes tagasi selleni, et reaalsus on inimesed, divarieeri ruv, peab võtma inimesi individuaalselt. Ma olen indiviid, minu vajadused võivad olla teistsugused. Minu eesmärgid ongi teistsugused. Sa tahad öelda, et sa ei taha liikuda ette antusi pidi, vaid tahad kogu aeg seda? Ma võiksin vabalt etantise pidi liikuda, aga ma ei tohi ennast sellega nagu stressi viia, kui ma ei tohi endalt eeldada, et see ongi minu vorm kindel nagu 100 protsenti, see peab olema see, kuhu ma mahun. Ja kui ma ei mahu, siis on midagi viga ja siis ma pean ennast suruma sinna, ma ei pea ennast suruma sinna, sest tegelikult see on üks võimalik lahendus, mida ühiskond pakub. Ja seda minu arust tulekski rõhutada see, et traditsiooniline peremudel, see on üks võimalik etteantud, nagu võimalus, see on justkui näide, nagu töövihikutes on ülesanne, see on üks näide tehtud, see on üks võimalus seda ülesannet lahendada, mis on väga okei, kui sa tahad seda niimoodi lahendada, aga oled nagu tajud seda, et sul justkui meeldiks sinine värv rohkem kui roheline siis nagu mine sinise poole ja see on ka okei, sest iseseisev mõtlemine, loominguline lahendamine on nagu ülesande osa. No aga see, see näide, mis töövihikus on, suunab ikkagi ka inimese mõtlemist, sest kui aastast aastasse on töövihikus see võimalik näide üks ja sama, siis lõpuks hakkadki seda võtma kui oma normaalset võimalikku õiget vastust. No vot seda ma ütlesingi, et tuleks rõhutada seda, et see on üks võimalus, vajalik lahendus, mitte et see ongi šabloon, mille järgi sa pead selle mudeli välja lõikama, aga ma saangi aru, et et kui mul on töövihikus aastast aastasse õiged vastused olemas ja siis tekibki see väike Õigete vastuse, et sa justkui tead õigeid vastuseid ja sa tahad neid vastuseid välja käia, laskmata tegelikult elu endast läbi ja see on väga halb. Kuidas see trend on, need, kas minevik, mälu määrab sinu tulevik? Mul tuli selle eelmise jutuga meelde selline näide, et kuskil koolis oli kuskil koolis minu enda koolis minu endaga juhtus. Et ma arvan, et see oli mingi kaheksas, üheksas klass, et reaalained on mul olnud alati selline, noh ma ei ole nii palju panustanud, nendesse, see huvi ei ole nii sügav olnud ja siis matemaatikat uss juhtus selline lugu, kus täiesti oli selline pikem periood, kus ma sain kolmesid ja siis tunnikontrollide eest ja olukord, mis siis oli, oli see, et õpetaja vaatab mulle otsa, ütleb, et noh, sul on vastused on õiged ja ma saan aru sellest lahenduskäigust, lahenduskäik on vale. Ja siis ma sain oma õigete vastuste eest. See näide saadab mind, aga samas selle näite puhul muutub minu jaoks aina toredamaks näiteks just nimelt seetõttu, et väga hea, et see näide mul on, sest ma saan aru, et asju ongi võimalik igatepidi lahendada. Malemäng, eks ole, sama mäng on, alguses on sama õppida, kuidas ta lõpeb nagu mustmiljon mänguviisi lahendust, lihtsalt kui silmad lahti teed ja nagu mängima õpid, siis täiesti suva, mis näide siin ette antud on. Aga samas tasub see näide üle vaadata, äkki sobiv Surlega. Aga kuidas siis lõpuks ikkagi ükskord parimas eas vallalisele naisterahvale see peremudelivalik ka saksa, millal või kuidas lõpuks siis otsustatud saab, et see praegu läheb niimoodi. Nagu me oleme kadriga rääkinud, mõni aeg tagasi on puhas otsuse langetamine, et noh, nüüd on siis see koht, et aga lihtsalt jah, see on küll huvitav, millal ja mis selle otsese trüki siis, kui on õige aeg, noh, minu jaoks või noh, selles mõttes, et mina olen selleks valmis, et noh, et see küsimus iseenesest minu jaoks praegu see küsimus kandub ka puhtalt sellest, et noh, et millal siis meie, teie vanuselt juba, aga millal teie siis juba ometigi kuigi see ei pruugi nii olla, ka, tekib see tunne, et seal üsna sellest mõtteviisist kantud sinusse suhtlustamise küsimus, väljasse, vanema generatsiooni kannatlikkus praegu tuleb mänk. Pruugis tähendab pikk. Ja praegu on minu jaoks kehtestunud peremudel, kus ma elan koos kahe sõbraga, meil on täiesti jookseb tehtud pere kolmetoaline korter, kolm inimest ja praegu on see minu perekond järgmine samm, ma ei tea, missugune minu perekond on see koht, et reaalsus on inimesed varieeruvust. Ja mina, mina sellega ei ole. Sest mida aeg edasi, seda enam saan aru tegelikult Ma selginenud isiksusena ise ja ma ikkagist, ma ei laiendaks enda perekonna, seda mudelit sõpradele. Ühesõnaga, ma arvan, et perekonnamudel ilmneb inimese selginemise käigus. Missugust tulevikku teie mälud ei lennustab? Mälu elab olevikus, ei tegele ennustamisega. No annaks siis jumal meile tarkust seda, seda mälu siin olevikus üles leida, õigesti kasutada. Aitäh jutuajamise eest, ehk me midagi saime selgemaks sellel teljel, mille nimi on minevik, olevik, tulevik, mida siis mälutelg lüheks seob ja selle nimi olevatki elu. Andres Noormets rääkis mälust Kadri ja Triinuga saate toimetas Tiina Vilu, helirežissöör oli Viivika Ludvig. Kuulmiseni järgmisel laupäeval ja kõike head. Liimask reals mees. Preemereviaalsejeviešini. Ruut.