Nonii selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamist. Nüüd kus ema on oma väga selge tähele paro, köik nardoderne supp, modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu ja lets. Tere, perepildi sõbrad, mina olen Tiina Vilu. Täna läheme külla Kairi Lepp, kes on parasjagu nelja lapsega kodune ema. Külastasin saatega neid ka mõni aasta tagasi, kui pere oli just kuueliikmeliseks kasvanud. Nüüd on õige aeg küsida, kuidas on vahepealne aeg möödunud, millised teemad ja tegemised praegu ajakohased. Räägime kodus ema elust, kuidas ta jagab end nelja lapse ja oma tegemiste vahel, mis teeb rõõmu, mis on mureks head kuulamist. On pühapäev väljas on maha ja porilapsed käivad kaagilastes kombekates kummikutes, mina olen külas sakus Kairil ja tema perel ja Kairil ma käisin perepildis, et aga külas ka paar aastat tagasi märtsikuus ja siis oli olukord selline. Kodus olid kaks poissi, algklassi poisid Timm Jürgen, kes siis käis teises klassis ja Klaus Esper, kes käis esimeses klassis ja me olime valvel, sest rõdul akna taga vankris magasid kaksikud tüdrukud, kes tollal olid umbes pooleteisekuused kogu elu ja päevarütm käis nende järgi. Millest me siis tookord Kairiga rääkisime, et kuidas siis nüüd on neljalapselises peres olla ja mis väikeste beebidega olemine tähendab. Ja siis ma mäletan, et väga olulised asjad Teie koduses varustuses oli beebiraadio või beebimonitor. Kuidas keegi nimetab siis mõistagi kaksikute vanker, lutid, pudelid, turvahällid ja hästi tähtis uudis oli see, et just oli tulnud peresse uus auto, kõik koos kuuekesi, siis pääseks liikuma. Nüüd on peaaegu 10 aastat mööda läinud, vanemahüvitise aeg on ammu möödas, ka eri on juba pisitasa näppupidi tööle läinud ja nendest kahest tillukesest beebitüdrukust on saanud kaks printsessi, vähemalt niimoodi nad istuvad siin koeri süles. Oleme siin köögilaua taga ja sul on tõesti süles kaks kuldse krooniga printsessi ühel on veel mingisugune väga peenkleit ka seljas ja kusagil üleval mist mässavad need noormehed ja pereisa Toomas on kaugel maal ära tema nelja lapsega kodus. Tere, Kairit. Tere hommikust. Minu jutt sai nüüd pikk ja kirjeldav, kes need sinu süles on, mina vahet ei tee, kaksikud tüdrukud, siin nad on. Jah, mul on siin Serena ja hinge. Ja Inger on meil pesamuna, aga ta läheb hästi pahaseks, kui talle öelda pesamuna. Ja siis ma olen nüüd öelnud, et ta on üllatusmuna, see sobib nagu paremini kui vanad Serena ja Inger praegu on. Nüüd hetkel on veel nad kahesed, aga kohe-kohe veebruari alguses saavad kolm täis. No mis näiteks nüüd teie perevarustusse kuulub, kindlasti need lapsed enam sul vankris ei maga, mis nüüd olulised asjad on? Söögitooli teie laua ümber siin ei näegi? Jah, söögitoolidest juba on välja kasvatud, aga kahjuks on meil väga-väga oluline veel lutt ja, ja see lutt on tõesti selline. Vahel ma pean kellelegi eest ära peitma. Ma mõtlen tuttavate eest, et nad ei hakkaks riidlema, et miks nad ikka veel lutti võtavad. Meil juba üksvahe oli proove, et äkki saame luttidest lahti, aga siis oli kogu pere uni läks täitsa nihu ja, ja siis me tulid need lutid tagasi, on kõige-kõige tähtsamad. Mina tahangi täna teada, et mis siis on vahepeal toimunud, mis need peaaegu kolm aastat on teie ellu toonud? Meil on hästi-hästi tore suurpere, ütleks ma. Aga samas ma peaksin kindlasti mainima, et on toonud mõned mured ka, mida võib-olla isegi võis arvata või oodata või, või karta. Aga tegelikult rõõmu on ikka hästi-hästi palju. Kui pere kasvab, siis mõistagi natuke midagigi muutub pereelukorralduses ka, ma mäletan, et siis käis kogu teie päevarütmi selle järgi, kuidas Serena ja Inger toimisid, millal nad süüa tahtsid ja millal nad siis magada tahtsid. Kuidas teie perepäevarütmiga nüüd on? No osaliselt ikka käib tüdrukute järgi, aga seetõttu, et ma olen saanud olla kodus, siis ma saan jälle öelda, et käib poiste järgi ka ja ja mina olen ikka selline ema, kes kui on võimalust, siis läheb poistele kooli järele ja toob nad autoga koju, sellepärast et ma mäletan, kui ma ise koolis käisin, ma nii õudselt oleks tahtnud, et isa tuleks mulle autoga järele. Aga siis olid teised ajad. Et, et ma ei saa öelda, et praegu ainult tüdrukute nagu dirigeerimisel see käib, aga natuke ikka, sest nad on nii väikesed veel. Kas sa oled nendega iga päev kodus või olnud juba sellised lapsed, kes on saanud päevahoius käia või kuidagi niimoodi? Jah, ma olen nendega küll kodus, aga kuna ma läksin jah siis tööle siis meil üks vanaema, kes on pensionär, käib tüdrukute juures, et ka lasteaiakohad nad said, aga ma andsin nad ära, et ma ei hoidnud kahte kohtad, jätnud terveks aastaks nagu kinni hoidma, äkki viin neid või mis ma nendega teen? Tutt see lasteaiakohtade loomine ja äraandmine võib olla ju ka täitsa selline keeruline asi, et kas teil läks valutult, kaksikute laste puhul vist ikka püütakse tagada, et need kohad oleks olemas? Jah, no üks asi on see, et meie vallas on siin ka süsteeme. Vallaasutuste töötajate lastele peaks olema kohad tagatud ja teiseks on meil veel ka selline klausel pandud kirja, et kaksikud on eelisjärjekorras ja üldsegi vist ma arvan, et nad on selles mõttes nagu heal ajal sündinud, et järjekord niimoodi nagu siiski nende juurde, aga ma loobusin ja loodetavasti ikka sügisel siis saan selle koha tagasi või need kohad tagasi. Aga miks sa loobusid? Vaat ma ei raatsinud neid panna, see on natukene isekas põhjus ka. Ja ma ei saa nüüd jälle ka öelda, et, et ma mitte kunagi ühtegi last enam rohkem ei saa. Aga suure tõenäosusega see oli ka viimane kord niimoodi pikalt kodus olla, enne kui kunagi pensionile saab jääda. Mida see pikalt kodus olemine tegelikult tähendab, mis need sinu päevad siis on? Jah, need päevad on sellised. Vahel, ma ei saa üldse aru, kuhu aeg on läinud, sellepärast et siit või sealt on vaja midagi koristada siit või sealt on vaja midagi pesta, midagi kuivama panna, midagi süüa teha, niimoodi lähevadki ja mis siin nagu pattu salata, eks ma ikka logelen ka. No mis on kõige mõnusamad logelemise hetked sinu jaoks, ma isegi, ma arvan, ei pea häbenema, et ma hea meelega siis vaatan telekat. Või siis teine asi, milles ma olen vist mingisuguse sõltu tuvuse saavutanud, on nuhtlus Facebook mille kohta ma jällegi ka nagu vabandades ütlen, et senikaua, kuni ma siin olen kodus olnud ja võib-olla ka kinni, et noh, kahe väikse ka on ikka paha paha minna kuhugi siis on see minu, minu aken maailma, et helistan seal just nende tüdrukute piltidega ja ja siis vaatan, mida teised teevad ja ja siis olengi nagu kuskil käinud, kuigi pole toast välja läinud. Mida see on, lähen, et teil on ikkagi kodus kaksikud? Jah, on selline asi, mis igal pool elevust tekitab, aga nüüd on pikkusevahe peaaegu 10 sentimeetrit tüdrukutel ja kõik riided mul ei ole täpselt ühesugused, alati topelt ja siis küsivad inimesed hoopis, ega need ju kaksikud ei ole ja siis ma ütlen, on ikka küll. Ja siis veel kõige toredam siis vahel öeldakse. Oi, ja siis on teil, et teil on need kaksikud tüdrukud ja siis seal need teised on kaksikud poisid või mille peale ma ütlesin, et vot nemad nüüd küll kaksikud ei ole, aga kas nüüd kas see kaksikute kasvatamine nõuab mingisuguseid eriteadmisi või et või kuidas see siis käib? Ei ma ei arva, et on eriteadmised, aga mis ma nüüd küll näen juba ära niimoodi, et siin ei olegi, iga asi ei ole üldse kasvatus, siin on ikka laps sünnib ja tal on oma iseloom ja sinna ei olegi mitte midagi teha. No vahel ma näen ainult sellist asja, mida ma tegelikult nagu kurbusega panen tähele, et seesama pesamuna meil teatud asju dikteerib ja siis vanem õde kolm minutit vanem õde peab siis arvestama nendega ja ta juba vahel isegi küsib enne õe käest, et kas see on minu oma või kas see sobib, kui mina võtan selle, mis on natukene nagu hirmused, et üks väike tegelane on ennast niimoodi maksma pannud, seda me nüüd isegi natuke jälgime ja, ja vahel püüame ka siis suunata, et ei käiks päris nii, et kõige väiksem otsustab, kuhu ta istub autos, sellest sõltub ka, et kui ma lähen rooli, siis ta valib teise koha autos või kui ma ei pea roolis olema, kui issi on roolis, siis ta valib hoopis teise koha autos. Kas siin on mingi loogika või põhjendas ka, et miks see nii on? Jah, ma arvan, et see on väga loogiline, sest et kui ma ei ole roolis, siis ma saan istuda tema kõrvale, need turvatoolid kaks tükki on kõrvuti ja siis ma istun siis tema kõrvale, aga kui ma olen roolis, siis niikuinii tal vahet ei ole, siis ta tavaliselt tahab istuda akna all, et ta ei taha siis keskel istuda. Kairi kahest täitsa alkoholi jumbust on nüüd vist saanud juba noorukid või, ja ma arvan, et puberteet murrab sisse ja ongi juba murdnud ja ikka uksed aeg-ajalt pauguvad ja ema ei ole enam üldse nii tark, kui võib-olla ema ise arvab, et ta on ja selline asi on ka, et üks poistest, kes oli siis tükk aega saanud olla pesamuna, siis tema puhul saab öelda, et tema nagu omal moel vist siis põdes või elas üle seda, et ta enam ei olnud pesamuna. Et meil oli isegi üksvahe lausa nii, et me käisime perearsti juures, kui kool algas sügisel, algas sellega, et olid peavalud, silmad vallutasid, siis said silmad kontrollitud, siis läks natuke aega mööda, siis algasid kõhuvalud, et selline asi, aga, aga poiss muidugi ise oli selles mõttes tubli, ta tegelikult ka tunnistas ausalt, et teda häirib, seda ei ole enam pesamuna ja, ja, ja, ja nunnu ja noh, niivõrd-kuivõrd ta tunnistas siis seda, et ta seda teeb või, või need need tema probleemid siis sellega seotud on? Me isegi käisime psühholoogi juures just sellepärast? No üks asi on see, et tal endal olid need kõhuvalud, aga siis tulid juba ka niisugused asjad, et koolis keegi kiusas teda ja, ja kogu see asi kuidagi ühel hetkel natuke kasvasele pea ja siis me küll otsisime abi ka, see on vist üsna loomulik ka, et niimoodi võib juhtuda. Kuidas te siis fookusi suunasite rohkem tema peale, et ta nendest muredest lahti sai? Loomulikult pidime peeglisse vaatama ja ise ka aru saama, mis, mis siis meie teha on ja eks üks nagu kole hetk oli tegelikult see ka, kui poiss tuli koolist ja midagi rääkisime ja siis ta ütles mulle, et et tema, et Sa ei oskagi muud moodi enam suhelda, ainult karjud, karjud mu peale ja see oli tegelikult see oli päris õudne, sest et siis ma nagu mõtlesin, vaatasin tagasi oma sammud ja nii oligi, aga tema oma tähelepanu otsimises tegi päris palju selliseid asju, mis mind ikka panid karjuma ta peale, et no nüüd ma pean lihtsalt ka ennast ikka kontrollima ja, ja loomulikult nunnutama, kuid arvatavasti see aeg nüüd see nutamise aeg kohe varsti ühtepidi saab jälle ümber, et arst ei taha lihtsalt seda poisid on siis üks on kas siis juba viiendas ja teine ja teine neljandas nini. Põnevate avastamise aeg ilmselt ja noh, siis tulevad siia juurde ja kõik see, et kui kuidas koolis läheb ja, ja hinded ja, ja kogu see temaatika ka pluss veel see, et ma ei saagi täpselt aru, kas neile meeldib või ei meeldi see, et ma nendega samas koolis tegelikult nüüd ju nüüd ju asun või oleneb? Aga erikui, need päevased majapidamistoimetused tehtud on saadud ja natuke oled omaette saanud ka olla, et mis sinu sellised prioriteedid seal päeva jooksul on, et kuidas oma aega jagada, mis ühtedele lastele ja mis teistele? Ei, ma ei oskagi öelda. Pigem see tulebki jooksvalt niimoodi, et naeran, et hommikuti on siin vahel nagu tulekahju kustutamine mingisugused esimesed asjad ära teha ja siis ja siis nii ta läheb ja, ja vahel on näiteks siin poistel koolitöödes abi vaja, siis ma ka ikka pean jälle olemas olema ja, ja siis võib-olla jälle nurga tagant keegi juba nutab mingi mingi muu probleemiga ja siis jälle keegi kolmas tahab juba midagi ja, ja noh, niimoodi niimoodi ta läheb lihtsalt, et ma päris ei saagi öelda, et mingisuguses päris järjestuses nad on või, või kuidagi kui on selline üsna tüüpiline situatsioon paljulapselises peres, et vat sa parasjagu oled keskendunud kõige vanema lapsega kooliasjade peale ja siis need kaks väiksemat lähevad sõdima võib olla omavahel ja siis keskmine poeg tahab ka midagi, et kuidas sa siis lahendad need olukorrad. Ja siis vahel on, ma arvan, nagu mingisuguses itaalia perekonnas ikka, kisa on ka ikka kõvasti ja siis vastavalt olukorrale sellepärast. Mis siin salata, poisid ka kaklevad vahepeal omavahel, siis veel mõtled, et kuidas neid siis vaja lahutada ja mis sinna vahele veel teha ja siis printsessid ka, kes võivad ju nii inglinäoga istuda, siin ka niimoodi kakeldajat. Noh, ja tõesti ongi, kas kaks helget pead, kaks printsessi on mingeid põnevaid toimetusi teil ka teinud või äkki on mõni tore lugu, mida võiks jagada ja meil oli selline periood vahepeale, et nii kui vähegi oli võimalust, siis nad läksid vannituppa ja nad olid veel õppinud ka ukselukukeeramise. Nad panid ukse seestpoolt lukku, nad võtsid ära kõik riided ja nad panid need kraanikaussi ja lasid sinna ruttu vee peale. Ja siis, kui ma juba riidlesid ukse taga, et tehke uks lahti, Nad tegid ukse lahti, padavai paljalt, panid mööduma, aja jooksma. Me läksime panime siis teised riided selga ja mina siis läksin uuesti vannituppa, siis neid riideid kas siis pesema või pessu panema. Ja juba ma kuulsin, kuna meil on veel teine vannituba ka. Ma kuulsin, et seal kordus sama stsena baarium täpselt samamoodi, nii et see oli nagu üks selline päev, kus kohe kaks korda tehti mulle lihtsalt ära. Tegelikult jube naljakas, aga sellel hetkel ma olin nagu õnnetu, et noh, ma ka ei saa, et ma jõua pöörata, kui juba on tehtud ja, ja just tõesti see, et, et siis on need helged pead ikkagi kahekesi nii 11 toetavad ja nii rõõmsad niisuguse asja üle, kuidas need suuremad mehed ja väiksemad tüdrukud üldse omavahel klapivad. Mäletan tookord peaaegu kolm aastat tagasi olid poisid väga õhinas, nad olid väga rõõmsad, et neile on tulnud mängukaaslased ja väga lahe tüdrukud ja nad rääkisid suure vaimustusega, kuidas nemad aitavad, aitavad lutti panna, kui ema peab ühte toitma ja teine ootab järge või kuidas see on? No mis siis nüüd tegelikult toimub? Jah, no niimoodi ikkagi läheb edasi, et nad on abivalmis ja. Ma saan ikkagi neid jätta isegi näiteks poiste hoolde, kui vaja siin poes käia või midagi sellist. No eriti, kui nad näiteks lõuna ajal magama jäävad, siis on täitsa väga rahulik ja nüüd on tüdrukud nii palju suured ka, et isegi ärkveloleku poisid saavad neid vaadata või siis natuke mängida, aga natukene mulle tundub, et neile meeldib ka noh, neid kas kiusata või lihtsalt provotseerida ja vaadata, mida siis tüdrukud teevad või ikka kuidas neid natukene panna, reageerima asjadele niimoodi, et saaks nalja või, või saaks mingisugust kisa või, või niisugust asja tüdrukud proovivad vastu ka või milleks need suured vennad võimelised on ja ma arvan ikka jah, aga noh, näiteks siin see tänapäevane noorte moesõna noob meil siin oli üks hea nali, kui me käisime rattaga sõitmas, tüdrukutele jooksurattad ja poisid olid ka siis jalutamas kaasas ja siis üks vendadest ütles, et sul on nii, noob ratas ja siis üks tüdrukutest, Serena siis täiesti nuttis lahinal tänavale, et, et tal ei ole, Nuub ratas teadmata üldse, mis see üldse tähendab. Ja siis see lohutamine võttis aega, et ta usuks, et nüüd see ratas on täitsa hea ratastel, aga poiss, poiss naeris, see oli nii põnev, tema arust, mis see noob on, mina olen aru saanud, et see on nõme või, või halb või, või midagi sellist, laps sai hääletoonist aru, et midagi kiitvat praegu ei öeldud ja, ja niimoodi neid Katresseeritakse või, või siis näiteks üksikuid sõnu inglise keeles tõlkisin Vennad õpetavad, et, et üks luuletus oli siin ühel poisil Rainbow ja midagi niimoodi ja siis tüdrukud käisid ja, ja ketrasid ka kogu aeg 100 Rainbow, Rainbow, Rainbow ja samamoodi piimaga, et kuidas piim on ja, ja siis vahel tüdrukud ka siis nõuavad, ütlevad, et mitte. Tänan, härra piima toovad ikka, kus Milk ja, ja niimoodi koduõpe ja väga hea senikaua vaguni on head sõnad, aga eks meil on ka igasuguseid rumalaid sõnu, nii et natukene hirmuga seda lasteaeda ma mõtlengi. Et meie tüdrukud on siis nii edasijõudnud ka igasugustes alates sõnades ja, ja näiteks siin ja saame häälega poisse süüdistada, vaid ma ise ka üten kurat. Ja siis vahel olen ka kuulnud, kuidas tüdrukud ütlevad. Kurat, ega see ei ole ilus, ei ole üldse ilus, aga noh, jällegi midagi ei ole teha, see on elu ja, ja eks ma pean ennast kontrollima, mitte nemad ei ole süüdi, et kuidas see üldse oma lapsi korrale kutsuda, aga vahel ongi selline hetk. Ta on täitsa läbi kukkunud vanema tunne, sellepärast et ja ka proovid ja veel kord eaga või 10 korda heaga ja no ja siis, ja siis tuleb see, et ma pean juba häält tõstma või, või ähvardama või no poistel mõjub ikka selline asi ka, kui on arvutikeeld näiteks või teed midagi sellist, mida sa tegelikult ise tahaksin õigeks ei pea. Nojah, väga igasuguseid olukordi on ja, ja neid reageerimisi ka ja ja kõige rumalamad on need olukorrad, kus ma kõigepealt keelan ja siis tuleb uuesti sedasama palve või, või midagi. Siis ma natukene mõtlen ja mõtlen, et aga tegelikult noh, ma ei peaks üldse keelama. Aga samas ma olen juba ju nagu eituse teinud, et ja siis ma nagu annan järele ja siis ma mõtlengi, et noh, kus see järjekindlus nüüd oli, niimoodi läheb ka eri, milliseid arenguid lapsevanematena Toomasega olete siin läbi teinud, mis teil on selgeks saanud selle ajaga ja mida te alles õpite, ma arvan, et me oleme ikka veel täitsa õppijad ja iga laps jälle õpetab ja iga päev jälle õpetab midagi. Aga selline asi küll võib-olla et ikka peab kuidagi üritama rahu säilitada või ma ei tea mõttes 10-ni lugeda seda enne, kui siis midagi öelda või midagi ka otsustada, sest noh, jube kiiresti käib teinekord noh, mis iganes vastus siis ära ja siis alles tõesti tuleb see rahulik mõte, et noh, aga mis sellest siis on, miks ma nüüd keelan või miks ma ei taha, et ta seda või teist teed? See Claus, meil siis teine poistest. Ta on hästi vaadanud internetist siis mingeid põnevaid katseid ja asju ja siis ta aeg-ajalt ütleb, et kas ma võiksin seda teha ja enamasti ma ütlen ei no, aga miks ma ei või, ja siis ma ütlengi, et hakkaksin solkima ja ajad kõik segamini ja määrid kõike ära ja, ja siis ta ikkagi räägib, et noh, aga vaata, näitab mulle ka siis sealt Youtube'ist mingisugust katset ja ja siis ma mõtlesin, et aga tegelikult meil on ju need asjad kodus olemas lasta, siis lasta siis soovib noh, niisugused olukorrad. Aga kas sa oled kunagi vajadust, et sina lapsevanemana vajad mingisugust täiendõpet või et kuidas siis olla parem lapsevanem või otsid sa kusagilt abi? Loed ja uurid? Jah, mul nüüd on hästi hea võimalus osaleda ühel kursusel, mis päris mitu õppepäeva on, ase ongi mul siis tööga seotud erivajadusega lastest ja siis ma vahel seal loengusaalis olen nagu mõelnud, et miks seda õpetajatele räägitakse, et see on ju jutt, mida lapsevanemad peaksid teadma või mõnes olukorras mõtlen, et issand, kust ta teab, räägib nagu minu poisi peal mõnda asja, seda ma küll tunnen, et hästi hea, kui seda infot tuleb, aga noh, kasvõi nagu see, et tõesti psühholoogiga on meil tulnud nõu pidada ja siis saab ka mõnes asjas võib-olla just hoopis kindlust, et ma tegelikult teen õigesti asju, mis ju vahel ka tekib olukord, et võib-olla ma ise teengi kõik asjad valesti, aga ei, ei tee. No kui sa pead jagama ennast vähemalt nelja inimese soovide vahel oma tahtmised ja võib-olla isegi mehel oleks mõned mõtted, mida võiks üheskoos teha, kuidas ennast tasakaalus hoiad. Ma tegelikult olen sellise suuna võtnud ja ma arvan teadlikult võtnud, et praegu, kui on lapsed väikesed, siis ma ikkagi elan nende tahtmiste järgi ja niimoodi, et nendel oleks nagu võimalikult hea. Aga samas ma ei saa, kui öelda, et ma üldse siis endale mõtlejad, et näiteks ma käin rahvatantsutrennis, suvel käisime tantsupeol, mis oli ka selles mõttes huvitav kogemused, et pere oli, sõitis üldse ära sellel nädalal ja ma olin täiesti üksi kodus ja täiesti üksi öösel majas, ma pidin magama esimese tööd ma ei saanud undma, ma olin täiesti ärevuses ja mul oli nagu küll see trennide vaheline vaba aeg oli küll väike, aga see oli natuke hirmus natuke võõrastav, natuke põnev oli ka, et, et vau, niisugune elu tegelikult kunagi olnud üksinda kodus jah, esimese tööd ma ei maganud, kartsid ja järgmise tööd, siis ma olin nii väsinud, siis magasin nagu nott juba. Kas siis, kui tantsupidu mööda saia pere tagasi tuli, igatses peale ei tulnud, et tahaks nüüd veel, kui korra juba maitse suhu said, püksi olla? Ei, ei, ei, ma olen ka ise selline seltskonnainimene ja mulle nii meeldib, et mul on nii palju lapsi, et meil on selline pere ja, ja mees mul nimetab seda kriitiliseks massiks, ütleb, et meil ei ole vaja kutsuda vana-aasta õhtuks külla, et meil on endale juba kriitiline mass olemas, et juba endal on lõbus, kuigi meil olid sõbrad siin aastavahetusel meie juures pidutsemas. Kairi unustas ütelda, et tasakaalus aitab tal olla ka enesetäiendamine. Kolme kodus oldud aasta jooksul on ta lisaks õppinud veel raamatupidajaks ja algtasemel pagar-kondiitriks. Jätkame juttu Kairiga, kellel perepilt oli külas ligi kolme aasta eest, kui perre sündisid lisaks kahele vennale kaksikud õed. Seda ma mäletan meie tookordsest perepildi jutuajamisest ka ütlesid, et sulle ongi meeldinud mõte suurest perest ja sellest, et koos on tore ja ei ole kunagi igav, et on alati seltsi ja tunned ennast alati vajalikuna. Ma küsin, nüüd on reaalsus, kas see reaalsus on nii tore, nagu sa kujutluspildis mõtlesid? On küll, on tõesti tore ja, ja siin ma tahaks mainida ka ära seda, et neljalapseline pere on ju lasterikas pere igas mõttes ametlikus mõttes ka ja, ja siis oleme me lasterikaste perede liidu kaudu pris huvitavat üritustel saanud käia ja ma isegi nagu tunnen kohati, et nagu oleks mingi vip selles mõttes, et, et saad kuhugi minna niisugusesse kohta, kuhu teised keegi ei saa minna, noh kasvõi seesama lasterikaste perede suvekooliks nad vist nimetasid seda eelmisel suvel siis oli Hiiumaal ja me käisime, osalesime sealt, see oli nii tore, kõik, see õhkkond oli kuidagi selline hoopis teistmoodi. Arvatavasti see ongi vist see, see suurte perede tunnega ja see kuidagi ongi teistsugune, mis selles on teistsugust kuidagi ma ei oskagi öelda, kas siis palju selliseid õigeid pättusi on seal olemas ja ja noh, mida ma nagu ka olen nüüd näinud, et ega see suur pere ei ole, ei tähenda kohe mingisugust Aasotsiaalsust, eriti siin meie vallas, ma nagu jälgin ka edukatel moesena edukatel inimestel on palju lapsi ja, ja see on nii tore. Ma arvan, et nad saavad ise hakkama, aga see on ju ka tore, kui noh, kuidagi seal hoolitakse või toetatakse kuskilt kuskilt poolt. Jah, aga nii tähtis küsimust oli praegu, mis sa tahtsid teada, mis asi? Ajagi. Elsa ajakiri, mine vaata, kas on suures toas, Elsa ajakiri, see asi on Elsa ajakiri, need on ju menukas multikas Frozen ja meil on ka siis kodusse nakkus, need anna teemaline on olemas lausa ajakiri, mis seal siis on selline ajakiri, millega saavad alla kolmeaastased lapsed hakkama ei ole, seal on pilt nende jaoks vist tähtis, aga sellega olidki kaasas need ilusad kuldsed kroonid, nii et siis me pidime ajakirja kaastma selge, täna on meil siis siin Elsa ja Anna ja mõnes mõttes küll on küll nad omavahel ära jaganud ja mulle tundubki, et jälle pesamuna Inger on siin dikteerinud, kes tema on või kes tema tahab olla ja siis, ja mõlemad nad siis ei taha jällegi koos olla, kas siis mõlemad Elsad või mõlemad annad, loomulik valik? Jah, loomulik või pealesunnitud siin, kuidas kellelegi? Kui palju sa üldse sekud laste omavahelistesse asjadesse peate seda vajalikuks, kui poisid seal omavahel puid ja maid jagavad või tüdrukud? Siis, kui on ohtlikud olukorrad, siis küll, sest meil oli vahepeal hingerästi suur ammustaja ja see oli päris hirmus, sellised sinised plekid olid teisel õel keha peal, et no see on selline asi, kus kindlasti peaks ja mingisuguseid asju ikka natukene suunama, et ma vahel nagu mõtlengi. Jeesus, kui palju maa niimoodi lihtsalt patran, muutkui nägin neid asju üle, aga ma arvan jälle ka, et et see päris palju siis ka, noh, neid väikseid näiteks arendab, et või, või on ka asi selles, et nad on tüdrukud, poisid, mul kindlasti sellises vanuses nii hästi ja nii palju rääkinud ja nii paljudest asjadest aru ei saanud, mulle tundub või, ma ei tea, kas see on tüdrukute asi või on see, et nad kahekesi on või on see nad on nooremad lapsed, et on teised ees või mis seal on, ma ei tea. Kairi, kuna sa ise oled õpetaja, seda ei ole mõelnud, et teeks üldse, niiet jätaks lapsed kodus peale. Ei ole, seda ma ei ole ja ma arvan, et mul ei ole niisugust närvi, et ma suudaks oma lapsi niimoodi õpetada või tahta neid niimoodi õpetada. Aga samas noh, vahel on ju selline mõte ja, ja paljud ju siin teevad ka, et näiteks lähevad kuskile välismaale ja sellisel juhul ma arvan, et võiks küll tulla mingisuguses osas nagu kõne alla, et noh, ma ju midagi suudaks neile arvatavasti äraga õpetada. Vähemalt oled sa pedagoogilise kalduvusega inimene? Jah, hea küll, ja noh, seda enam mul on vahel hästi kurb vaadata, et poistel on nagu ikka kingsepa lapsed on kingadeta, siis nagu kõige halvemad hinded siis aeg-ajalt tulevad eesti keeles, et seal on hirmus, kui sa võrdled nüüd iseennast lapsevanemana, kas see kuidagi erineb, kui sa olid poistega alles nooruke ema või nüüd kui laps on juba rohkem, mis muutunud on põhi olemas, ma arvan, ei ole muutunud, aga see lugu küll, et esimene laps oli meil nii väike kui ühekuune, siis ma läksin. Ma läksin tööle osaliselt, sest ma lubasin minna. Ma ei kujutanud ette, mis see tegelikult tähendab, kui laps on. Aga nüüd nüüd ma ikka iga päev päeva kodus olles nendega nautisin selles mõttes, et see on ikka nii, nii kordumatu ja see on nii-nii eriline asi. Kairi mõni ema tormab esimesel võimalusel tööle, sest ta lihtsalt ei pea vastu kodus seda, et sa teed päev otsa majapidamistöid ja siis pead kuidagi teiste soove kogu aeg rahuldama, et oma mõtteid ja oma asju üldse teha ei saa. Sina ütled vaimustusega, et iga päeva ma naudin, sest see on nii tore. Jah, mul on endal ka mitut Tuttavad, kes niimoodi on teinud, ma ei mõista neid hukka, aga kohati ma ei saa sellest ka aru. Jah, väga paljudel on pangalaen ja mis on vaja maksta. Aga samas vot see on nüüd jälle see koht, kus ma mõtlengi, et, et tuleb ka natukene mingeid järeleandmisi teha, kes nüüd ütlevad konkreetselt, et nad raha pärast las lähevad need, kes lähevad ikka kogu mingisuguse suhtlemise ja, ja seltskonna pärast tööle. Noh, sinna ei olegi midagi teha, mina vahel ka ütlen, et juhe jookseb kokku või midagi sellist, aga see läheb üle, minul vähemalt natukene sai juba tööle, läksid kuidas siis oli tagasi minna, päris hirmus, ühest küljest see kolm aastat on läinud nagu sõrmenips, aga teisest küljest töö mõttes esiteks, et peab jõudma kella peal, et niimoodi kuhugi ja peab ikka vaatama, milline välja näeb, näed, ja kõik sellised asjad, et aga samas ma läksin tõesti ka väikese kohaga praegu ja sellepärast ma näiteks saaksin ka oma oma tööandjad, et kiita, et, et nad mulle niimoodi võimaldasid sellist asja ja ja mõnes mõttes ma arvan, seda peaks üldse palju rohkem olema, eriti kui ma mõtlengi, et nelja lapse kõrval täiskohaga tööle minna ka väga võimekad naised on need, kes niimoodi kohe lähevad ja kõhe kõike seda teevad, et see on jälle ka siis ju millegi millegi arvelt tegelikult kas sa seda ei tundnud, et sa kuidagi professionaalses mõttes oled maha jäänud või et kolm aastat on edasi läinud juba hoopis uued teemad või uued lähenemised ikka natukene ja ma arvan, see on väga normaalne. Aga ma olen võimalusel, kui on näiteks mingisuguseid tasuta kursusi olnud, ma olen käinud ja no natuke ikka nagu tahtnud asjadega kursis olla ja samas oma laste kõrvalt oma koolipoiste kõrvalt ju ka ikka noh, jälginud, mis toimub, lähen vaatama. Poistega rääkida. Nüüd ma sain korraks võtta siia diivani peale istuma ka Timm Jürgeni, kes käib juba viiendas klassis ja Klaus Jesperi, kes on juba neljanda klassi mees, poisid peaaegu kolm aastat tagasi, te rääkisite mulle õhinaga sellest, et nii tore, et tulid, väiksed õed, varsti saab hakata koos mängima ja väga lahe on peres nii palju lapsi. Teil õdedega on Tim, no praegu on pigem niimoodi, et te ei tahaks nüüd kogu aeg järele. Lähme ülevale, lähme ülevale, no mis nad tahavad siis sinuga teha, et sinna ülesse minna? No no ta on mingite klotsidega seal mängida, siis on niimoodi, et kui ühe asja valesti teed, siis hakkavad nutma ja siis nutavad oma 10 minutit niimoodi, et vaid teie, Klaus, kuidas sinul, suhted õdedega on samad nagu timmil, aga vahepeal on niimoodi ka just nagu taren nendega mängida, millised need toredad mängimised ja tegutsemise tähendab näiteks, et vahepeal mängime nendega peitust, te olete nii suured ja nad on nii väiksed, kas sellest mängust tuleb midagi välja ka? Nagu mängindaval siin niimoodi peituste, me näeme nagu kuskil teki all, enne kui niimoodi peetis siis ema tööd otsima, siis on nalja, kui palju ja tüdrukud ei, kannatanu kare kohe ütlevad välja, kus nagu peidama. Ma mäletan, et siis te olite sellised toredad abilised, kes hoidsid õdesid süles ja panid neile natuke lutti disohu, et kui palju te praegu nendega tegelema peate või ei pea väga palju nagu tööd. Ja nagu alguses oli selline, mõtlen nii, tahaks nagu väikest õde kogu aeg mängida ja siis oled juba temaga esimene nädal on selline tore, kus sa saad temaga asjade ja siis hakkad nagu töötajaid kohe nagu küsib ja tahab midagi teha ja siis nagu väga ei viitsiks teha, mida ta kõike tahab. Aga mida sa, Tim tahaksid õdedega teha, mis sinu meelest oleks väga lahe, lähme näiteks õue või kuskile, nemad tahavad minna vaatama seda mingit filmi telekas, Frouzelid, mida me oleme juba 10 korda näinud, siis nad tahavad mingi nukkudega ja litside ja ehitajad ja sul on juba hoopis teised huvid ja kas see poiste maailm, tüdrukute maailm on kuidagi erinevad omavahel väga erinevad? No mismoodi, mis mõttes? Ma ei tea täpselt, aga ma tean, et meil on lihtsalt erinevad Timm, mis sina arvad? Ma arvan, et on vägagi erinevad nendeks, kui poista saab midagi tehes mängida millegagi, kas tema tavaliselt mingite autodega või klotsidega mängida. Tüdrukud on selliseid, kes tahavad mingeid raekotta vaadata ja siis veel nukkudega mängida. Kas te ise ka õpetate kuidagi õdedele midagi, olete kuidagi eeskujuks, Klaus, kuidas sulle tundub, et kui sa midagi teed või näitad, et kas nad siis ikka arvestavad ja arvestavad ikka kui nagu midagi teetimine kütet sinna nagu käituvad vahepeal nagu sina ükskord, kui me vennaga vedasime Eeenne asemel ütlesime nagu veame kihla söed, õed hakkasid ka ütlema kihla, ilma, et nad ise oleks aru saanud, mis nad ütlevad. Kas te oskaksite ette kujutada ennast uuesti niimoodi kahelapselises pereselt ongi kaks poissi ja rohkem ei kedagi eriti ei oskaks ära, ma võin seda öelda. Siis oleks praegu natukene rahulikum, aga ma ei mõtle selle all seda, et ma üldse õdesid ei tahaks. Mõtlen seda, et miks Elts on, öeldi, et väiksed lapsed Kõve, mina tantsida, mina tahan seda ühe asja teistmoodi, siis on, kohe hakkavad nutma 10 minutit järjest luttavad, mis seal välja mõelnud oled, miks see niimoodi on, siis? No sina ei olnud. Vahel mõtlen seda, kui enamasti Eestis jäävad koju emad, et kas isad ennast kuidagi kohtuselt ei tunne, nemad teevad ikka oma töörida edasi ajama, sest keegi peab ju selle sissetuleku ka tagama, et võib-olla nad tahaksid ka mõnda aega kodus, et olen siin koduste asjade rütmide keskel hea küll, teen võib-olla need natuke tüütud majapidamistööd ära agavad, siis ongi natukese oma aeg ka. Kas teil Toomasega pole seda jutuks olnud? Et aga mina tahaksin nüüd ka meil on jah, selline issi, kes on tunnistanud, et ta ei ole üldse sellist tüüpi, et ta niimoodi suudaks olla kodus ja minule seni sobib. Et meil on selles mõttes hästi läinud, et, et ta ei ole kurtnud, et oh oh, küll sul ikka veab. Ma arvan, et on perioode, kus ta läheb tööle puhkama, kuidas ta sellesse suhteliselt sina natuke tööle tagasi läksid? Ma tean ka neid juhuseid, kui meestele väga meeldikski, kui see ema jääkski koju seda tagalat kindlustama ja ei tahakski minna tööle väga positiivselt, aga samas ütles ta ka, et et eks see on nagu ka Sven otsus, et ta pigem nagu toet saab igasuguseid mõtteid, et kuidas nagu mina ise tahan, kuidas minul parem on just see, see töölemineku asi küll Kairi kui teadlikult Toomasega olete mõelnud selle peale, et kusagil peab olema omade hobide omavaheliste juttude aeg ka siin praegu suurem vend, väike õde ajavad omavahel. Kuna Claus tuli šokolaadi võtma, muidugi taha põdega saada. Šokolaad saadi Venno käest kätte, seda suhu ma saan, aru ei olegi vaja panna, peast sai venna käest kätte? Jah, meil on nüüd, kui me nagu ühisest ajast räägime, siis me ikka teadlikult käime kuskil kahekesi ka teatris või kontserdil või eelmisel aastal reisimas isegi korra käisime niisuguse pika nädalalõpu vanaemad ja vanaisa aitasid siis lapsi kantseldada. Aga kui rääkida nüüd sellest, et endale aega siis igal juhul olen. Ma arvan, ma andnud Toomasele palju sellist aega, et tema saaks sporti teha, näiteks on ta nüüd on avastanud enda jaoks triatloni, mis tähendab trenni ja erinevaid liiki trenn ja mul ei ole kahju, las ta siis käib. Noh, tore ju, eesti mees, vormis mees, las ta siis spordib. Vahel ma muidugi, vaat siis ma küll ütlen, kui seal on see võistluskalender vahel nii tihe ja võistlused võib-olla on talle olulisemad kui mõni muu mingi üritus, aga samas on ka ikka neid hetki, kus ta siis kus tagasi loobub mõnest oma võistlusest, et siis perega kuhugi minna või aga see on käinud lihtsasti, et sina oma tantsutrenni aja igal juhul saada ja õnneks on meil nii, et minu trenn on teisipäeviti ja tal on siis teistel päevadel olnud. Ma tean, et vähemalt kolm aastat tagasi olite teie pojad usinad jalgpallimängijad, jalkapoistel on ju alatihti mingisugused võistlused, kuidas sellega on, kas see huvi on jätkuvalt olemas ja kes siis väljakul platsi ääres vaatamas on ja jalgpalli meil mängitakse ja näiteks nüüd sellel möödunud suvel oli hästi palju võistlusi, selliseid, kus mina käisin tüdrukutega kaasas vaatamas ja tüdrukud olid hästi tublid pealtvaatajad ka. Noh näiteks kui nad sattusid niimoodi, et issil oli vaja oma võistlustele minna, aga see on jälle see koht, mis mulle vahel natukene sellist kurvastust tekitab. Et kõikide vanemad ei käi sugugi vaatamas ja nad ei käi isegi siis, kui meil on siin oma Saku kodusel staadionil ka siis ei ole võimalust tulla, et siis on natuke kurb. Tegelikult lapsed ju tahavad, et neid tulla. Mine pese palun ära. Lutid on praegu väga olulised sõbrad. Nüüd on mul sellised mälu testimise küsimused, mis on olnud selle kahe poole aasta suurimad rõõmud. Ma arvan, et ma näen rõõmu ka väikestest argistest, teades, et ma ei oska sellist mingisuguseid erilisi suuri asju isegi kohe öelda, aga noh ikka rõõmu ju teeb see, kui on lastel tervis korras, kui õppimine läheb normiks reaalselt ja ei ole koolis pahandusi. Kui tüdrukud kasvavad ja arenevad niimoodi, noh nagu on norm või võis, kõlab nüüd võib-olla pahasti, aga lihtsalt nii palju vajadusega lapsi on ümber ja et niisugused asjad teevad rõõmu. Naljakad juhtumised viimasel ajal on muidugi tüdrukute keele omandamise ja kõige sõnavara kasvuga tulevad pigem keelenaljad ja ühel hommikul siin oligi Inger teatas, et ma kindlasti talle ka teeksin, koerahelbeputru, mitte kaerahelbe. Paned sa neid kirjaga, jah, vot see koera hälbe lugu on veel kirja panemata ka ikka panen, mul on iga lapse kohta tehtud selline Peep ja sõnad järgi fail, kuhu ma siis kuhu ma siis kirjutan, sest ka suurematel poistel tuleb vahel ette, eriti kui on mõned uued sõnad või, või ka võõrsõnad, siis nad vahel eksivad hästi ja need on, need on niisugused toredad killud. Aga selliseid pildi ja videoblogisid sa ei pea kuidagi jäädvustada, igal sünnipäeval on vat meil selline pilt ei, päris mitte, aga meil on selline traditsioon, mille vahepeal tuli siin üks oranž vilepill mängu. Meil on selline traditsioon, et igaks jõuluks. Me saadame siis oma sugulastele ja sõpradele kaardi, kus on meie lapsed peal ja algaski, et kui kõigepealt sündis Timm. Ja siis niidiga. Lapse juurdetulekuga on siis ikka see pilk ja mis noh, loomulikult mulle kui pedagoogile väga oluline iga kord ma panen siis ühe eesti autori luuletuse ka siiamaani veel ei ole nad kordunud ja et noh, nagu niisugune titaktiline moment on ka juures, et oleks ikka luuletus ka ilus ja korrektne. Kairi, kuidas lastele õnne välja näitad? Jah, mulle meeldiks, kui ma võib-olla seda üldse rohkem näiteks mitte ei oleks see karjuv ema, aga siis kui asjad on korras, siis ju ongi emaga rõõmus ja roosa ja, ja rahulik ja kõik see kallistamine ja armastamise jutt, mis on ka ma oma lapsepõlvest nagu seda üldse ei mäleta, ma ei tea, vist oli nii teine aeg või ühiskond oli teine, et meie kodus küll sellist suurt kallistamist ei olnud minu lapsepõlves, aga nüüd isegi väiksed tüdrukud üks küsis, et kas sa mind ikka armastad. Ma ütlesin, et armastan, aga kas sa, õde ka armastad? Ikka armastan, aga kassa poisse ka armastad, et noh, minu jaoks jälle nagu selline üllatus, et nad on nii väikesed, aga kuskilt on juba neile ka see sõna või, või siis ka mitte ainult sõna, vaid ka see sisu, ma küsisin, et mis see armastus siis tähendab, nende arust on minu arust nad päris seletasid ära ikka nad, nad said aru, mis, mis see tähendab või mis see on või kuidas seda näha või tunda on. Kas sellised teemad tulevad poistega ka ja tulevad ja ma arvan, et nad on seda nii kuulnud kui tundnud meie poolt, aga vahel on poiste puhul jällegi ma ei oska öelda, kas see on niisugune aja märk, on ikkagi see võrdlus ja raha, miks vend sai palju kallima kingituse kui mina ja siis ma ei oska isegi euro pealt öelda, kas siis sai või ei saanud, aga nemad ise teavad, nendel on kõik see teada. Asjalik maailm, jah, selline asjalik ja mõnes mõttes nagu kurb ka, et nad mõtlevad niimoodi, et iga iga iga sendi peale või võib-olla see on lihtsalt hetkehuvi, aga muidugi ema tahaksid, vaimsed väärtused oleks ikka väga esindatud. Jah, ma pean ikka aeg-ajalt korrale kutsuma suuremat poissi, timm on meil väga selline, kes ju räägib, kuidas klassivend saab iga nädal uued tossud, ma küsin siis, kas tõesti 52 paari on uusi botaseid reas üldse ei taha uskuda ja vahel isegi sellised etteheited, et ema võiks ka tööl käia, siis me elaksime palju paremini ja siis, kui ma küsin, millest sul siis puudus on? No ma ei tea, lihtsalt lihtsalt sa võiksid ikkagi käia, et sellises eelpuberteedi vihahoos tulevad nagu sellised mõtted ka. No kui ma tuleks siin nüüd kolme aasta pärast teie juurde uuesti, siis oleks juba jälle mõned sammud edasi astutud. Missugused sihid või soovid teil siin lähiaastateks plaanis on, üldse teete selliseid, mingisuguseid plaane? Ei, ma ei usu, et meil niimoodi on, noh, pigem oli enne oli meil see plaan, et saaks lapsed, et ei peaks siis pärast hiljem kahetsema või kurtma, et näed, kus lasin aja mööda, aga, aga ma arvangi, et nüüdse selline kulgemine ja kooskasvamine ja koosolemine lihtsalt nagu lähebki edasi ja just seda ka, et tüdrukud on ju nüüd sellisest vanusest väljas, kus tõesti neil absoluutselt nagu kätt kogu aeg hoidma, et nemad nüüd ju hakkavad jälle omamoodi kasvama ja Kairi, kas sa siis arvad, et aasta pärast on tüdrukud lasteaias ja sina täiskohaga tööl või? Siin on jälle see küsimus, et koolis on ju. Nüüd on niimoodi, et kaks tüdrukut on Kairi süles. Eks ikka ühe põlve peal ja teineteise põlve peal, kusjuures emadet mõlemal ümber kinni hoidma lahti lasta ei tohi ja oranž vilepill on väga tähtis asi, et kes siis rohkem hoidja saab tööasjaga. Nii et jällegi on mul natuke olnud juba juttu tööandjaga siis et milline on see õpetaja koormus ja praegu on mulle lubatud, et kui ma niimoodi soovin, siis ma ikkagi päris täiskoormust ei pea võtma, kui ma niimoodi ise siin hakkama saan ja nemad mulle muidugi pakuksid huvitaval kombel jah, see eesti keele õpetaja on üldse selline tõuke, Ta väga otsitakse ja üldse ei leia. Oled sa ise valmis minema täiskohaga? Noh, mitte päris siis ma pelgan seda, see ikkagi endale nüüd, nagu aruandes nelja lapse kõrval seisis, ei tekita enam rõõmu, see siis on ikka. Aga selline selline töö, mis ma arvan, pigem on rügamine. Teete tüdrukut? Mõlemad Vilevilli väel, nüüd oranž ja teisel on valge. Mulle tundub, et me lihtsalt peame oma jutu ära lõpetama. Hästi tore oli teiega kohtuda ja ma mõtlen, et äkki meil õnnestub. Mõne aja pärast uuesti vaadata, mis teemad teil siis olulised on? Aitäh, Kairi, aitäh. Perepilt oli külas Kairil, kes on nelja lapsega kodune ema. Saate toimetaja Tiina Vilu, helirežissöör oli Maristombach. Kirjutage meile perepilte TRUE kõike head ja kuulmiseni.