Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud sünnimaasõjaks, aga Isamaa leiab, et ta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere. Peterburi linna roll Eesti ajaloos. Mõju eesti kultuurile rahvuslikule iseolemisele on määratu. Peterburi rollist ja mõjust kogu Euroopale, sealhulgas siis ka Eestile, räägib Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, Peterburi kunstide Akadeemia kirjavahetajaliige Raimo Pullat. Saate toimetaja Piret Kriivan. 2003. aastal möödus Peterburi asutamisest juba 300 aastat. Seal tähistati väga suurejooneliselt. Kohal käis ka meie president Arnold Rüütel. Siis oli muudki tähelepanuväärselt, kaasa arvatud näiteks Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine Kontsert ülekanne Eesti riikliku sümfooniaorkestri esituses. Ja see oli niivõrd relevantne ja innustav põhjus. Ma pöördusin nagu pärast hulka aastaid kunagi uuritud teema juurde tagasi. Taas avastamaks siis Läänemere regiooni ja eelkõige Peterburi ajalooruumi millest oli saanud tagama, on hea suur mõju allikas ka Eesti jaoks. Ja eelkõige meie haritlaskonna ja sellega kaudu Eesti vabariigi kujunemisel. 20. sajandi alguseks oli kujunenud Peterburis eestlaste suurim Diaspora. Peterburi rajamine on vaieldamatult unikaalne ja epohhiloov sündmus nii Murbaneestikas kui maailma ajaloos laiemaltki. Ükski riik, pealegi Venemaa pole uusajal nii julgelt oma tõmbekeskus teise kohta nihutanud. Brasiilia Ankara on küll saanud pealinnaõigused, ent pole tasandil lülitanud Istanbuli ja reovana metropoli staatust nagu Peetri linn on teinud vana Moskvaga. Haruldane on ka see, et Peeter rajas uue pealinna perifeeriasse, mis kokkuvõttes muutis kardinaalselt regiooni või koguni terve maailmajao jõuvälja ning viis 19. sajandi lõpul üldisele Euroopa poliitilise olukorra muutumisele. Peterburi oli ja on vene linn. Seal domineerib vene elanikkond, vene keel ja vene kultuur. Samas on Peterburi rajamisest alates arenenud. Paljurahvuselise linnana. On kahtlemata soodustanud asjaolu, et temast sai paljurahvuselise riigi pealinnriigi kõige tähtsam sadamalinn ja kultuurikeskus. Peetri kutse saabus siia juba 18. sajandi esimesel kümnendil. Välismaa õpetlasi, insenere, käsitöömeistreid ja kaupmehi. Linna elanikkonda täiendasid enne Peterburi asutamist Loode-Venemaal ja Peeter Esimese poolt liidetud aladel elanud soomlased vad jalased, vepslased, karialased ning sakslased, kelle väikesearvulised kolooniad olid Ingerimaa. Pärast Põhjasõda hakkas Peterburi tulema ka baltisaksa aadlike kaupmehi hiljem poolakaid ja teiste rahvuste esindajaid. Venelaste osa Peterburis 19. sajandi alguses oli arvutuste järgi 90 protsenti. Tugevasti elavnes mitte venelaste ränne Peterburi arusaadavalt pärast 1860.-te aastate reforme. Peterburi kiire kasvu tulemusena kujunes Neeva suudmesse rajatud linnast Põhja-Euroopa suurim linnaline keskus mis mõjutas kogu siinset turbaanset maailma 18. sajandi esimeste kümnendite jooksul möödustada Eistes Põhja-Euroopa linnades ning elanike arvult läände keskel Stockholmist ja 1780. aastal ka Kopenhaagenist kaks korda suurem. 19. sajandi algul oli Peterburi, Londoni, Pariisi ja Naapoli järel Euroopa suuruselt neljas linn. 19. sajand oli kapitalismi arengukuldaeg. 400 aastat kestnud avastusretkedel kogutud rikkust kasvatas jõudsasti masina kultuuri, edukäik laienes, raudteevõrk kiirenes informatsiooni, levi Telegraphi side toimis. Pikki raudteeliine merekaablid ühendasid mandrite ühtsesse sidesüsteemi mis peagi täienes telefoniga. Informatsiooni kaupade ja inimeste, nii tsiviilelanikke kui ka sõjaväelaste mobiilsus suurenes järsult. Kõik need üldisemalt mänguilmingud olid omased ka Peterburi, mõjutades ühtlasi siinse eesti koloonia kujunemist. Peterburi täkke ja kasv muutis Soome lahe ümbruses Euroopa geopoliitilist nii majandus- ja kultuurisüsteemi. Enne Põhjasõda olid siin tähtsalt linnalised keskused, Viiburi nüüen ja Narva ning neil olid oma mõjuväljad, mis osaliselt kattusid ja omavahel konkureerisid. Viiburi valitses Ida-Soome tõrvapõletusalasid nöön, Laadoga rannikut ja keks holmi ning Soome Vene kaubandust. Narva lõunapoolseid alasid ja sealtkaudu Venekaubandust. Vene pool etendasid samasugust rolli Tallinn ja Turu. Pärast Põhjasõda kasvas kiiresti Peterburi tähtsus, tema jõueli haaras üha suurema osa Eestist ja Soomest. Peterburi maju ja osatähtsus ilmneb selgelt, kui võrdleme tema ja ümberkaudsete linnade elanike arvu. 18. sajandi keskel elas Peterburis ligi 100000 inimest. Stockholmis 60000 tähistas Rootsi linnades alla 10000. Tallinnas elas 18. sajandi lõpul tsiviilelanikke umbes 10000. Oma eta suurusrühma moodustasid meil siis Narva, Tartu ja väiksem Pärnu. Peterburi jõujooned olid selgelt märgatavad ka teistes suundades. 1780 oli metropol kaheksa korda suurem kui Riia näiteks ja 20 korda suurem kui Arhangelsk. 19. sajandi lõpul. Täpsemalt siis, 1897. aasta rahvaloendusaeg moodustas linnarahvastik Eestis tsirka 19 protsenti, Rootsis 20, Venemaal 12. Ja enne esimest maailmasõda meil elases linnades 22 protsenti ja Tsaari-Venemaa tsirka 15 protsenti elanikkonnast. Eva kallastel tekkinud uus metropol koondas endasse suures kontsentratsioonis rikkusi, kultuuri ja inimmasse residents linna tõmbejõudu, kuidas tema multifunktsionaalsus Eesti- ja Liivimaa ning Karjala leidmine 18. sajandi algul võimaldas Venemaal haarata endaga, et suure osa Tallinna Narva nüvene ja Viiburi kaubandusest Viiburi ja Peterburi vahelisel alal kujunes omamoodi elulaad. Peterburi mõju ulatus Vadja ala Dani ning Avinurmemetsadeni, meie puutööstuskeskusena ja kaugemalt tegi Eesti paikadeni. Sellele aitas kaasa tema geograafiline asend ning seda soodustas ühelt poolt Laadoga kanal ja teiselt poolt Soome laht. Peeter esimene alustas oma reforme uue haldusaparaadi loomisest ning saavutas Vene riigi sügava bürokratiseerumine ent ka moderniseerumise sama protsesside läbi. Teine neuroopapsolotestlik riik Preisimaa. Samal ajal jäid parlamentaarsed Rootsi ja Poola oma arengus maha. Vaimise linna kultuuri kõrval mõjutas Peterburi Euroopat ka materiaalsel kujul tuuri eelkõige oma klassitsistliku, linnasüdamepalede, villade kanaleid ja suvelosside kaudu. On ju hästi teada näiteks Peterburi arhitektide ja nende loomingu mõju Soome ning Eesti ja kogu Baltikumi linnamõisaarhitektuurile. Rõhutagem veel kord Peterburist kujunes metnike üldine kosmov poliitiline keskus ja seda nii sotsiaalse, religioosse kui ka rahvusliku koosseisu Mõttes. Kõigil Peterburis elunevatel rahvusgruppidel oli oma elus teele siia kultuurimuster, mis kajastus selgelt kogu linna kultuuripildis. Võrreldes näiteks Tallinna või Riia elanikkonna sotsiaalset püramiidi Peterburi omaga ilmneb teatav sama tüübi helisus etniliste sotsiaalsete gruppide ühtelangevus. Sakslasi oli Peterburis palju ja nende mõju on raske üle hinnata. Tsaari õukond oli 18. sajandi lõpuni saksakeelne. 19. sajandil asutatud Peterburi tehnoloogiainstituudis ja kaubanduskoolis õpetati saksa keeles saksa, eelkõige Bismarcki aegse preisi vaimsel kultuuri mõju oli kahtlemata Peterburgis tugev ja sealses arhitektuuris kohati tunnetatav tänapäevani. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpust alates kasvas Prantsuskeele osatähtsus 19. sajandil, rääkis aadel ning õukond ja suur-konnaannus peamiselt prantsuse keelt. Pärast 1800 kaheteistkümnendat aastat suurenes prantslaste osa ja nähtavus ka linnaühiskonnas sõjaväes. Peterburi ilmestas loomulikult ka välissaatkondade olemasolu ja särav. 19. sajandi keskel hakkas kõrgkehtedes kasvama vene keele osatähtsus, mida põhjustas Lavo. Kahtlemata mõjutas Peterburi seal kujunevat eesti rahvusvähemust ja selle erinevaid sotsiaalseid kihte ka haritlasi. Peterburi positiivsed mõjutused aitasid eestlastel moderniseerida, lasi oma kodust Eesti ühiskonda. Sama võib väita Peterburiga seotud Eesti ala baltisaksa aadlikohta. Peterburi rahvuslik ja usuline koosseis oli tõepoolest kirju. Urbaanse kultuuri kujunemisprotsess on vahetult seotud mõistepaariga küla linn. See on jätkuvate rändevoogudega ka maalt linna, mis tugevnesid just 19. sajandi teisel poolel toimunud hoogsa endast realiseerimise käigus. Nendega on seotud ka Neeva ääres eesti koloonia ehk Peterburi eestlaste asustuse tekke. Ta kujundas inimsaatusi, elu maailmu ning individuaalset ja kollektiivset mentaliteeti ja kahtlemata identiteeti teete. Käsitledes Peterburi eestlastest diasporaa kujunemist ja toimimist, tuleks ruumi ja kohta kindlasti silmas pidada. Peterburi kujunes 19. sajandi teisel poolel urbaniseerunud Euroopa ja läänestuva Venemaa suur lennaks. Eestit oli jumala 18. sajandil sidunud Peterburiga majandussidemed kuid pärast balti raudtee valmimist 1870 sai temast üha rohkemate eestlaste elu-õppimis- ja töökoht. Peterburi siirdumist soodustas ka kohaliku baltisaksa ühiskonna tõrjuv hoiak haritud eestlaste suhtes. Piiteri maju ja vaimne pärand pole baltisaksa omast väiksem ega vähem oluline. Viimane aita särksaid eestlasi Peterburi, kus siis toimus geokultuuriline kooselu selles hiigelsuures keeld ja kultuuride Paabelis. On lennukalt arvatud, et baltisakslased valmistasid venda Eesti rahvusriigi kujunemisele laskumata diskussiooni baltisakslaste institutsioonile, see mõju üle meie autonoomia ja Iseseisvustaotlustele. Ärgem siiski unustagem, et selle keerulise protsessi viis pärast võidetud vabadussõda lõpule eelkõige Peterburis õppinud hiljem koju naasnud Eesti vaimueliit. Juristid, insenerid, arstid, õpetajad, ohvitser, et või kasvõi metsahärrad oli rahvustunde ja ideoloogia rändamine. Peterburi eesti haritlaste tegevuse eesmärk, mida kinnitab juba kasvõi näiteks Hurda ja Jakobsoni kirjavahetus 1881. aastal. Põhjasõda kujunes eesti rahva ajaloos pöördelise tähtsusega sündmuseks. Eesti territoorium oli olnud sajandeid Läänemerel hegemoonia saavutamise pärast võitlevate riikide omavaheliste sõdade tallermaa. Nüüd muutus ta Vene impeeriumi osaks ning järgmised kaks sajandit siin enamuse peetub. Eesti ala Venemaa allaheitmine lõi eeldused ka vastrajatud Peterburi eesti asustuse kujunemiseks. Peterburi eesti koloonia täitis 19. sajandil seoses kapitalismi arenguga ja pärast talurahva vabastamist Võru majandusliku rahvastiku liikumisvabaduse suurenemisega. Üksikuid eestlasi oli Peterburi sattunud ka kohe pärast seda, kui lend 1703 asutajat. Kuid sealne eestlastes diasporaa kujunes siiski välja alles 19. sajandil, mil kaubandus ja tööstuslik tootmine hakkasid kiiremini vanema ning linnaühiskond moderniseeruma. Eesti talurahvavormiline vabastamine pärisorjusest 1800 kahekümnendatel aastatel ei andnud ümberasumiseks veel mingeid nimetamisväärseid võimalusi. 1816. aasta talurahvaseadusega oli talupoeg all keldris keelatud kubermangus Laatkuda ja alles pärast talurahvamees hingede arvu suurenemist üle 140000 võidi seda piiratud arvul lubada. Selleks tuli saadaga kuberneri, rüütelkonna peremehe ühiselt antud pass. Seni oli lahkumine olnud võimalik üksnes rüütelkonna maapäeva eriloaga ja asendaja esitamisega ja nii edasi ja nii edasi. 19. sajandi teine pool oli Eestis suurte muutuste aeg. Toimus kapitalismi õudne edasitung majanduses, kus raha majandusele hakanud juuri ajama juba varem. Oluline asjaolu mulle oli see Nüüd astus ka, palun majanduskapitalismi teele. Rahvastiku liikvel olekut soodustasid ka 1856. aasta talurahvaseadused ja 1000 Üheksanda aasta passiseadus. 1900 kuuekümnendatel aastatel oli Venemaa pealinnas juba terve hulk eesti haritlasi, kes olid ametis riigiasutustes või tegutsesid õpetajate ja vabakutselisena. Neist teadlikemad ja aktiivsemad huvitusid kodumaal toimuvast ja elasid sellele kaasa. Nad hakkasid end kutsuma eesti rahva sõpradeks. Seda Peterburis eesti haritlaste rühma hakati nimetama tama Peterburi patriootedeks. Peterburi patriootide hulgas tõusis keskseks kujuks maalikunstnik Johannes Köhler. Tema poliitilisel kujunemisel oli otsustava tähtsusega pikemaajaline viibimine tsaaririigi pealinnas, kus ühiskondlik poliitiline elu oli Krimmi sõjale järgneval ajajärgul võrratult õhurikkam kui Baltimail. Peterburi eesti patriootide rühmas toimus eeskätt Köleri majul. Jaga Jakobsoni rahvuslik ärkamine ja tema kujunemine kogu Eesti rahvusliku liikumise suurkujuks. Köler. Meelestatud eesti haritlaste eesti rahvasõprade hulka kuulusid arst, Karell kõrgema ameti kiurjev kooli õpetajat Ankmann, maalikunstnik Maybav Moseoloog, Hrušov loomulikult Peterburis viibinud Carl Robert Jakobson. Mart Laar on nimetanud Köleri ümber kooldunud Peterburis kõrgetel positsioonidel asunud eestlaste hulgas ka doktor Gustav Hirschi. Loomulikult peame meenutama ka Peterburi Teaduste Akadeemia korralist akadeemikut Ferdinand Johann, tema on nii, kelle põrm puhkab praegu Peterburis Smolenski kalmistul? Köhler koos oma mõttekaaslastega etas eesti talupoegadel 1864. aastal palvekirju koostada ja esitada ning muretseda Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti Aleksandrikooli ja ajalehe Sakala Tomise Luva. Ta ise oli mitme Eesti organisatsiooni tegev ja auliige. Hilisemal ajal Hurda Peterburi perioodil koondusid Peterburi eestlased oma rahvuslikus tegevuses suure autorit teediga Jaani koguduse ümber, kus teatavasti Hurt oli pikka aega kirikuõpetaja. Hurda ja Jakobsoni on Eesti rahvusliku liikumise juhtidena palju uuritud kusjuures enne 1900 üheksakümnendat aastat rohkem lokaalses peale Eesti taasiseseisvumist ka laiemas Euroopa kontekstis. Samuti on uuritud nendevahelist konflikti ning selle põhjusi selles konflikti võib pidada tsiviilühiskonna arengust täiesti seaduspäraseks nähtuseks. Rahvusliku liikumise ja identiteediküsimused on olulised ka tänapäeval üha rohkem globaliseeruvas maailmas ja integreeruvas Euroopas. Peterburi eestlaste sealhulgas linna suundunud noorte hulk suurenes D jõudsalt 20. sajandivahetusel ja selle sajandi esimesel aastakümnel kuni esimese maailmasajani revolutsioonini välja. Väljaspool Eesti ala elas enne seitsmeteistkümnendat aastat eestlasi kahtlemata kõige suuremas kontsentratsioonis Venemaa pealinnas Peterburis. Se eestlaste asustusajaloo väga huvitav ja tähtis valdkond on olnud siiski veel piisavalt uurimata. Elades mingis keskkonnas ümbritsevad inimest selle mitmesugused geograafilised, sotsiaalpsühholoogilised, majanduslikud ja muud elemendid ja suhted erinevais paikades on meile lähementideli, suhetel eripäraseid jooni, mis hakkavadki määrama rändevoole. Elukohavahetus on paljude objektiivsete ja subjektiivsete tegurite koosmõju tulemus. Mingisugune objektiivne eelis ei ole absoluutne kõigile ühesugune, vaid erinevatele isikutele erinev. Suutelisem lähedal asuv Peterburi pakkus Eesti põllumajanduslikule rahvastikule ja linnaelanikke kehvematele kihtidele avaramaid võimalusi. Peterburi tehased vajasid töölisi. Aadli ja kodanlase peredes leidsid tööd paljude eesti tüdrukud. Peetri linn oli tsaaririigis seda, mis kihutas maasoontesse, tõmbas samal ajal nagu võimas vunk siia paljude rahvuste esindajaid. Pärast Põhjasõda hakkas Peterburi siirduma ka eestlasi, lätlasi, soomlasi ja teiste rahvuste inimesi. Algul tulid peamiselt sõdurid ja teenin tüdrukud siia saadetega Rootsi sõjavange. Käsitöö ja kaubanduse arenguks. Soodsad olud hakkasid Neeva kaldale meelitama ka välismaalasi tulid hollandlased, inglased, prantslased, itaallased ja teised. 1007. 25. aastal oli Peterburi lastest 14 ja pool 1000 sõjaväelased ja 19. sajandi esimesel poolel oli Peterburi hiigelsuure Vene riigipealinna riigi tähtsaim majandus- ja kultuurikeskus millel avaldus selgelt väljenduv verbaalne ja bürokraatlik kelme. See oli residents kanalit, paleede, paljude elegantselt Lõldade ja tualettide linn. See oli Venemaa tööstuse ja kujuneva töölisklassi linn. Mälestustes loome vene keisririigi teine noorem pealinn vajadusel taga esimene küllalt kõike, mis oli suuteline provintsi uustulnukat jalust rabama. Prospektid lõpmatute tuleda, ridadega, rohked paleed Maaessteetliku demagraneetsetele kallastel, otse voolujooneline liiklemine. Braavo, vaateaknad kujuteldamatult kauba rikkustega, kõigega, mida inimene oskas või isegi ei osanud ihaldada. Esimese tutvumise järgi oli see nagu võrreldav maadeavastaja ärevusega, sest iga samm tõotas, ootamata. Nagu enamikus Euroopa suurtes tööstuslinnades, oli Peterburis rahvastiku loomulik iive madal. Seepärast kasvas Peterburi elanikkond peamiselt rände. Positiivse saldo tulemusena. Nagu eespool nägime, sattusid esimesed eestlased Peterburi kohe pärast linna rajamist. Vene uurijad on märkinud, et nii eestlaste kui lätlaste Peterburi kogukonna kujunemises etendasid oma osa välja teeninud soldatid, kellest paljud pärast 25 aastase teenistuse lõppu puu ei pöördunud tagasi kodumaale, vaid asusid Peterburi. See on selgelt kajastunud ka rahva loendustes. Tegemist oli eeskätt erru lastud soldat Edda ja allohvitseridega nende perekonnaliikmetega. Kuni 1700-ga 87. aastani olid siinsed eestlased põhiliselt Soome Lutheri koguduse liikmed mida soodustas keelesugulus. 1745. aastal jagunes kogudus kaheks. Tekkisid rootsikeelne Püha Katarina ja soomekeelne Püha Maria kogudus. 19. sajandi teisel poolel oli viimase pastoriks kroogiovske soskas mingil määral eesti keelt. 18 sajandi lõpul võis Peterburis elada kuni kolm ja pool 1000 eestlast. 1000-ga 990. aastal oli neid juba tsirka 10000. Ja enne maailmasõda siis 1910. aastal oli üle 23000 ja kalkulatsioonide andmeil oli siis revolutsiooni 1900 seitsmeteistkümnendal aastal eestlaste arv kasvanud juba 50000-ni. Soomlasi ei ole enam-vähem sama palju. Soomlaste Peterburi liikumine intensiivistub kahtlemata pärast 1800 üheksandat aastat, kui Soomele anti autonoomia. 20. sajandi algul oli siis venelastele lisaks suuremateks rahvus pideks sakslased kahtlemata neid olla üle 50000 siis poolakaid oli palju ja valgevenelasi juute ja siis juba nagu mainitud eestlasi ja soomlasi. Võib arvata siis, et Peterburi linna rahvaste hulgas seisid eestlased oma arvu poolest viiendal kohal. Kõige rohkem oli siis ikkagi venelasi, nagu ma juba märkisin. Ilmselt oli üheks põhjuseks eestlaste, soomlaste ja teiste rahvuste Peterburi asumist Üheks põhjuseks ka soov teha karjääri ja seetõttu toimus ka segunemine. Ootuses siis on parem võimalus tõusta sotsiaalsel redelil. Teiselt poolt pidurdas seda nähtust algse kodukoha lähedus ja sellest tulenevad suhteliselt sagedased kontaktid omastajad tavaõppega võrreldes kasvõi näiteks Ameerika, eestlaste ja soomlastega. Kuna loomulik iive oli ka Peterburis suhteliselt madal eestlaste seas siis ikkagi eestlaste diasporaa või koloonia. Kuidas soovite? Ta kasvas peamiselt rändeteel. Vaadeldes eestlaste Peterburi rände lähtekohta ilmneb esmalt asjaolu, et Eesti jaguneks nagu kahte ossa. Kui tõmmata mõtteline diagonaaljoon Paldiskist Võrru moodustab sellest põhja poole jääv ala Peterburi siirdujate peamise läht ala ehk Peterburi linna ajaloolise tagamaa Eestis. Diagonaalis lõuna poole jäävalt alalt oli siirdunud Peterburi vähem inimesi. No Eestimaa kubermangus siis lisaks Tallinnale seeldus Peterburiga suhteliselt palju Haapsalust ja ka meie saartelt, kus mindi siis Hiiumaalt ja Saaremaalt teenijatüdrukud, taks ärikastesse perekondadesse. Soomes siirduti Peterburi eelkõige idaaladelt, eriti Viiburi läänest ning sama demograafiline seaduspärasus kehtis ka Soome lahe lõunakaldal, mis tähendab, et tegemist väga sarnaste ajalooliste protsessidega. Ehk oleks põhjust peatuda ka veel paiknemisel. Esimestel aastakümnetel koosnes Peterburi üksikutest asumites Slovodadest. Enamasti elasid nendest nii-öelda ühte ametkonda kuuluvad ühesugust ametit või lähedasi ameteid pidavad inimesed. Neeva vasakul kaldal. Teedi lähikonnas tekkis 1712. aasta paiku mitu Sobodavad mis hiljem sulasid kokku admiraliteedirajooniks. Samal vasakul kaldal praeguse lid täienev prospekti kohal tekkis Lipeine Slobodan Petrogradi poolele Petrobavloski kindlusest põhja pool Kunnas. Tatarlaste asundus. Peterburi kasvades sulasid sellega kokku juba enne linna asumist sellel alal, sealhulgas rabasuudmealal asunud soomlaste ja rootslaste asundused. Vassili saarel asus 1774. aastal 20 elanikuga psühhonskaja Derevnia. Arvatavasti siis eestlaste küla 19. 100 lõpul resto või saarel asunud metsa kõla. Peterburi välismaalastest asukad, sakslased, hollandlased ja teised rajasid oma asundused esialgu Neeva vasakule kaldale. Petrobavlaski kindluse vastu. 18. sajandi esimesel kümnendil tekkis aga Vassili saare armeenlaste koloonia. Sajandi teisel poolel hakkas Neeva vasakul kaldal kujunema nõndanimetatud uus-hollandi naabruses kujunema inglise kaupmeeste asula. 18. sajandi keskpaiku asusid tsaari õukond ja valitsusasutused. Aga koos nendega ülikub Neeva paremal kaldal Petrogradi poolelt ümber vasakule kaldale endise Saksa Slobodan piirkonda. Ehitati luksuslikud elamud ja muud hooned. Endine nimetskaja saksa tänav nimetati ümber miljon ajaks. Sakslastel tuli asuda mõnevõrra lõuna poole Moika taha, sinna piirkonda kerkisid ka välismaalaste kirikud. Samasse aega langeb välismaalaste, sakslaste ja prantslaste, eeskätt välismaa käsitööliste asunduste tekkimine Vassili saarel. Ajapikku kujunes Peterburi tänavatevõrk lenna administratiivne jaotus muutus selge erilisemaks. Alates 19. sajandi teisest poolest võime rääkida ka juba eestlaste püsivast traditsioonilisest asustusest Peterburis. Eestlaste paiknemisest linnarajoonide kaupa annab vaate 1890. aasta loendus. No kerkivad esile sellised piirkonnad siis või mikrorajoonid. Narva väravate piirkond, Kolomna, loomulikult Vassili saar. Nendes rajoonides elas kokku umbes 3000 eestlast ehk tsirka 40 protsenti kõigist eestlastest. Järgnesid veel Liteini, Peterburi, Kaasani ja Viiburi rajoone. Ilmneb, et eestlased asusid Tsaari-Venemaa pealinnas. Ühelt poolt külvaltki hajali ent teiselt poolt paiknes neist enam on siis Eestisse viiva Narva maantee alguse lähedusse. See on Narva ja Kolomna rajoonis, kus kui Peterburi sõidame, siis Narva väravad tervitavad meid seal veel tänasel päevalgi. Eestlastele oli kahtlemata ka Eesti haritlaskonna kujunemisele erakordselt tähtis Vassili saar. Seal kujunes suur teaduse ja kultuurikeskus, samuti finantssalaja väliskaubanduskeskus. Sinna rajati Peterburi Teaduste Akadeemia hoone, mis eksisteerib tänaseni. Sammun Peterburi ülikooli suur hoonestik samuti kunstiakadeemia, ka mäeinstituut ja mitu muud kõrgemad käskkirja õppeasutust, millest suuresti sõltus siinse elanikkonna koosseis. See tähendab seda, et need eesti haritlased, kes ööbisid ja kellel olid siis elupaigad Vassili saarel. Neil oli võrdlemisi lähedal seal koolis käia, seal oligi Metsainstituut ja teisigi kõrgkoole. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal elas Peterburis tollal siis küll Petrogradis nii palju eestlasi, et teda võiks nimetada eestlaste arvult teiseks linnaks. Ta oli siinsete eesti soost haritlaste, käsitööliste, teenijate tööliste tõeline lootusta lenn. Eestlastel ja soomlastel oli Peterburis töö ja kaupmeestele hea. Ma ei näe. Peterburi toimis tuhandetele erinevatest rahvustest inimestele magnetina pallid teostasidki seal oma lootused ja unistused. Tõusid sotsiaalsele karjäär kääriredelil. Ent oli ka neid, kes ei saanud hakkama ja langesid marginaal kihtide hulka. Elusaatused ja mentaalsed maailmad olid väga erinevad. Räägi emeriitprofessor Raimo Pullat raamatu lootuste linn, Peterburi autor ja jätkab professor juttu Peterburist ja eestlastest nädala pärast. Ühed mälestused eestlastest Peterburis aastatel 1879 kuni 1919. Raamatu koostaja Kaja, kumer Haukanõmme sõnul aitavad need mälest vastused aru saada Peterburi rollist ja eestlaste elust Peterburis. Emma Leghorn Baum sattus koduõpetajaks Peterburi 1879. aastal ja ta kirjutab ühest kohtumisest. Nii. Tuleb meelde veel üks asi, mis mind väga rõõmustas, oli nimelt mõne teisega professor Köleri juures pruukostiks kergeks eineks palutud. Olin õnnelik meie kuulsa kunstniku kodu ja ateljeed näha saades. Kodu oli temal avar, sisseseade väga maitsekas, tal oli palju lilli ka enesekasvatatud priimulaid. Tema kunstiteosed pakkusid mulle suurt naudingut. Olid oivalised maastikud, ka tema sünnikoht ja portreed, nii elutruud, nagu tahaksid nad raamist välja astuda. Vestluslaua juures oli suurelt osalt meie kalli kodumaaelu-olu üle. Tal oli tahe seda parandada ja arendada. Oli ju professor suur isamaalane. Minu lahkudes lõikas professor kolm priimula õit ja andis need minule. See kingid tegi mind õnnelikuks. Üks valdkond, milles Peterburi roll Eesti jaoks on hindamatu, on muusika. Eks muusikat tehti Eestis ju varemgi, aga professionaalsed heliloojad tulid ikka Peterburi konservatooriumist. Ja sellepärast pühendame peterburi saadete lõpuminutid muusikale. Johannes Kappel sai lisaks Peterburi konservatooriumi lõpudiplomile taskusse ka hõbeauraha. Ta on kirjutanud umbes 50 koorilaulu, aga suure osa oma ajast pühendas Johannes Kappel Peterburis elavatele eestlastele. On öeldud isegi, et nii asjatundlikku eriharidusega dirigenti kui Eesti heategeval seltsi segakooril ei olnud ühelgi kodumaakooril. Üksinda, on laulu pealkiri helilooja, Peterburis õppinud ja elanud Johannes Kappel sõnade autor hoopis teisel pool Eestit Viinis õppinud ajakirjanik Ado Grenzsteini piirikivi. Laulu esitab legendiks saanud Vanemuise näitleja ja laulja Helend Peep. Aasta oli salvestuse ajal 1960. Ki.