40 aastat tagasi sai väliseestlane Hellar krabi liberaalse kirjandus- ja kultuuriajakirja mana peatoimetajaks Ameerikas. Oma viimasel külaskäigul Eestis rääkis Elar krambi oma perekonna läände põgenemise loo. Aga ta rääkis natukene ka oma ülikooliaastatest ja eriti ühest kõrtsist või restoranist nimega viiking. Niisiis Hellar Krabi. Mina põgenesin Saksamaale oma ema käekõrval, ma olin 14 aastat vana, just hakkasin jagu kaela kandvasse ikka jõudma, aga Rootsi mindi väikeste laevade ja päris väikeste paatidega ja Saksamaale mindi ikka suuremate laevade või siis ka saksa sõjalaevadega, nagu näiteks luuletaja Henrik Visnapuu ja sakslased. Mõnel juhul pidasid kinni rootsi siirduvad paadid, kuid nad ei lasknud midagi põhja. Nad võtsid, et kinnipeetud pardale ja viisid Saksamaal tagasi ei saatnud. Võib-olla sadamast lahkumisel. Mul tuleb lugu üksmeele Pärnust et sadamast välja sõita, üks väikelaev oli kinni peetud, aga järgmisel ööl läks ikka Rootsi. Kui aktiivselt venelased niisuguseid paatia laevu jälitasid ja põhja lasid? Eriti palju vist mitte, aga kuulda on, et venelased siiski said mõned kätte. Aga tunnistajad ju sellest järgi ei ole, aga võib oletada, et mõned mõned lasti venelaste poolt põhja, aga tõendeid ei ole. Aga hukkus, paate rootsiminevad Väike-paate kindlasti tormisel sügisööl ja võib-olla ka, et juba kohale jõudes pimedas karidelt ja mitmedki mälestused ütlevad, et jõudsime juba Rootsi randa võltsida Gotlandi randa ja lained ähvardasid meid just enne pääsemist karide vastu puruks peksta ja kui mõni paat hukkus, tunnistajad jälle ei ole. Ajaloos on teada kaks suuremat laeva, mis põhja lasti, mis nende laevade kohta on teada. Kõige rohkem laevu lahkus 19. 20. ja 21. septembril. Eestlased ei tahtnud kodumaalt põgeneda. Aga armee oli lähenemas Tallinnale ja tekkis teatud määral siiski paanika, et kui nüüd ei lähe, siis oled NKVD käes. Elu lõpuni. Põgenes palju neid, kes ei oleks sind represseeritud, aga ega kunagi ette ju ei tea. Ja kaks Eestist lahkunud põgenikelaevahukkusid sadade, võib-olla isegi üle 1000 inimesega. Need olid Tallinnas 21. septembril välja sõitnud transportlaev moero ja Kuressaares dist. Kolmandal oktoobril välja sõitnud laev Northern Northern tabas allveelaeva torpeedo ja moerot õhutorpeedo. Ja jutt on olnud ka hukkunute arvust ja selle üle on vaieldud. Ja kõige suurema tähelepanu, niisiis kui tagantjärgi on saanud mu eero, selle pardal arvati olnud olevat üle 3000 inimese, nende seas suurem osa eestlastest põgenikud, jaga haavatut, kellede seas oli ka eestlasi ja erinevate andmetel nii kodu- kui väliseesti, isegi ajaloo raamatutes on öeldud, et enamik neist 3000-st hukkus 2000 2500. Aga see paistab õnneks olevat ekslik. Nüüd Washingtonis, kus saan seal Ameerika riigiarhiivis, on saksa mereväe ametlikud dokumendid saksa mereväe tantsigi ametkonna päevaraamat, kus on sisse ja välja sõitnud laevade kohta andmed. Ja seal on Muero kohta öeldud nii, tähendab et teised laevad tõid loervalt päästetud põgenikke. Gootne Haveni tantsigi. Ja Mouerol üldse olnud isikute arv on sakslaste andmetel nõks alla 2000, koos moero enda meeskonnaga. Nii et eesti põgenike kaks või 3000 ei saanud veelgi hukkuda. Seda tuleb muidugi uurida, rohkem võrrelda kõiki andmeid, aga alla 1000 eestlase tõenäoliselt hukkus alla 1000 võib-olla isegi viis-kuussada koos, seal on nii põgenikke kui haavatuid ja ma arvan sellele või vaheta rõõmu tunda, rõõmu tunda, et nii vähe. Nüüd see teine laev, mõrts Stern oli väiksem laev. Selle dokumentatsiooni ma ei ole näinud saksa dokumentides aga seda on kirjeldanud väga hästi kirjanik Ilmar Talve oma mälestustes, kes oli selle pardal ja kuidas ta otsekui imekombel pääses sealt sellega võis hukkuda ka oma kolm-nelisada eestlast. Nüüd sinu perekonna lugu, isast olite te ilma jäänud sarid 14 aastane, nagu sa juba ütlesid. Hellar Grabbi, kuidas sinu ema peas see mõte tekkis? Kindlasti te olete, sest hiljem rääkinud. Ega Eestist nagu mainisin, eestlased ei tahtnud lahkuda. Aga kuna isa oli venelaste poolt arreteeritud, saatus teadmata hiljem, alles tükk aega hiljem kuulsime tali Norilskis 42 maha lastud. Ja ema oli ütelnud nii oma tuttavatele, et mehena mult võtsid oma poegima venelaste ja kommunistide kätte jätta. Te saite kergesti loa minna või kuidas üldse niisugune laeva peale minek toimus, kuidas oli korraldatud? Ega minagi seda korraldas, ema, mina ütlesin, et ei tahaks ikka Eestist ära minna, aga ma 14 ja minule sõnaõigust ei antud küsimuses. Vend oli minust veel noorem, 809 aastane. Ja meid võeti lihtsalt küüditamise korras, kui öelda ema poolt kaasa. Ja me lahkusime laevaga vart, Helanud mõnedes allikates on saaterland, aga ta ei ole mitte Fatheron Varthelanud. Ja see lahkus kaks päeva enne punaarmee tankide Tallinna saabumist. 20. septembril lahkus vartele päev enne Poirot. Rannas oli näha ka kahte kõrget võimukandjat tolleaegset, sul on see silma ees, sa oled seda kirjeldanud. Ja sama laevaga lahkusid eesti ja saksa okupatsioonivalitsuse tegelased eesotsas kindralkuberner lits, vali ja doktor Hjalmar Mäega, kes olid samal laeval, kui me olime laeval pardal juba siis sõitsin reelingu ääres ja vaatasin, kuidas rahvas veel sagis kail Jumalaga jäetjad lehvitasid ja mõned lahkujad veel tulid laevatrepist üles, kui sõitis Saksa sõjaväepaar, autod sõitsid otse kai peale. Ja nendest astusid välja mundris sakslased. Enam nad ei olnud mitte niivõrd Wehrmachti, KUI SA neetik kollakas-pruunikat mundrit nägin, nende keskel oli legendaarne, noh selles mõttes legendaarne, et kõik teda tundsid ja Litzmann oma essaa mundris ja siis talle rajati nagu läbi põgenikke, kes kail olid veel teed laevale. Ja, ja laevatrepist jooksis talle vastu keskmist kasvu, üsna korpulentne siledate mustade juustega härra minu mälu järgi, see oli Ki Jalmar mäe. Ja nii nad kahekesi lõpus laevas olidki. Laeva muide rünnati ka vene lennukite poolt. Torpeedo oleks vartel andist umbes 100 meetrit mööda, viis Vene lennukid heitsid torpeedot, nad tulid väga madalalt üle mere, et õhutõrje oleks võimalik. Aga õhutõrjest oli kasu nii palju, et lendurid lõid siiski veidi verest ära. Jalad ei lasknud torpeedod lahti kõige õigemale ajal, vaid nad panid veidi varem ja nii, et Martelandi taga sõitis minden kah paari 1000 eesti põgenikuga üks torpeedo hüppas lutsu kivinal läbi mindeni korstna ja maandus teine pool mindeni. Et õigel ajal hüppas torpeedo Ja see oli õnn. Muidugi, ega ühe torpeedotabamusest ilmtingimata terve laev põhja ei lähe, aga väga ohvriterikas oleks tabamus küllalt. Ja vartel andis, läks torpeedo, ma nägin ise 100 meetrit mööda, see oli ohtlik piirkond kuramaast läänes. Ja laeva oli vist lülitanud täiskäigu sisse ja keeranud veidi laevaga. Palju sellest kasu oli, aga küllap oli inimeste arv, nüüd nad lähevad oma baasi tagasi, aga tulid uuesti teiselt poolt ja tulistasite pardarelvadest laevasi, mindellitia Vartselanud ja meil oli seal kaks saksa sõjaväe väiksemat saatja laev sõjalaevaga marulise tuld avati rõdudele üks olla alla lastud, mina ei näinud seda pealt, aga ma arvan, et üks lasti tõesti Allasest Saksa meremehed. Võib-olla veidi õudustest, aga lasti alla üks lennuk, aga see oli ainult pardarelvadel mindeni pardal olid mõned tekil olijad saanud pihta, seal olid saksa sõdureid ja lennuväe abiteenistus. Eesti poisse oli seal palju mindeni pardal avartelandil vist ainult kuulid, plõgin vastu laevakeret, keegi vist surma ei saanud. Kas 14 aastane poiss vaatas asja põnevuse või hirmuga? Ma pean ütlema, et põnevus oli suurem kui hirm, eriti kuna midagi nihukeses situatsioonis varem ei olnud olnud ja see oli nagu paratamatus, vaatasid nagu. Filmi mõnikord on olnud nii, et need trummid on ülerahvastatud, ei ole, õhku, ei saa oma vajadusi rahuldada, ei ole juua, kui inimlik või ebainimlik oli olukord selles laevas. Seda ma tõesti ei mäleta, ma arvan, oli üldiselt inimlik, lainetus ei olnud suur, merehaigeid oli. Mõned inimesed jäävad merehaigeks, nii kui nad laeva pardale astuvad. Aga Niukest suurt haisu või oksetulvamaa küll trammides ei mäleta. No siis läks see ülejäänud osa suhteliselt hästi. Saksa põgenikelaagrisse sattusite teie. Laev randus Haafionis oli sakslaste poolt pandud germaani romantika järgi nimi, mis tähendab gootide sadamas muistsel ajal kootid olla, seal rannikul pesitsenud aga Poola linik teenija poolakate poolt ehitatud sadam, uus sadam? Sorri, Vastuvõtt sakslaste poolt oli väga korrektne ja pean ütlema isegi sõbralik. Anti kohvi ja supi ja mäe ja Litzmann kõndisid ka ringi. Me jäime lihtsalt kaile istuma ja meid viidi kõigepealt gootnhafeni või krediidi ja endas asuvasse põgenikelaagrisse, kus viibisime paar päeva. Enne veel nüüd need kaks nime, keda me oleme siin puudutanud, kas neid vaadati? Noh, kui kui süüdlasi või kurjategijaid võib-olla vaevalt kuidas nendesse suhtumine oli põgenike seas? Ma ei ütleks, et need nagu süüdlasi vaadati, aga mäe oli omast kohast hakkaja mees, aga ta oli teataval määral naljanumbriks kujunenud. Temasse suhtuti üleoleva huumoriga. Muidugi oli ikka tema otseseid sõpru, alluvaid ja Litzmann, tema jäi ikka eesti rahvale kaugeks isikuks Taali võimu esindaja, aga kuna ta ei olnud näiteks SD esindaja, saksa salapolitsei esindaja või politsei esindaja, siis teda just ei vihatud otseselt. Aga ega ta sõbralikud ka temasse ei suhtutud. On ikka räägitud, et inimesed võtsid asja kui ajutist, et sa saad oma koju tagasi. Kas see meeleolu hooliga teie laagrist? Küllap inimesed sellest omavahel rääkisid, aga nagu üldine tunnetus oli, et lahkumine on aju. Mis asjaolud oleksid võimaldanud tagasi tulla? Sakslaste võitu muidugi uskusid, võib-olla ainult mõned väga, väga suurest udust. Kui saksa aga see oli, see oli juba ebareaalne, kui oli. Mõnedes siiski uskusid sõdurid võib-olla kes olid rindel olnud ja aga loodeti ikka, et kordub esimese maailmasõjaaegne aeg ja see peibutis ma kutsun seda tagantjärgi peibutis, eks seda küll. Churchill ja Roosevelt ei mõtelnud peibutusjoonise Atlandi harta ja eestlased Ma kardan, tõlgendasid seda veidi liiga ootusrikkalt. Kui Atlandi hartat täpselt lugeda, siis seal Balti riikidest ei ole mitte midagi, see on üldine ja võib tõlgendada, et ainult sakslaste poolt hõivatud maad saavad iseseisvuse. Ma arvan, selle üle peaks üks tõsine debati uurimus toimuma, kuid eestlased uskusid või lootsid Atlandi hartale. Küll need inglisvannid ja Amy poisid ikka venelasele vennast pidurdavad. Lootus on ikka võimas, kaob viimasena, kaob viimseni. Nonii, sa said põgenikelaagris koos oma ema ja vennaga ja vanaema oli Karl kaasas vanaemaga või 83 aastane. Mis laagrisse te pidama jäite? Ma rääkisin juba Kothafeni enda laagrist ja siis viidi meid Frankfurt, Anderooder, Oderi äärsesse, Frankfurti Kodnavias oli väga korralik laager, aga Frankfurt Anderoodelis oli niuke läbikäigulaager, seal me olime ka paar-kolm päeva. See oli võrdlemisi viletsas olukorras. Parvede viisi on meeles lutikaid, mina ja mu vend ei olnud lutikad elus läinud, nyyd nägime neid korraga tuhandeid. Ja nende tõrje võttis suurema osa ööst. Lootusetu võitlus. No päris lootusetu langenud oli nende hulgas rohkem mehibol säält siis saadeti neil, kellel ei olnud kindlat kohta Saksamaal, kuhu minna ajutistes elupaikades Saksamaal. Ja meid saadeti üks paari-kolmekümneliikmeline grupp eestlasi, lätlasi tšehhi, Tšehhoslovakkias. Sudeedimaa-le, kuid mitte Lääne Sudeedimaa, vaid Ida Sudeedimaa le sinna Sileesia ja Poola piiriääre. Ja seal pandi mind ja mu emavabrikusse tööle, muidugi mitte, kui siis sunnitöölisi. Poolakad muide elasid Barakides traataia taga, eestlasi traataia taha ei pandud, aga tööle pidime minema küll. Oleme jõudnud Sudeedimaa-le, mis sai edasi, kuhu teid edasi viidi ja mis asjaoludel? Alguses raudteega Prahasse, Praha üllatas, Saksa linnad olid paljud sodiks pommitatud. Prahas oli mõned õhurünnakud olnud, aga ainult sihitud teatud üksikute objektide vastu, võib-olla raadiosaatjad ja nii ja oli toitu rohkem kui Saksamaal, nii et Saksa okupatsioon Tšehhis jäi meile mulje. Oli küll poliitiliselt range, aga tšehhid elasid parem kui sakslased ise. Mingeid otseseid väljaastumisi või või meeleolu demonstreerimiseks ei olnud. Need tulid hiljem, kui Vene väed tšehhi pinnale jõudsid, siis ju sealt kolm nädalat hiljem taandusid läbi Tšehhi neid Eesti diviisi poisid, kes said väga karmi ja julma kohtlemise osaliseks isegi nii, et kui nad vene lastele üle anti, nad ohkasin kergendatult, pääsesime venelaste juurde tšehhide karmide käte vahelt. Kuigi ma pean lisama, et mitte kõik tšehhide, nii, vot see oli pööbel ja Tšehhi kommunistid ja kes märatsesid. Oli juhtumeid, kus Tšehhi endised sõjaväe ohvitserid aitasid eestlasi ja ka meid Prahas andis nõu üks tšehh, endine Tšehhi ohvitser, väga sõbralikult käitus meiega, näitas, kus saab ilma toidu kaardideta, toitu osta ja nii edasi, nii et tšehhide hulgas oli ka eestlaste sõbralikud, suhtuvad inimesse. Nonii, kuhu läks teekond edasi, järgmine koht. Prahast katsusime muidugi järjest lääne poole rühkida, võtsime rongi piliseni peale, aga rongid pommitati ronge õnneks pihta ei saanud, aga rong enam edasi sõitnud kuskil Praha ja biilseni vahel eikellegimaal hankisime vankri ja mu emal õnnestus vankrit hankida sellega, et ta ütles, et ta mees on eesti ohvitser, kes võitleb idarindel veidi veidi luiskama. Ohvitseri asi oli õige hinde ja sakslased andsid meile vankri läti perekonnaga kahe peale, leia vankriga jätkud, mõned pakid olid ikka veel olemas, kerkibki pilt silma ette. Kõndisime vankri järel Lägi põleva biilseni linna pilgeni linna olid siis ka ameeriklased pommitanud järjest lääne poole kuni jõudsime ühte väikesesse asulasse Saksa piirile suhteliselt lähedal piishowstajail ja jäime pidama, sest üle saksa piiri meid ei nagu ei lastud. Ja seal siis jäime ootama. Arvestasime küllalt kaugel siiski läänes, et Ameerika väed jõuavad sinna enne, kui Vene väed. Kas jõudsid siis Ameerika väed enne? Ja kuulsa kindral pättoni kolmas armee vabastas meid nii-öelda. Ma mäletan, kui oo, ma räägiksin enneri huvitava seiga. Oli umbes kaks päeva, enne kui ameeriklased meie linna jõudsid, viis relva SS-mundris meest, hanereas kõndisid kõigil Sturv tiveerid laskevalmis ja nende varrukal olid eestimärgid, sinimustvalge lipumärgid, Eesti poisid või jah, nemad olid vist kuidagi varem saanud idarindelt tulema, aga nemad läksid lahingukorras. E-terve, Eesti diviis oleks pidanud seda tegema. Läksid laigu korras piilu rees ja kõik ja. Ma ütlesin, et ärge minge, tammid hakkavad teid varsti lasteaiad aga küll me oskame külma oskame. Ja pärast kohtasin kahte neist läänes poisid jõudsid ilusti läände tänu oma ettevõtliku selle tänu selle relva ära ei andnud tšehhidel. Kui tulid ameeriklased sisse, no sa nägid tanke tulemas või oli seal ka midagi põnevamat? Ei, tanke ma ei näinud, aga rünnakud linnale nägin, mõned kahurimürsud langesid linna, ameeriklased teadsid, see oli rohkem pro forma, veidi hirmutati. Ega sakslast vastupanijad enam ei olnud, tulid ahelikus üle lageda välja, paugutasid püsse, rohkem õhku. Me läksime küll keldri ja saksa sõdurit jooksid kah keldri meloni hirved. Kui saksa sõdurid nähakse Ameerikast, viskad käsigranaadid, keldri. Amid muidugi nii lollid ei olnud, sakslased jooksid nii kui esimesest abivägi Hitler kaputt ütlesid ja käed püsti ja Me tulime kakk keldrist välja ja siis me nägimegi olid kindral pättoni kolmanda armee mehed. Järgmisel päeval saime nende käest süüa ja korraga vaatan. Soome nimed olid neil nende mundrite peal. Tööriietuses olid ameeriklaste nimed, eliitellid talis univordil ei olnud, aga tööl olid Soome päritoluga meeste grupp Michigani osariigist ja nemad ei jõudnud kuidagi aru saada, kuidas järsku keset Tšehhimaad või Saksamaad olid poisid, kes peaaegu rääkisid soome keelt ja siis ameeriklased. Evakueerime teid nüüd päris Saksamaale ja rongi Maren Lahtiste platvormidel, ameeriklased olid väga sõbralikud, nad olid teadlikud, et baltlased ei taha langeda venelaste kätte Ameerika juute masse tšehhist välja. Ja enne, kui ameeriklased tõmbasid tšehhist välja, viidi meid ameeriklaste endi poolt rongiga Saksamaale reegel sburgi, kus oli jälle, eks põgenikelaagrikavade seal olite paar kuud reedel sburgis ja sealt kas pooleldi omal algatusel, pooled ja Ameerikas soovitusel viidi meid ja läksime Kaislingen andes tige oli üks väike linn Saksamaal. Württembergi seeenna koondati üle 4000 eestlase, kus pandi käiku eesti koolid, Eesti ajakirjad, Eesti laulukooride eesti näiteringid. Nii et see oli nagu väike Eesti linn ja seal ma olin neli aastat. Kas selles laagris oli ka näha agiteerijaid ja, ja tagasi kutsujaid nõukogude poole poolt ohvitsere või, või mingisuguseid propagandamehi? Jah, seal ma ei mäleta, see üks või kaks aastat, seda pärast seda saabumist saabusid mõned venelased ja võib-olla mõni oli isegi eestlane. Aga neeldel tehti nalja nende arvel. Kuigi pärast kuulsime tagasi minejaid, oli Saksamaalt Eestisse rohkem, kui me siis teadsime, võib-olla mitte Gasly keelt, kuid päris tuntud inimesi, näiteks keeleteadlane Johannes Silvet oli läinud tagasi ja aga see selgus hiljem, sest tagasi mindi salaja, ei julgetud teistele öelda, oleks saanud hukkamõist, kuigi ma arvan, paljud tegid päris õieti, kui nende elu siin enam-vähem normaalselt kulges. Siis nad ju jäid Eestisse ja mitte Ameerikasse kuskile. Sa vihjad sellele, et põgenikku ja pagulase elu ei ole ikka magus. Ei ole meelakkumine, kui sa oled kodumaalt eemal aastakümneid. Ma arvan, et selle jutu jätame teiseks korraks. Aga siiski sa jõudsid Ameerikasse, neli laagriaastat oli selja taga. Kas te tahtsite Ameerikasse minna? Oli ka muid variante, mis oli teie eesmärk? Kes? See jõudnud väljarändamist ära oodata, kest nagu tahtsid uue eluga kiirema alustada. Põhja-Saksamaad inglise tsoonist mindi Inglismaale. Lõunatsoonist, kus ameeriklased, valitsus ütleb, mindi Austraaliasse pärast paljud kahetsesid, et nad nii kiired olid. Austraaliast tulid kümned perekonnad, hiljem Kanadasse. Seal olid siis tähendab tingimused, kurjemad pandi kaevandusse tööle vist. Mitte just vägisi, aga muud tööd nagu alguses ei olnud ja üks suur vahe oli noortel, kes ülikooli tahtsid minna. Ameerikas oli väga kerge saada stipendiumid, ülikooli ülikoolid otsisid põgenikke ja eurooplasi. Kuna nüüd Austraalia, Itaalias ja Kanadas oli ülikooli saamine palju raskem ja kõige raskem Inglismaal Inglismaa, kes ülikooli läbi tegi, oli peaaegu et kangelane. Kuidas oli teie pääs Ameerikasse, kui vaevaline, mis te selleks tegite? President Harry Truman kuulutas välja ju display Sns äkkümberasustatud isikute seadus või kuidas seda tõlkida. Ja selle raames viidi ju paarsada 1000 põgenikku Ameerikasse ja võeti vastu väga hästi. Mina näiteks töötasin kolm-neli kuud ühes põllumajandusvabrikus ja siis ma sain juba järgmine sügisstipendiumi kuskile Kesk-Lääne ülikooli. Nonii, oli paljudel. Aga enne seda, teil oli ju niisugune pere, kus oli, eks ole, ema ja kaks poissi ja 80 siis juba üle 85 aastane vanaema, kas Ameerika võttis niisugusi perekonna meeleldi vastu? Võttis küll, kuigi raskusi oli nendel, kes olid põdenud tuberkuloosi, kui leiti tuberkuloosikolle. Paljud pidid aastaid ootama. Ja samuti pidid ootama mitmed Saksa sõjaväes olnud kui teade, et nadolid relva SS-is olnud. Aga 51. aastal võeti sellesama seaduse raames vastu otsused pall. Waffen-SS võitlejad on erikategooria ja nendel lubatakse Ameerikasse sisse rännata. Nonii te tulite laevalt maha. No kuhu sa lähed, kas seal oli kuhugi minna, kus sul olid Juttavaid? Ma jätsin mainimata töökohad olid nagu ees ja New Yorgis juba varem olnud eestlased olid organiseerinud seal pastor kivirannakes, palju tegi siis härra roosaare, kas pärast Ameerika hääles töötas ja konsul Kaiv? Muidugi, Ameerikas eksisteerisid organisatsioonid, kes aitasid põgenikke ja nende Ameerika organisatsioonide ja juba ees viibivate eestlaste koostöös muretseti enamikule töökohad Ameerikas juba ette. Töökoht Ameerikas oli siibruck, farm tähendab niisugune suur põllumajanduskäitis, kus kasvatati ja töödeldi juurvilja. Seal alguses elasime küll Barakides Barakidesse pärast, et me saabusime ju niivõrd tööstusele ka endale ootamatult ja aga mina, kui ma läksin ülikooli, siis ema ja vend ja vanaema jäid veel sinna siibrukega, nemad hankisid kaamale varsti paremad elamistingimused. Aastad läksid, vahepeal sai noores timmigrandist üliõpilane New Yorgis aga tolleaegset New Yorki eestlaste jaoks oli teatud tähtsus ühel restoranil nimega viiking. Mis oli viiking, mis seal toimus? King oli 1950.-te aastatel kõrts ja lokaal New Yorgi neegri linnaosa haarlemis südames Harlemi peatänaval, mis on teatavasti 125. tänav. No kas saarlemi olemas ja sisu on muutunud poole sajandi jooksul? Ja sest, et seal on peaaegu kõik valged välja kolinud, kui mina noore mehena elasin ka New Yorgis üks peaaegu 10 aastat siis oli veel haarlemise Eesti ja Soome majad. Harlemi eesti maja oli eesti sotsialistide kommunistide kogunemiskoht aga Soome majas olid valged ja punased läbisegamini. Kas oli naginad ka? Ei olnud, sest et põhilised käisid seal vanad Ta oli ja need soomlased, kes olid juba elanud Ameerikas aastakümneid, eestlased samuti. Ja ma käisin ka nendes punases eesti majas ja ei olnud mingit tüli seal. Ja see viikingikõrts, mida pidas soomlanna proua galerro oli, seepärast ma arvan, haarlemised nende majade klientuuri. Ta kasutas osavalt ära neid sinna meelitades. Kas valgete ja mustade suhted olid sel ajal rohkem pinges kui praegu või vähem? Ma arvan, et siis väga suurt pinget ei olnud. Vahepealsed ajad, kui mustade võrdsus liikumine kulmineerus, siis olid pinged suuremad kui siis ja kui praegu. Huvitav küll, et niisugune laine on siis käinud, jah, jah, ma ütleks, ma ei ole eriti mõtet selle peale, kuid ma arvan, ma palju. Nonii see oli siis niisugune segarahvastikuga piirkond 125. tänaval, peatänav, mis viiking või vaiking, peab ta selle asja ära seletada. Eks viita ikka, mida meie eestlasedki oma ajaloos veidi romantiseerime, viigingeid. Kuid selle kõrtsi neoontuledest särava fassaadil oli teine täht, mitte hii, vaid epsilon. See oli sellepärast, kui ameeriklane kirjutab i'ga viiking, siis ta hääldab seda vaikinud. Aga kui üks sellega, siis ta hääldab seda Eesti, Soome Rootsi moodi viigid. Mis selle fassaadi taga oli? Fassaadist astud uksest sisse, oli niuke tavaline pika lauaga paarileid tavaline ameerika kõrts, kus siis mehed pukkide otsas istusid või, või ka lihtsalt püsti seisid. Aga meie oma sõpruskonnaga viibisime teisel korrusel. Läksime trepist üles ja seal oli, mida ma kutsuksin blokaaliks restorane juba palju öeldud, sest ma ei mäleta, et ma just eriti sealt söönud oleksime. Küll aga joonud seda rohkem. No kas just noore mehena pruugitud veidi ka, mis rahvas seal koos käis? Seal oli eestlasi ja soomlasi päämiselt neegreid väga harva juhtus enda, sest et oli siiski eraldatud, võib-olla all baaris oli ka musti, kui räägiks eestlastest suur osa olid need eesti meremehed, kes olid maailmasõjaaeg jäänud Lääne ja sõitsid läänelaevadel osa jäid maale Ameerikas. Nii endisi meremehi ja ka veel tegelikke meremehi. Ja siis oli soome naisi, kes töötasid Ameerikas kodumaja abilistena ja nii kodune seltskondades New Yorgis õppivaid Eesti tudengeid, üliõpilasi võiks seal ka vahest kohata. Aga see perenaine oli karmi käega naine, vist tema seal hoidis korda mustanahalised linnud sisse ei saanud. Mustanahalisi üksikuid naisi sisse ei lastud. Ja korra hoidiaali viikingiomanik soomlanna, Walkeerliku välimusega pikk blond keskealine proua kale Järvu. Ja tema pidas seal Tõvad korda lärmiga liiga palju ei tohtinud lüüa ja siis visati mehed välja. Miks me sellest Vikingis nii pikalt räägime, on see põhjus, et seal oli üks väike eesti meeste sõpruskond, vennaskond, Hellar Grabbi, sinna kuulusid ka sinna, kes veel. Nojah, see artikkel, mille ma valmis sain, see kannab pealkirja poeet, viikingi, Barnassic Tiit Lehtmets. Barnassoni muidugi tagantjärgi ja pooleldi huumoriga öeldud, kuid seda ütlemist kas või huumoriga, nende õigustab see, et kolm nooremat meest, kes seal omal ajal istusid sageli, on nüüd sisse võetud viimasesse Eesti kirjanike leksikoni nimed Tiit Lehtmets, Fred Kraav ja kolmandaks mina ise peategelane tähendab selle minu kirjutise peategelane Tiit Lehtmets. Karl Muru poolt koostatud antoloogias sõnaline, nüüd on ta sees võite vaadata. Ja samuti kirjalikke leksikonis. Tema on Rakvere poiss sündinud 1927 Rakveres. Ta isa oli muide Eesti viimase eelsõjaaegse riigikogu liige ja oli vandeadvokaat ja Virumaa teataja peatoimetaja tähendab kindlasti Rakvere üks tuntumaid kodanikke. Kuid nii see väärt Rakvere kodanik, kui ta abikaasa küüditati Siberisse juunis 41. Me kohtasime võib-olla New Yorgi Eesti Majas võib-olla viigingis. Tol korral me olime noored tudengid, kes veidi seiklesid seal riikigi kõrtsis palju kirjandusest juttu oli siis notar meistriga. Kirjandusest tookord otseselt juttu ei olnud, näiteks lehtmets, aga ma arvan, võib-olla me mõnda ameerika värskemat raamatut ehk sai mainitud, kuid see oli siiski kõrvalise jutt. Tunnustatud luuletaja, see oli viikingipäevadest peaaegu kümmekond aastat hiljem, 65. aastal, kui ta kinkis oma kodusel teel valmistatud luulekogu, mis ta ta ei olnudki mõttel ETV trükkimiseks, vaid lihtsalt meile mälestuseks ja seal oleks paarkümmend luuletust sees, nende seas ka üks pealkirjaga viiking, millest ma ehk loeksid mõned read. Eilseid ämblikuvõrke raseerime õllevahus, odaval rummi on vahe, tera mustad rongad lahkuvad sirgeks triigitud kolbast ja ootavat homset nurgas. Ma istun sõprade hulgas ja viimale stroof liha vaid kärbseseeni kasvatab kõrtsimülgas. Hommiku kastel on mõru maik. Kaatri vihmapilv kerkib aia lõhutud laualt ja leotab mere hulgust. Ma lahkun sõprade hulgast. Sellel luuletusele väga vigasid on väga omapärased ja uuelaadsed kujundid ja metafoorid sees. Ja ma julgustasin teda luulet jätkamast ja ta jätkas ja varsti ilmus mana luureraamatusarjas tema luurevihi kajakas kõrbes. Üks liige seal seltskonnas ret kraav, tema oli raamatu avaldanud. Vahest astus sinna viikingi sisse ja ühines meie laudkonna ka tolleaegne tüürimees Fred Kraav. Pärast sai tast kaugesõidu kapten ta tänapäeva eesti merendusringkondades minu teada väga tuntud mees ja kirjutab Eestis olles enda mälestusi. Kui me temaga tutvusime Vikingis, siis Stahli juba ühe ingliskeelse romaanide paarti sans Eesti Ailenile selle juba avaldanud. Ja pärast ta avaldas teise romaani eesti keeles. Ja ta elulugu on sees muide, Eesti rahva elulugude esimeses köites ja ta kirjutab mälestusi, nagu ma ütlesin, tähendab kirja meiega tegemist. Aitäh Hellar Grabbi, see oli maailmapildisaade ja ühe noore eestlase põgenemise lugu, mis siis lõppes Ameerikas. Mis edasi sai, see on juba uus teema, aitäh.