Eesti maja ongi peamine meie koondumised, kohv. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal. Aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere. Mis on kodu? Kodu ole, Me me ise on kirjutanud luuletaja Juhan Viiding. Missugune on Kanada eestlase kodu, kuidas kodu võõrsil rajati, kuidas kodutunne loodi? Räägib Tallinna Ülikooli doktor variant Jane Kalajärv, kes uurib Kanada eestlaste kultuuriidentiteeti kodu interjööri kaudu. Saate toimetaja on Piret. Mis on kodu ja mis on kodu roll kultuuri säilitamisel? No ma arvan, et kodu roll võib-olla ongi esmane selle kultuuri säilitamisele, kui see väline ja seltsitegevus on kõik ka väga vajalik, siis päris selline kultuuri kinnistumine inimeses, ma arvan, toimubki just kodus, et see on see argine ja igapäevane, mis mis meile märkamatult külge, et needsamad rutiinsed, tegevused ja, ja rutiinne keskkond on see, mis mõjutab. Ma arvan küll palju, et mitte ainult asjad, mis kodus on, mitte ainult see, missugune maja see kodumaja välja näeb, vaid ka see, mis kodus toimub ja need asjad võib-olla ongi, pigem on selle vaimset kultuuri, pärandisümbolid või, või väljundid, et nad ju ei ole iseenesest tähtsad või nende see mõte või miks nad seal on ja miks neid kasutatakse, kuidas kasvatatakse, see on tähtis. Et pigem ilmselt ma arvangi suurem, sihuke kultuuri, säilitaja või kultuuri seisukohast olulisem on see vaimne kultuuripärand, mis sealjuures käib. Aga alustame sellest raamist ikka kõigepealt ja me räägime täna põhiliselt nendest eestlastest ja nende eestlaste kodudest kes põgenesid. Pärast teist maailmasõda, nende kodu siin ma olen siis uurinud, et natuke küll teab, mis juhtus ka enne ja pärast, et aga see on see fookus, kuhu ma olen keskendunud. Kuidas Kanadasse kohale jõudnud eestlased oma kodu rajama hakkasid, missugused olid need esimesed elupaigad? No esimesed elupaigad olid enamasti ikkagi ajutise dekas koliti teiste eestlaste juurde, need eestlased, kes seal juba kohapeal elasid, siis neil olid juba suuremad majad üüriti välja tubega siis pööningul või keldris. Kuna tollel ajal olid üldiselt suurem sisseränne Kanadasse, siis ka teised rahvused ehitasid just selleks eesmärgiks väljasid neid pööningu, korruseid ja keldreid. Ja mitmed eestlased ka, kes selle põgenikelainele ka läksid, nemad ostsitki endale ka majad ja siis üüriti välja tubade kaupa, et saaks selle maja siis kiiremini ära makstud ja siis tavalise eluga nii-öelda jätkata. Et selliseid kitsastes tingimustes pigem ikkagi elate. Aga eesmärk oli ikka kohe, et saaks oma kodu. Ja noh, eestlasele ikka kombeks on, et peab olema oma maja, oma kodu, et eesmärk ei olnud, et ma jään nüüd üüripinnale elu lõpuni elama, et see võimalikult kiiresti selleks tehti ka väga palju tööd ja ületunde, et need majad ruttu saaks oma lasta. Ja siis, kui esialgu osteti selliseid väiksemaid ja mitte nii heades rajoonides, siis ka see oli eesmärk, et liikuda siis nii samm-sammult edasi parimatesse rajoonidesse. Kui need esimesed kodud muretseti, need oma majad juba siis, missugused need majad olid, kui suured Need on üsna sellised tüüpilised nagu seal ikka ehitatakse suurus ikkagi sõltubki nendest majanduslikest võimalustest, kuidas kellelgi võimalik on olnud. Et üldiselt on nii, et esimesel korrusel on mingisuguseid majapidamisruumid või siis nullkorrusel seal keldrikorrusel. Ja siis esimesel korrusel on köök, elutuba, söögituba, võib-olla külalistetuba ja siis siis on selline katusekorrus, kus magamistoad ja vannituba, midagi sellist. Et üsna sellised klassikalised majad, nagu seal Kanadas on. Autohoidlad olid ka kohe alguses. Mulle jäi see sõna lihtsalt meelde arhitekt Elmar Tampõllujutust eelmisest saatest autohoidla. Ja need üsna sihuke mõnus sõnavara, et kui jah, Auda hoidlad ka, et ma ei tea, kas nüüd küll päris algusest peale on olnud, et see auto on ikkagi luksuskaup peal sellel sellel ajal eriti, et. Kui kaua see aega võttis, et hakati suuremaid maju ehitama, suuremaid kodusid looma? No need elamud, kus Ma nüüd käisin nõmmedel, seal elasid siis need eakamad inimesed, keda ma külastasin, need on enamasti ostetud juba 50.-te lõpus, on mõned on ikkagi üsna, et neil ei ole läinud kaua aega, et saada see kodu, kuhu püsima jääda, et osad on natuke hiljem küll kohustatud. Kuigi need on ka päris palju sellest põgenike põlvkonnast on oma majad maha müünud ja elavad korterites, sest vanuse tõttu on raske neid hooldada, et siis siis neid neid kodusid kõigile ei olnud ka enam alles. Millal hakati suvilaid muretsema? Kotkajärvele ja seedriorgu ja suvilad tulid üsna üsna kohe, et see on selline hea võimalus oma sihukeste eestipärasust väljendada, et kui need linnamajad ja linnakortereid olid, siis sellise etteantud planeeringuga ja arhitektuuriga suvilate juures oli väga hea rakendada seda eestipärasust, et seal on ka paljud on ise ehitanud või siis olnud seal ehitustööde juures ja abiks, et Need näevad küll väga sellised välja nagu meie Eestis olevat suvilad, et üldse ei teeks vahet, et haned Kanadas on see siis kohe selle suvila ülesehitus või sisustus. See juba see planeering ja sisustus ka, et kui meil on ka suvilate, seal need puidus pandud seinad, et seal on ka see ja see mööbel. Et kui kodudes ei sellist mööblit, nagu meil siin Eestis on, nii väga, siis seal suvilas ma ei tea kuidagi sinna neil õnnestunud väga sarnane mööbel hankida, et ma ei teagi, kuidas kuidas see on niimoodi läinud. Aga missugune mööbel siis kodudes oli, kust hangiti? Mulle tundus, et pigem olin nende kodude väljanägemine selline põhjamaine. Nad ise tegid ka vahet, et kui tavaliselt on kanada inimeste kodudes on sellised Suurbritannia mõjutustega stiil, aga et siis eestlastel nad üldiselt tõid isa välja, et on ka selline põhjamaine Skandinaavia mööblit päris palju ja nii see oli ka, et ma vaatasin ka väga hea maitsega. Või vähemasti, mis sobib mulle, oli aeg arusaadavamaid ja arusaadava maitsega, et see tunnetuse ilusast on umbes sarnane, et ikka mulje siis nendele eestlastele, kes elavad, kanadalased on sellised pastelsed värvid ei ole väga sellised paisutatud nikerdusi ja selliseid asju ei ole enamasti ta ongi niisugune rahulikus Skandinaavia stiil ja päris palju mööblit on meil alles sellest ajast, kui nad sinna läksid, seda mööblit soetasid, et ei ole kõik välja vahetatud ja sellel ajal oli siis skandinaavia modernism oli tõusujoones ja Rootsi hakkas tootma odavat mööblit, siis natuke ilmselt ka sellest sellega seotud, et see, see rootsi odav mööbel oli taskukohane, siis põgenikele ka siis ta siis ta selline on ja rahulik ja puit on palju. Nii et jälgiti oma loomust ja seda, mis ka moes oli. Jah, noh, ilmselt on see, mis moes on ka see, mida kaubandusvõrk pakub, sellel ajal oli veel ka väga moes oli USA modernis. Suvilatesse nägin natuke seda stiili ka selliseid köögikappe eriti köökides, kuidagi torkas silma, et on rohkem seda, et seda Skandinaavia modernismi, see oli enamasti elutoas ja sellistes esindusruumides. Missugune oli nende unistuste kodu, kas selgus ka, kas nad on rahul sellega, missuguse missugusena nad on oma kodu üles ehitanud või oleks nad tahtnud näha midagi muud oma kodus? Mulle tundub? Et üldiselt need, kelle juures ma käisin, nemad olid, et küll rahul et on juba pikk elu ka selja taga ja siis on olnud võimalust seda unistust realiseerida. Enamasti eestlane Kanadas on sarnanen eestlasega Eestis. Et tahab oma maja, et oleks aed pigem suurema, et kuigi seal on küll laialt palju väiksemad kui Eestis linna piirkonnas, siis jah, selline olekski rahulik, mugav praktiline, et eestlased on üldiselt siuksed praktilise meelega, et siis siis see koduga on selline. Ilmselt Eestist kuigi palju asju kaasa võtta ei saanud eriti veel, kui mindi Rootsi kaudu ja kaugele Kanadasse mis neil siiski alles oli. Olidki pigem siuksed, väiksed asjad, mida sai kaasa võtta mõned nud rahvariideid näiteks üsna levinud mida ka siis väga au sees hoiti, eli piibel, eestikeelne piibel mitmetes kodudes nad tõid välja siis, kui palusin nimetada mingeid erilisi asju, mis neile on muidugi fotod. Fotoalbumid olid erilised minu ja selle tõttu, et kui mul on kodus fotod inimestega, kes mulle on olulised, siis seal oli lausa terveid albumeid lihtsalt eesti vaadetest, mis oli väga huvitav, et siin, Tallinna teid ja mujalt Eestis ka. Et see oli selline eripärane siis käsitööd, üldiselt kindad või mõned praktilised asjad ka, mis soojema riided ja selliseid asju, et nad ei olnud nagu neid ära visanud, et on mälestusesemetele alles hoitud. Missugusel kohal olid mälestusesemed või on mälestusesemed Kanada eestlase kodus? Meil on väga huvitavalt need asjad kasutatud, et kui näiteks kindadel tegelikult väga praktilised asjad, siis ühes kodus oli pandud kindlad esikusse sellised toru peale seal oli nagu kindanäitus tehtud, kindaid ei ole kunagi kantud nendele asjadele on siis saanud selline täiesti uue funktsiooni, et ongi siuksed. Noh, kuna nad on nii olulised, väärtuslikud, siis neid ei kasutata ühes kodus näiteks oli linik väike laualinik pandud raami sisse siis seina peale, et nad saavad sellise sellise sümboolse tähenduse väärtused neid siis hoitakse väga au sees. Mis pilt või mida me veel võime Kanada eestlase kodust leida? No kui Eesti asjadest rääkida, siis Eestist kaasa ju palju ei saanud ja siis on saadetud Eestist asju väga au sees, hoitakse ka nahke esemeid nahast albumikaaned ja raamatukaaned rahakotid. Seda peetakse ka nagu Eestile väga iseloomulikuks nahkehistööd, seda on seal kohapeal tehtud ja siis Eestis ka saadetud, et need suured-suured kollektsioonid on, kuidas neid asju siis ehteid muidugi, ehtekunst on seal kohapeal ka heal tasemel väga heal tasemel. Mis veel on, mõned asjad on sellised, mis seal suveniirid, et kui nad on Eestis käinud, siis kaasa võtnud, seega eristab neid siis eesti kodudest, et meil ju kodus selliseid eesti suveniire ei ole, et seal on, et nad on nagu vahepeal on see, et natuke nagu turisti asju on ka ja siis natukene nagu Neid asju, mis kodueestlastel on ka, et seal Siuke sümbioos tekkinud nendest asjadest. Ja meil enam ei ole, aga meil oli ka aastaid tagasi, oli ka väga moes. Et mood oli nii siin kui ka seal. Ja sinimustvalgega on siis erinevaid asju, et teinekord on ka lihtsalt täitsa asi, võib-olla polegi Eestist, ei ole selline eesti lääne või meie kultuuriga palju seotud, aga aga seda sinimustvalge kombinatsiooni kasutatakse asjade pealets. Näiteks käsitöös on seda väga mugav kasutada. Kui käsitööst rääkida, siis seal ilmus kaua neil ka ajakiri Triinu, kus olid siis mustrid, mida tikkida ja heegeldada, kududa siis oma oma kliinikutele, patjadele kinnastesse. Et neid, Neid mustreid oli ka mitmes kodused, sellised padjad, mis meil siin Eestis ka nõukogude ajal oli tikitud padjad, hästi-hästi moes igas kodus, et see, selliseid täpselt oli seal ka palju eesti käsitööajakiri oli seal triinu, see ei olnud ainult käsitööajakiri, see oli lihtsalt niisugune Eesti ajakiri pigem suunatud naistele, mõtleks. Aga seal oli ka Eesti kultuurilugu, ajalugu, lihtsalt siukseid näpunäiteid naistele koduseks majapidamiseks ja siis oli ka mustreid ja lõikelehte selliseid erinevaid asju eesti keeles ja no ma ütleks, et selle algusaastatel eriti oli palju ka selliseid manitsus artikleid, et kuidas seda eestlaskleb Kanadas hoidma ja miks see vajalik on ja ja eesti keele tähtsust rõhutati seal, ma arvan, igas numbris võib algusaastatel siis käsitöö oli tegelikult oluline. Käsitöö oli oluliga, kuigi nad ise tõid välja, et esimestel aastatel põhiliselt tegelesid sellega, et võimalikult palju tööl käia, raha koguda, et nad ei jõudnud seda käsitööd teha. Aga et siis mingi etapp Ta oli, kus tehti rohkem käsitööd või tänapäeval siis ka nagu meil Eestiski eriti ei tehta või on siis vanemate inimeste pärusmaa see aga noh, põgenikelaagris muidugi tulid need käsitööoskused vägagi kasukesed. Eestlastele üldiselt olid head teadmised oskused, et see aitas ikka palju. Kas see asjaolu, et nad olid pagulased, kas see ka kuidagi kodus välja paistis? Mõnes mõttes võiks ju öelda küll, et kui võrrelda näiteks Nende uuseestlastega, kes on välismaale läinud, nende kodades võib-olla ei ole see-eest loos või need eesti asjad eesti mustreid iga meetri tagant esindatud, et seda nagu vähem. Et mulle tundub, et pagulaste kodus on see, see tunnetus on teistmoodi, kui nad ei ole vabatahtlikult läinud, et siis see Eesti igatsus võib-olla nagu suurem. Et siis see väljendub ka selles asjade hulgas võib olla, kuigi seal natuke sõltub ka sellest, et kuidas kellelgi on võimalusi olnud, et ma arvan, mitu aspekti. Kui suur on olnud Kanada eestlase pere? Kui mitu põlvkonda koos on elanud? Üldiselt ei ole väga suured, praegu ma arvan, võiks, võiks nii öelda, et kui Kanada võttis neid pagulasi vastu, siis võeti ka vastu pigem väiksemaid peresid kuni kahe lapsega peresid ja ja selle põgenikelaine ajal ei soodustatud seda, et saab teisi pereliikmeid kaasa võtta õdesid-vendi või vanemaid. Et selle võrra on jäänud, need pered on pigem väiksed olnud ja siis niisugust põlvkondade ka koos elamist ei ole. See ei ole väga levinud, kuigi hiljem on ka tulnud järele, aga see ei ole niisugune massiline. Et on näiteks vanematele kanadalased, niukseid juhuseid on ka ikkagi. Erinevad põlvkonnad ühe katuse alla ei mahtunud. Jah, või ei olnud seda võimalustki väga, et et see ei olnud jah laialt levinud, ma arvan. Aga hiljem hiljem on küll tulnud mõned Eestist, aga see ei ole ka nii. Ma ei ütleks, et see oleks üldine või laialt levinud mida kodus tehti või tehakse sellises ütleme siis eestimeelses kodus vägad, tähtis on siis toiduvalmistamine. Enamus Kanada eestlasi tõid välja, et kui ma pole siin nimetatud, kuidas neile koduse eestipärasus väljendab, et siis toodi seda Eesti toitu just välja, et see on võib-olla kõige hilisem loogilisem aspekt, et süüa tahavad ja kõik, see on selline lihtne viis sel kohalikest materjalidest seda Eesti toitu teha. Et üldiselt see eesti köök on meil au sees. Kui jutt juba söögi peale läks, siis kui palju eestlased Kanadas on talveks toitu sisse teinud, hoidiseid valmistanud ja kas seda praegu ka veel tehakse? No praegu ma pigem arvan, et nad väga sellised hoidistajad ei ole. Kui, siis algusaastatel vajaduse pärast, et aga üldiselt mulle tundub, et nad ei ole sellised väga suured söögitegijad, et see on natukene nagu Ameerikalikum, see elustiil seal, et siis suhtumine toidutegemisse on ka, et tehakse lihtsamaid, kergemaid toite, selliseid, need on ikkagi Eesti toidud ka, mida tehakse, on pigem on pidupäeva toidud ja mis on väga huvitav veel toitudest rääkides on see, et kui meie sööme hapukapsaid näiteks jõuluajal või on niisugune jõulupraad, et siis see on, nendele on nagu üleüldine eesti toit. Kui mina käisin seal suvel selles eesti kohvikus ka sain selle jõulu või siis enda mõistes, et see seal ongi siis Eesti menüü ja, ja siis jõulupraadi mitte ise ta jõuluajal, vaid läbi aasta. Ta oli niisugune huvitav huvitav lähenemine, mis on väga tähtis toitudest, veel on neile kringel, et seda seostatakse ka Eesti köögiga, mis võib-olla Eestis meil ei tuleks esimesena pähe, et nimelt Eesti tuntud, siis võiks kringel olla, seal on ja kringel niisugune jõulupraad. Kui külalised tulevad, siis kuhu külalised kutsutakse elutuppa ikka või, või lähedasemad ka kööki. Kui on suurem köök? No üldiselt vist elutuppa, mul on jäänud selline tunne. Aga noh, paljudel on aiad, et siis tehakse ka neid aiagrillipidusid, eestlane on ju väga kõva griljega. Olgu siin või seal ja ei ole vahet, aga köök on ka selline ruum, et kus mulle tundus, et on avalik ruum, et ma käisin kõikides köökides kyll kindlasti mõned toad küll teise korruse toad on sellised, kus teinekord näidati ukse vahelt või see oli selline ala, kus ma tundsin, et et on privaatne ala sõltus ka inimese avatusest, et kuidas ta siis, kui te esimest korda inimesed näevad, kuidas, kuhu ruumidesse ta tahab lasta. Aga need esimese korruse ruumid on küll sellised, kus võib, võib vabalt liikuda. Aga siis ka väga tähtsaks peeti kodus eesti keele rääkimist. Ja võib-olla need tegevused, mis jäävad kodust välja, et seltsi tegevus, et lapsed ka käivad laulukooris lauluringis seal on olnud ka muusikakoole rahvatants. Et sellised asjad ka kodus, siis mõned tõid välja, et nad laulavad, teine kratta eesti keeles eesti laule. Kui palju omavahel suhelda ja kui palju kodudes külas käidi või käiakse ka praegu? Eestlased on vahel, siis tõid ikkagi väljad, üldiselt on eestlastele iseloomulik omavahel lävida, et nad esialgu väga kiiresti võib-olla teistega ei sulandunud neid, kes, kellel oli võimalus siis niimoodi koos käia, Torontos näiteks. Et siis neid, eestlaste omavahelisi abielusid oli seal päris palju. Nüüd järjest iga aastaga ja, või aastakümne läheb neid vähemaks. Et see läbikäimine teiste eestlastega mulle tundus, et on olnud tihe, küll võin ma suhtlesin ainult nendega, kellel oli jää suhtlas. Et eks need, kes ei ole tahtnud olla eesti kogukonnas aktiivsed ja tegusad, et siis nemad on juba jäänud kõrval, aga et ja ilmselt siis nemad ei käida teiste eestlastega niimoodi läbi, nendega on ka raske kontakti saada. Aga eestlased Kanadas lastega või teiste rahvuste esindajatega, kes naabriks juhtusid parajasti. Ikka suhtlesid ja kuna sealmaal on see naaber väga tähtis inimene, siis naabriga kindlasti suheldi, et naabrid, sinu väike tõenäosus, et satud teine eestlane, seal naaber on peaaegu nagu perekonnaliige, et siis siis muidugi neil olid, ma arvan, kõigil oli ka see Kanada suhtlusringkond või sõpruskond. Naaberkutsuti külla ka sageli. Ja ikka naabri järgi, mõnes mõttes valiti ka endale kodu, et see, see hea piirkond või selline seemneile väga tähtis, et sageli polegi see maja, planeering või, või muud asjad nii tähtsad põsed kellega sa koos satud elama, mõtlesin, naaber on see, kes kelle juurest tuuakse süüa või juua, kui on midagi kodus puudu või, või kui midagi juhtub, et siis naaber on see, kes hoolitseb selle eest, et, et kiirabi tuleks midagi, et naaber on väga, väga oluline inimene. Mille poolest peale Eesti suveniiride ja nipsasjakest erineb veel Kanada, kanadalase ja Kanada eestlase kodu, kui erinev? Ja teine pika ja noh, eks Kanada rahvastik on üldse üks suur rahvaste kompott. Et seal on ka teistes kodudes, on samamoodi erinevaid mõjutusi, palju on seal näiteks itaallasi, Itaalia kodud, ma sain aru, et on ka sellised, omapärased on jaapanlased, hiinlased, neil on see dekoratsioonide valik ja hulk väga suur. Ja siis on Suurbritanniast tulnud, meil ongi nagu rohkem niisugune klassikaline kui ette kujutada neid Suurbritannia Inglismaal filme, et siis mõnes mõttes natuke sarnane sellele. Aga see Kanada eestlase kodu foona ongi naturaalne, praktiline rahulik on siuksed, lihtsad mööbliesemed ja selline. Minu meelest ongi selline väga mõnus ja hea olla, et on selline kergus? Jah, ongi, kuna neil ei ole neid nikerdusi, asja sihukest raskepärasust ei ole, mööbel on lihtne, tan need jalgade peal kummutid ja kapid ja siis see jätab sellise hea hea õhulise mulje sinna seal kodus. Ei, me oleme harjunud mõtlema, et eestlastele on alati olnud kodudes palju raamatuid, kas liiga kanaleid? Ja nii on, see on üks tõesti väga iseloomulik Kanada eestlastele on palju eesti raamatuid, sest või Orto kirjastus, kes trükkis sise väliseestlastele raamatuid, esialgu see tegutses Rootsis ja siis hiljem juba Kanadas ka. Ma arvan, enamik, kes kodudes on kõik need ortotrükid olemas ja need on täiesti palju. Nüüd peast ei oska küll öelda, kui palju kõike riiu täidab, täidab üksinda juba riiulid ära ja teine väga eripärane asi on, see on need maalid, mis on seinte peal. Nad ise tõid välja, et üldiselt Kanada kodudes, teistes kodudes ei ole raamatuid ja maale nii palju. Ja maalid on, neid on erinevaid, on ka kodueestlaste maale ja kohapeal on ka palju kunstnikke, et neid väliseestlaste ma jään seal. Ja muidugi on siis teisi ka ja repro muidugi selliseid maailmakuulsaid olgu või midagi sellist, et et selliseid kunsti ja kultuuriinimesed, et pigem ma ütleks küll, et on väliseestlased või see, see kultuurivajadus on äkki keskmisest kõrgem. Kas oli neil ka näha, et mõni lemmikkunstnik eestlaste hulgast ma mõtlen just? Võib-olla siis Timmas on äkki see, kes mul tuleb kohe meelde, et ma nägin mitmes kodus ja Mayer või ma arvan, teda oli ka mitmes kodus. Seal on päris palju, meil on eraldi ka kunstnike liitujat, kes koondab neid kunstnikke, ma arvan, et ka see on andnud selle tõuke, kuna on, nad on organiseerunud, siis on meil olnud võimalust aktiivsemalt tegutseda ja jõuda siis sihtrühmani inimeste kodudesse. Mis seostub Kanada eestlasele eestlaseks olemisega ja kas ja kuidas see aja jooksul on muutunud? No näed, ise tõid välja kõigepealt eesti meel, mis on väga abstraktne, Falia võib-olla ei ütle, aga selle sisu oleks siis selline, et inimene, kes tunneb, et ta on eestlane või tunned sidet Eestiga, et see ei tähenda, et ta peaks väga palju seda välja näitama. Ta on lihtsalt on eestimeelne. Aga teisena toodi välja seda eesti keelt, eesti keel on selline asi, mis on ajas neid eesti keele rääkijaid on jäänud vähemaks nende seas, kes ennast eestlaseks loevad. Ja kui esimestel aastatel oli see võib-olla selline noh, igal juhul pidi iga eestlane oskama eesti keelt rääkida, muidu võib-olla ei aktsepteerinud see kogukond eestlasena taga, nüüd on selles suhtes muututud paindlikumaks, mis on mõnes mõttes ka loogiline, sest see kogukond ei oleks jätkusuutlik, kui tõrjutakse välja need, kes ei oska eesti keelt või räägivad halvasti eesti keelt. Et see see keele osas on kindlasti muutunud paindlikumaks. Need mälestuse asjad ja suveniirid, mis Kanada eestlaste kodudes on need ilmselt hoiavad mälestust elus, aga kas need asjad iseenesest üksinda saavad mälestust elus hoida? Mida need tulevatele põlvkondadele tähendavad? Ei eksinud jah, nad kindlasti ei annaks mingit mõju ka need uuemad suveniirid, mis on, need on ju seotud mälestusega nendest Eestiskäikudest, et noorematele põlvkondadele vanemad põlvkonnad kindlasti ta on tahtnud võimaldada seda, Nad saavad Eestis käia ja näha, kuidas Eestis on, siit ostetakse siis kaasa, et kui sa seda asja, siis seal pärast näed kui või, või paar vastlaheidet, siis see tuletab kogu aeg igapäevaselt meelde seda Eesti päritolu ja Eestis olemist ja käimist. Ja mõned asjad on siis ka seal, vanavanaemade omad on Eestis kaasa toodud, et ka need asjad, et ühest küljest on see side oma esivanematega ja teisest küljest siis ka side oma eesti päritoluga. Ma arvan, et sellised asjad, mis lihtsalt ruumis on justkui kogu aeg ja tuletavad meelde pärit oled, need on väga tähtsad selle identiteedi, eesti identiteedi hoidmise juures. Kui palju neid lugusid jutustatakse? See on sageli keeruline teema või raske teema, sest ega noored ei taha ju kuulata neid lugusid, aga kui palju neid jutustatakse, tegelikult. Nojah, isegi kui noored ei taha neid väga kuulata, siis vanemad tahavad neid väga rääkida. Et neid lugusid jutustatakse uuesti ja uuesti ja eriti põgenemislood, kuna need on väga sellised. Need jäävad terveks eluks meelde ja detailideni teatakse ja ka lapsed teavad ja lapselapsed teavad neid samu lugusid detailideni. Ma arvan, et kui päris noorena on see noor, on püsimatu, siis mingist vanusest, paljudel tekib see huvi Eesti vastu ja siis nad on väga huvitatud nende neist lugudest. Ja nii jõuavad ka otsapidi tagasi eesti keele juurde. Ja eesti keele juurde jõutakse ka tagasi samamoodi, et eesti keelt õpetatakse siis seal Eesti täienduskoolis. Ja kui ta lapsena võib-olla nagu selline tüütu kohustus, siis pärast hiljem on need inimesed täiskasvanuna väga tänulikud, et nad oskavad eesti keelt. Üldiselt ikkagi ollakse uhked selle üle, et on veel selline Velliks lisakeel, eks see keelteoskus on ju alati positiivne ja Nad nimetavad teinekord seda salakeeleks, et see on üsna haruldane, selles keskkonnas on väga hea selliseid salajutte siis eesti keeles rääkida. Et ta ei kõla üldse inglise keele moodi või et sealt on väga raske aru saada, et mis see sisu võiks olla. Mis teeb Kanada eestlase õnnelikuks? Haa, väga hea küsimus. Kanada eestlase teeb ka selline eestimeelne eestlane, kellest me siin üldiselt oleme rääkinud. Teeb õnnelikuks, ma arvan, hea Eesti toit, selline mõnus. Eesti suvi, näiteks jaanipäev ja saun ja sellised toredad asjad. Võrkpall. Neile meeldib väga võrkpalli mängida, võrkpall ja on võrratu. Võrkpall on võrratu ja seda peetakse Kanadas selliseks Eesti spordialaks suusatamine, võrkpall. Kõigi meil Eestis on ju suusatamises Me peame küll, et Eesti on suusatamise maa, et aga võrkpall võib-olla ei tuleks esimesena pähe sellised toredad asjad. Ma arvan, et eestlastele on seal iseloomulik selline huvitav suhtlemine või selline eesti huumor. Et see, see on võib-olla ka see õnnelikuks olemise aspekte, et see omavaheline humoorikas läbimine, mida võib-olla teistel rahvustel pole võib-olla sellist tausta, et sellest eesti naljast niimoodi aru saada. Ma arvan, et need asjad võiksid olla. Aga miks ikkagi võrkpall leidsin vastuse haaranud Roosi ettekandest Eesti võrkpalli 90. aasta juubelikonverents Tallinnas. Aarand roos on Rootsis üles kasvanud ja USA-s elanud praegu Eestis elav keeleteadlane, kirjanik, luuletaja, diplomaat ja poliitik ja suur spordihuviline läbi elu. Ta ütles muuhulgas oma ettekandes 2009. aastal võrkpalli populaarsust, suurendab ja seletab selle võime ületada hea ja taseme piire. Mängimist võivad üheskoos nautida kasvõi kolm sugupõlve ja nii täidab seega seltskondlikke funktsioone. Eestlastest Kanada võrkpallikoondis muide esindas riiki ka Pan Ameerika mängudel 1959.-na sel aastal. Eestlasi on Kanada koondises mänginud ka lähiajaloos ja eestlased on ilma teinud ka Kanada rannavõrkpallis. Aga spordist, kreeme kindlasti sarjas eestlased maailmas eraldi saate. Eesti kodudesse on mahtunud palju kunsti, jutustas Jane Kalajärv. Eesti Kunstnike koondis Torontos tähistas augusti lõpus Eesti Majas näitusega oma kuuekümnendat sünnipäeva. Koondise kauaaegse presidendi Mai Reet järve Wommi isa August pomm oli tuntud skulptor, kes jäi sõja järel Eestisse. Ema, maalikunstnik Benito põgenes 44. aastal koos lastega. Mai Reet järve. Vom rääkis kunstnike koondisest ja sellest, kas Kanada eestlased teevad Eesti või Kanada kunsti. 1996. aastal Eesti raadios. Mu ema Benita Bam oli kunstnik koondise ja mu vend seal ei, 12 13 kunstnikku, kes asutasid Eesti Kunstnike koondise 5956. aastal. Nii et möödunud aasta meie koondise 40 aastat vanaks ja põhikirja kirjutas Voldemar Päts, kelle tütar elab praegu Torontos. Aga ma pean ütlema, et ema oli 27 aastat koondise president või esimees ja mu vend oli koondise sekretäriks või kirjatoimetajaks kaks. Ja mina olen viimased neli aastat olnud esimees, võib president, nagu inglise keeles öeldakse. Ma pean ütlema, et loomingut on mitmesugust, aga pean seda ütlema niisugust nagu Eesti kunsti või sellist väga raske öelda, sellepärast et Eesti kunsti on juba siis me saame nimetada, kuna me esineme, koondis esineb selle nime all, et Sosaiietov Estonian aadistil, Toronto me tutvustame juba oma nimega, et need on Eesti kunstnikud ja väga vähesed mina isiklikult kasutan mitmes oma maalis, olen kasutanud Eesti lipu värve mitme variatsiooniga sinimustvalge tooni ja mõnikord ma muud ei kasuta kui ainult Eesti lipuvärvi mitmes variatsioonis. Kangakunstnik nagu Aksel Tamme ja Joann Saarniit, Hilda Mikkel särges vanasti kasutasid temaatiliselt Kalevipoja ainetel motiive ja niimoodi jäiste ainestikus. Ja muidugi ma ütlen, et mu ema on ka väga palju eesti rahvas, riietest motiive kasutan, see ikka lööb läbi, aga kuna paljud kunstnikud esinevad ka väljaspoolt meie koondist, sest meil on ainult kord aastas vahetevahel kaks korda aastas näitused, siis nad ühesõnaga Kanada publikule muidugi meil käib ka nüüd väga palju internatsionaatsed publikut, sest ma olen seda katsunud nii teha, et kunsti ja muusikat, need on just internatsionaalsed alad, et neid võivad nautida isegi, kes meie eesti keelt ei räägi, eks ole. Aga ütleme nii, et inimesed, vabalooming, nii et kuidas, mis keegi soovib mõni Depaga abstraktsed, mõni väga eesti motiividel. Nii kuidas keegi soovib, aga üldiselt meie ei võta vastu niisugused kupeer asju või postkaardi joonistada, et me siiski niiskreenime või võtame, valime, keda me, aga meie, keda me ei võta, nii et ei ole mitte just nii, et igaüks, kes pintsel käes hoiab saaksystemiga tahaksime oma kvaliteeti ja kunstnike nii ühesõnaga teatud kõrgemal astmel hoida ja Toronto kunstikriitik krits Faizer keda, kellega ma olen kokku puutunud juba 1972.-st aastast peale juba tõstis esile ema Benita korraldas seekord teistega esimese Eesti, aga te ülemaailmsed ja kunstinäituse Torontos, kus ma ei tea, kas teist või 12-st erinevast maast eesti kunstnikud, osa. Seal oli meil näiteks 4000 inimest, külalist käis ühe nädalaga kunstinäitusel ja see oli kohutavalt suur mass inimesi ja mina kutsusin käitlets Faizeri siis välja ja siis ma leidsin, et niisugust näitusteni sugust massi ei olnud varem näitustel olnud ja ta kirjutas Toronto suur ajalist loobed Meelis väga ilusaks pealkirjaga. Et umbes nii, et mäesterfol eks Bishen by Estonian artist, mis andis meile suure tunnustuse ja nii, et võib öelda, et meie koondis on ka algul, oli mitu aastat, oli vähem liikmeid, aga ema Benita ja kui tema oli muuseas ja Erich Pehap, oli meie koondise esimees ka mõni aasta kaheksa-üheksa aastat ja Abelee oli esimene aasta, kui ma ei eksi, üks või kaks aastat. Aga tänu emale muidugi olime koondis tõsistes vahepeal, paljud surid ära, mõned läksid eemale, seal oli, ütleme, mitu aastat oli meie koondisele ainult võib-olla 11 12 või 14 liiget, kes esinesid. Aga ema oli nii positiivne, ütles, et kui, et, et me püsime teema oma näitusi edasi. Et vaatame, kuidas on, et me võitmeid võid ka veel vähemaks, vaata aga ütles, et kui me ikka esineme edasi, ei ole midagi häda. Ja teate, nüüd on meie koondis, aga meil on koondise liikmed üle Kanada, kõik on eesti soost, kas siis abielu kaudu mõni sündinud vanemad eestlased, aga ikka Eestiga kontakt on? Rääkis Eesti Kunstnike koondise president Mai Reet järve pomm. Kontaktid on aina tugevnenud. Maalikunstnik Osvald Timmas, kellest ka oli juttu kui kunstnikust, kelle tööd kaunistavad Kanada eestlaste kodusid lõi oma testamendis Erika ja Oswald Timmase mälestusfondi Eesti kunstitoetuseks. Fond on toetanud kumu ehitamist ja Tartu kunstimuuseumi tegevust. Timmaste mälestusfond oli Tartus ja Tallinnas toimunud pagulaskunstinäituse suursponsor ja saate lõpetame Kanada eestlastest muusika inimestega. Kutseline ooperilaulja Aavo kitask ja Kanada Eesti ühiskonnas tuntud koorijuht ja klaverisaatja tša Skipper esitavad maestro Roman Toi Ernst Enno sõnadele loodud laulunõel. Aadu ootas ootoot. Pagulaseestlaste kodust ja sellest, mida jutustavad eestlaste kodud, neist endist, rääkis Tallinna Ülikooli doktorant Jane Kalajärv. Saate toimetaja Piret Kriivan. Eesti lugu saab nüüdsest kergesti kuulata ka mobiiltelefonist vikerraadio äppist saada. Laval on kõik 11 hooaega ja pisut peale sellegi. Aga muidugi ka kodulehelt Facebookist ja ikka otse eetris laupäeviti kell üks ja korduses esmaspäeviti tund enne südaööd. Leidke palun ainult meelepärane variant. Kõike head.