No nii, selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamiseks. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, perepildi, sõbrad, mina olen Tiina Vilu. Toredat nädalavahetust. Tänase saate peategelane on veski, mis on 27 aastat olnud Vaherite pereliige. See on paik, kus on suuri unistusi, raskusi, rõõme, pühendumist, tööd ja armastust. Mida veski veskimehe ja tema pere jaoks tähendab? Rääkisime Vello ja Aitaga. Ka väga ilusa soe, päikseline päev, ma arvan, see on selle kevade kõige soojem päev ja ma olen tulnud Tallinnast välja ja juhtus nii, et tulin ratta selga, et sõita, vaata mida teeb Vello. Meil on selline inimene, kes kõik lähedal olevad inimesed suudab kuidagi sportlikuks meelitada. Minugi Vello täna veskis ja see veski on üks väga-väga põnev koht juba see sissesõit siia, kui olid mingisugused nagu mulla mäekesed, mille vahelt sai tulla. Mäed on sellepärast, et siia tahetakse kunagi teha Tallinna ringtee Juulika rannamõisa ja siis ma enne ei saanud magada, kui oli vaja kaks mäge ette tõsta ja mets peale istuda. Aga need on sinu enda kantud mäekesed ja siis olid seal veel suured kivid ja niisugune palgist nagu väravamoodi asi ja siis paistiski Veski Vello misse veski on, mis koht seal. No see on see koht, kuhu ma olen 27 aasta jooksul kogu oma vaba ja raha, hinge ja tervisepandud ja hinge on kogu aeg, aga vanasti oli puudu rahast pärast, nüüd hakkab tervise peale ka juba, sest kui ikka väga suuri kivimirattaid veeretanud ja paekive graniit suuri prussi üles vead, siis lõpuks ta põlvedele ja seljale hakkab, aga ma loodan, et ükskord minu silmad ka seda näevad, et selleski valmis saab veskimees välja ja nii võib öelda jah. Siis, kui me sinuga telefonitsi rääkisime ja ma ütlesin, et mind väga huvitaks see lugu veski ja sina ja teie pere siis ütlesid nii toredasti, et see veski on mul nagu kuues laps. Vello, sul on viis last ja kui mitu lapselast kaks lapselast, veski on siis tinglikult kuues. Just sest ta on selline koht, kuhu ma olen koguma hea hinge pannud ja seda, kui keegi ütleb, et müü ära või midagi sellist, et see ei lähe üldse jutuks. Mul on kahju, et täna ei ole siin sinu armsat naist, aitab, aga ma väga loodan, et meil ikkagi õnnestub ta kusagilt kätte saada, millalgi ikkagi temaga natukene juttu rääkida. Kas see veski on ainult nagu sinu idee ja projekt või see on ikkagi selline kogupereasi? No loomulikult, kogu pere käib siin, aga mis seal salata, ega ütleme, valdav osa töid on ikkagi minu enda kätega tehtud ja parematel aegadel on olnud abilisi rohkem. Aga on ka selliseid aegu, kus nii-öelda ostad mõne koti tsementi ja mõne kruvi ja, ja tööd leiab alati, et kive veeretada, ühest kohast teise ja maad kaevata saab ka halbadel aegadel seda rusikasse ja siis sa nimetad seda prussikeseks just selline millimeetrites 150 korda 430 nelja meetri pikkune ehk siis nühkisin teda üks pool tunnikest sentimeetrit siis ka 15 senti korda 43 senti, aga ta on ikka päris raske, aga mul on igav asja jaoks mingisugused omada süsteemid, et nad rullikesed olla ja kangidega ja jõu õlad ja nii võib terve maakera üles tõsta. Sa jätad ütlemata selle prussikese pikkuses? Neli meetrit jah, aga see on vaja mul veel kolmandale korrusele kuidagi saada, enne veel natuke soojendada või natukene parajamaks. Ei, no minu meelest see on täiesti ebareaalne seda üldse üksinda liigutada. Kuidas see sul käissis? No järelkäru pealt panin kangidega rullid alla ja siis poole meetri kaupa nägist, nii umbes samasugusest prussist on ka trepi põskpuud, aga vot mul ongi kõik niimoodi, et kõik peavad olema nagu kalevipoja mõõdus ehk siis kui me pärast ülespoole lähme, siis sa näed, trepid on vägevad, aga lähme kohe praegu me siin olime, võib-olla sellest peakski alustama, et vot me olime tegelikult maa all selles mõttes, et selle käiguma kaevasin ise omal ajal läbi, ehk siis ta on 20 meetrit pikk, niisugune kolm meetrit kõrged, keskmised ja siis selline kaks meetrit lai, omal ajal sai niimoodi labidaga kühveldatud ja ta ei variseks, siis sai paekivi üles laotud poole meetri kaupa jälle edasi. Ja kui viis meetrit oli üleval, siis raketise betoon ja nüüd saan sealt keerdtreppi pidi veskist üles. See ei ole mingi selline tillukene puust tuuleveskid, see on ikka selline tõeliselt mürakas veskiga ligikaudu, et kuulates aru saaks, kui pikk, kui Laidan oskad öelda. Vaata, nii, et seina läbimõõdud all on meeter 30, aga siseläbimõõt on kaheksa meetrit, väljast 10 60, aga veskis endas on neli korrust pluss kuppel viies ja siis on see nii, nagu ameeriklastel on. Nullkorrus on nimetanud pigem seda sellepärast, et ta ongi see tunneli ja siis sellise abihoone juurdeehitus tekkinud, et veskile endale on ikkagi päris korrused. Kokku tuleb siis kuus. Enne kui me läheme ringkäigule, ma küsiksin ära, miks ja kuidas sulle 27 aastat tagasi üldse selline veski tekkis? See tekkis sellest, et ajalehes oli üks väike artikkel, et miks tuuleveski hävib, et kui keegi ei ole sellest huvitatud, et siis on vaja see tuleviski ära lammutada ja siin oli üheksa hektarit kruusaga kääri ja sisuliselt saeveski jäigi sellise künka otsa pärast veel üks kopajuht, kes mul abiks käis, ütles, et tema oligi, kes selle viimase kruusasid vundamendi juurest napsas ja tal oligi juba käsk kätte antud, et see veski tuleb maha tõmmata, aga ta ei julgenud seda tööd lõpuni viia, sest kartis, kukub veski Siskopale peale. Miks see pilt üldse sellise kuulutuse peale jäid, ma kardan, et ma olen noores põlves liiga palju rahvusromantilisi raamatuid lugenud. Villu ja tasuja ja ja kõik igasugused Eduard Vilde teosed ja Kõrboja peremehed ja kui Anija mehed Tallinnas käisid ja, ja Ümera jõel ma lugesin kolm korda läbi ja kuidagi on selline ürgne ja, ja selline vana aeg mulle südamelähedane olnud, ehk siis sellised käigud ja nii-öelda kohtade kindlused ja ju sealt on jäänud selline. No mis idee või mõte sul selle veskiga oli, ma saan aru, põnev vana asi, ärme lase maha tõmmata ka seal siis noor üksik mees või ise olid noor kaunis mees, aita, kas ma olin juba? Et mis teie plaane mõte oli? No sellega on olnud niimoodi, et kohe alguses ma mõtlesin, et 20 aastaga tahaks sisse saada ja 40 aastaga valmis, aga no näed, nüüd on 27 aastat ikkagi mööda saanud ja teine mõte, mis mul on olnud, et oleks raha, teeks sellest restorani, aga kui oleks nii palju raha, siis ei oleks vaja juua restorani tehagi, siis võiks ise elada. Ja, ja tegelikult siin on küll plaan, et seoses meie tsirkusekooliga võiks siin selliseid töötubasid teha ja nii-öelda nagu lastelaagrid ja sellised konverentsid ja samas ega võib ju ühitada nii elamise kui sellise avaliku Aga teeme kiire ringkäigud, ma arvan, et see on lihtsalt nii võimas ja suur, et sa ei jõua mulle kõik ära rääkida, aga mulle natuke meeldiks kuulda küll. Saunaboks tuleb, on vaja veel kanalisatsioon ja vesi ja niisugused asjad siin tegelikult me oleme jälle nii-öelda Valgust mähruusa välja kaevasime, siis tekkis selline abiruumi variant, aga nagu sa näed, et kõik seinad on kumerad ja siis muidugi sepishingedega uksed, väravad, nad peavad olema ülevalt ka kaardus, et nad ei tohi sirged olla. Aga kas need on kõik sinu enese tehtud? Mul on olnud häid sõpru abiks endistel aegadel, aga enamus asju on ikkagi jah ise tehtud näiteks kuppel, mis on nii nagu Tartus on lodi selline paat, siis mul on veskikatuseks nii-öelda tagurpidi lodi, mida ma kaks aastat 100 protsenti oma kätega olen laud lauahaaval ja, ja pruss krussi haaval üles tassinud. Nüüd me jõudsime siis korruse võrra ülesse. Esimesele korrusele ja siis lähme lähme kassile, kui mõni ütleb, et kas seal on ka suur rõdu. Et siis ma näitan sulle oma oma terrassi rõdu, et et see on siis sellise kaheksakümnemeetrise ümbermõõduga ümber riskida, siin paikneb ja siin siis on võimalik natukene jalutada, jah, ta on umbes neli meetrit maapinnast kõrgemal ja siit on selline väga kaunis vaade. No tegelikult on see kõik nii suur minu meelest, et siin võiks vabalt olla tantsuplats ja etendusepaik ja kõik, mis just vaatan siit terrassilt allapoole, seal oleks nagu mingisugune suur palk, laudja, mingi katus puude vahel või. See on meie selline lõkkeplats või kus me jaanituld peame ja kõikuma, perekondlikud koosviibimised ja sellised toredad sündmused, korraldame. Sina rääkisid mulle, et see koht oli nagu miskisugune kruusakarjäär, aga mina ma ümberveski vaatan, siin on väga ilus männi, tukakene ja siukest segame. Kui meie saime selle maa, siis ei olnud siin praktiliselt rohulibled. Siit läks kuni maanteeni välja üheksa hektarit, õieti kõik kruusast tühjaks ta enne oli mäe otsas ja, ja nüüd siis tuleb seda igatepidi. Aga see männitukk, mis siin paista, selle kassa, mis te olete jälginud? Jaa, absoluutselt seal ei olnud, kui me selle saime, mitte ühtegi puud, aga näiteks seal paistab see kuusemets sinna minema. Rajal istutasin 1000 kuuske, sellist pisikest, mis puude istutamist puutub, siis muidugi iga kevad umbes 100 puudma ümber istutan, et kui mõne suurema puu juures on väiksem selline pisikene puukene, siis istutab ta sellisesse kohta, kus tal lootus kasvada. Sellel kahe hektari suurusel maal saab sellist maad planeerida siia igasuguseid kive. Granita paigutas. Mulle tundub, et sellise asja ettevõtmine eeldab nagu hästi suurt mõtlemist või julgus niikuinii teotahet niikuinii, aga seda, et sa kuidagi vaataksid visiooniga, mis siit sellest võib tulla, et männimets ja 1000 kuuske ja mida kõike veel. No arvata on, et ega mõtetest puudu ei tule, aga lihtsalt töömaht ühele mehele on natukene liiga palju olnud ja noh, kui seda seletada on alati oluliselt keerulisem, et nii nagu minu jooga numbrigagi palju lihtsam on see viis või seitse minutit ära vaadata ja näha. Ahah, selline asi see välja näebki, aga sama selle veskiga ette, kui neid kõiki töid hakata üles loetlema, siis ega tegelikult vahel ma ei usu nagu päris ise ka, et mina olen teinud. Tundub nii suurt töömahukas, et kas tõesti vila Sa lugesid päris alguses ette, mis see veski Sult võtnud on, küll oli aega ja tervist ja raha ja igasuguseid selliseid asju, aga mis ta vastandab. No ta annab sellise mõnusa hingerahu ja ja igal inimesel peab minu meelest olema midagi sellist, oma maad, see, mis kuulub sinule, kuhu sa tuled, sa võid segamatult olla ja ükskõik, mis tööd ma siin teen. Minule näiteks meeldib tööd teha. Naudin, et loomulikult, kui õhtul pärast põlved valutavad, siis mõtled jälle, et oli nii palju vaja teha, aga, aga tegelikult mulle meeldib tööd teha alates pika rohuniitmisest, vikatiga. See on tõeliselt hea treening, lõpetades müüriladumise ka kivi saagimisega, mis on küll hirmus tolmune ja kärarikas, aga, aga isegi seda mulle meeldib teha, aga oleks lihtsalt rohkem aega ja. Ja kõike muud. Et mulle tundub see pika rohu niitmine palju mõistlikuma treeninguna, kui minna vahe õhtuti, sõidate Tallinnas mööda mõnest spordiklubist ja siis vaatad, kuidas inimesed siseruumis jooksevad mingil lindil ja ise maksavad peale või selle eest, et nad saaksid seal lindil siseruumis joosta, siis mulle tundub see ikkagi kuidagi arulage, et see oleks väga hea treeningu idee. Ei ole mõelnud, et äkki mõni teeks hea meelega sedasama. No tule homme tööle. Reaalne töö, ükskõik mis ta siis on, ta pakub nagu sellist mõnu ja rahuldust, et sa oled jälle midagi tõeliselt head ära teinud ja, ja sa näed, et asi edeneb ja muidugi lihtsalt käid metsas jooksmas või või seda ka vaja teha, aga töö on see, mis. Toidab, kas teil oli, unistas alguses Aitaga ka või mingi mõte, et oh ette kolikski siia elama. No ikka kogu aeg on iga sügis, mõtlen, et kevadel kevadel mõtlen, et, et sügisel kolin Oo, siin on ju selle kohta vist öeldakse raidkivisse raiutud terrassiukse kohal, tohin lugeda kõva häälega, loe kõva häälega. Vello Vaheril Veski 1987. Vaat siin kui lapsed ütlesid, et see on sihuke ego väljendus, siis tegelikult sai sellisel hetkel raiutud, kui tekkis selline ahastus, et ehitad ja ehitati kunagi veski valmis ei saa ja oli selline tunne, et siis vähemalt kiri, aga kes kirjeldekla ise tegin, seda ma kahtlustasin. Ja loomulikult need graniidid on siin üles paigutatud, ise saetud, ise lükatud. Aga mis see teile nagu pere mõttes andnud on, et kui sina ütled, et see töö, mis toidab, annab sulle vastu ka, isegi kui see tundub nagu selline lõputa, et ei teagi, kas kunagi valmis saab, mis teile tähendas, kui lapsi tuli juurde lõpuks neid oli viis, kui palju nemad sellest töö tegemise rõõmust siin on osa saanud. No eks see on ikka mõnus tulla, aga eks lapsed on teinud palju sporti, tee kogu aeg ja ega neil pole nii palju aega siin reaalselt tööd tegema tulla, et marju sööma ja mõnikord mõned talgud, kus heakorratöid tehtud ja, ja sellist laadi, aga nüüd ega see reaalne ehitustöö, see nõuab ka ju oskust, ehk siis sa ei saa anda mingit tööriista kätte inimesele, kes seda väga harva kasutab või võib-olla üldse kasutanud. Ja asja õpetamine võib väga palju aega võtta, et lihtsam on tihtipeale see ise ära teha ja siis on tehtud. Lähme vaatame natuke edasi, aga siin on teil juba seina sisse, on tekkinud Samiin, kas see on ka nagu soemüür, teisel pool siis olla soojamüür, nii, me läheme trepist üles, siis need, kuhu. Nagu kalevipoja trepid, et see trepp sai ka selle tõttu valmis, et kes abiks oli, ütles, et sellepärast ta sai valmis, et ma ei teadnud, et nii ei ole võimalik treppi ehitada ehk siis esindada kõiki kuidagi ülevalt allapoole läheb nii nagu pea alaspidi akrobaatikat tuleb seista. Aga mööda treppi praegu täiesti ülesse minna saab trepina, ta toimib? Ja vot siin on nüüd need põskpuud, esimene on selline siin ka suurest palgist välja ihutud ja vaat siin neid suuri põsk puusid, aitasid pereliikmed üles vedada sealtsamast teise korruse aknast. Need mõõdud on siin kõik siukseid, hirmsalt röögatut. Poiss, puud on siis need, kuhu siis trepiastmed toetavad? Nendel põskluudel on siin viis pool meetrit ja nii on, et kõik peavad natuke ümarast vormis olema ja seda ei saa ehitada nii otse. IKEA-st ei saa siia mitte midagi tellida, see ei ole selline maja, aga mis korrusse nii-öelda siis Veski teine korrus oli mis seal teisel korrusel olema hakkaks, kes seda teab? Esialgu teeme korrused valmis. Kõigepealt. Kujunema hakkab, aga te ei ole joonistanud paberi peale plaane unistanud, vaat siia tuleb meil enne magamist samas aga lihtsalt noh, enne kui ta tapeedis ei nakataks sisse tassima, saab hakata, et enne seda tõrge veel roppu moodi tööd teha, mis pilguga aitaseda Rässimist kõrval. Täna ma küsin tema käest, aga sa ei taha ütelda mulle praegu vaja noh, kes inimese sisse oskab näha, kas sa ytlesid jutu alguseks, et see on see koht, mis on võtnud sinult kogu sinu vaba aja ja kui ma mõtlen, et on peres viis last, kes tahavad tegelikult ka iga vanema vaba aega iseendale saada, vot siis ma mõtlengi, et mismoodi need teised pereliikmed selle peale vaatavad. No nüüd on juba lapsed suured, pole tal häda midagi ja eks nemad gaasime ikka küll küll käinud, kui nad väiksemad on olnud ja, ja ma arvan, eluga sellest rõõmu ikka olnud. See on siis korras number kolm, kus me praegu oleme puidust platvorm ja edasiviivat siit ainult redeliga. Vaat kui nüüd 12 akent, mis seal üleval on seal omal ajal see veski lõppes, see akende ring on siis terves ulatuses kogu ringi ulatuses ilusate väikeste ruutudega aknad, vaade jälle imeline Docrot teha selliseks ühe klaasiga, et mul on seal igal aknal 16 klaasiat selliste pisikeste ruudukest lõigata kuidagi eriti kaunis välja paistaks kuidagi keerulisemaks asja tegema. Need 12 akent on siis ka minu poolt sinna üles ehitatud siis betoonlagi ja kuru otsa, siis seal see kuplikene tuleb, mis seal kupli all siis on sinna minna siit redelilt mikrofoniga natuke raske praegu rohida, sinna ei saa hoida kinni ja ma ju ei ole mingi akrobaat mikrofoni. Nii võime teha küll see, kus see 12 organisatsioon on siis neljas korrus, aga kuppel on siis ütleme, viies. Nii jõudsime ülesse siia kupli alla, jääd väljas ja suvi hakkab lähenema, siis on kõik kevadised kärbsed, kes on suutnud ennast ärkvele ajanud ja on päikse kätte akna peale juba tulnud mõnulema siis see probleem. Tiga veskiga ülemisele korrusele kogunevad kärbsed kõige soojemad. No siin see vaade küll praegu väga vägev paistab see väike nüüd syyte tundub väike männituka alt vaadates täitsa selline männimets, eks ju. Ja eemal on siis juba põllud ja kaugel majad ka. Vanasti nägi ka merd, aga tõesti seal siis sinnapoole, aga paraku mets ette kasvanud ja ja siis vahepeal kinni. Isegi Tabasalu punased suured tornmajad paistavad see ära. Seda lage oi tõesti paistabki salveid. Paistab, kas sa oled selle veskiga seoses kuidagi nende vanade veskite hingeelu uurinud ka? Ma olen üle Eesti käinud veskeid pildistamas, käime esinemas, siis ikka jälle kuskil maantee ääres veskit, näed, siis peame auto kinni ja mina jälle jookseb üle põldu, seene õigest kohast jälle vale pildi. Palju neid veskeid üldse Eestis alles. No neid on ikka päris palju, ma nüüd arv kindlasti ei oska öelda, aga kui nüüd päris mitmel pool on hakatud taastama, vanasti tuntumad on olnud Adavere tuuleveski, Kuressaares aga ka Rakvere lähedal Muuga tuulik, kus on olnud nii-öelda sellised restorani moodi asjad sees. Ka Rapla taga on puravikuveski, kus sepikoda ja Seidla tuuleveski, mis lausa taastateni seal jahvatatakse jahu, selliseid poollagunenud, no neid on. Palju, kas lapsed kuidagi on ka sellest töökasvatusest ja sellest mõnust midagi enda sisse saanud, näed sa juba mõne pealt, et võib-olla tekib mõnel teiselgi selline idee, et oleks vaja midagi oma kätega üles ehitada. No praegu on kõik väga spordi ja teatri selles laadis ennast arendanud ja eks see paistab, et kindlasti nad järjest rohkem hakkavad aru saama, et, et seal Veski koht on selline omamoodi energiaga koht. Kust sinul see himu oma kätega ja ma tea vikati ja sae ja ma ei kujuta ette kõikide töövahenditega midagi teha, pärineb. Vot vanaisa ehitas Tartusse ühe maja, isa ehitas Rakveresse kaks, mina mõtlesin, et ma pean kolm ehitama, noh ütleme see veski on minu meelest täiesti kolme või 10 maja vääriline. Ma arvan ka, et ta on rohkem kui kolm. Just meile uuesti akrüüli. Omadega kasin, mõnikord ärati, kohtlane täht, siin oleme, näid rebast, kitsi, põtra paaril korral küll oleme näinud päris meie maa peal, aga siin on jäljed jäneseid kuidagi omal ajal valget nelki ikka neid on. Kas lähme alla tagasi? Liikusime nüüd jälle välja päikese kätte tagasi ja hoopis teises maailmas puude vahele ei tea midagi, et eemal ja kaugel kuskil selline vaatepilt on. Teil on seal üks igavene suur rändrahn. See sai ka muidugi kohale toodud selline kiindumus igasuguste suurte kivide poole. Vaat täpset aastaarvu ma ei oska isegi öelda, ma tean, et ta 1920. paiku põles, ta võib olla ehitatud kuskil seal 1880, sellel ajal selliseid veskeid esitati. No nüüd me jõudsime õue siia sellesse paika, kus siis tavatsete koos istuda lipumast üks väga äge võimsatest palkidest laud ja pingid ja lõkkepaik ja kaks naist puust puidust. Aitali nõus. Aga sul on kodus tegelikult ju aita ja neli tütart naist kodus jäingi mõtlema, et kuidas ma nüüd lugema pean. Poega viia naisega, olla? Kiiged on ka siin ägedad üks selline tõeliselt jämedate kettide küljes olev kiike, siis kiiga käega kiik, aga nüüd on ka sellistest piisavalt jämedates palkidest sellised ketid, mis peaks 40 tonni, kannatavad, et sinna võiks panna sellise peenikese keti. Peavad olema kuidagi natukene suurema mõõduga siia lihtsalt sobiv veski kõrvale, selline natukene suurema mastaapne asjandus. Vello, kui ma seda laiendan sinu pere peale, siis et kui juba pere, siis olgu vähemalt viis last ja kui juba akrobaatika, siis olgu, nii et kõiksuguvigurid sealhulgas saab ära teha, mis ajab inimesi selliseid suuri asju tegema, kust see selline omadus või tahe sisse saada. Nad ei tea, olla originaalne ja, ja teistest erineda ja noh, muidugi mind on edasi viinud heas mõttes tuntuks saamise või kuulsusejanu või mingi selline tunne, et sa ikkagi tahad kuidagi ja midagi ära teha ja, ja ma arvan, et iga inimene võib natuke ikkagi tahta teistest erineda teiste tunnustust. Sa rääkisid sellest ajahetkest, kui sul tuli selline nagu nõrkusehetk peale jõuetus peale ja raidkivisse raiusid oma nime ja aastanumbri, mis sa siis teed, kui vot selline raske hetk peale tuleb, elus on sul neid üldse palju olnud? Noh, eks ikka, vahel on rasked perioodid, aga kukun, tõusen jälle pist. Mis aitab püsti tõsta, tuled siia ehitama, läheb kohe paremaks, läheb trenni või, või kuidas see käib? Noh, ütleme siin poolteist, kaks aastat tagasi oli mul tervisega kaks tagasilööki, kõigepealt lõigati selga ja siis lõigati põlve. Aga pärast selja opi ma läksin vist kolm-neli päeva hiljem trenni ja pärast põlve oppi läksin järgmisel päeval trenni andma, et karkudega või mitte, mina pean ikkagi liikuda saama ja, ja kuidagi pikutama, vaid ma tahan ikkagi kuidagi püsti tõusta ja oma tegevusi jätkata sellisena, nagu ma olen harjunud tegema. Vastasime kaks musi ja suure rändrahnu juurde, aga see on teil ka kuidagi raiutud siia kivisse midagi, mis see tähendab, vot seda ma küsin sinu käest, et mis seal siis on, ma arvan, et see on mingisugune selline ohverdamise paik, Vettenamise paik või umbes on, aga mida see kujund siis tähendab, seda sa võid ise arvutud üks suur rõngas, mille keskel on nagu õõnestatud koht ja siis on mõned ja koos ka sellist õõnestatud armukest. No teie pereringis on näiteks kuus liiget peale minu ja. Nojah, see on üks variant rõngas, ma arvan, päikeseratas eluring, kõiksugu sellised asjad, veskikivi ja veskikivi muidugi ka ja kilp. Sõdalase kilp või siis murumütsike ja kõik muud asjad, aga kõige õigemad ütlesid ise ära ehk siis päikeseringi eluringi ja pereliikmete arv ja see tekkis nii, et sellel kivil olid väikesed täkked siis tekkinud ja siis need oli vaja kuidagi ära siluda. Siis hakkas ta vaikselt nendest kolmest augukesest. Kõigepealt tegin need kolm augukest ja siis vaatasin, et ei, ma pean ikka neid rohkem tegema ja jäävad siis tekkis ja tekkis selline egotsentriline kujund, sellest tekkis, et kõik on jälle, nagu sa lähed, kumerad, jooned. Kumerad jooned, mis viivad keskele kokku ja keskelt, siis saab jälle tulla äärtesse iga ringi juurde, kuidas selliseid auke minu rusikasse sisse mahub. Kivi sisse saab. No vanasti seda kindlasti tehti hõbemündiga kraabiti näiteid ja päriselt päris vanasti, aga minul nii palju paraku jah, aega ei olnud, kuigi ma käin neid siin kraapides, on olemas selline asjandus nagu ketaslõikur ja sellega saab täitsa edukalt hästi ettevaatlikult uuristada, kuidas ta siledaks läheb, ja vaat siis ma tegin traatharjadega Wella ta selliseks, et saaks näpuga teda paitada ja. See ei ole seal ainult töö tegemise koht, Vello ei ole. See on ikka mõtlemise koht ka. Absoluutselt eelmine suvi ma veel seitse kivisid, panin paika sinna ütleme ka kivi, mida nihutada, et üksinda taga suuri kive paigast ära liigutada kangide süsteemiga ja siis selle diskett kiitis alla ja näiteks see rahn ka, mis seal kunagi meil söögilauaks oli, et kui kopajuht ära sõitis. Ta jäi natukene kaldu ja siis võtsin sellise nelja meetrise palgikese ja kallutasin sedagi viia eeleemalt, loopisin väiksemaid kive alla ja, ja on võimalik ka nii suurt kivi, mis ta siis on selline pooleteist meetri pikkune ja meestel lai, igat asja on võimalik, füüsikaseadusi rakendades on võimalik kuidagi paigutada ja liigutada ja ja vot nende igasuguste muude kividega nagu see ka, et nad paiknevad nii nagu ta olekski siin 100 aastat olnud. Ja männi all suuremini. Just ja jäävad tihtipeale on niimoodi, et kui sa tahad midagi panna says ja kutsuda minu arvates mingisugust disainerit või aiakujundajat, kes tuleb sinuga proovi võõras inimene ja ütleb nädalaga teen plaani valmis siia tulema purskkaev ja siia tuleb teerada, ehk siis minul on olnud siin niimoodi, et mõned kivid on võib-olla kaks-kolm-neli aastat ootel ja ma mõtlen, et ahah, see vist tuleb siia. Ja siis käid ja harjud juba selle mõttega, et vaat see kivi tuleb siia siis mõnikord võtta, teise ikka ei sobi siia. Ja siis vaatad, kui sa leiad selle õige iga. Ja siis, kui lõpuks kopp tõstad selle kivi sulle siiapaika, siis ta on õige koha peal ja tal ongi õige koht, sest sa oled aga juba enne ära leppinud ja veendunud, et siia ta tekib. Tead, ma olen kuidagi praegusel ajal mõelnud hästi palju selle peale, et kuidas see siis niimoodi on, nii paljud noored ere tahavad seda oma kodu saada, see kuidagi võib osutuda ületamatuks ülesandeks ja siis ma mõtlen, et kusagil olid need esiisad ja emad teadsid ja oskasid minna õigel ajal metsa, võtta palgid maha ja ehitadagi sellest see elamine üles, kuidas niimoodi on ja kuidas selle ratta võiks nagu tagasi pöörata, et just nimelt et me ei ootaks, et tuleb kestahes sisekujundaja ütleb mulle, kuidas need asjad peavad käima vaideid, et see arusaamine ja oskused, kui see oskus leppida kokku ka kiviga tuleks meile tagasi. Paar päeva tagasi juhtus üks tore asi, oleks endine töökaaslane, läks tagasi Raasikule ja sai seal tööd, paremat tööd ja ta saatis mulle kirja ümbrikuga paberil kirja ja lihtsalt kirjutas oma elust ja see tekitas sellise tunde, nagu oleks mingi 30 aastat tagasi vanaema kirjutanud või, või midagi sellist. Ja siis tuli meelde, et kui mul laps käis Saksamaal elas ühe pere juures ja siis sealt saadeti kiri paberkiri. Kujutad ette, lapsele saadetakse paberil kiri, ehk siis me oleme sellega ära unustanud. Enam ei helista, vaid saadame ainult Facebooki kaudu kuidagi kiirsõnumeid kasutamata kirjavahemärke ja suuri ja väikseid tähti ja pike. Vaat inimesed on ka selle saamisega selliseks mugavaks läinud, et et ega me ei taha ühtegi sammuda tagasi astuda, ehk siis kui sa oled juba keskküttega korteris ja noh, ega naljalt enam ahiküttega ei lähe ja kui sa oled ahiküttega majas väga, siis ei lähe sellises talumajja, kus üldse ahju ei ole või sellisesse kohta, kus elektrit ei ole, ehk siis me tahame ikka järjest paremaks ja paremaks ja. Me kardame külma rohkem kui vanaaja inimesed. Me oleme ära hellitatud ja kas seda ongi vaja, aga vahel võiks ikkagi oma juurte juurde pöörduda ja tihtipeale ikkagi kuuleb, et mõned noored inimesed lähevad maale ka. Mis sa arvad, et kas see sinu mässamine siin ikkagi väga ürgselt juurte juures kuidagi on suunanud sinu lapsi ka liikuma, mis siis, et nad on tsirkuse ja teatrimaailmas ja te olete elanud ja rännanud täiesti muudes ilmades rändartistidelt. Ma usun, et kõik need asjad jäävad kuhugi kuklasse ja ei pruugi avalduda täna-homme-ülehomme, vaid võivad avalduda aastate pärast. Ma usun ka, mis sa arvad, kui tähtis see üldse on, mis keskkonnas füüsilises ruumis üks laps Kas ma ikka on tähtis, kõik on tähtis, iga piisk on tähtis. Iga liivatera on tähtis. Kas siit veskist kasvaksid kuidagi teistsugused inimesed, kui ma ei tea mingisugusest teisest kohast? Vot me oleme siit mitte ise välja kasvanud, et selles suhtes ma ei oska päris õiget vastust öelda. Aga ta on 30 aastat peaaegu teiega kõrvuti kasvanud. No mind on ta igal juhul muutud igatepidi, mis naadi. Sa esitad kavale selliseid sügavamõttelisi küsimusi, vaata ma nagu paari sõnaga, selliselt pinnapealselt mainisin, et igal inimesel peavad olema mingisugused sellised toimingud ja rituaalid ja mõtted ja mis aitavad sul enese sisse vaadata ja teeta tööd ja, ja tihtipeale, kui tööd teed, siis samal ajal mõtiskleda elu üle, mis sisuliselt tähendab mediteerimist ja minu meelest ei pea üldse mediteerimiseks üksinda suletud valmis olema, vaid kui sa kasvõi näiteks monotoonselt kivis aed ja sa mitu tundi järjest saed või mingit puitu lihvid, lihvid Jalifitsialifitsis, tegelikult mõtted käivad omasoodu ja siis mõtisklebki elu üle järele ja nii on. Mina kujutan küll, väga hästi, et kuidas ühel päeval võibki sai valmis olla ja sa oledki siin ja tegelikult on siin selline tunne, et ega siit väga ära minna küll ei tahaks. Ei tahaks. Aga ma tean, et juba tänagi, paari tunni pärast sa pead autole hääled panema sisse minema. Et ma ootan tegelikult trenni ka, ma ootan tegelikult viimasel ajal igasuguseid asju, et elu on päris tore, kui sa näiteks mõne trenni lõpetad ja ootavad juba järgmist nädalat sedasama trenni, kuigi vahepeal on igasuguseid muid tegemisi, aga sa kõiki oma tegemisi ootad. Mul oli väga hea meel vaadata seda tööd kõige ilusamaks mõttes ja ja mõelda, et ühel hetkel seal veskit platvormil te oletegi kõik rivis ja toimub midagi ilmselt tsirkusega seonduvat. Ma lihtsalt näitan veel seda, et vot seal on selline kivirahn nimetavad seda Ararat, eks ta kunagi oli sellest kruusaga väärist ainult niimoodi pikali ja siis kopajuht tõstis ta püstiseks. Ehk siis seal saab siis üleval ronida ja vaat siit tekkis selline tunne nüüd ümber risti võiks tulla 12 suurt kivi, et mul praegu hetkel neid on veel küll kaheksa, aga mingil hetkel vaatasin, et vaat, nad sobiks siia ja siis ma hea paigutasin ja, ja mõtisklesin mõtetes, kuhu need kivid tulevad ja nad, kui sa siit tuled, näed, siit hakkavad kivid tulema, ehk siis üks, kaks kolm, neli viis nad siis tekib selline nagu veel, omakorda kaitsev ring ümber Mess ring veel ümberveski, mis tekitas sellise veel omakorda sellise natuke nagu seal ühendkuningriikides on see Stonhetši, eks ole. Sellest ajendatud, et sellised suured kiviringid ja nüüd kus osa kive paigal, nüüd vaade, ma õigesti mõtlesin, nad sobivad siia. Need ei ole mingisugused väikesed kivid, see siin minu kõrval on minust pikem, suurem ja laiem, väga tore oli olla sellises väga hoitud ja hoolega kasvanud maailmas ja ma väga loodan, et see on ühel päeval täpselt sellisena, nagu ta võiks ja peaks olema. No ükskord niikuinii. Ja eks me siis vaata, kas me Aitaga ka sel teemal jutule saame või kuidas sellega jõudu. Nüüd istume Vello ja Aitaga kohvikulaua taga, meelitasime Aitaga endaga kohtumisele, sest nii nagu me eile Velloga veski juures rääkisime, väga tahaks kuulata, aita, mis sina sellest kõigest arvad ja mõtled ja väga hea meel on sind näha. Tervist. Tere. Tiina, me leppisime niimoodi kokku, et rohkem on mikrofon, aitas uues ja Vello, no saad muidugi sõna, kui ikka väga tahad, aga kuna Vello sai eile nii palju rääkida? Meil on huvitav kuulata, Onjabeloni nõus, vaatasime eile selles veskis ringi ja see oli tõesti muljetavaldav. Vello ütles niimoodi toredasti, et see on talle nagu kuues laps, aitamisse veski sinu jaoks. Üks suur mure ja tegelikult murel on hästi palju varjundeid ju, tegelikult see murre tähendab seda, et ta nagu valulaps samas ta palu, lapsel on ka ju oma helged küljed ja omab keskmised küljed ja siis väga negatiivsed küljed, nii et noh, tegelikult ma arvan, et sa isegi sobib niimoodi öelda, kui me seal hakkasime käima aastakümneid tagasi, siis oli see aeg, kus polnud ju mitte kellelgi peaaegu mitte midagi. Et noh, kellel natuke siin ja seal ja kui me selle siis nagu see enda jaoks avastasime või sai meie omaks meie mingisuguseks kohaks, see tundus nii loomulik, et on lihtsalt mingisugune ja kus ei ole absoluutselt mitte midagi ja paar lepapood vist oli ja siis see vana ja lagunenud täiesti ma ütleks, varisemisohtlik kehitis, eks ole, aga mis on nagu kõige vahvam selle juures siin ongi nüüd selle murelapsed äärmiselt positiivsed küljed, sinna oli nii tore sõita ja meil siis autot ei olnud, sõitsime bussiga ja ma imestan, ma imestan, et kuidas oli võimalik sõita kahe mäleta isegi Vello kas me sõitsime ühe lapsega ka või kahega? Mingil ajal sõitsime kahe lapsega kärudega liinibussiga veskisse ja siis hakkasime sealt tööd tegema. Just ja oligi nii ja siis tol ajal olid need bussid väga täis, sest ma ei mäletagi, kas see maksis ka veel siis midagi, vist oli kõik tasuta või. Igatahes mulle tundus, et see oli kõik alati nii tasuta, sest bussid olid ääreni täis. Ja siis sa pead selle käru ja siis selle väikse lapse kõike, sa pead sinna bussi peale ära mahutama ja ega siis, kui ikkagi vanemad inimesed istuvad. No kuule, loogiline, et nad ei saa sulle istet pakkuda, aga alati oli keegi vanamammi, kes oli nõus ühe sülle võtma, see oli nagu hästi positiivne, see oli kõik nii loomulik, et me jõudsime sinna bussi pealt maha, siis tuli tipa-tapajala tulla sinna kohta, kus midagi ei ole, eks ole, selles mõttes nagu oli see tohutult entusiastlik, ilma igasuguse mingite pretensioonid, et ta nagu käimine, see nagu haruldane ja muide, ja ma arvan, et seesama tunne see, selline entusiastlik selline Te mitte kuhugi minema ei ole, mitte midagi. Tõesti lagena noh, lähed sinna, kus on rohi natukene noh, mingi koht, kus sa saad natukene korraks igaks juhuks varjal olla, võib-olla kedagi ei olnud eriti vist ei olnud seda ega, ega veskisi seal tari all olla. Vello sõime visanud. Just just näed, isegi seda ma ei mäleta. Ja nüüd seesama tunne, millega sai siis peaaegu juba 30 aastat mindud, seesama tunne on tegelikult jäänud siiani. Vot siin ma ütlengi, igal mure, lapsel ongi omad väga-väga positiivsed küljed, aga samas ta on ikkagi jäänud murelapseks, sellepärast et no loomulikult puud on kasvanud ja asju on tulnud ja varju alla saab minna ja kõik on väga hästi, aga ka kommunikatsioone ju ikka ei ole, et vett ei olnud meil tükk aega, vett, vett kui sellist reaalset vett, et kas see on meil viis aastat olnud vä? Aja umbes sinna kanti just eile me rääkisime sellest, et kas ma olen loomi näinud, selle aita jutuga tuleb meelde, et aita ikka kartis, et rästikud lapsekärusse ei roniks piima lõhna peale ja rästik, kuid on seal palju siiamaale. Kuidas selle veski olemasolu teie pereelu mõjutanud on? 27 aastat, aitab. Nojah, ütleme nüüd ausalt, et kogu raha on sinna läinud, natukene piss on, eks ole, see natukene, mida sa kiivalt hoiad, eks ole siis see kõik nagu läinud nagu jõul, nagu me teame, tegelikult kõik, me teame, et kui sa tahad ikkagi midagi teha, siis vaba raha läheb sinna näitan sulle saladuse katte all, siis ma hoian natukene seda oma onu natukene kiivalt endale, et ma ei ütle veel, palju, mul on veel kuskil sukasääres, siis ta võtaks sellega ära. No see on selline hästi suur unistus, hästi ilusa pühendumisega siht ja mulle jääb teie pere niimoodi vilksamisi kõrvalt jälgides mulje, et teil ei ole nagu miski võimatu. Kui teile meeldib, siis te maid, ronite kõik seitsmekesi üksteise kukile või ripute, pea alaspidi, et te oletegi kuidagi teistmoodi, aga ma küsin niimoodi, et mida selline ühine eesmärk teile omavahel on nagu tähendanud ja selle poolena Prühkiminet kasta liidab või lahutab? Meie kooselus on see huvitav moment, et kõik asjad, mida me nagu koos teeme, see nii nii liidab kui lahutab. Me oleme lihtsalt niivõrd palju asju koos teinud, alatis tsirkuse tuuridega välismaal ja mujal üle Eesti, kui sa ikkagi oma perega olete ninapidi koos, ikkagi väga ekstreemsetes tingimustes. Paratamatult ühel hetkel keegi ütleb, et nii mulle aitab, see on nagu heas mõttes, sellest, see ongi väga loomulik, iga inimene tahab õhku, ruumi, vabadust, ma arvan, et ei ole olemas niisuguseid inimesi, kes ei tahaks ühel hetkel olla natukene omapäi, aga samas kõik need, need koostegemise, niisuguseid hinged on ka väga tugevalt liitnud, et tegelikult mind isiklikult tähendab, on see aidanud hoida kõiki võrdselt kõiki oma lapsi, et loomulikult Ühel on võib-olla üks asi parem, teisel, teine, mõni võib-olla mõtleb, et ah, miks ta ikkagi nii tegi. Aga samas me oleme ise selle nagu tekitanud selle situatsiooni, sest me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja see mõjutab meid tohutult palju, see, mida sa teed oma perega koos või üldse ka oma sõpradega sel ajal koos ja, ja, ja tegelikult. Ta liidabki ikkagi palju rohkem, et see õla tunne ja see tunne, et olgugi, et me võime olla minna, mingil hetkel on tunne nagu olekski täitsa lahus ja üldse pole asigi, mida keegi teeb, aga tegelikult mingisugune teistmoodi ühisus on tekkinud nagu tunnetan väga palju asju ära, kuidas kellelgi on nendel nüüd juba suurtel lastel, eks ole, see on hästi huvitav, mitte see, et ma olen ju mingi metsik sensitiiv, aga lihtsalt kuidagi see tõsiselt, et nagu paneb mingid lego klotsid paika, et, et see tegelikult ei peagi lapsed nii palju küsima, misasja, kus, milleks vaid tegelikult sa saad juba aru ilma selletagi, sest tegelikult sa tead, kui palju, kui palju ta on millegi jaoks võimeline loobuma või millegipärast nagu võitlema, aita mise veski sulle andnud on, mina olen kasvanud maal nii-öelda 10 aastat ikkagi põlde ja lehmakarjamaid kalpsanud ja seega see tundub kuidagi väga loomulik jätk, et mul on oma maa ja ma tean, lisa ja ema tegid aiamaid ja, ja kõik, see nagu me ikka kõik meie vanavanemad ja vanemad on äärmiselt tublid ja rohinud ja kasvatan kõike, ma arvan, et enamus, ma ei usugi, et ei oleks ühtegi vana eestlast, kes ei oleks seda teinud, ma ei, ma ei tea, mul on tunne. Ja mina olen mingi hetk öelnud, et minu ümber on siin ju ei tee mitte midagi. Kui sa midagi kasvatama, nagu ma ei oska ka, aga ma tean, et ma lõpetan sellega, ma tean, raudselt vaikselt see kõik vaikselt tuleb ja ma saan täiesti aru nendest inimestest, kes ütlevad nii, kevad käes ja nüüd on vaja näpud mulda pista. Ma saan täiesti sellest aru, ma ei ütleks, et mul on see soov juba väga kinnisideeks saanud, aga ma tean, et nii see laheneb ja see on väga kihvt tunne. Marjapõõsaid ma seal nägin juba küll ja küll. Need on kõik minu isa istutatud ja see ongi nagu see kogu aeg minust tahtnud nagu kasvatada, tema on tahtnud, et minust saaks õpetaja ja tohutu maaharija, eks ole, mida ma olen öelnud ja midagi ma ei oska nendest mitte kumbagi. Nüüd õpetaja, ma juba olen kuuendat aastat õpetan näitekunstiraamat, kõnetehnikat ja nii edasi ja ma arvan, et ma lõpuks olen see maa nainega. Selleks, et üks selline ehitis saaks kasvada, kasvada, kasvada, ja pealegi kui inimesel on veel no seda ise teha, see tähendab ikkagi väga suurt hulka aega ja ei saa ju ehitada kuuekordset veskit niimoodi, et sul viis last on kogu aeg jalgade ümber, eks kusagil pidid need lapsed ka olema selle aja jooksul aita kas oli mõnikord selline hetk, kus sa ütlesid, et nii aita Bello, tule nüüd hoopis midagi muud vaja teha. Ei tea, ma ei mäleta seda, Vello, sina mäletad või, kas mul on. Veel meil on nagu selles suhtes parem mälu, mina kasvatasin lapsi, et kas ma olin kuidagi meelestatud, nii et ah, lõpeta ära ja minu meelest on rohkem tulnud mujalt nagu kõrvalt on tulnud see soov, et ah see maha ja. Ja oma pere küll ei ole öelnud, et peaks maha müüma või ikka pigem hoida, aga kuna ta on niivõrd suur projekt, siis kõik näevad, et sellest piskust ei olegi väga kasu ja siis pigem võib-olla loobuvad üldse tulemast aitama. Nojaa, aga kas sa oled hästi suurelt ette võtnud, ta tahtis, et säilitada nagu seda, seda lagunevat veskit niimoodi, nagu ta oli, kas see tähendas seda, et tuli selle mullavalli, mille otsas ta oli selle alt läbi kaevata korralik käik ja kaitsta ära see nii-öelda doku varisev müür? See on tegelikult tohutu töö. Ja vot, kui me mõtlen praegu, kuidas kõiki neid muid asju tehakse, siis tuuakse suured agregaadid kohale kui tehnikakool, kuid Ponoxi müriseb suriseb ja Pliks ja Plaks, eks ole, valmis, aga tema on selle kõik käsitsi teinud, noh, niimoodi käsitööna palju kihvtim teha ja, ja kui me teame, kuidas praegune üldse käsid ausse tulnud, eks ole, et vaata kuidas Lõuna-Eestisse või kuskil mujal Lääne ja mujal inimesed muudkui aga teevad ja meisterdavad, nii vahva on vaadata tegelikult see on nagu Vello nagu pisikene nagu käsitöö, eks ole. No selles mõttes, et võtame, et väga lihtsalt, ma alati imestan, kuidas üks inimene suudab tikkida, ma tea tohutus koguses asju, aga kas endale harjumus ja tema tööharjumust tan, juba tekivad omad oskused kõik, seesama nelja nagu, nagu seesama tikkimis meiste, temal. Pigem mitte käsitöömeister Vaidvat, kui sa võtad kätte ja hakkad ühte Egiptuse püramiidi ehitama üksinda vaid pigem midagi sellist. Ja see ei olegi halvas mõttes, see ongi saidi käsitsi selle praktiliselt kõik teinud. Olengi sellise mitme mitmetonnise kivi ja nüüd hakkad seda pusima lükane nügima, kuni siis pool aastat oled tüdinud ja siis ta saab lõpuks paika ja siis võtad järgmise kivi. Kuidas see sulle sobib, et ta on võtnud ette seda püramiidi üksinda? Sellest arvangi seda, et, et see on natuke liiga suur amps, et me oleme väga tihti mõelnud, et kui ta oleks pühendunud ainult nagu selle nii-öelda veski karkassi restaureerimisele ja loomulikult selle kindlustamisel seal ümber siis oleks, ma arvan, et juba see nii-öelda veski oleks nagu nagu konserveeritud tip-top ja juba saaks ülejäänud asju sinna juurde teha, ta oleks võinud pigem kõrvalt kuulata, nõuandeid küsida rohkem omal ajal ma mõtlen, praegu on küsinud rohkem õppinud küsima rohkem nõu ja uurima, tal oleks aega tegelikult lahti sellest lasta sellest üksinduse kinnisideesse tegelikult ikkagi kaasata sinna natukene kompanjone, tema seab seal hingerahu vaid tõust, sina saad hingerahu, mis sul aitab enesesse vaadata. Vello läheb veskisse ja hakkab. Kuidas sinuga minule meeldib tegeleda väga palju häälega ja mulle meeldib väga improviseerida ja seda ma ka õpin praegu veel Eesti muusikaakadeemias ja selle nimi on kaasaegne improvisatsioon ja selle ma lõpetan ka sel kevadel, et panen ette, et see on see, mis, mis mulle tohutult meeldib ja kui sulle midagi tohutult meeldib, mulle meeldib seda edastada, mulle meeldis seda õppida, mulle meeldib seda jagada, mulle meeldib sellega tegeleda ja kuna ma olen nagu lapsepõlves päris 10 aastaselt olen tahtnud, eks ole ooperilauljaks siis ma arvan, et see on nagu selle unistuse täitumine, mitte see, et ma tahaks ooperilauljaks veel saada, ei taha aga just see nišette tegeleda häälega võimalikult paljusid inimesi aidata. Ta läbi oma kogemuste, mida on nüüd juba päris palju kogunenud ja see on niivõrd tore ja ma arvan, et see pakub mulle hingerahu, sest mulle tõesti meeldib, kas on üldse vajalik, et veski valmis saaks, ses mõttes, et nii kaua, kui see on unistus, on see ees, aga lapsed on sellest igal juhul väga huvitatud. Lõpuks mingil määral valmis saaks, seda ma tean, aga minule tegelikult täitsa ükskõik, tähtis on protsess ja mina olen nii harjunud juba selle olemisega seal sellest lagedust maast kuni selleni, et puud on isehakanud kasvama, välja arvatud need, mis on Vello istutatud, ma olen nii harjunud sellega ja loomulikult sa võiksid seda muuta, et noh, et miks sa pead, oleme harjunud sellega, millega sa oled harjunud, aga samas, mina arvan, et kui sul on niimoodi hea, kui sind ei häiri miski ja kui keegi tuleb, ütleb ja sul ei olegi see veel valmis, aga mina suudan selle ütluse peale rahulikult mõelda. Mis vahet seal on, et minus endas on see rahu olemas, minul on sellepärast ikkagi hea olla, mul ei ole tunnet, et appi, appi. Ta ütles niimoodi, mis nüüd saab? Varem oli, aga praegu mul on täitsa suva, mis teised ütlevad nii nagu on, nii on minul on hea olla. Et mul tuleb meelde, et tegelikult mõned aastad tagasi ma kuulutasin iseenesel, et riski ongi valmis ja ma nüüd lihtsalt täiendada. Ma tahtsingi küsida, millal ta üldse valmis on, et see on nagu Tallinna linn. Ja ega ei saagi valmis, ta ei saagi selles mõttes kunagi valmis, et võtta ükskõik milline Eestimaa talu või mõni maakoht või vana mõisa, kui ühest kohast saab valmis, teisest kohast juba laguneb ja sa pead kogu aeg kõpitsema. Küll see on tore, kui on kusagil kogu aeg võimalus kõpitseda. Aitäh teile, Vello ja aidaa, mõnusat maaharimise elu jätku ja siis, et see veski saaks kasvada ja areneda. Aitäh, aitäh. Oma elust koos veskiga rääkisid Vello ja Aita Vaher. Saate toimetas Tiina Vilu, helirežissöör oli Maristomba. Kõike head ja kuulmiseni. Järgmisel laupäeval.