No nii, selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe pildi, tulge. Koguperefilm, mida kuulata? Teine kuulamisega? Laborandi less palun kogunev kus ema oma väga selge tähelepanu köik nardoderne SUP modell ei mõjuta. Jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, perepildi sõbrad, mina olen Tiina Vilu. Täna oleme külas meie saadete vanal tuttaval Marja Kaupo perel kelle kasvamist ja käekäiku juba mitmeid aastaid jäädvustame. Perepilt ajas Marja Kaupo ka esmakordselt juttu siis, kui nad ootasid esimest last. Oodati teist last ja oldi emaga kodus. Nüüd on lapsed juba lasteaias Mirtel, kuueaastane ja Serneljane mari ammuilma tagasi tööl. Millised arengud ja muutumised aastaga on toimunud, käis kuulamas Andres Noormets, aga kõigepealt üks helilõik möödunudaastasest jutuajamisest. Kuidas mari on see aasta? Ma arvan, et võib-olla senise ajaga võrreldes kõige suurema muutuse Asta sest nüüd ma enam ei olnud lastega kodus, said nüüd ma läksin tagasi tööle ja mõlemad lapsed siis täiskohaga lasteaeda tööle. Meil mingit kriisi sellega ei olnudki, pigem vastupidi, et see tegelikult oli suur kergendus mulle. Lastega kodus olemine oli väga raske aeg soniga täiskohaga töö 24 tundi ööpäevas. Aga nüüd see kõik see palgatööl käimise aeg, see on ju minu aeg seal ma saan olla päris ise ja sellest ma tunnen ka siiski, et et sellest tööl käimise tööst jääb käegakatsutavam jälg või see tulemus tuleb rohkem kohe. Aga oma laste eest hoolitsemine, koristamine, söögitegemine, see jäta mingit jälge. Sest ma võin uskuda südames, et see, mis ma panustan oma lastesse esimesel kolmel eluaastal see paneb aluspinna nende tulevikule, aga et ma reaalselt ju sealt midagi tagasi ei saa või lapsena kodutoimingud on täiesti mõttetu tegemine, tegemine, tegemine ja ikka segamini või ikka on jälle vaja uuesti teha. Ja minule minu natuurile sobi küll mitte mingil juhul. See neli pool aastat, mis ma olen kodus, on minu elus võib-olla olnud raskeid teisme ja järel teisel kohal kui selline kõige keerulisem aeg. Ja ma lõpetasin ikka väga suures kriisis. Aga nüüd ma olen sellest õnnelikult väljunud veel tugevama ja targemana. Ja see aasta on, et ma tunnen, et ma sain oma eluga. Nii rääkis mari eelmisel aastal aga nüüd siis seekordse külaskäigu juurde. On kevadine aeg, sellel aastal on kevad kuidagi päris vara tulnud, tavaliselt on märtsi alguses veel suur lumi kaasa ka sellel aastal tundub, et kohe hakkavad linnud juba laulma ja, ja ma olen näinud juba lilli kasvamas, isegi meil kodus on aknalaua peal juba oma aiast korjatud lumikelluke. Tähendab, on siis kevade alguse aeg ja kevade alguses on mul alati selline tunne. Kevad kordub ja mingisugused asjad adki korduma, siis ma saan aru, et mul on käimata Kaupo ja mari juures ja uurimata, kuidas nemad elavad ja kuhu nemad oma eluga jõudnud on. Hakkasin omaette autos kokku lugema, mitmendat korda ma nende juures mikrofoniga käinud olen ja tuleb välja, et see on seitsmes kord, et seitsmel aastal oleme kokku saanud ja siis rääkinud, kuidas me tunneme, kuhu nad liikunud on ja mis parasjagu meelel ja keelel on. Nonii, vaatan siis ringi, mis ma näen. Kodu on neil suht samasugune, aga need lapsed, kes kodus on, need on kasvanud küll niipalju, et Asserit Ma poleks äragi tundnud. Ja Mirtel on ka juba noh, niisugune noor preili, selle pisikese tüdruku, kui asemel, kes siin mõne aasta eest oli, ma küsin siis Kaupo käest kuste oma eluga, siis olete vaata, kui suur pott meil on, supipott on palju suuremaks läinud, ütlesid, et korteri sedasama moodi siis me oleme planeerinud, et me peame hakkama tegema remonti, Mirteri tuba tuleb ümber tõsta ja valmistuda selleks, et ta läheb ühel päeval kooli kuue aastane siis siin meie enda korteris Asseri toas on vaja teha remonti, sest ta on seal tapeedi ära värvinud ja seal tuleb katta uue värviga, et ta saaks siis teha uued maalingud seina peale. Nüüd on nagu jõudnud sinna, et hästi palju läheb kõike poodi, siis tuleb kaks pakki piima osta, siis on alati külmutuskapist kohe võtta, kipub otsa saama ka tihti ja mina ei tea, kes seda suppi siis nii palju sööb, kas siis meie mariga on hakanud rohkem sööma? Nii suur, või on need lapsed siin ja siis väga tihti, viimasel ajal tunnen ennast nagu huumer. Simpson, kus on see tarkpea Kelly, väike tüdruk, kes ütleb, et tissi päris nii ja nii ei käituta, siin paar päeva tagasi oli nende kahe väiksemaga kodus, siin olin nii-öelda kodukontoris ja siis nad tulevad asse. Remerter ütlevad, et isi hakkame kohe mängima, muidu teeme su elu põrguks, ütlesin, kaduge siit minema. Kõrva teha viie meetri pärast tagasi, aga emme ütles, et sa pead meiega mängima. Emen ju reisil, et kust te nüüd saite nüüd teada, aga me helistasime talle täiesti uued asjad, millega peab arvestama. Ei oska nad eelmine aasta telefoniga helistada, Mirteliga telefoninumbrit peas. Asser oskab sehkendada igavesest tehnika asju lahti vidinaid. Et iga päevaga läheb aina huvitavamaks, aga vot siis su elu põrguks teevad. See tähendab seda, et meil on ikka mingi plaan olemas ja, ja tead, kui hästi nad panevad ikka sõnu ritta, kus nad seda kõik õppinud on. Väga hästi räägivad, et ei ole võimalik nagu vastu vaielda, püüad oma suure inimese mõistust kasutada ja nad näevad sind juba läbi, panevad proovile niimoodi heas mõttes ja ma enam ei saa lihtsalt öelda, et noh, see ei ole päris nii, nad ikkagi ütlevad, et eneseteadlikud ja suur maailm on tekkinud. Räägime mõnikord keerulistest asjadest, nad käituvad natuke nii nagu meie. Kui issi emmet müüsitab, siis nemad tahavad ka musitada emmet nagu meie peegel, aga kui nad sind mängima kutsuvad, siis mis teie mängud on? Jah, see on Pustad, paneme, ehitame linna viimasel ajal nad mängivad ise väga hästi, selles mõttes kihvt on sellega, et nüüd paneme televiisori kinni, lähete mängima, vastu vaidlemata, lähevad mängima, aga kui ema kodus ei ole, siis nad ei taha eriti palju mängida. Tahavad mind kogu aeg sinna mängu sisse. Aga kui ema on kodus, siis nagu tundub mulle, et saad ikka ise nagu mängimisega hakkama või mängib ema nendega kogu aega, saavad aru, et emal on kindlasti isa kõrvale vaja, et see on nagu normaalne, kui sa üksinda oled, mida sul ikka teha on? Üks mõte aasta jooksul on olnud, et see Ukraina sõda, et olime reisile ilma lasteta ja siis Ukraina probleemid järjest suurenesid ja tegelikult tundsin nagu elus esimest korda, mida võisid tunda need inimesed sõdade ajal ikka, kus oled lastest ära lõigatud ja nad on kaugel ja sa mõtled, et kuidas nende juurde saaksid. Me olime Prantsusmaal lihtsalt niisama reisile, siis tundsin nagu läbi selle, et noh, eks mõte oli mingil hetkel, kus eskaleerus järjest rohkem ja rohkem seal Ukrainas need probleemid, mida elavad need inimesed ülesõdade ajal, kui, kui sul on lapsed ära võetud, kui pered on katki läinud, see aasta mulle niimoodi meelde jäänud, mis nüüd viimane kord sinuga lahku lõhusel on olnud, et see on üks igavesti selles mõttes raske olnud nagu selliseid läbielamisi tunda, et sõjad ei ole head asjad, aga ma olen seda tundnud oma nahal nüüd, et aga see, mida mina tundsin, eks ole, et turvalises Pariisi linnas ja mõtled, et näed, mis võib juhtuda, see võib tunduda natukene nagu, võib-olla üle paisutatud, mis ma siin räägin, aga tundsin nagu, et mis siis, mis on see tunne, kui sealt võetakse lapsed, et sa ei saa koju minna ja kui sa jõuad koju, siis seal laps ei ole, nad on kuskile teise kohta põgenenud. Jah. Aga see on kummaline ja tõeline, et tõepoolest see aasta on toonud mingisuguse kummalise või teistsuguse tausta meie, meie tavalisele elule, noh seda ei olegi väga lähedal, aga samas tan kuidagi väga lähedal, sellepärast et me tajume seda ruumi kuidagi teravamalt, kui ta näiteks oleks, noh, ütleme Türgis, mis ei ole sealt nii väga kaugel, aga see jääb meile justkui kaugeks, aga see Ukraina on kuidagi väga lähedal, mul on tunne, et me tunneme tõepoolest tihti seda, mida need inimesed seal võivad tunda ja rääkides ükskõik kellega tänasel päeval see teema tuleb üpris ruttu sisse. Kui palju te olete lastele pidanud neid asju rääkima või paljude omavahel räägiti neid asju omavahel, me oleme arutanud. Me oleme arutanud ka seda, et mis siis saab, kui sõda tuleb Eestisse, milline tegevusplaan on, päris plaani ei ole, aga, aga me oleme natukene seda mõelnud. See lihtsalt on niimoodi, et ma arvan, et paljud pered mõtlevad selle üle, mida me oleme analüüsinud, oleme analüüsinud seda, et kuidas teises maailmasõjas, millised pered nagu said paremini hakkama, milline käitumismall siis nendel oli ja kes siis paremini ellu jäid, seal on ju mitu võimalust. Põgenesid minema, teised lihtsalt läksid lahku ja mees läks sõtta ja ema lastega pidi kuidagi pääsema. Kolmas oli veel, eks, et pärast pandi kinni ja lahutati pered ja kui mõelda, siis meie enda sugulased, kõik vanaisad on ju tegelikult selle sõja läbi elanud ja neid hirmsaid olukordi ise läbi elanud. Me nagu elame nagu täpselt sama asja nagu vaikselt läbi, võib-olla alateadvuses. Seda ma just tahtsin öelda, et kas see tõepoolest on võimalik, et kõik see alateadvuses on kuidagi nii värskelt alles, sest te olete ju sündinud ja mina samuti jube kaugel ikkagi sellest eelmise sõja ajast, aga me kanname ikkagi alateadvuses nii teravalt neid asju kaasas. No ja mina küll ei ütleks, et ma olen sellest teise maailmasõja ajast küüditamisest kaugel, sellepärast et minu vanavanematest Rõõm olid siis kas kaks tükki olid küüditatud, minu isa Siberis sündinud ja teine vanaisa oli vangilaagrisse saadetud, nii et neljast ainult üks siis pääses ja ilmselt üks mõjutegur oli ka see, et ta oli minul teistest vanavanematest noorem, ta oli veel lapse ja teised olid juba noored täiskasvanud, et see võis nagu ka nagu tingida seda, et kuidas temal natukene läks teistmoodi ja kuidas ta oli alles tähtsusetu kuju või noh, selles suhtes. Ja me tõesti oleme, me oleme täitsa metoodiliselt analüüsinud, Meil on isegi selline sõpruskond, kus on esindatud niuksed, kaitseliidu ja kuidagi sõjaväega seotud inimesed ja nende teadmised sellest, kui kiiresti tänapäeval igasuguseid rünnakut või agressiooni toimuvad, on teised kui meil naisetel tsiviilisikutel ja siis päris tore niimoodi mehed alati seltskonnas ja siis kui naised räägivad oma lastest ja sünnitustest, siis mehed, et mida teha, kui Venemaa ründab iga pitsi viinaga, läheb see ikka järjest julgemaks. Aga jumala eest, ma arvan küll, et, et need asjad ei lähe niimoodi. Ma olen kuulnud seda ja ma arvan, et sellel on tõsi taga, et kui kriitiline mass tähendab, et veidi üle poole inimestest hakkab uskuma, et taolised arengud on võimalikud, siis need leiavadki aset, sellepärast ma püüan kogu aeg olla see üks inimene peale seda viitkümmet protsenti, kes sellesse ei usu, et, et see asi ei saaks võimalikuks, sest tundub, et kaalukausid on väga kuidagi niimoodi noh, serva peal, et see ei ole sugugi nii väga-väga kindel ühtepidine, see asi nii meie meeltes kui ilmselt ka selles poliitilises situatsioonis. Mina lell sellepärast et mulle väiksed lapsed tunda, seda tunnet on selle teema juures, et mõtlen läbi oma oma laste, seda, kuidas neile paremini, et olukorda tekitada. Loomulikult me ju keegi ei ole hüsteeriasse, seda ei seda tule ise usume ka mina loodan, et ei tule jah, samas öeldakse niimoodi, et kui tegevuskava puudub, siis tulevad välja usk ja lootus, ma arvan, et tegevuskavaga ikkagi olemas, vähemalt kuskil on see olemas, sellepärast meil on need inimesed, kes sellega tegeleda, selle eest palka saavad. Mul on aianimega igaüks neid terve varandus, vajadusel lähevad kõik tulevad. Baasiga. Vahetame siis pisut teemat. Kuulsin mari, et sina oled töökohta vahetanud. Mis, no ega ma nüüd päriselt seda haridussfääri pole hüljanud, aga õpetajana ma enam ei tööta, et ma olen nüüd õppejuht ja see on täitsa tore vaheldus pärast lastega kodus olemist, mul oli suur kriis ja, ja nüüd see töökohavahetus on väga palju mulle isiklikult juurde andnud võimaluse ennast proovile panna, teha midagi uut, mis mind inspireerib ja kummaline jälle sellega seoses kohe minu arust tendentsid meie ühiskonnas, kuidas suhtutakse, kui noorel naisterahval midagi niimoodi karjääris muutub, kui tal samal ajal on väiksed lapsed, siis on alati see, kuidas sa nüüd jõuad laste kõrvalt, noh, kohe tuleb niukene hirm, et mitte voogu äge, kõik ei ütle niimoodi tuhku äge Tubi on ju, oled õnnelik siukseid, küsimusi tuleb ka, aga siis ikka, kuidas sa nüüd laste eestivad hoolitseda, et ikka on nii, ühiskonnas on see sees, et lapsed on ainult ma iseasi, et noh, mitte keegi ei küsi, ma arvan, popult pole küsinud, et sa said uue mingi töökoha või said osakonna juhatajaks, kuidas sa jõuad, sul on ju väiksed lapsed, ma, ma arvan, et maha jääks ikka täitsa tummaks, kui keegi kuuleks, et keegi niimoodi kaugelt küsib. Aga mina olen seda küsimust väga palju saanud kuulda, mis sa siis vastad? Hakkan vabanema. Sidki tundvat OK õpetaja tegevusest, ma saan aru, aga millega õppejuht tegeleb, kas ta siis juhib õpetaja? Tõed või õppejuht tegeleb täpselt sellega, millega tegelesid vanasti õppealajuhatajad, aga kuna õppealajuhataja sõnas on kaheksa silpi ja seda on hästi raske välja öelda, siis ma lihtsalt palusin selle ametinimetuse õppejuhiks muutes on lühem ja kuidagi suupärasem. See tähendab seda, et sa organiseerid, õpetamist saan ma õigesti aru ja kas see oleks huvitav kuulata selle saate kuulajatel? Mind huvitab, ma ikka loodan seda, et ma esindan niisugust keskmist kõrva ja see, mis mulle siia kõrval huvitav, ma arvan, et äkki ka teistel keskmistel kõrval, Teil on huvitav kuulda, sellepärast et ega mina olen jäänud sellest võib-olla haridusasjas kuidagi kaugemale. Haridusprobleemid on mulle huvitavad, aga päris tihti sinna sisse ei näe, ma näen võib-olla ühe kandi pealt rohkem. Huvihariduse poole pealt on mul võib-olla asjad selgemad, kuidagi tuleb mulle tuttavam ette ja puutun sellega kokku, aga mis päris koolis toimub, ega ma sellest nii väga ei teagi. Ja tänapäeval on ju niimoodi läinud see asi, et on see väga tore keskkond, stuudium, mille kaudu ma justkui kõike näen, mis seal koolis toimub, näen, kuidas hinded tekivad ja nii edasi, aga samas on see justkui mingisuguse masinaga suhtlemine ja mis nende hinnete taga on, missugused on need inimeste näod või mõtteid, seda ma enam ei tea. Varemalt oli kuidagi rohkem seda kokkusaamist, ma ei tea õpetamisel õpetajat. Hästi, kuna sind huvitab, siis ma räägin, aga ma ütlen siia selle stuudio meie seal e-kooli kohta, et selle kohta on ka ilmunud raamat, ma võin praegu natuke eksida, aga põhimõtteliselt pealkirjaga virtuaalvangla. Et siis see on üks niisugune kriitika, et lapsevanem peab juba varem lapse hinnet kui laps ise näiteks õpetaja paneb selle üles, laps ei pruugi olla jõudnud veel arvuti taha, et vaadata, aga vanem töö juures on selle lahti võtnud ja et selline, eks ole, kõikidel asjadel ikka plusse ja miinuseid, aga õppejuhid see on jah, õppetöö koordineerimine ja juhtimine, koolis planeerimine, tundide jaotamine, tunniplaani tegemine, mingi dokumentatsiooni väljatöötamine, sest palju on riikliku, aga ka palju, mida peab kool siis sealt ise tegema. No vot seda ma just tahtsingi küsida, et palju selles asjas on ette antud ja palju sul on endal niisugust loomingulist vabadust. Loominguline vabadus ja see tohutu bürokraatia, mis on hariduses need vist noh, ma ei tea, kus see piir jookseb, praegu ma esimest aastat õpetaja töös on küll palju bürokraatiat, tegelikult räägitakse, et ikka tähtis on, et õpetaja endale selle eesmärgiga täpselt paika paneks, et siis ta töötab paremini, aga järjest rohkem ma näen, et et on selliseid talente, kes näevad väga täpselt, kuidas peab last õpetama, kuhu peab liikuma, et see inimesi ja aju on keerulisem arvuti kui see mingisugune keel, millega me saame selle kirja panna. Varimajandus seal kohati nii liigne ja võtab ära väärtusliku aja, mida võiks hoopis kasutada suhtlemiseks ja selleks tegelikuks asjaks ja sellest on kahju. Selles on absoluutselt, ma olen nõus, sest tundub, et ikkagi väga sarnased asjad on meditsiin ja haridus, öeldakse, et kui sa lähed arsti juurde ja arst sulle kätt külge ei pane, siis kuidas ta teab, kuidas sinuga on, noh, ta peabki hästi palju täitma, seal seal on natukene aega tema juures rohkem täidab oma formulari, et see kõik see E-asjad korras oleksid ja tundub, kohati on koolist niimoodi, et ikkagi väga oluline on, mingisuguse, ma ei tea, testid oleks tehtud ja, ja muud asjad oleks tehtud ja see kõik on kuidagi universaalne ja millised need lapsed tegelikult on, noh, mida, mida kaugemal nad oma õppimisega, seda rohkem on nad mingisugused haridusühikud, millest saadakse koht pingerivisse. Jah, aga nüüd jälle käisin Soomes kolleegidega kogemusi vahetamas ja siis Soome poolne seal linnavalitsuse hariduse koordinaator ütles, et noh pärast neid viimaseid PISA tulemusi ikka soomlased mures, et neil ei ole ka asja teadjad, nüüd hakkab kõik kolinal allamäge minema. Mina küsisin, kuidas siis nii, et te olete aastaid olnud maailma tipus ja et see kõik läks halvaks, pärast seda lõpetati hinnete panek. Ma ei tea, noh, see võib olla ühe inimese arvamus, aga minule jäi mulje mingise vana rangus tamp, et kuskilt kividi võib-olla mingi uba isegi sees. Kuskil peaks olema ikkagi seal ka see tasakaalupunkt, et oleks olemas, ütleme seal rangus ja nõudlikkus ja samas niisugune vabadus ja loomingulisus. Ja ja meisterõpetaja suure algustähega on see inimene, kes selle tasakaalu leiab. Sina kaupu kõrvalt näed neid, neid hariduse asju, kui palju need koju seal tulevad, on Eesti hariduse spetsialist, nüüd mul on oma töös ka, et kuna siin maakonna arengutega tegelen, siis väga hea on teada ja ma tean nüüd, mis kooli sees päriselt toimub ja miks koolides mingid asjad just niimoodi toiminud nad praegu toimuvad, et jah, see elektrooniline suhtlus, see on tegelikult hakanud praegu hästi palju juhtima. Praktilise jutu juures kuulasin ja mõtlesin, et lapsed ei oskagi arvutit kasutada. Ma olen IT taustaga ja ma põhimõtteliselt vist nagu meelega ei ole neile kunagi lasknud mingeid arvutimängu mängida. Youtube'ist vaatame küll multikaid, aga afonis kolm mängu, mida nad siis mängivad, seda ka siis, kui me näiteks läheme arsti juurde, ootame järjekorras või on mingi niisugune noh, vaja natukene motiveerida ja nad annavad selle telefoni mulle pikema jututa tagasi ka, kui ma ütlen, et nüüd aitab, äkki ma nagu on alateadlikult ise käitungi niimoodi, et nad ei peaks seda elektroonikat nii palju näppima. See on sellest, et kaup on ise läbi teinud täieliku arvutisõltlase, tema sattus ülikooli siis, kui Eestisse esimesed arvutid tulid, sellised noh, tänapäeva mõistes arvuteid ja tal oli juurde pääsen mingisse laborisse, kus nad said käia ja nad olid ööd kui päevad ja unustasid süüa, magada ja nii edasi, et ta teab, mis võib juhtuda, sellepärast hoiabki nii lapsi eemal ja räägib hirmulugusid sellest ajast. Ega need mängud, mis täna on, et nad ei arenda praegult küll. No mis seal kuueaastasele Se Aipäädis mäng arendab, ma ei tea, mina arvan, et arendab teda rohkem kääridega lõikamine ja joonistamine, mis iganes muu asi, eks ole. Meenus lõbus lugu, hästi palju õpetajana olen kuulnud esimesse klassi tulevatest lastest. Pildikesed, sellised naljad levivad ju ka ka internetis, et et laps vaatab läbi akna linduis, üritab näppudega klaasi peal teda suuremaks tõmmata või siis et lapsed mingites vihikutes teevad. Täitsa noh aru saada, et nad on õppinud ainsa sõrmega tõmbama, et neil on mingi teine loogika, meil juhtus Asseriga, vastupidi, meil oli vahepeal paar päeva kodus, oli Aipet, kus oli selline värviraamatu põhimõttel niisugune mäng, et pilt oli ees piiridega ja siis vasakul pool olid värvi ruudukesed, kus võtsid näpukokku, siis panid sellele piirkonnale ja see muutis värvi ja Assar hakkas panema ja iga kord, kui ta sinna värviraamatusse ära pannud, sele kontrollis, oma näpu alustati, ega värviseks siis võttis teise pani jälle täiesti instinktiivselt, sest tema loogika oli ikkagi see, et värviseks saab minna siis, kui näpp on värvine ja ta kordas seda neli, viis, kuus korda ta veel ei õppinudki ära, et nii on. Ta ei rahunenud maha, et temal oli veel see päris nagu tunnetus ja taju sees. No vot need on, kui need kaks maailma segamini lähevad omavahel ma tahaks veel küsida selle arvuti selle sõltlase koha pealt, et kui tuleb välja, et sul on see sõltlus olemas olnud, kas oskad öelda, miks see tekib ja kuidas sellest vabaks, kas see on üldse ohtlik asi või, või kui on, siis mis on temas ohtliku hästi palju küsimusi ühe korra sellistena inimtüübist ka, et oleneb, see on ühel hetkel lihtsalt läheb üle, teisele läheb ikka edasi, mõni purjutab elu lõpuni ja on kogu aeg alati, kui tal see probleem tuleb, ta ei saagi sest väljatsüklist välja, aga Ma arvan, et see meie sõltuvus võis olla ka natuke teistmoodi, sest Eestis sa lööd, arvutid alles tulnud iga mäng, mida me mängisime selle mängu installeerimiseks, pidi teadlane olema. See installeerimine ei käinud niimoodi nagu täna, et täpi alla juba mängib, mängisime mingeid meeskonnamänge, täiesti mõttetuid, aga minul lihtsalt lõppes ühel hetkel otsese, see ei olnud enam huvitav. Ma arvan, et lapsevanemad peaksid ka laskma, nagu ma lastel võib-olla ühel hetkel ikkagi noh, pangu põhja põhja käia selle asjaga muidugi, mis on halb selle juures, et see koolis käimine ja siis see nagu või muud tööd jäävad tegemata ülikoolis, millega müstilise mestervega pooleli poistega seal öö läbi panime, jah, aga siis hakkasime programmeerima, meil tuli palju huvitavaid asju seal juurde, õppejõud jagasid ära, et need arvutid jagavad, lükkasid meile huvitavaid asju, et ongi, et siis tuleb võib-olla istuda mingil hetkel selle lapse kõrvale leida talle nüüd seal rakendus sellesama arvuti juures, kuidas huvitav on tegelikult väga raske kodus teha, sellepärast et enamus vanemaid on ju arvutiasjanduses sammukese taga nendest lastest. Jah, no ka noortekeskused ja huvikoolid ju juba tänapäeval ju pakuvad igasuguseid meediaringe ja muid selliseid asju. Ja mina tean, näiteks üks tubli poliitik, lasime pojal filmi teha endast, tegi talle väljakutse või siis ma tean üht inimest, kes ka poiss on küllaltki kõva arvuti, hakkaja, aga ta oli juubel, ta lasi teha just kokku, lõigata endale ühe filmide ja piltide gaasi, siis nädal aega helistas seal natuke, andsin nõu ja tuli välja küll, et noh, teda õigesti suunata ja ma arvan, et pisiasja tohutuselt kuidas saab, siis ta enam ei tegele sellega, kindel lihtsalt jah, seal on ainult üks asi, halb, et need lapsed kipuvad koolis järganud. Muidu las vahib, mingil hetkel võiks ikka lasta tal seal ikka täiesti põrgu, las mängib, aga see peab ise vaatama, Lapsevanem kõrvades vetena ikka sööks ja vahepeal räägiks ka ja seal on väga paljudel pole üldse probleeme ja sellepärast ma lihtsalt oma lastele mõtlen, et peaks kuueaastaselt seal seda läbi elama, sest ta kasvab natuke niikuinii, kunagi seisneb ta endasse meenute, isegi arvutid kunagi nägid, muide jah, mis vahet täna ja eilse peal meil oli kõva sõna, kui sa said müüritaolise tegevuse, kus oli, sõid teksti panna, kursiivis oli jõle kõva sõna. Puldiga sai kirjutada või tähe suureks tehas ei käinud ja nii nagu siin praegu oli ka väljakutse. Need ajad on teistmoodi, aga mängisime jubedalt ja kui internet tuli surfamisega lihtsalt lihtsalt surfasime. Sinten, noh, et nii sügav tundus see asi, mul on olnud päevi arvuti taga lihtsalt internetis, et tänan, mängivad põhiliselt on need taabide mängud, suured arvutid, ka, tavalised desktop, arvutid. Täpsemalt. Kuna arvutisse ei lase, siis raamatud on meil ikka aukohal ja sellel aastal ongi toimunud üks väga tore areng. Mirtel on lugemise selgeks saanud, mina pean siinkohal küll oma käed sellest aust puhtaks pühkima, kust ta selle selgeks sai, kesta? Kõige rohkem on õpetanud, aga igal juhul oleme me juba sellises seisus, et kui ta saab uue raamatu ja mina pole jõudnud talle ette lugeda kõiki lugusid seal siis ta veerib ise siis kuskil üks kaks lauset, siis ta tõesti enam rohkem ei jõua. Onul niuke hetk, kus ta puhkas. Loe juba mulle ette, sa näed ju jõua. Siis, kui siin paar päeva tagasi raamatut ette lugesin, siis Mirteliga peas ja siis ma mõtlesin, et ma hakkan nagu jutu huvitavamaks, sest ta ütles, et Loe seda, mis seal kirjas. Loomingulisus. Mirtel, küsin Mirteri käest, kust sa õppisid lugemise ära? Ma ise õppisin, ehk tegelikult ma ei õpi käkoskel ehk ma isegi mingi natukene väiksema naa, ma oskasin juba elu käed aga siis ma oskasin ainult trüki Tähkimite kiiriaada. Ja nüüd ma oskan lausa suuri kirjatähti kirjutada ja oskaks Kiilija tähtedega enda nime ja Assari nime kirjutada, aga, ja väiksed kirjatähte oskama ainult natukene lugeda. Aga kuidas sa neid siis selgeks õppisid, sa ikka ei ole ju ometi niimoodi, et lihtsalt hommikul ärkad ja avastad, et oi, nüüd ma oskan lugeda. Ma neid õppisin, aga kiletähti õppisin ma arvutis, siis sa täielde tähtedega kirjutad. Mis on kõige huvitavamad raamatud või lood, mida sa oled lugenud? Minu meelest on kõik säsk mõne meelgi põsed köik raamatud. Tegelikult mul on mingi kaks tüdrukujutte ja ühes ma saangi seal lugeda, et ma olen sealt ise natukene eest lugenud ja siis välja ühe lehekülje pealkiri vihmane päev. Et sealt ma siis haiguselehe lugesin lõpuni. Aga kas need raamatud, mida isa ema sulle ette loevad, kas nemad valivad või ütled sina, et loeme tänast seda ja mulle meeldib see. Muidu on meil nii, et meie saame valida, keda ei kõike, emme ja issi ei valigi, meie valime, loe seda või mõningad mitamised, kõik randulite, siis nad loevad. Ja meil oli üks niisugune raudrand, kus teid seal päris pikki Aime pidi muidu päevaga, mina kuulsin seda lõpuni. Yks tüdruk ning ytles emale tulid poiss tuppa, et tema sõber oled üldiseid tallegi vole isaga ta isa oli mingis luhta läinud, jääb kõiki hädasi, ajad reisile aidanud, aga tüdruk läks sama teed pidi ja kui sa neid näed, kõigi jutustasid talle, kuidas teda aidati, võid nagu neid, et tegelikult oli neid palju rohkem mingi valgetes kleitides, naised rääkisid kaadal ja seal valge, nende tüdrukute kuninganna jäi ainult sellele tüdrukule meelde. Aga missugused lood sulle rohkem meeldivad, kas sulle meeldivad muinasjutud või niisugused lood, mis räägivad nagu ütleme tüdrukutest ja poistest, kes siin noh, ma ei tea, siinsamas meie juures kuskil elavad. Enam-vähem mõlemad, aga muid joon muinasjuttu täna metsast ja need tavasid jutud on ka siuksed, lahedad, et seal saab ka võtta tegelasi, sest mul on olnud ka natuke telekast asja, et ma nagu mõtlen, et ma olen aie käes ja siis mulle tundub, nagu oleks see multiviin kõik ja siis ma magades mõtlen iga kord, kui üks uus selles multikas tuleb, ma kohe hakkan selles mõtlema, ma jäta midagi vahele, ykskord, mul juhtus mingi õnnetus, mis oli minu meelest väga suur õnnetus, üks ütle oma tädil need kõik lehvetteda ja siis lõpuks see huvitav jäigi igavaks, aga tänava nägeneeneksud multikat selles samas luike käsi vestlen, ma mõtlen ja nyyd sain näetegi tähesest üks multikas veel mingi x äide võis, kartis. Kas sa näed tihti unenägusid? Aga sa ütlesid, vaata, kui sa unes näed, siis sa kohe hakkad nagu tegutsema. Niisugune tunne oli, et, et sa oskad uneneoska tegutseda. Ma nagu, kui ma mõtlen, kihm olengi nagu multifilmis, et see ongi nagu suur unenägu, aga ma panin kella kinni ja mõtled, need läksid mingisse mets aia, siis kogu aeg, kui mingi tooks või asi tuli sahises võingi kohese pois hakkas kartma ja lõpus ta siis tunnistas ylesse, kardab konni, et mida see konn, ihkad ja sapakas, seal olid konnad hoopis teistsuguseid mindi kõigelt päri arma, siis ta lasi suus mingid vedelikud ja siisid yks Aided, Kirke sai ta õde, hakkas naerma Mingegi ja siis ta võttis konna kätte ja hakkas teda taga ajama, aga mina muide ainult seda osa teist maanteed paned raamatust ühe rohelise kleidiga pika patsiga tüdruku, et kes oli seal lähedal ja siis poiss tunnistas enda mingist v asjas, mis neil on päriselt seal muidugi nii ja siis ta ütles, et kas seal toimub mingi tiigi v parkiks? Minul on olnud lapsepõlvest peale üsna raske magama jääda ja mitte, et see oleks ning piinanud, aga ma mäletan, et ma alati õhtuti olin voodis ja jäänud nii magama kohe pikali ja On ja ühel hetkel ma sain aru, et Mirtel ka juhina väga kiiresti ja see nagu piinab teda ja mul sellest, kuidas mu vanaema emapoolne vanaema rääkis alati meile, kui me õega olime tema juures ööbimas, et tema on eluaeg armastanud unistada. Et ta tema elas sõja ajal ja sõjajärgsel vaesel ajal ja polnud midagi saada. Aga et enne und, siis ta alati mõtles neid asju, mida ta tegelikult teadis, et ta kunagi ei saa. Lihtsalt unistas nendest, et tal on mingid ilusad kleidid või et ta on keegi, et ta saab kuhugi minna, et teda kutsutakse mingile peole, kuhugi või reisile, ta unistas maadest, kuhu võiks sõita. Ja ma arvan, et unistas seda läbi elu ja On, et mina olen ka läbi elu unistanud ja ma mõtlesin, et on vähim, mis oma unetule tütrele õpetada on, õpetada teda õhtuti unistama millestki, et tal paremini uni tuleks, et ta ei läheks sellest närvi, et ta magama ei jää. Ja see, mida ta just rääkis, need multifilmide ja raamatute tegelased, need on tema unistused, ta lihtsalt seda sõna veel ei ütle. Aga kas see kõlas väga hästi, ma unes mõtlesin, see ongi unes mõtlemine ongi unistamine, kas on mul õigus? Jah, aga ma olen ka nina juures ehk vanaema, keda meie nainakse hüüame tema juures kannang, palju multikaid ja tead, ma võtan ka näiteks Ekresia kiirukelk poni vastas maailmas, et näiteks tüdruk olid nagu inimponid. Kõikide tüdrukute vanemad nüüd niimoodi tundsid ära, millest käib jutt. Hommikul, kui päike tõuseb, udu lõhk na med saadaga äratab sind une. Kel oma pikka asun aga. Tume kuldsed kuusetukad Kivival hiilgeunetara üle selle ülesel tõuseb hele päevakera. Hommikul, kui päike tõuseb, udu lõhnamets saadaga, äratab sind une. Kel oma pika pasunaga. Tume kuldsed kuuse edukad Kivival ilge unetara üle selle üle selle tõuseb hele päevakera. Aga kui sa loed ise raamatuid või sulle ette loetakse kassa näed nagu seda piltidena ka või kas sul jooksevad silme ees pildid ka siis? Nagu kujutan ette, kuigi see jutt ei ole nii, aga mina kujutan ise ette seda teistmoodi loetult. Mõni pilt on naljakas, jäid liiga suur, ema oli isegi päris pildil ja mingi väike poissi hüppaja Ta ei järgi, kuigi ta oli väiksem ja ei kõndinud yltse maa peal. Ja mulle tegi imet see EK hoiuraamat ja kivi, et buss tuli nende majad juurde, aga kes sinna sisse läheb, kui nemad seal teed lähevad, et see pilt ei naljakas ja ma mõtlesin, et üks mõõgaga poiss oli seal, eks, ja üks tydruk keik mull jooksis silme ees nagu ta oli pikalt trapetsipealne kose teine poiss, kes ja pidime koju minema maid, ta kukub, muidu Triobeti peatalya. Esimene tundus nagu ta juuksed olid nii pikad, et jäid patu Hudki vahele kinni. Vägevad pildid. Õpetan sulle niisuguse mängu, võib-olla saad seda teinekord katsetada. Vaata, kui sa vaatad telekast multikat, siin võib niimoodi katsetada, et keerad hääle maha ja vaatad ainult pilte ja siis pärast püüad ise mõelda, mida nad rääkisid. Mõtled ise välja, et mis see kõik võis seal olla, et isegi kui sa õpid kirjutama, see on jõle hea. Kirjutad nagu selle selle üles vaatad, vaatad telekast neid pilte, mis seal on, aga ei kuule, mida nad täpselt räägivad ja mõtled sinna oma loo peale. Aga tegelikult mina käisingi oma sõnad peale sinna, et see poiss ei rääkinud ka nii nagu mina mõtlen, et ma mõtlesin ka osa tema sõnu, sest mul kõik Nende sõnade jäänudki meelde. Ja siis täna ma nägin veel ühte, mingi uus multikas, mida ma tean juba mina ja myya mingi haldja ma oli ja siis ta pidi sinna minema, sest teda ähvardas mingi suur ohja. Mulle tundub, nagu see multika seisaks, jalad. Aga kas sa telekast teinekord uudiseid, kõned? Teinekord oled nii kaua üleval, et, et tulevad uudis. Käkke käikult. Aga issi vaatab neid nii palju, et ükskord keeras lisatud. Meedia saab keerata nagu aega tagasi jäid külalised, uudised, munni, toll, kusi. Miks need suured inimesed neid uudiseid kogu aeg tahavad vaadata, ma olen kuulnud tõepoolest nad kogu aeg tahavad neid vaadata ja lugeda. Mina arvan, et nad tahavad teada, mis teistes riikides toimunud on ja siis lihtsalt targemaks saada või niimoodi. Mis nad siis lõpuks selle tarkusega peale hakkavad? No ma arvan, et nad ei hakka sellega midagi peale, lihtsalt mõtle vaatia ja peavad sellega mingeid asju tegema, et keel nagu näiteks mingi küsimus juba teab. Aga mõnikord ma olen saanud nii palju vastuseid õigesti, et ma arvan, et ma ei peaks kooli minema. Aga tegelikult see sügisel tead kooli minema, ma saan aru, hüvite VLC sügiskuule, noh, mis sa siis sellel järgmisel aastal veel teed, kui sa kooli ei lähe, sest sul on kõik juba lugemine, selge, mis on sinu arenguplaanid, Mirtel? Ma tahan saada kunstnikuks ja siis ma vist mõtlen neid uusi Kunski asju, väljaid, mina tahan rohkem Molland, seal koolis kunstitunnised. Mõtlesin endiselt mõtteid, aga ma olen Vaikol lapsest saati joonistanud. Ükskord ma tahtsin mingit porteed teha, nagu näiteks pluusi ära määrimine. Aga kas sa isast emast koledad portreesid joonistanud ja vennast? Pea kaks kriipsu ja käed niimoodi, et ma tegin ühe siukse pildi, et nina ja RL-i kaas ka niimoodi pea, riik kriips ja siis mu pea tuli jõgi natukene teistsugused, aga siis mulle tundus Herma pistsin ringi tegema ja praegu nägin just yhte asja. Isimis oli täpselt multikas kollibi käteklubi. Conni Viide Kädi. Minul on ikka see asi oli, mida sa nägid minu käes. Nagu haigis mingi niimoodi ei käi, siis mulle tundus, et see on multika saanutest tegelikult kolli piided, kiilubis, teevatiivne mustlasi ei mingi must käsi. Oli küll, meil käib must käsi. Mis on, see on selline käsi, must käsi, kes käib ringi ja hirmutab väikseid lapsi. See kohutav kollitaja, must käsi, ta saadab meie perekonda seal, kus oleme meie, seal on must käsi. No see on nüüd üks muinaslugu, ükskõik, on tõestisündinud lood, on tõestisündinud muinaslugu, kus kaks väikest last, üks poiss ja tüdruk ööbisid, olid ühes toas, magasid pois magasi üleval, seal nari, poiss magas üleval ja tüdruk magas all ja äkki poiss märkas, et toanurgas midagi, krabistab tüdruk taas silmad suureks. Tüdruk nägi pimedas paremini, see on must käsi ja lapsed hakkasid kohe kisama. Appi. Appi. Meie toas on must käsi. Emme, tule appi, tule appi. Emme tulid raudtuppa, võttis mustal käel kratist kinni ja viskas tšauhh aknast välja ja nüüd võis jälle rahulikult magama jääda. Ja tissiga peate mustikamoosilaborisse minema. Kus see on? Mine sinna, ei tea, kuhu too seda ei tea, mida. Tegelikult must käsi on hästi väljamõeldis ja malemöllus mingi siukse sõna nagu kõik võidavad ja keegi ei võide ja see kordub, kui keegi ütleb, mina võiksin, mina võiksin hurra tee, kaotasite kondlevad, kõik võidavad ja keegi või käädesse sena jäi neile meelde, nagu ei tea, mis. Jutu lõpuks tahan veel küsida niisugust asja, et mis teil siis järgmise aasta plaanid on, on mingisuguseid taolisi plaane, mis on nagu. Üles kerkinud Kaupo alustas juba, et meil on suured remondiplaanid ja suvilas on meil ka suured istutusplaanid ja kiulised igakevadine. Selline mingisugune puhang on selle nimi vist, aga see jõud raugeb meil tavaliselt, et juba juuli alguseks, juuli alguses me ilmselt läheme jälle reisile, paneme oma lapsed autosse ja keerame autonina otsa Vahemere suunas, aga kuhu ja kellega me see aasta lähme, seda meil pole. Praegu meil pole kindlat kompanjoni veel ja läbirääkimised käivad. Ja nüüd võime ju välja pakkuda praegult, et kes tahavad tulla, võtke ühendust, meiega igav ei hakka. Mis sinu plaanide vertel järgmiseks aastaks? Minu plaanid on vere rakem joonistad ja, ja minu plaan on veel see hetk, kus me, see valge värvi saame millegi kellegi tuppa paelil käiks värdja ehk hinna lund sisse lasta 100 ja siis on veel sikat plaanik. Ma sain sünnipäevaks Liisa käest mingid päev hiljem. Assert, mis sinu plaanid on siin maailmas, kui vana sa oled? Ütlica Asseri taha meiega pika jutu ette võtta, aga sellest ei ole ka vist midagi. Piss näitan ja seda muidugi arvan, et kui järgmisel aastal jutuks läheb, siis oled sina juba üks esimene jutumees. Mul on niisugune tunne aitäh mind sisse laskmast ja loodame, et siis õige pea saame juba kümnendat korda kokku. Jõudu, edu teile. Ei mingeid. Liha isegi. Ei? Osta. Andres Noormets oli külas Maria Kaupo perel varasemaid saateid, nendega saab järelkuulata vikerraadio kodulehelt perepildi saate juurest pealkirjaks ühe pere kasvamine, saate toimetaja Tiina Vilu. Helirežissöör oli Maristomba kuulmiseni järgmisel laupäeval ja kõike head. Isal on sõbrad ja autojad. Emal on telefon, perekond, Ennolantiisko ja tossud ja tüki minul vaip, pott, mille siis ema abi. Ostetud ema sisse õnnistatud vennana soodetatu Taani memme natu. Haadi lammi, peaprillid ja õlu memmel on vardad ja nurjaläinud elu õelalt sõrmuseid, mehh. Minul vaid pottimile. Ja seegi ta Emadi õnnitan vennaga Tartu taani memme Tanto. Minule minule, minule minule minule minule minule minule ei ole, minul on paat.