Hangede urgas dail kujundab tuuli ja tuiskab, kui püüli Tusti. Kee, kui vileks Wizardab huuli ja lauldagi leiaks lusti. Kuused kannavad kummara elu koormat, kui ilma patu rüsinal räitsakaid rämedalt sõelub. Puu harudele võrdub hatu. Kadakad kätkenud valges koores, kui suured ümarad seened lehitulediseb lepp vaid toores ja pajuvitsad peened kägise pidised kaevulingul, kui istuks seal ülal, imik v rikk, valge keerutab kingul ja lehvib lustida. Linik. Hämarik astub üle aia ja Boypele ukse praota. Mustage lausmata, siseneb majja. Silmine sõrmed vaatab. Eha kammib kiharaid, ruugeid, Palmikuks, kokkupleti taevase, näita täherõugeid, seal pilve Kinkuda ketid. Kõik on väga kuivi lavakas ja üle Kunsiidisse seotud. Kodukäija, vaid kolistab lakkes. Emagajail hingamine peetub. Hangede urgast, elundab tuuli ja tuiskab, kui püürid uste keegi vileks siserdaks huuli. Lauldagi leiaks Loste. Oma sülesula haudub ja Raitsakest räivitab vihma. Rajastaid tilgub, kui pisarais lauge ja kevade tundub lõhna. Maani sadu, hanged muserdab, jooksevad ojad ja mered läbi jää kaanegi paigute Pusevad tandas sõnumit. Kiiret. Mõistatusliku see veebruar talvise mehk kui äsja möödunud päris talvekuud. Rohkem külmi, tihti lumesadu, tuuli ja tuisku. Ja siis ootamata kauneid härmas hommikuid. Sealsamas aga rabistab vihaselt piisku aknaklaasile häirides und ja hingerahu. Või vajuvad halli hägused pilved lausa Boris tammuja turjale. Gordon ilm pilgule läbi paistvatult udune, kord kirkalt selge sinitaevane ning päikese paistvusest. Rõõmustav. Kostab kui kauget kauget kevade helinat. Oleme ühe jalaga talves, aga teisega kobame kevade järgi. Kurd hullutas teinekord soikudes tuul eile veel paitas meil ninaga suladele kuuseloikudesse tõlgendas taevasena täna iilid kibedad, et koon, hoia kõrviku taga. Teed jälle kiilasjääst libedad. Vägisi jalust maha. Peaks Margus elutseb tuuletaat, kes taas puhub talviseks ilma. Müüaksin talle, et kuule, taat, naeran sulle suhu, kui silmamees seal tühja seal pilve peal kõhutad. Põsk punnis ja nina täis kortse. Tühja vingud vingmasutad suuri ja väikesi Sarce. Jääst ohjad sul käest juba langesid. On murtud Roosk, mis meid rahus nüüd tuiskab, räästani hangesid. Kuid kevad on ikkagi aus. Ja nõnda vahelduvad meis talveväsimus ja ahistuski külmatunne tegutsemise iha kõigele uuele lähenemise soovi ja lustaka reageerimisega sellele, mis mõnes teises seisundis võiks ehk hoopis häirida ja ärritada. Ja aasta kulgemist ajal jõe vaikset süvavoolu tajume endas kuuletamise mahti leides alati. Kaks valgust, Laanele laskuvad hommik ja lumesadu. Üks erutab nagu ikka sind. Ja teine kuulutab kadu. Kaks valgust, Laanele laskuvad. Ja kutsub ja kohab kärestik jõekääru hangunud rohus. Kutsub jäisi, on süsimust, valguse tohuva, puhus. Ja kutsub ja kohab kärestik. Ma mõtlen, nähtuste puulustest on maailm kui kaalukausil. Kui õhku haihtuvad seletused, siis rõhk on hoopis pausil. Ma mõtlen nähtuste puulustest ja voolavast ajast mõtlen ma. Kui saatust saaks väärata nimme, siis iga päev teda vaid vääraksin ja uskuma hakkaksin imme. Sest voolavast ajast mõtlen ma rännukihk, kihuta pealegi, ega pärale ikka jõua. Kui ükskord süda jääb rahule, siis rahutust taga nõuad rännukihk, kihuta pealegi. Armastus ära jäta mind vaid vangistada mind oma rüppe niikuinii suur rüpes teen vabadusse hüpe. Armastus, ära jäta mind. Las salasoovid magavad, siniste mägede kurus on siis parem, kui nad käes on armetud ja purud. Las salasoovid magavad. Kaks valgust, Laanele laskuvad hommik ja lumesadu. Üks erutab nägu ikka sünd ja teine, kuulutab kadu. Kes reageeriks loodusele, ilmale ja elule erksamalt ja tundlikumalt kunstnikest, mis kõik ei saa loomise impulsiks, tihti suunab, valib sisesoovist ja kohustusest kunstnik ise. Mõnikord tunneta end looduse ja loomingu igavese laulumängu kannina. Nii oma suletuses, kui avatuses. Süveneb silmitu udu, valgustabalukk ees on puul ja suul käsikaudu nüüd ringi hulgub igavene laulja luul. Asjade ja nähtuste vahel elab ta oma pika elu vahel, kui laps, ta mängib minuga. Mina olen ikka lelu, nukker narrimütsis päkapikk. Mind ta tantsitab mind, ta eksitab pärast mängu mind metsa, viskab pärapõrgusse ära, eksitab. Süveneb silmitu, udu, valgustabalukk ees on puul ja suul. Käsikaudu nüüd ringi hulgub igavene laul, jalul. Kontrastide kuu see veebruar, ühtpidi on ta meile aasta alguse ja iidsetest aegadest Pimedusest valguse poole viimise kuuilmadest sõltumatult talvest kevadesse murdumise kuu aga vanas Rooma kalendris algas aasta hoopis esimesest märtsist mistõttu veebruar oli aasta viimane. Talle lisati ka selle tõttu liigpäev ja seegi koos vastukäivate uskumustega. Liik päeva aastas on tütarlastel peigmehe valimise õigus ja luba ise kosja minna. Pealegi pidavat niisugusel aastal sündinud tüdrukud varakult mehele saama. Väga rahvasuu ütleb sama aasta ühtaegu ka õnnetu olevat haigusterohke ega ei maksvat sel aastal ehitust alustada ega kohta vahetada. 20 üheksandat veebruari peetud koguni vanatondipäevaks, mil öösi väljas olijat võivat Vanapagan ära viia. Teise veebruari küünlapäeva järgi kannab veebruar küünlakuu nime. Kirikulegendi järgi läks Maarja siin vastsündinuga esimest korda kirikusse, küünlad süttinud otsekui iseendast põlema. Siingi kõlab uskumus tule ja valguse puhastavasse ja kaitsvasse mõjusse. Aga nagu küünlakuuks hüütakse veebruari ka hundikuuks. Külmas ja näljas ringi joostes olevat hundid pidanud tuult ja tuisku sööma. Aga kassid on seal lälla, isad, heinad viitsinud hiire püüdmisega ennast toita ja hiired ei kõlbavadki söömiseks. Veebruarikuus. Ja nii armastavad hiirekuningad kambris ahju peal põõnutada. Veebruar. Ta kajab Põhjamaade luules ja muusikaski vaheldumisi talveolemise ja kevade liikumise väljendusena. Väga lähedane on ta olnud puskinile noorpõlves ja iseäranis väljasaadetuna Mihhailov skojes küll igav, Leva üksildase küll intensiivselt loovane loodusse elavana. Aeg-ajalt Peterburi talveteed sõitvana tunnetab ta vene talve, eriti meeleolukalt. Olgu, Jevgenia niiginis. Olgu üksikutes luuletustes. Läbinisti on selle luule ja vene looduse olemust tunnetanud üks rahvuslikumaid komponiste vene muusikas Sviridovi kasvõi Puškini novellile tuisk loodud troika sõidus. Puskinist inspireerituna Ants riidas kirjutanud ohtrasti vokaalmuusikat. Alates kas või kõlama tulevatest romanssidest Puškini luulele, mis pärinevad 1935.-st aastast ja kuuluvad tema loomingu algusaega. Aga selle kõrval võime veel nimetada. Poeemi Sergei Jessenini mälestuseks 55.-st 56.-st aastast lühikantaati langeb Lund kirjanik Pasternaki sõnadele 65.-st aastast viimati mainitud, muide, möödub veebruaris 90 aastat sünnist. Kuulakem siis kõrvu luuleti muusikat Puškini ja Sviridovi sulest. Läbi halli uduvina mustab üksik raagus puu. Üle nukra lumelina. Nukrat valgust valab kuu sõites teed üksluised pika. Meil on uneeelselt hell. Ühedooniliselt ikka, kelleks paisalgimägel? Postipoisi, laulu, heie lõputu kuist, DPD. Meie uljusest ja meie troostitusest vestab see tuld, ei ainsat. Tasapisi lumelemme pihutab verstaabast röödilisi aina vastu kihutab. Kurb kuid homne Niina kolde paistele sõdoon pärast lausolu piina taas sinust joobruktsioon. Tunnid kaovad, liigub ringi, kellatikke rahuta. Aga enne koitu mingi võimeid koosti lauta. Gorban Neina õhtu hiljub, pukist tukub küüdimees. Kuljus monotoonselt kiljub, tuhmelt, särab kuu mu ees. Taani laagri nüüd Siis nii, et lasteaia saali aju A ja O. Kuus no nii nagu. See ka. Kaotas. Sompumates maa ja taeva vihiseb ja vingub tuul. Kord, kui loom täis surma vaeva kord kui laps, kel nutan suul õlgi raevunud õhinaga katusel kort ahistab. Kord, kui rändur aknadega klapib, südant ahistab. Hämar. Kurb on meie maja talve tumedal eideke, miks kogu aja vaikid sa seal aknal? Täie värtne, vaikne vulin rammestuse laugele. Õieke õues tuuleurin, viiks mõtted kaugele. Kui on mure, täitkem kannud Eyrekene hea ja hell maitse kemis looja andnud, kergem saab siis südamel. Laula lindudest, kes leidsid mere taga vaikse maa kuidas varavalgel neitset lättel käis laulaza. Šampumates maa ja taeva. Vehisubja vingub tuul arheoloog surma vaeva kord kui laps, kel not, on suur. Kui on mure, täitkem, kannud Edekene hea ja hell, maitsegemis loojannad, järgem saab siis südamel. Ja. Ja. O. Iima ja sarm. Juugatki. Too võrra ja ma ka ei oska. Või? Osta. Siin on vastamisi väljas tormlev ööpimedus. Peaaegu jõhkra jõuni kasvav tuisk. Kurjakuulutavat kõlad nagu ründab Tokaata, väga väga madal register. Ja selle sees igatsused nüüd juba unistustena mälestustena suvel nähtu nooruse vabaduse tagasikutsumise iha silmade kaudu. Ja see kasvab tugevaks, kutseks rõõmu poole valguse poole sellisena, kandes eneses ka mõtteid kevadest. Kuigi need ei jõua veel päris vallandamiseni ja kõik suubub lõpuks ikkagi talvetuisku ja pimedusse. Väga omalaadse kõlamusegan kantaat lumelangemisest. Juba tema üldkõlavus on hoopis erinev naishääled ja haprad helkijad, poiste hääled selles on kargust puhtust. Katkematult langevad helbed on muusikas antud tasase monotoonse kordamise kaudu. Kõik on ehitatud laulus vaid kahele helile ja orkestriski kahele vahelduva Leorkis tri värvilaigule. Selles on ühtlaselt voolava aja sümboolikat lumega samas tempos sama laiskuse või kiirusega, nii nagu võtta kulgeb võib-olla ka aeg. Ja ka sõnad selles poeenis. Kuigi ajaliselt ja geograafiliselt kauge ühineb selle meeleoluga üsnagi sujuvalt. Meie tookord, kui ta need read kirjutas, väga noor luuletaja. Viivi Luik. Sa ju tead? Lumevaikus armastab mind. Räägi minuga lume langemise keeles. Oota mind, ammune arm. Tulen kaugelt ja teekond on pikk. Juba mitmendat taeva, mind peatab tuul. Luba tuul, kauninäoline tuul olen teel. Olen teel surmaallika äärde. Ootab seal mind, mu arm hõbevärava ees. Tulin aastatest läbi, käisin Rihvaseid teid. Lubas tuul, lubas tuul, hea kõnnumaatuul. Rõõmu ammune arm, sinu käed on kui udu. Nüüd mu laugude peal. Sajab lund. Sajab lund, sinu hääl sajab lund. Sinu tuuline hääl tuiskab lund. Ja teeme veel teisigi kõrvalepõike sellest vene luule ja muusikaõhkkonnast kõrvutades Puškini-le ja sviriidevile koos luige lüürikaga ka prantsuse helilooja Bulanki hoopis teise kõlalist talvemuusikat pealkirjaga samuti valge lumi selles lumes on sätendavat ja heledat kirgast. See ei ole mitte väga keeruline laul, aga ehk prantsuslikult harmooniliselt pidevalt vahelduv värvivarjundeid väga kaunilt Helendavalt muutev. Ja lõpetame oma vene väikeses, viidi Jessenini mälestuseks loodud Sviridovi poeemi teise osaga. Talv laulab ja hiilgab. Sviridovi lemmikpoeediks on teadupärast olnud plokk ja ka Puškin kuid ta ise meenutab, kuidas kord Leningradist tuttav poeet luges talle Jessininit. Se tungis komponistile hinge. Kauajäänute magalaaine kordas meelde jäänud värsse ja äkki sündis muusika. Ma istusin klaveri taga tõusmata 15 tundi, kirjutab ta. Ja kogu suur tsükkel valmis kahe nädalaga. Selles talve ja tuisukujutuses on väga karakteerset vene talvele. Seda on üsna palju kuulda ka vene muusikast, tuletame meelde neid lehekülgi Vansussaaninist, muuseas Kitrepaki Hallyääbivit, Tšaikovski esimest sümfooniat ja nii edasi. Ka siin. On torm, aga see tuul pole mitte tige või kurb, nagu see tihti on olnud varasemas muusikas vaid siin on tormil uhkuse jõutuum kanda, sellel on vägilaslik jõud sees. See rütm meenutab, kui hiigla saanide kihutamist kompaniist on öelnud ise, nagu Saariter talv sõidaks. Talveteemasse põimuvad ka kerged helbe kujundid, harfi ja klaverikaudu ja vastu kajab mets, kõrged flöödi, Duboed, ksülofoni kirkad kõlad. Ja meeshäältes kõlavad üleskutsed teele karmid. Arhailise kõlalised vahelduvad aga pehmete kujunditega. Naishäälte suust laulab talv. Torm kasvab ja nii nagu tihti Sviridovi toimub ootamatu pööre. Pööre iseenda juurde. Aldid laulavad pisikesest meenutusest, aknatagused, tuisumöllust, väsinud varblased, kõrge flööti, väike klarnet esitavad nagu väikeste abitute lindude kuju ja ka kaastunnet, mida ikas viriidofon tundnud pisikese elu vastu. Ja taas möllab torm puht sümfoonilise episoodi kaudu kulminatsioonis jõudes peaaegu Borodiinliku arhailise jõuni. Aga kui siis talve teema veel kord kõlab, toimub mingisugune imepärane muundumine. Õhkkond saab teiseks. Õhkõrn figuratsioon, harftše, lesta päikesepaistes, vibreeriv õhk. See on tõepoolest pöördumine näoga päikese ja kevade poole. Bei ja porine tee. Kui sa nüüd oleksid lahtirullitud kuue kangas. Need kaks kändu seal parknahast säärikud ja lumelaigud põllul. Pleegitatud särgi riie. Kui see järv seal oru põhjas oleks ometi aurav pudruvaagen. Kuupaistel keskel kuldne või silm, kivimürakad, kõik leivakakud ja õõtsub lootsik, suur kadakane, pütt ääreni täis muredat hapupiima. Kuis udune künka küür seal oleks äkki sulevoodi kogu sa suud pühkides vajukesed, kui villa wake sirutades jalad sinna kiriku katuse rajastele, eks ees. Jah, siis otse sinu käte vahele pika nööri otsas lastaks taevast alla aku mis polekski kuu, vaid hoopis hõbetuttidega pungist tubakakott. Oh sina poiss. Veebruarikuu on meie folklooris väga tähtsas funktsioonis, kuna siin üks tähtpäev annab asu teisele juba nimetatud küünlapäev. Teisel veebruaril. Siit algas rahvapärane ajaarvamine. Küünlapäevast nädalaid kolm buke, seitse sigu ja kaheksa karja lasku 10 kündi 11 Jürisse. Nii märgiti ära vahemik küünlapäevast jüripäevani. Küünlapäev päeval antakse hoop külmale, see tähendab talvele. Mitte ilmaasjata ei seostata küünlapäeva veel jõulude lõpuga, aga teiselt poolt kevade algusega nii kaugele, kui see päev pole kummastki. Küünlapäevast hakati juba päris konkreetselt teenistuslepinguid sõlmima. Küünlapäeva peeti ka naiste pühaks. Mehed tegid siis naiste koduse töö. Peaaegu naistepäeva eelkäija. Küünlapäeva päikesepaistest loodeti naistele sel aastal head tervist. Üheks omapäraseks küünlapäeva kombeks, eriti Kirde-Eestis, oli sarvede kõrvetamine künni härgadel, et nad siis oleks kõvad künni peale, et sarved ei läheks kestama ja nii edasi. Süüa armastati odratangu või odrajahuputru, sellepärast tunti päevaga pudrupäevana. Ketrustööd pidid selleks ajaks lõppema, algas kangaste kudumine. Esile tõstetakse ka küünalde valmistamist. Need pidid sel päeval tehtuna hästi valge tulega põlema. Küünlapäeval joosti linu. Mida kaugemale, seda pikemad linad saadi. Kes aga küünlapäeva ümber oli sündinud, sellele pandi nimeks anne või poisile Paul võimico. Aga noote vedama sellel öösel ei tohtinud minna. Minu isa kõneles seda ise, et oli tol ajal, kui tema elas, need mehed veel elanud, kes nähtud oma silmaga, kui noot oli ööse põlema läinud. Nad olid noote välja vedanud ja nuut oli põlenud, kui kahisenud käes. Seda loetakse nõnda, et poleks tohtinud sel ööl minna. Kui küünlapäeval selge ilm on, siis tuleb hea viljakass. Küünlapäevale järgnevad luuvalupäev ulase päev ja kuu lõpus, 22. peetripäev ja 24. madisepäev. Aga kõige tähtsamad pühad veebruaris on vastlapäev vastlasõidud rõõm, hoog, pidustused, seda enam, et vana kombe kohaselt oli see paastueelne viimase vabaduse aeg. Mitte ilmaasjata pole sõna vastledki välja kasvanud saksa üldse germaanikeelsetest tüvedest, mis tähendavadki paastu ja nende vastavate ümber on väga sagedasti terveid päevi ja nädal kestvat peod, mitte üksi siin meil Eestis ja ümberkaudu vaid nii ida kui lääne pool. Ja tavaks on neid nimetada ka karnevali teks. Miks karnevalid? Eks see tuleb vanast ladinakeelsest väljendusest. Jää hüvasti, liha tähendab ikka paastuajaeelne rõõm. Vastlapäeva tuntakse ka lihaheite liugupäeva nime all. Ja lihaheite nimetus ongi sellest, et liha hakkas otsa saama. Ega teda polnudki võtta. Peaaegu kõik kombed on seotud linakasvatusega. Vastlaliug on meil üle maa tuntud. Mida paremini liulaskmine läks, eks seda parem oli linakass. Setudel oli sellel ajal pidutsemisest mõningaid erijooni. Nemad pidasid või nädalat Maaslenitsa, mida peeti nädalapäevad. Lauludes, kutsuti mäe peale laulma ja mängima, kes ei tulnud, selle linad pidi täparduma. Sõideti hobustega mööda küla käidi kõrtsis peetiga, naiste pidu, nõndanimetatud Paababraastikut, kus lõbutsesid peamiselt abielus naised. Rahvamuusika kõrval on vastlapäevad ja moslemid seal vastu kajanud ka professionaalses kunstmuusikas. Väga tuntud on Tšaikovski klaveripala tema aastaaegade tsüklist veebruar, mis otse. Vastlatempode lärmi tõttu ja ühise peo rõõmuga. Ammu enne, kui päike on hakanud tärkima Mahaablitega korbatanud lund või jäike metsa kohal kärkima ja rikkuma pajukoore und. Ammu enne, kui Mesikäpp virgub oma talvise surus, ajab kevadeni sirgu minu südamekurus. Oh neid nädalaid ootuse pikki enne, kui lahti sulavad õunapuu juured enne, kui kiki end ajavad, kuldnokapuurid ja kraavid vallatult ulavad. Ja nooruke Viivi Luik jätkab kõrvuni kahlates küünlakuu lumes. Miljonid Leepobais pungadest puuga. Vahtrapuu mahlase suuga kutsudes ilm siia kutsudes unes teab, mida tabama, teab, mida püüdma. Kevad tuleb.