Meie kirjandussõpradele oli muidugi meeldivaks üllatuseks teade ette Egondrameti romaani kivid ja leib, teine osa on lõpetatud ja lõpetajaks kirjaniku abikaasa Vaike rännet. Kuidas teil tekkis mõte hakata edasi kirjutama? Ühesõnaga, võib-olla kõigepealt sellest pisut, miks raamat üldse nii kaua viibis? 71. aastal ilmus kivide ja leiva esimene köide. Ja peale selle loomulikult oleks tahtnud väga kiiresti anda käiku ka teise köite, aga kõigepealt abikaasa halva tervise tõttu tuli lubada endale puhkust. Ja siis jätkus töö veel materjali kogumise kallal. Ja pidevalt pidevalt arutasime kõigi tegelaste, eriti kõrvaltegelaste osas. Mis nendest edasi saab, kuidas nende edasine elukäik loogiline oleks ja mis häiris võib-olla halvale tervisele lisaks võib-olla paar aastat isegi läks selle kaudu nagu, nagu tühja, aga mitte ka teisest küljest, tühja oli vaja teha mõningaid reise välismaale kuna romaani tegelased satuvad välismaale mitte üks kord, vaid rohkem. Kas teie käisite kaasas mõnel reisil küll, jah, kus te käisite? Rootsis peamiselt ei ole selle üle väga rõõmus, sellepärast et ma isiklikult seal nägin küll kõrvaltvaatajana, aga ikkagi eriti immigrantide tolleaegset suhtumist sellest on väga palju aastaid tagasi. Me olime ühed esimesed turistid, kes sinna sattusid. Ja juba teises raamatus ma seda asja kirjutasin, aga nüüd tuleme tagasi, palun teie küsimuse juurde, nagu ma nimetasin, abikassa tervis halvenes pidevalt ja tari väga vapper haiglas olekute väga pikkadel perioodidel. Ta püüdis seal tööd teha, mina viitsin, tema kirjutate või sageli ka lindile, räägite koju kaasa. Kirjutasin masinal ringi, viisin talle tagasi ja niiviisi edasi-tagasi kuidagimoodi midagi nagu, nagu juba hakkas tulema, aga kui ta tuli haiglast koju puhanuna parema tervisega, siis ta leidis, et need asjad üldse ei kõlba. Kahjuks rõhuv osa nendest. Ta hävitas laadid jah, lingid ka ta rääkis nad üle või kustutas nad tühjaks, kas ta sageli kirjutades enne rääkis lindile ja enamasti enamasti kuna ta luges, et istuda tühja lehe taga ja pliiats peos on kuidagi ka peaaegu et solvav ja võtab kole palju aega. Ja kuna mina olin tal alati käepärast masinaga kirjutamas, aeg-ajalt ta dikteeris masinasse. Aga kasutas magnetofoni küllaltki palju, aga kuna ta tervis märgatavalt halvenes siis muidugi tulijate töö tahaplaanile. Ja tohtrid olid väga tublid, tegid kõike, mis suutsid ja Egon rannet ise aitas kogu hingest kaasa, ta oli väga optimistlik ja kuidagi tugev, aga võimatut ei suuda keegi teha. Lootsime kogu südamest, et ta tuleb koju, teeme töö valmis, kirjutame kolmanda raamatu ka ilusasti valmis, läks teisiti. Ja siis ma üksi jäänuna. Lihtsalt mõtlesin. Egon rannet pidas Romani kivid ja leib oma elutööks vaatamata edukatele näidenditel, aga need olid kõik siiski nii, muuseas kivid ja leib oli tema eluunistus, et ta ükskord näeks seda, et romaan on lõpetatud. Ometi ta oli väga tugev dramaturgi jah, aga enne dramaturgiks saamist ta üldse hakkaski romaani kirjutama ja, ja vahepeal tegi näidendid ja siis tuli uuesti romani juurde, kuna ta esialgu leidis, et ei ole jõudu ega jaksu romaani kirjutada. Ja ta isegi ei teadnud ja dramaturgia loetakse vist veel raskemaks žanriks väga dramaturgia seda siiski sai jalad maha ja ma mõtlesin, et, et see oli tema elutöö, tähendab, ta lootis, et sellest kujuneb tema elutöö. Aga eks ta mõneti on ju ka minu elutöökogu aeg olenemata kõrval olnud, käinud mööda sovhoose ja kolhoose materjali kogumas ja, ja uurinud ja lugenud tema käsul kohe mõnikord päris kurja häälega öeldud käsu peale läbi niisugusest artiklid, mis mind üldsegi ei huvitanud, aga ikkagi ma lugesin neid, et olla võrdväärne ka, sest löögi, kui vajan, kas ka ilukirjandust samadel teemadel ja ka, aga vähemalt ja, ja siis ma mõtlesin seda, et kui mina niisuguse julgustükiga hakkama ei saa, esmasele raamatu püüan valmis kirjutada sisse väga hea olemasolev materjal küll märkmetes, aga ta paratamatult hävib, kuna asjasse pühendatu olen ikkagi ainult mina ja te oskate neid dešifreerida, tema nõrk ja, ja kusjuures ma ütlen, ega see kerge ei ole, kui on märkmelehel kaks-kolm rida kirjutatud ja sellest teha peatükk. Aga mis mind esialgu teise raamatu üle sõites 200 lehekülge on temaga koos tehtud? Ta oli juba väga haige, siis, aga redigeerida seda veel, kui tal oli juba jalg amputeeritud ja ja ta oli väga tubli, aga edasine oli meil üllatavalt palju läbi arutatud. Imelikul kombel paar väga tähtsat sõlmprobleemi oli meil arutatud kolm korda, neli korda viis korda, iga kord läksime nagu peaga vastu seina ja neil jäidki mõned asjad läbi arutamata ja võite siis arvata, mis minu vaene pea tegi, kui ma neid mõtlesin, seal, ma arvan, et kogu Pirita mets radises kaasa, aga lahendasin mõningad asjad siiski ära, mida väga vajagi. Kas oli ka niisuguseid tegevusliine ja probleeme, kus teil olid lahkarvamused, te saate praegu nüüd oma arvamuse välja tuua? Jah, eks ikka oli, aga nagu ma juba nimetasin, et et kui muidu ka ei tohi suurt vastu vaielda, siis tee juures ma tohtisin, vaidlesime, mitte ei arutanud, vaid sageli vaidlesime asjad selgeks, kas ka esimese osa puhul ja aga esimese osa puhul, kusjuures noh, peremeheõigus oli suurem ja mõned asjad läksid nii sisse, mida mina ei oleks tahtnud. Aga no need on niisugused suhteliselt tõsised ja ja ma pean ütlema seda, et eks mul oli esimese raamatu kirjutamine väga suureks kooliks, aga ma ei tea ju, see on nüüd minu enda arvamused, et äkki õnnestus lugejad, ütlevad kriitikud neid, ma kardan hoopis väga, mis nemad ütlevad. Ega ma ei palugi mingisugust niisugust kergemat karistust, selle asja eest, aga, aga peaks siiski kõik arvesse võtma, et ma püüdsin kogu hingest ja tahtsin hästi kirjutada, kuidas õnnestus, see jääb juba teiste otsustada. Kas te ise tunnetate ka mingit stiili erinevust? Jah, mõtlesin ka selle üle, et kohe hästi põhjalikult järele hakata, kuidagi jäljendama tema stiilis see ei vii kuhugi. See on erinev inimene täiesti ja ja ka oma karakterist täiesti erinev. Minu stiil on tõepoolest kohe teistsugune, ma kirjutasin muide raamatule väikese eessõna. Kus ma ka räägin, kui palju temaga koos tehtud, jaga nendest pisut nendest aianditest, miks ma seda tegin, kes on läbi lugenud isegi ütlevad, et on tunda stiilierinevus kohe täpselt, kus kalt hakkab minu kirjutatu mis valmistas teile kõige suuremaid raskusi selle kirjutamise juures, eks neid lahendamata jäänud väga tugevad sõlmprobleemid. Võib-olla see oli kõige raskem. Kuna ma lubasin väga kiirelt seda teha, siis oli ta vast füüsiliselt kõige kurnavam, sellepärast et tõesti pikad päevad tülistuda hommikust õhtuni kirjutusmasina taga peaaegu 1000 lehekülge, peaaegu 1000 lehekülge ja ise kirjutasime ta muidugi puhtalt ringi lõpuks ja tegin veel parandusi, aga kogu töö oli raske, sest ma ütleksin isegi niiviisi. Kui ma oleks kirjanik ja kirjutaksin ise midagi niisugust, mida ma tahan kirjutada hoopis teisel teemal, ma ei mõtle praegu siin kivide leivateemat siis oleks võib-olla kergem, sest mul ei ole suurt vastutustunnet kellegi muu ees kellelegi teisele, kes oli mulle väga lähedane ja, ja kelle nimi on raamatu kaanest samuti nagu minuni klassi tegi mulle asja võib-olla eriti komplitseerituks. Kas tema on rahul? Kummaline oli veel see, et olid mõningad peatükid, võib-olla üks kümmekond, mis me olime paber liiva pannud mis aga minu stiiliga ei läinud kokku ja kui ma võiksin mõne niisuguse peatüki omale ette, et seda läbi töötada, raamatusse sisse sobitada, ta oli kõik õigel kohal, tegevusliin oli õige ilma veata aga stiil oli erinev ja vaat need olid kõige raskemad sobitada minu stiiliga. Ma võtsin sageli kätte, kirjutasin lihtsalt uue Nad olid midagi niisugust võõrast ja kohe tundsin, et vot sinna nii ja neid oli raske sobitada paar peatükki, mis olid kohe-kohe minu meelest väga head, olgu nad siis paraku teise stiiliga pisut, ma arvan, et lugeja annab selle niisuguse väikse fopaanideks. Jõudsite sinna, siis jätsin sisse, jätsin sisse, muidugi ma teda keeleliselt ikkagi ikkagi ka töötasin natukene ringi, aga ükski aedik on vedelikutulek. Seda loeti ette tema juubil, kuidas 70 sai. Ja selle ma jätsin peaaegu niisugusena keede leib on, kui võiks öelda oma probleemidelt ikkagi nagu meesteraamat. Et kuidas te nüüd ütlesite juba varem, et, et materjali kogumisel te olite ka juures ja tähendab, need probleemid olid teile juba omaseks saanud. Eks nad olidki omaseks saanud ja paratamatult, nagu ma ütlesin, ega need väga tahtis arutada, võib-olla see aitaski selle teoga toime tulla. Nüüd teine raamat tõepoolest varsti rahva kätte jõuab. Ta oli niisugune natuur, ta ei tahtnud omaette üksinda mõelda, ta mõtles alati valjusti ja paar korda solvas mind sellega koledasti ära, ütles, et, et noh, et sa oled nagu sein, mille vastama tennispalli mängin nägilist näost, et see mulle paha mees tegi ja siis ütles, et aga arvesta, et sa oled niisugune sein, mis on tehtud iga plaat ise nurga all, et kunagi ei tea, kuhu see vaene pall põrkab ja mina olen siis see, kes need kinni püüab. Nii et ühesõnaga kujundlik ja jama. Ma käisin temaga kaasas. Olen olen olnud traktoristidega palju koos ja juttu ajanud ja muidugi ka ikkagi enamasti kõrvaltkuulajana aga tegelikult väga rõõmus, et ta mind igale poole kaasa võttis, muidu ma küll ei oleks osanud. Ja hakata praegu uuesti materjali koguma. Leinas ei tule kõne allagi. Jällegi neid inimesi. Tegevustik toimub põhiliselt 56.-te seitsmendate kaheksandate aastatel. Need inimesed on juba ka väga paljud laiali ja neid olukordi enam tänapäeval võib-olla kätte ei saagi, mis siis olid. Nii et mul on hea meel, et ma käisin. Kui kaugele jõuab ajaliselt teine osa. Teine osa jõuab aastasse 56. Ta pidi jõudma kaugemale. Aga seda teed kirjutades tekkis üks niisugune kummaline metamorfoos, kui nii võiks öelda. Mida me Egoniga ei osanud ette näha. Paisumine, materjali paisumine ühest küljest, aga teisest küljest materjali tohutu puudujääk, seda ma Egoniga läbi arutada ei jõudnud. Aluseks on mõneti südamevalu näidend, mis ilmus 56. aastal, aga näidend? Romaani alusmaterjalina on väga küsitava väärtusega asi selles osas, et näidendis peamine toimub lava taga ja kontsentreeritult tegevus on laval ei loe ette pildi, vahe on seal aasta või kaks või vaatuste vahe kolmneli aastat. Aga romaanis eriti ma pean arvestama ikkagi kivide, leiva, esimest köidet. Seal on pool raamatut üks ainukene päev, ta on nii detailidesse laskunud, aga nüüd nii suured stiili muuted teises raamatus minna äkki kaks aastat on vahet ja me ei teagi, mis meie tegelastest sai. Ei tulnud välja. No ei proovinudki, sellepärast et seal on väga ebaloogiline ja jäävad niisugused tühimikud. Aga vat neid te küsisite ennem, mis oli kõige raskem, eks neid tühimikke täita oli ka raske. Ma teadsin, mida tegelased teevad, aga ma ei teadnud, kuidas nad kõike teevad. Niiet mõtlemiste muretäri, palju. Teil oli plaanitsetud kolm köidet, jah, jah, võib-olla on pisut ennatlik öelda, aga juba nüüd ma olen viimase pool aastat, kui ma veergudel õpetaja lugemise suvel lõpetasin siis ma pool aastat mitte mitte muidugi iga päev, aga väga intensiivselt, olen lihtsalt kokku pannud kolmanda raamatu süžee ja selgus ka nende nõndanimetatud tühimikke tõttu et on vaja ka veel kirjutada. Neljas raamat ja mul on süžee võrdlemisi rahuldavalt lõpuni koos, tegin ta ümber veel kolmanda raamatu osas, sellepärast et. Ja jäi mul ikkagi niisugune ebaloogilises sinna sisse, millega kuidagi nõustuda ei saa. Mõni tegelane vajus nii ära, et nagu poleks peaaegu olnudki, nad kipuvad omavahel öelda, mul niikuinii aeg-ajalt virutama ja käest ära libisema. Ei olnud tükk tegemist, et neid korrale kutsuda. Aga ma tegin süüa, nende raamide juures peame olema kindlad nii hästi, mina kui tegelased vastu hakata ei tohi. Tähendab nüüd see surmad, on teil siis esimene iseseisev kirjanduslik tee, esimene iseseisev kirjanduslik töö ja nõu küsida. Pidin ütlema, et ei ole kellelegi külla poleks aga ma püüdsin seda teha siiski niiviisi valmis kõige parema äratundmise järgi. Lõppude lõpuks olen ma kogu elu olnud Egon Rannetti kõrvalmajja ellunud kirjanikuga. Ta tol ajal tüütas kriminaaljälituses mõrvaosakonnas, peale sele töötas ta veel tükk aega prokuratuuris ja alles siis nii-öelda täiesti sõna otseses mõttes minu silme all hakkas kujunema kirjanikuks, nii et küllap ma selle kuuli olen ise tema kõrval kõik kaasa teinud. Ja algusest peale oleme me koos kõike arutanud, tähendab, kujunesite, võib-olla praegu on veel vara ütelda kirjanik lähemalt kirjutajaks märkamatult, tema kõrval ja seda võib tõesti öelda, sellepärast et ega jah, kirjaniku nime muidugi ma iialgi ei püüagi saavutada selle jaoks, et, et see on minu meelest väga suur ja väga-väga austav nimetus. Aga kui ma suudan kirjutada nii, et see inimestele rõõmu teid ja inimesed sellega rahul on siis on isegi väga hästi, ma mõtlen, kui te olete sellele humaanne, see tähendab, siis olete te selle nimetuse küll auga ära teeninud? Ei tea, vaatame ennem, kuidas see välja kukub ja kuidas inimesed sellega rahul. Sellega, mis te arvate, kaua teil see töö aega veel võtab? Väga raske on sellele vastata, ma ise olen endale küll hästi konkreetsed plaanid teinud. Ma tahan teha selle võimalikult kiiresti valmis. Võib-olla ka puhtiga istlikel kaalutlustel. Ma tahan, et ta ükskord ometi oleks valmis, sest meie peres on sellest räägitud, ma ei oska öelda, paarkümmend aastat võib-olla isegi rohkem, sellepärast et väga pikk Vaher tekkis näidenditega siis ei pannud ju kätki romaanile külge, aga igatses kivide ja leiva. Valmimise järgi oli meil mõlemil vahepeal võib-olla isegi julgen öelda, hakkas see pidev pidev raamatust rääkimine, kui ometi tegime näidendeid kogu aeg, vabandust, mõtlesin, tegime, aga ma olen nii sellega, et ma siiski olen temaga koos ju kõiki neid teinud, et hakkas juba tüütama segamiseks. Me räägime romaanis, kui, kui näidendid on nii huvitavad. Ja mina teatrid väga väga armastan ja see oli minu elus üks ilusamaid perioode, kui ta teatriga tegeles. Paljudes teatrites mängiti la ja oli enam ei taha väga-väga kordumatuid etendusi väga nimekate näitlejatega tõesti surra. Aga romaani kirjutamine on midagi hoopis muud. Sored nagu kohe kõigist eraldunud. Muudkui kirjutuslaud ja, ja koer ja õnneks linnud ja oravad akna taga. Teil on kaasas ka üks väike katkend. Rumanni kivid ja leib teisest osast võib-olla loeksite selle veel ette. Hea meelega. Ainult ma ei tea, kui hästi ma sellega toime tulen, proovime, proovime. Skool ütlesin, tuisk, proosit tõstis talle oma klaasi vastu sendi. Tervist, soli Roland. Ta tuli Enn tuisuga hüvasti jätma, nagu Stockholmi saabumise päeval oli lubanud. Plaanitsetud lühikesest käigust oli saanud päris pikk istumine. Konjakipudel laual peaaegu tühi. Enn oli juba varem kergelt vintis, nüüd kippus liigagi purju jääma. Hea, et suurest sõprusest kokku ei löönud, ütles ta mornilt. Ma ei salli klaasipuru söögilaual. Roland sõrmitseb klaasi ja pani selle lauale tagasi. Meie pole ühepaadimehed kunagi olnud sõnasta, mäletad küll? Miks ei, mina mäletan kõike. Nii palju kannatusi, mõtlesin Twiskendamisi. Kaks varvast lõigati ära külma võitud. Kehal pole peaaegu kohta, kuhu mõne pika haava sakiline arm ei ulatuks. Eriti suuri arme on vasak kehapooltäis täkitud. Aga süda ise jäi vist terveks. Enn muigas napilt. Kas ikka jäi terveks? Kas ta üldse enam alleski on? Ei tea. En kiristas hambaid, kui mõtles, millest ta kõik elus on ilma jäänud. Ja et aga praegu on iluuksetagune oli kogu sellel metsikul elu ja surma piiril vehklemisel mingit mõtet. Adolf Hitler, olgu ta niitud. Relva SS niitud nihtud. Enn silmitses rollanditessendit. Roland on end seal punaste juures nähtavasti väga hästi sisse seadnud. Kihutab mööda turismimarsruute ringi isegi sendi kärp. See kümmekond aastat tagasi SS mundrit kandnud nolk käitus oma verivärskes nõukogudeteadlase rollis vägagi enesekindlalt ja n tundis tema vastu äkki sapp mõrudat, viha. Ülejooksik, selgrootu, pugeja, n tuisk vandus endamisi. Tagantjärele pole mõtet nutta ega manada aga ometi kerkis tal ikka ja jälle pähe küsimus. Kas tegin 41. aastal õige valiku? Tont teab punaste poolele jäädes oleksin võinud juba ammu surnud olla. Nüüd aga kuigi hirmsasti ära häkitud. Peaaegu nülitud olen siiski enam-vähem elus. Aga palju minust enam inimest on, küsis ta endalt. Käsi väriseb isegi viinaklaasi hoides? Jah, on läinud trumm, mingu ka pulgad kurta, pole kellelegi ise süüdi. Roonandaga on kodumal jõukaks muutunud, isand käib ringi nagu härra kunagi n vaatas seda tigeda altkulmupilguga. Nii et meie tädi tõhk jättis kogu noosi ainult sulle igavese uhke maja väärt Koluga. Eks ta vana tola pead mind oma mehe kaudseks tapjaks. Mitte nii väga kaudseks. Essesena olid sa ju raudselt sakslastega seotud. Sendi püüdis juttu teisele suunata. Teil siin, Rootsis on seltskond päris kirju. Enn mühatas ainult ja lisas viivu pärast nagu midagi ära siludes. On, rästikuid on muidu usse. On limukaid. Aga palju on ka ausaid mehi ja naisi. Hirmuga tulid armuga, läheks koju tagasi, aga, aga kardavad. Kardavad, kardavad veel hullemini kui mina. Jah, mina kardan ja ometi ei peeta mind araks. Mis sinu arvates juhtuks, kui sa koju tuleksid? Möödunud jurist peale tõmmatud. Vangilaagri timukas sa ei ole olnud? Ei, eraisikuid tapnud ei ole? Omateada ei ole. Aga mida sa siis kardad? Punast Siberit, sinna ma suren, kui koju tulen. Oled üllatavalt kange mees kartma, muud ei oska ma öelda, sõnas Roland irooniliselt. Ema ometi väga ootab sind. Ent uisusilmad muutusid soojaks. Ena teda tahaksin näha üle kõige siin pasliku maamunal, sosistas ta. Ema on ainus hing, kes mulle halba ei soovi. Küll võib tal raske olla, teades, et ma küll kusagil hingitsem, aga et me kunagi ei kohtu. Sinu ema on kindel, et sa tuled, kinnitas Roland. Hoia mu ema, palun hoia teda. Enn oksendas ja reisis rusikaga lauale. Kuradile sentimendid, eesti mees ei vesista. Ja eesti emad on tugevad. Jah, nõustus Holland on tõepoolest tugevad. Ainult arvesta, et aastad teevad oma tööd ka kõige vapramate kallal, mõistad. Enn lõi käega, silmad, kummad ja kurvad. Jäta, näed ju, mul on raske. Ta valas pudelist viimase konjaki oma klaasi. Elu on keeruline jama, pidin just mina kaotajate poolele sattuma. Ometi olin kunagi kommunistlik noor ja sina oskasid hüpata võitjate laua äärde. Ta vaatas Ronandile küsivalt näkku. Punaste käest aumärke said. Kaks medalit, vastas Roland vapruseist. Aga sina? Paras karbitäis igat sorti. Ehk näitajad Tõndis Roland huvi. Või sidusid mõnele kitsale kaela naeratused remass, vinisele hindu, isu näo peaaegu täpselt tabatud. Viskasin kogu kupatuse juba enne Rootsi tulekut solgiauku. Roland andis sendile märku, on viimane aeg lahkuda hotellis, kohver pakkida ja laevale minna. Nad tõusid ka Enn ajasinud laua najal vaevaliselt püsti. Täna läheb teil kojusõiduks. Enn vaatas üksisilmi Rolandit. Sina lähed tagasi, sõidad linnu petele, astud mööda kodust tänavat, avad värava, sammud piki aiateed majani. Ja uksele tuleb Ensulgest silmad. Ole temaga hea, ma palun sind, hoia teda. Roland surust tugevasti Ennu kätte. Loomulikult linnas. Ta on ju ka mulle väga kallis, aastaid olnud ema-ist. Ela hästi. Elage ka teie hästi. Teie kõik ilusas ja armsas kodus. Hüvasti, Enn. Hüvasti poisid. Enn tuisk vaatas aknast, kuni Roland sendi silmist kadusid. Seisis hulk aega Otsnik surutud vastu jahedat klaasi. Lõpuks ta pöördus, seisatas, mõtles millegi üle. Läks siis oma väikese kirjutuslaua juurde, tõmbas alumise laeka lahti, võttis sealt puidust sigarikarbi ja pani selle enda ette lauale. Istus, avas aeglaselt karbi kaane ja jäi pea käte vahel ainiti silmitsema oma raudristi ja medaleid ei viska tema neid ära. Ja kui viskakski kas või mitu korda ikka, jäävad nad alles. Aasta hakkab lõppema, paar päeva on jäänud veel uus aastani. Missuguste mõtetega lähete uude aastasse? Väga vastakate mõtetega. On rõõm, et raamat õige pea ilmub. Ja mure, kas ta ikka tõepoolest kõlbab, vahetevahel ma kohe istun kodus ja, ja kohe mõtlen väga sügavalt, et, et kas ma nüüd tegin õigesti või tegin ma viimaks vea. Aga muidugi, kuna uus aasta on saabumas ja alati tahad uuelt aastalt ikka midagi meeldivamat, kui senine on olnud siis ma muidugi, kõigepealt loodan, et minuga ei pahandata, et inimesed leiaksid sellest raamatust midagi meeldivat. Tööle. Ma hakkan mitte üksi, hakkan vaid jätkan tööd, sellepärast et kolmanda raamatu kallal olen juba nii palju suutnud teha, et mul on tubli sadakond lehte olemas lehekülge. Üldiselt soovin ma kõigile raamatusõpradele raadiokuulajatele hästi meeldivat uut aastat. Ja loodan, et et kõik seavad oma oma mõtted ja, ja ettevõtmised hästi positiivse suunda, siis me tulime toredate asjadega Daile. Kõike head teile rannaga.