Te olite mitmeid aastaid tegev tippspordis, samal ajal õppisid ülikoolis. Hakkasite ühtlasi ka kirjutama. Millest see tuli ette juba kohe alguses, niisugusele tasemele jõudsite, mis tõi kaasa romaanivõistluse teise auhinna. Minu enda jaoks see päris algus ei ole. Ma kirjutan juba, sest ajast peale, kui ma kirjutama õppisin küll päevikut ja pisikesi nupukesi ajalehtedesse ja paar näidendit. Ja seetõttu kirjutatud on päris palju, aga see on esimene kirjutatu teiste jaoks. Kui näidendit välja arvata, esimene proosateos. Millal te esimese näidendi valmistusite? Selle ma sain kusagil 78. aastal, siis kui ma veel mängisin Kalevi meeskonnas korvpalli ja see oligi niisugune autobiograafiliste sugemetega sportlase ja üliõpilase elust. Selle näidendi lavastas Vanemuises Viljo Saldre ja seda mängiti kontserdisaalis umbes 100 korda. Nii kastil juba mängides oli huvitav oma mängukaaslasi ja nende psüühikat jälgida ja kas te juba siis hakkasite märkmeid tegema romaani jaoks või hakkasite pärast seda kõike meelde tuletama? Teil on küllalt üksikasjalikult isegi mängude kirjeldusse jahud. Ei, ma teadlikult ei jälginud siis kedagi, kui ma ise mängisin ja ma ei olnud ka selle mõtte peale tulnud, et seda kõike võiks kirja panna. Või veel vähem avaldada. Nii et kirja panin ainult päevikut, oma isiklikke läbielamisi, muljeid, meeleolusid. Aga et mingisugune ilukirjanduslik lugu võiks kunagi nende märkmete põhjal tekkida. Sellest mul ei olnud, siis endalgi aim. Nii et esialgu te kirjutasite seda lihtsalt iseenda jaoks. Ja lihtsalt mingisugune vajadus oli oma mõtteid rohkem koondada ja minu jaoks on see vorm siis nende kirjapanek. Kuidas te hindate kirjandusvõistlusi, kui ei oleks korraldatud näiteks romaanivõistlust kas te ikkagi oleksite kirjutanud selle romaani? Jah, see kirjutamine juba teadlik proosa kirjutamine ja, ja romaanivõistlus langesid lihtsalt ajaliselt kokku. Mis minu arvates minu jaoks on suur vedamine, sellepärast et ma arvan, et see lühendas tunduvalt seda vokalist rada käsikirjast raamatule. Et raamat ilmus küllalt ruttu, väga ruttu. Kuidas te kõrvutaksite võitu, näiteks kirjandusvõistlusel ja võitu spordis on see üldse võrreldav? Ei. Minu meelest see võistlusmoment näidendite romaanide võistlusel ei ole põhiline minu jaoks on sellisel kirjandusvõistlusel on see hea omadus, et on võimalik anda žürii kätte oma teos jäädes ise tundmatuks või või lihtsalt Ajaks, palju kodanikujulgust oma teose viimine kusagil kirjastusse või mõne spetsialisti kätte ja küsida, et mis sa sellest arvad. Aga niiviisi umbisikulise töö ära saata on minu jaoks väga mugav. Ma ei tea, selles suhtes avaldatakse kahtlusi, et kas see žürii alati on nii kõiketeadja ja, ja läbinägelik, aga arvan, et kirjandusvõistlused on üks niisugune võimalik moodus kirjutavate kirjaoskajate inimeste välja sellekteerimiseks ja väljailmumiseks. Alati on ilmunud välja ikkagi uusi autoreid, keda varem ei tunta. Nojah, siin küll kirjandusteoreetikud feti leiavad, et see tase ei ole kuigi kõrge ja kas isegi sellist sellist kirjandust üldse tarvis on, aga mis puutub nüüd minu romaani, siis mul on väga meeldivat et lugejad on selle hästi vastu võtnud ja isegi võõrad inimesed minu jaoks peatavad tänaval teinekord, et avaldada isegi tänu selle asja hästi, tähendab seal ikka hinge läinud. Tähendab, päris asjata see ei olnud. Kirjutasin. Ma olen paari romaani lugenud ja mis hakkab silma, et autorid kirjutavad sellest olustikust ja nendest probleemidest, mis mis on nendel hästi tuttavad. Ühesõnaga tuleb nagu elu kohe kirjandusse sisse. Ja teie romaanis on ka kindlasti palju dokumentaalset ja isegi reportaažlikku. Üks arvustus oligi pealkirjastatud, kas romaan või reportaaž? Mis te arvate dokumentaalsusest kirjanduses? Dokumentaalsuse määr sõltub väga palju autorist ja mina ennast kirjanikuks ei pea, vaid et ühe raamatu ilmutamine veel kedagi kirjanikuks selle sõna ilusas ja üllas tähenduses ei tee. Aga teil ikkagi on juba viis näidendit ka? Jah, on küll, aga siiski kirjaniku missioonitunne ja kirjaniku positsioon on midagi muud kui, kui see mida mina tunnen. Kus mina tunnen ennast asuvat. Aga mis puutub sellesse korvpalliromaani, siis dokumentaalsust on siin kõvasti ja seda ma ei ole püüdnudki varjata. Ma isegi olen imestunud, kui palju siiski elulist materjali pidi deformeerima. Kui palju pidi tegelasi muutma, ühte liitma, omadusi välja mõtlema, karaktereid muutma ja lisamaja, et sellest mingi selline kompaktne tervik üldse saaks, nii et siit otsida prototüüpe võib, aga need prototüübid elus ei olnud siiski sugugi mitte sellised, nagu millisteks mina neid pidin raamatus tegema, et see tõesti ilukirjanduse mõõdu välja annaks. Aga kas on inimesi, kes ennast on siiski ära tundnud? Jaam on ja kuidas nad on reageerinud. Ma ausalt öeldes kartsin natukene. Ja mul on öeldud ka, et külmul jätkub ikka jultumust ja häbematuse niimoodi kõigile tuntud isikuid prototüübiks võtta ja neid nii alasti kiskuda avalikkuse ees, näidata neid sellest küljest, mida need võib-olla ise ei sooviks näidata. Aga mul on väga meeldiv, et mu endised meeskonnakaaslased on võtnud selle kirjutise vastu kui, kui ilukirjanduse ega ei ole tundnud ennast isiklikult solvatuna vaid ta on suhtunud väga suure mõistmisega sellesse asja. See on tõesti meeldiv. Mis teil praegu käsil on, kui tohib küsida? Tahaks kirjutada veel ühe spurdi teemalise näidendi. Aga seal paberi peal veel midagi ei ole, ainult mõtet liiguvad peas, ma kirjutan üldse väga aeglaselt, pikkamisi. Pean käima kogu selle kavaga ringi, kuid või isegi veel kauem ja kuskil mingisugune protsess toimub ja aeg-ajalt siis turgatas sealt pähe see või teine su seeline moment või repliik või mõni karakterijoon, siis. Nii see asi nagu iseennast kasvatab. Ühe korvpallinäidendi tahaks kirjutada küll. Kas lõppenud aasta oli teile hea aasta ja missuguste mõtetega lähete uude aastasse? Ilmselt ainulaadne aasta mu elus sellepärast et ilmus raamat. Lavale tuli näidend kahes teatris. Vaevalt et niisugust edu maksab enam loota ühelt aastalt selles mõttes minu meelest. 1985. aasta oli võib-olla mu elu parim aasta.