Kui raamat oli veel ilmumata, juhtus nii, et üks ja teine tuttavatest küsis, millest sa seal kirjutasid. Naljakas öelda, ma ei mõistnud vastata. Ta ei tahtnud ka eriti. Muidugi oli küsimus igati loomulik, aga ma mõtlesin, et kui ma saaksin niisama lihtsalt ja lühidalt ära rääkida, millest ma kirjutasin, siis poleks ju olnud mõtet kirjutadagi. Teistpidi jälle, kui ma üldse sellest rääkida ei tahaks, siis ka ei oleks maksnud kirjutamist ette võtta. Nüüd on tegu tehtud ja kes tahab, võib juba ise raamatut lugeda ja otsustada kas see on isikuromaan või romaan sõjast ja rahust. Ma ise kaldusin viimaste arvama. Nii kirjutamise ajal kui praegu. Mida see raamat mulle tähendab? Väga palju. Väga võimalik, et see ei ole tänaste 20 aastaste ka mitte kolmekümneaastaste, vaid eeskätt minu põlvkonna raamat. Just nendele arusaadav. Ma ei andnud oma peategelasele nime seda täiesti teadlikult, sest temasuguseid lapse põlvete jäänud inimesi on miljoneid. Ma olin kuueaastane, kui sõda algas. Me olime lapsed ja lastel ei ole veel jõudu ega võimalust ennast kaitsta ega maksma panna. Eluaeg mäletan vene rahvusest emasid ja vanaemasid, kes talvel õhtuhämaras arglikult meie õuele astusid üks või kaks last käekõrval ja küsisid öömaja. Kanuud lapsed olid minu põlvkonnast. Vähemalt 10 aastat oma elust olen ma elanud täielikult ilma suhkruta, ilma kommideta. Minust natuke noorematel oli lihtsam, nemad ei teadnudki, et maailmas on olemas kommid. Minule ka olid sõjaeelsest ajast kommi mälestused. Oli seda raha nii näha, kui oli, aga kiisalaadalt tuli olid tal alati laste jaoks kommid taskus. Päevapealt see klik kadus ja väga kauaks. Nagu ma oma raamatukese sky rõhutada tahtsin, kestavad sõja tekitatud valu ja vahel veel aastaid pärast sõda kestavad hulga kauem, kui seda ise kestis. Meie maakoolis ei julgenud lapsed, ei 45. aasta sügisel ega järgmiselgi aastal pioneeriks astuda, kardeti metsa rendi. Eriti minu kodukohas Võrumaal oli neid palju. Nad jahtisid kõiki punaseid, veel 40.-te aastate lõpulgi ja pioneerid olid punased. Niisiis, raamatu olustik on mu oma elust põlvkonnakaaslastele hästi tuntud. Kas mul oli kirjutades prototüüpe, oli raamatuema ja isa On üsna oma ema ja isa. Kes tahab, võib siit võib-olla välja lugeda niinimetatud teise teema. Antagu mulle andeks või ärgu antagu, aga mõnda uuema ajateost lugedes on mul mõnikord nukker olnud, et kirjanduses märgatakse väga pikalt inimese madalus närusust, väiksust võiks ehk vahetevahelgi märgata ka inimese suurust. Väga lihtsana näivates elulugudes on palju keerulist ületamist vajavad, on olnud ränki kaotusi, millele vaatamata elatakse edasi puhtalt iseendaks jäädes. Austus oma vanemate elu ja töö vastu. See ehk olekski mu teine teema. Tänapäeval, me oleme kuidagi liiga umbselt kinni oma tänastes hingehädades ja murekestes, mis sageli on väga tühised, kunstlikult suureks puhutud. Me oleme üksteisest kaugenenud, elame ligistikku, aga siiski igaüks väga omaette. Räägime kole palju ja kole, valjusti peame palju koosolekuid, aga rahul ei ole, sest miskit olulist jääb aine ütlemata. Ilmast ilma on meil probleeme ja ilmast ilma on need lahendamata. Meil on isegi vaba aja veetmise probleem sõbralikult kõrvuti ajapuuduse probleemiga on tekkinud uus terminoloogia, inimesest räägitakse aina tehnitsistlikumalt. Me justkui polegi inimesed, me oleme tööjõud, inimressurss, kaader, inimfaktor. Mõnikord ajab niisuguste sõnade kuhjumine hirmu peale. Räägime palju, aga mõtleme vist vähe. Headust on vaja. Kirjandus peaks kaitsma headust ja soojust inimlikes suhetes. Me oleme ju endist viisi soojaverelised olendid. Meil võib külm hakata, kui tembeldatakse vana moeliseks ja naeruväärseks mõndagi, mis aastatuhandeid on põhiväärtuseks olnud. Inimese elus peab olema midagi, mis on talle püha. Minu vanematel oli määratu tahtmine anda oma lastele haridus. Nende jaoks oli see püha sihti ja nad ei pidanud ühtki raskust liiga raskeks selle saavutamiseks. Eks muidugi, lapsed ise tahtsid seda väga ja talusid nii mõndagi, mida praeguste mõõdete järgi annaks väga suurteks raskustes nimetada. Minu isale emale oli ka põldu harida, püha asi. Põldu jäetud maha, põllu juurest ei mindud ära. Tammsaarelik arusaamist Eesti inimese töösse suhtumisest ka ellusuhtumisest ei tasu meilgi olematuks unustada. Noh, ja ka niisugust armastust, millest peaaegu üldse omavahel ei räägita, aga mis kestab veel üle hauagi. Ka niisugust oleks minu meelest kirjandus uuesti vaja. Elusas ei olemas, mitte kuskile, pole ta kadunud.