Selleks, et esimest korda mõne maaga tutvuda, ei ole mugavamat moodust kui turismimatud. Kust muidu leiaks inimene võõral maal abimehi, kel oleks tahtmist ja teadmisi talle kõike tähelepanu värset tutvustada. Kust võtaks lasele energia, et muudkui ühest paigast teise kihutada, kuidas tuleks ta toime peavarju ja toitlustamise muredega. Aga nüüd on kõige eest hoolitsetud reisija istub autos ja vahelduvad, muljed kihutavad temast mööda. Muudkui plõksud fotoaparaati ja pista kõik kirja, mis näed ja kuuled. Kõik on uus ja huvitav, iga päev ise kohad, jäise pildid. Selle kirju pundi elu kohta passiks Göte lõbus sõduri lauluke, millele Gustav Ernesaks kunagi viisi on teinud. Siin meil käsi hästi käib valged neiud, must leib, teine tee all jalge neiud, mustad leib on valge. Ja kui turist lõpuks koju tagasi jõuab, on ta uusi muljeid ääretasa täis, nii nagu täis tihedat kirjaga tema märtrit, mille ta teele kaasa võttis. Duo annab tal kodustele kõigest jutustada ja naised-lapsed kuulavad, silmad pärani. Kui ränduri ligimesearmastus koduste ringist kaugemale ulatub siis sünnib reisimuljetest raamat, et niisuguseid raamatuid on vist suhteliselt meeldiv kirjutada. Ega neid muidu nii palju ilmuks, aga neid on ka meeldiv lugeda. Ega need muidu nii ruttu müügilt ei lõpeks. Hoopis teisiti on lood, kui turistina teist korda samale maale minna. Tüütu on see, kui giid juba nähtud objektist räägib juba kuuldud sõnadega. Aga ka siis, kui ta tarvitab, teisisõnu kerkib küsimus, millised on siis need õiged, need päris sõnad, milline on objekt ise, milline on tema olemus. Eelmisel korral, Tal saabusid sa päiksepaistelise ilmaga. Täna on aga pilves ja kogu mulje on hoopis teine. Ja kui sa uuesti näed toomkirikut, mille külastamisel eelmisel korral sul oli hambavalu, siis märkad sa äkki, et ka see esimesele muljele oma mündi andis. Sa saad äkki aru, kui vähe sa sellest rahast siiski veel tead? Ja sul tekib palju küsimusi, millele turismimatk vastust anda ei saa. Niisuguseid mõtteid mõlgutas ilma tänavu sügisel Saksamaalt tagasi sõites. Õieti oli mul olnud kavatsus minna hoopis Tšehhoslovakkias. Aga ainuke mulle vastuvõetaval ajal toimuv ekskursioon viiska Saksa demokraatlikku vabariiki, kus ma seitsme aasta eest olin olnud otsustasin seda võimalust kasutada ja ka seal veel kord ära käia. Esimesel korral tõin ma sealt kaasa sületäie värskeid muljeid, uusi muljeid lisaks endistele kogunes nüüdki. Aga siiski jääb teistkordsest sõidust valitsema teadmine, et ma seda maad liiga vähe tunnen ja tahtmine teda hoopis lähemalt tundma õppida. Muidugi, seekord viibisin ma Saksamaal ainult kaheksa päeva ja külastasin nende jooksul ainult tähtsamaid punkte. Berliin-Dresden leid, sik Weimari ja veel mõned teised väiksemad linnad. Aga ma usun siiski, et mul on oma kogemuste põhjal õigus teisi hoiatada. Ärge minge turismigrupiga sinna, kus te kord juba olnud olete vaid otsige võimalusi, et minna sinna omal käel ja aga põhjalikumalt tutvuda. Üks pluss on sama maa korduval külastamisel siiski. Ja vahe on küllalt pikk, siis on selgesti näha, kui palju on vahepeal juurde tulnud. See, kes paigal elab, ei märkagi pidevat edasiminekut ja pahandab pigem selle üle, et kõik ülal Trutaja libedasti ei laabu. Alles võõrsilt tulnu värske pilk suudab kõike uut korraga haarata ja temaga kaudu saada palalinegi elanik teadlikuks, kui palju tegelikult ära on tehtud. Ka demokraatlikul Saksamaal on viimaste aastate jooksul paljugi muutunud. Mäletan, missugune oli Berliin siis, kui ma teda esimest korda nägin. Linnas, mis sõja lõpul oli üksainus varemeteväli oli astutud, mis taastada andis, kuid seda ei olnud palju. Suur osa linnast oli nii purustatud, et seda enam taastada ei saanudki. Tihti võis kohata varemeid ja endiste hoonete asemel võimutses umbrohi. Suur osa varemeid oli küll juba maha kistud ja terved, tellised uute ehituste jaoks saksa korralikkusega ritta laotud ehitatud uued moodsad kvartalid kandsid aga veel läbipõetud arhitektuuriliste liialduste tõve pitserit. Vahepeal lon Berliini uue linnasüdameehitamine jõudsal sammul edasi läinud. Uut linna ei iseloomusta enam vanale Berliinile iseloomulik Preisilikult hall ja masendav monumentaalsust. See on tõesti linnaosa, mis on sotsialistliku ühiskonna vääriline. Laiad sirged tänavad, suurejooneliselt lihtsad hooned mille seinad jäätud rõõmsa pastelselt, maheda kõigis värvitoonides kattematerjaliga. Need on silmale ühe võrra meeldivat nii päeval kui ka öösel. Kui linnasüda neoontuledes särab seal värvirõõmus pilt, kuid ilma kapitalistlikule suurlinnale omase hüsteerilise rahutuse ja ülepakkumiseta. Juba valmis hoonete kõrval on palju veel pooleli ja siin ja seal on tühje platse, kuhu alles ehitama hakatakse. Aga üldilme on juba praegu selge. Ühes niisuguses uusehituses hotellis, peroliina, seal Berliini ladinakeelne nimetus sai peavarju ka meie tulismir. Esimene Berliinis on pühapäev, istun pealelõunal vaba pool tunnikest ajal hotelli ees pingil ja jälgin berliinlasi, kes perekonniti jalutavad ja peremeheliku huviga uusehitusi takseeriva diamuljeid vahetavad salkkond poisi jõmpsikaid kasutades juhust, et asjamehi lähedal ei ole teeb tutvust hotelliustega, mis tehnika viimase sõna järgi on tehtud ja iseenesest avanevad, kui neile läheneda, oh seda lõbu nagu nõiale avanevast uksest sisse ja välja marssida. Ja arusaadav, millal siis veel võiks inimene sellisest tehnilisest mängust nii puhast rõõmu tunda kui just selles eas. Kujutlen, kuidas mõni Berliini jõmpsikas edaspidi Alibaba röövli paise avanevast uksest lugedes võiks kommenteerida. Selge uks on seda süsteemi nagu hotell peroliinal. Pikale viiks üles lugeda kõiki Berliini tähelepanuväärsusi, millega turistide tutvustatakse. Peatugem siin ainult potestamil, mis asub Berliini lähedal. Pots Tamm on paljude õppe ja teaduslike asutustega. Vaeva demokraatlikul Saksamaal tähtis kultuuritsentrum. Kuid turiste viiakse ikka kõigepealt ju minevikku mälestusmärkide juurde. Niisugune Potsdamis kuulus shansusi. Nimi sansusi on isegi tähtsaima lossi esiküljele kirjutatud, kuid pärases transkriptsioonis sidekriipsuga. See mõjub umbes nii kuivas sõnasõnalise tõlkemuredeta. Sidekriipsuga poolitaksime tiivas, mis kannab nime esimest poolt. Mure elas Friedrich Suur. Tema külalistel oli määratud muredeta pool. Huvitav, millise järjekindlusega ainuvalitsejad alati on püüdnud sisendada mõtet, et nemad üksi kõik riigijuhtimise mured kannavad, mistõttu kogu ülejäänud rahvas tänu neile võib elada õnnelikult ja ilma muredeta. Et kõrgel võimukandjal mured ei puudunud või Jannseni sõnadega, et siidi, kuubeson, kirbud, mis ei lase magada, selgub giidi jutust, kui ta räägib Friedrich Suure lemmikkoertest armukestest. Esimese hindas kuningas rohkem ja meile armastatud olendite haudu näitab. Siiski ei puudunud suurel pritsulga kõrgemad huvid. Nii nagu Vene Katariina Voltääriga kirjadel koketeeris. Nii võttis ka teine kaasaja suur monarh vaevaks ajastu suurimale vaimule oma lugupidamist näidata. Seal oli pikemat aega tema külaline Jason sushi lossis on ruumid, mis fold vääri nime kannavad. Santsus, see on tegelikult suuransaam. Koosneb eri ajajärkudel ehitatud hoonetest. Need asuvad toredas rohkete purskkaevude ja skulptuur gruppidega pargis. Selle teede kogupikkus on mitukümmend kilomeetrit. Millist tööd, hoolt ja oskust nõudis nende ehitamine? Mitmete sadade inimeste vaeva oli tarvis nende korras hoidmiseks sky ja seda ainult käputäie valitute silmarõõmuks. Korras on need praegu ja neid külastavad iga päev tuhanded turistid. Aga siiski kerkib siin ringi liikudes mõte millal loome meie tänapäeva vajadustele ja maitsele vastavad kogu rahva huve, teenivad kultuuripargid ja asutised, mille ta teostus oleks niisugune, et me ei tarvitseks imetluses tagasi vaadata minevikus tehtud tööle või millelegi ainulaadsele ja kordumatule. Eestis ei ole muidugi midagi sansus siile võrdset kuid meilgi olid kord sajad mõisapargid, kui ilu aasid keset õlgkatustega vaesuse kõrbe. Kui tihti veel on need laokil, laastatud isegi maha raiutud asemel, et sellel kitsukesel baasil edasi ehitada ja muuta kogu meie maa üheksainsaks suureks õitsvaks faasiks. Potsdami teine tähelepanuväärsus Ancestiilianhofi loss. See on üsna uus 19.-st sajandist pärinev ehitus mis oli ühe saksa keisrikoja võsu käsutada. Monarhia kukutati, aga monarhi perekonna varandused jäid ja võimaldasid vanal daamil kasutada ainult oma tarbeks elamispinda, millest piisaks sadadele inimestele. Kui siis sõja lõpp käega katsuda oli evakueerunud lossi perenaine oma varandusega Lääne-Saksamaale maha jäi ainult rikkalik raamatukogu. Juba põgusalt raamatu selge vaadeldes võib oletada, et nende omanik oli avara silmaringiga inimene. Võimalik, et teda seltskonnas kohates ja temaga vesteldes oleks temast jäänud mulje kui vaimukas skulptuur, sest delikaatses veetlevaks naisest aga siiski mõtelda, et maailmas võib elada inimesi, kellel ei ole muud teha kui oma isiksust arendada võtta ilma maailmale midagi vastu andmata elada nagu isamesilane. Tsilienho sai kuulsaks seal korraldatud Potsdami konverentsi tõttu. Mahajäetud loss sisustati ümbruskonna teistest maha jäätud majadest toodud mööbliga ja seati korda liitlasdelegatsioonide jaoks. Niisugusena, nagu loss oli konverentsi ajal, säilitatakse teda tänapäevani. Näeme üksikute delegatsioonide ruume, näeme teiselt korralt ajakirjanikele määratud ruumidest alla tulevat treppi, millele ajalehemehed rahutu rahvas tunglesid, et võimalikult ruttu mingit uudist välja kookida. Teiste vanemate agressiivsemalt ant vilksatab ka kadunud Ameerika presidendi John Kennedy noor sümpaatne nägu. Ka tema oli sel ajal korrespondentide hulgas ja ühe ruumi seintel näeme liitlasriikide projekte Saksamaa tulevase matuse kohta. Neid on eri aegadest ja eri laadilisi. Aga kõigil on ühine nõue, et Saksamaa sõjaeelsesse piiridesse jääks vait, naaberriikide vahel ära jagataks või temast mitu eri riiki moodustataks. Nõukogude liit oli ainus, kes kogu aja visalt Saksamaa terviklikkuse säilitamist nõudis. Aga ikkagi on Saksamaa tänapäevani lõhestatud. Edasi viis meie teemeid Dresdenis. See on linn, mis möödunud suures sõjas Saksa linnadest kõige rohkem kannatada sai. Saksa suur kultuuri ja kunstikeskus. Sõja lõpukuudel purustas Ameerika lennuvägi selle peale praegu täiesti terroristliku rünnakuga. Kes on läinud Poola filmilinn, hukkub täna öösel toimunud katastroofist üsna selge ettekujutus. Möödunud aastate jooksul linna süda, mis oli üleni varemeis, uuesti taastatud. Siiski, kui peatänavalt pisut kõrvale astuda paistavad veel praegu nad arvukad moodsate elamuterajoonid. Erilist vaeva ja hoolt nõudis aga purustatud arhitektuuri mälestuste taastamine mida Dresdenis on rohkem kui üheski teises demokraatliku Saksamaa linnas kesksel kohal. Nende seas on kuulust Inger oma maalide koguga, millede hulgas on ka Rafaeli Sixtuse madonna. Aga lähme edasi, turistil on vähe aega. Lähme leipzigi. Ka see linn pakub rikkalikku vaatamist. Äärel toimus kunagi kuulus rahvastele lahing, mis otsustas Napoleoni saatuse ja lõpetas ühe ajajärgu Euroopa ajaloost. Lahingu mälestuseks ehitatud neljakandiline kivi. Torm on mõeldud võistlejaks mõistet teleEgiptuse püramiidide le keset lagedat välja, kus läheduses ei ole hooneid, mida mõõdupuuks kasutada ei saa esimesel pilgul arugi, kui suur see ehitus on. See selgub alles siis torni sisemusse minna ja sees olevaid hiigelstaato haid. Vanad germaani sõjakas süngete sangarite kujusid võrrelda oma väikese isikuga. Ka kõrgel rajal olevat ratsanike kuivatavad bareljeef, mis alt paistavad. Tibatillukesed on tegelikult üle elusuuruse. Ja kui lõputuid keelt käike mööda tõusta torni tipus olevale platvormile siis avaneb sealt avar vaade nii linnale kui ta kuulsale lahinguväljale. Mälestusmärk sai valmis lahingu 100 aastaseks juubeliks. Seega nii-öelda viimasel minutil, sest juba järgmisel aastal puhkes esimene maailmasõda esimese maailmasõja jaoks leidsigil. Mälestusmärk ei ole selle lahingud, löödi kõik väljaspool Saksamaa piire kommunistide kaela veeretada ja saada ettekäänet põhjalikuks arvete õiendamiseks kõigi teisiti mõtlejatega. Selleks lavastati protsess, mis pidi tõestama kommunistide ja Dmitri osavõtu Riigipäeva põletamisest. Kuid Dimitrovi mehisuse tõttu muutusse sisuliselt protsessiks natsismi üle. Taban kuulda säilinud heliülesvõtet sõna duellist, milles Dmetrov ringi vastu seina surus ja hüsteerilise raevu hooni viis. Ja sealjuures omandas dimeetrov saksa keele alles vangis olles. Muidugi jätta Leipzigis viibija külastamata ka Auar Bachi keldreid. Sellega on ju seotud stseen Faustist, KUS Mehhistoffelles noorendatud õpetlase elu põletada tavate Bushide seltskonda viib neile lauast veine esile Naiub ja lõpuks vaadi seljas koos Faustiga minema sõidab. Seda ja teisi stseene Faustist võib näha ka pannud keldriseintel Göte sidemeid. Auerbahhi keldriga meenutavad ka seintele raami alla paigutatud dokumendid. Kuid Göte aegne ainult auerbahhi kelder, maa-alune ehitus. Selle peale on rajatud suur moodne ärihoone meedleri paša aas. Ja kui turist jälle maalt päevavalgele ja minevikust olevikku tõuseb, siis võib ta veenduda, et leitsik pole kuulus üksnes oma minevikuga, vaid ka olevikuga. Leipzig, Saksamaalt tähtsamaid ärilinnu ja kuulus leipzigi mess peab tuleval aastal oma 800 aasta juubelit. Praegu on neid messi aastas kaks kevadine pühendatud tööstusele. Sügisene laiatarbekaupadele. Messi puhul oli meilegi Leipzigis nähtud ette pikem peatus kui teistes linnades. Kahjuks ei mõistnud ma selle võimalusega midagi peale hakata. Käisin prooviks läbi mööblitööstusele pühendatud osa seasus hoones, mille kõik kuus korrust iga avaram. Kui meie kaubamaja korrus eksponaate täis olid patud, jõuad sa kõiges selles orienteeruda, kui näha nii palju on ja ise asjatundja ei ole. Rohkem huvi pakkus mulle raamatumess ja sellega seotud üritused leidsid ka Saksamaa tähtsaim trükiasjanduse keskus. Aastal peetakse seal traditsiooniliselt ka raamatulaata. Väljapanekutega olid esindatud Lääne-Saksa kui ka teised maad, nii rahvademokraatlikud, kapitalistlikud. Kadedusega jälgisin sealseid biblio fiilseid väljaandeid Nende head paberit, maitsekad trikki, tehnilist teostust. Tõsi, Läänes on need oma hinna tõttu kättesaadavad ainult valituile, aga kui meie tavalises väljaandes, raamat, mis ju ka läänes on tunduvalt kallim, kui meil on saanud odavaks kõigile kättesaadavaks tarbeesemeks. Miks ei võiks me kättesaadava hinnaga ootaga nõudlikumaid väljaandeid, mida oleks rõõm endale käes hoida kui ka teisele raamatusõbrale kinkida, kus leidub tahe, seal leidub ka tee. Sama mõte tekkis Vaadates mitmeköitelist teksti ja rohkete heliplaatidega varustatud välja. Pealkiri oli umbes Prantsusmaa sõnas ja helis. Miks oleme meni visad kasutama neid võimalusi, mida pakub heliplaat kas või keelte õpetamisest alates? Kõige valjemaks aga kasvas nurin mu südames siis, kui nägin Saksa demokraatlikus vabariigis äsja välja antud kuid poodidesse veel jõudmata Bresti, luuletuste, viiendat ja kuuendat köidet. Näha on, et neis on selle käesoleva sajandi kõige targema luuletaja viimased tööd suurelt osalt varem veel üldse avaldamata. Kuid meie raamatukaubanduse aegluse tõttu jõuavad meile müügile alles aasta pärast. Kui üldse jõuavad. Oleksin stendilt ilma südametunnistus piinata ära näpanud, kui ma poleks kartnud, et mu süüdlaslik nägu mind siiski reedab. Aga lähen määrani kriminaalsete teemade juurest läheme uude linna, kus sääraseid kiusatusi ei ole. Läheme vei marisse Weimari Saksa kultuurimeka. Läinud sajandi algul, kui Saksamaa oli velgi killustatud rohkem kui kaheks ajaks pisiriigiks Olive Heimar, ühe niisuguse pisiriigikeskus ja hertsog Karl August selle valitseja. Tundmatuks tegi mõlemat Göte, kes hertsogi kutsel siia peaministriks tuli. Ja siin veetis suurema osa oma elust. Mausoleum ummikus, puhkavad valitseva sooliikmed jätta külastamata ükski turist. Imestusega ta märkab selle saksa klassikalise ehituse kõrval ka slaavi stiilis kabelit. Selle on lasknud ehitada üks vene tsaarikoja Võsu, kes abiellus Weimari, sattus kuid õigeusule ja isamaale võõrsilgi surmani truuks jäi. Seal nad nüüd puhkavad, need lahkusulised abikaasad, naine sibulkuplite all, mees sellega külgneva mausoleumis võimalikult lähedal tema põlmule. Mausoleumi magnetiks aga on kõrvuti asuvat Filderja Götema Essteetlikud marmorsarkofaagi. Vaevalt on Weimari hoonet, mis nii või teisiti nende suurte nimedega seotud ei oleks. Minu üks reisikaaslasi Moskva ajakirjanik tegi tekstianalüüsi varal kindlaks, et hotell, kus me ööbisime, peaks olema sama, kus peatus Charlotte, kui ta vanuigiWeimaris Götet külastamas käis. Šarlate oli teatavasti nooreverteri kannatuste prototüüp. Tema Weimaris käimisest aga on teine suur sakslane Toomasmann kirjutanud suure romaani Charlotte Väimalis. Nii saab Jaanus omakorda uute kirjandusteoste aineks. Turistide vool Weimarisse on suur ja suureneb järjest. Mida teha, et kõigi nõudmist rahuldada objektide läbilaskevõimet, tõsta turisminduse tööjõudlust suurendada. Kuidas siin ratsionaliseerimise ja mehhaniseerimise läbi viia? Tehtud on, mis teha, anna turistid suunatakse vastavasse loengusaali, kus neile näidatakse pooletunnist vaata filmi Weimari tähelepanuväärsustest millega käib kaasas saatetekst külastajate grupile arusaadavas keeles. Ja siis järgneb köötaja Schilleri Jel listi majamuuseumide külastamine. Muidugi peab kõik minema, Bõstrov, Bõstrov pikemaks peatamiseks ei ole mahti, sest uus grupp tammub juba kärsitult sissepääsu oodates ukse taga. Eriti kahju on selle kiirtempo pärast Göte kvartalist lahkudes sest see on hoopis enamat kui korter seal muuseum rikkaliku kollektsiooniga, milles kajastub korteriomaniku universaalne vaim ja huvide lohkus. Sellest rutamisest on kahju aga nähtavasti vaatamatusest, kuidas keelata pääsu Göte paikadesse kõigile, kes seda soovivad, kuigi tutvumine seda pealiskaudsemaks muutub, mida suuremal arvul inimesi sellest osa saab? Neymar on küll puhtal kujul minevikumälestuste linn, aga isegi siia ulatub päevama dissonantsi rohkem muusikaga. Vähesed kilomeetrid Väimarist eemal asub paik, mille nimi ava vahelast kõlast ja idüllilist tähendusest hoolimata seostub kõige hirmsamat piltidega Champuhhelvalt. Saksa demokraatliku vabariigi valitsus on teinud kõik, et mineviku õppetunnid ei ununeks. Puhen, valdiston saanud laialt külastatav mälestuspaik, mille sissekäigu ees pidevalt seisavad kümned suured turismiautobussid ja lugematu arv eramasinaid laagriplatsile, kus kõik on säilitatud nii nagu see natsidest vabanemisel oli rajatud muuseum rohkete eksponaatide diagrammide ja fotodega mis kõik olnud õuduse uuesti meelde tuletavad. Keskealistel või vanematel on see ise kaasa elatud. Aastaid on möödunud, on üles kasvanud uus põlvkond, kes neid aegu oma kogemustest enam ei mäleta. Nad käivad küll tõsiselt mööda laagriplatsi ja muuseumi, aga välja tulles löövad noored näevad Taagi jälle rõõmsalt naerule. Laagrikohast pisut eemal hukkunute jahukatute ühishaudade kohale on rajatud arhitektuurselt mõjuv ansamblil. Nõndanimetatud mälestuse manitsuspaik. Huugele avaneb sealt vaade Allaiuvale künklikule maastikule. Köötaja Schiller armastasid sind jalutamas käia. Võib-olla vaatasid nemadki mõnel soojal päikselisel sügispäeval seda vaadet, mis praegu meie ees avaneb. See aeg ja paik on nagu loodud, et ilma midagi mõtlemata tunda rõõmu maailma ilust. Aga praegu on võimatu siin seistes ja seda kõike nähes mitte tunda ühtlasi ka painavat kurbust, et inimkond ikka veel ei mõista oma asju nii korraldada. Et ta saaks tagada kõigile oma liikmetele vaba ja õnneliku elu selles ilusas maailmas. Sakslasel ei ole õigupoolest vajagi tulla mälestuse manitsuspaikades, et veenduda, kui vajalik on elu mõistlikumalt ja õiglasemalt korraldada. Kahe maailma piir läheb läbi sakslaste endi vahelt läbi nende suurima linna Berliini enda. Mäletan, kui ma esimest korda Berliinis olles seisin kahe Berliini piiril brandenburgi värava juures. Jalakäijad liikusid ühest tsoonist teise, vabalt ka dokumente ei nõuta. Ainult autod peatas politseinik kinni, korraks pilku sisse heita. Kas sõitjad ühest tsoonist teise liiga suuri Pacey Vii Lääne-Berliinis olid odavamad tööstuskaubad Ida-Berliinis toiduained ja see hindade erinevus soodustas salakaubandust. Turiste hoiatati, et me kogemata läänesektorisse ei satuks. Näiteks allmaaraudteel sõites võis märkamatult juhtuda. Sõidad ja äkki oledki teisel pool ja katsu veel tagasi tulla kui sul pileti ostmiseks sealset raha ei ole. Aga keeldud vili on ikka magus ja ma oleksin korraks siiski teisele poole jalutanud, et vaadata, kuidas seal elatakse. Kui ma ei oleks kartnud, et mu riietus mind kohe reedab. Mul olid sel ajal kohutavalt Ladijad, püksid, kitsamad kandmist peeti meil sel ajal veel lõnguslikuks ja mul oli hirm, et seadusesilm neid nähes kohe avastab, et tegemist on välismaalasega, kellel läänetsooni jaoks paberit taskus ei ole. Nüüd sel sügisel sai silma uuesti brandenburgi väravate juures ja mul olid jalas kombe kohaselt kitsad püksid, aga oh häda, brandenburgi värava ette oli müür ehitatud. Ja mõnikümmend meetrit sellest müürist oli traataed ja mundris mehed. Need olid küll lahked mehed, lubasid pildistada, ajasite tuia heitsid nalja, aga teise Berliini minek ei tulnud enam kõne allagi. Eake küll, mul ei ole sinna õigupoolest asjagi, aga sakslased ise, kellel on teisel pool ju sugulased ja tuttavad nendele annab seda eraldatuse mõlemal pool pidevalt tunda.