Täna ma tahaksin teile rääkida loo ühest sõbralikust hiiglasest kes elas nagu hiiglased ikka kõrgem mäe otsas suures lossis. Selle mäe jalamil oli väike küla, kus elasid inimesed, nagu ikka. Nad olid töökad, tavalised maainimesed. Te teate, hiiglased on mõnikord muinasjuttudes kurjad, isekad, rumalad, ahned. See hiiglane oli väga heatahtlik ja natuke üksildane. Sellepärast tuli ta vahel, kui tal mingit tööd teha ei olnud, oma mäe otsast alla külasse. Et kellegagi natuke juttu puhuda või ka niisama lihtsalt vaadata teiste tegemisi. Sest ta elas oma lossist täiesti üksinda. Aga külaelanikud kartsid teda. Kui nad eemalt kuulsid tema samme, siis põgenesid kõik oma majadesse, lukustasid uksed, sulgesid aknaluugid, pugesid teki alla ja isegi kõrvad vajutasid kätega kinni, et mitte kuulda hiiglase mürisevad häält. Ja just sellepärast ei teadnudki nad kunagi, mida hiiglane neile rääkis. Aga seal külas elas ka üks kuri paha ahne mees kes nimetas ennast nõiaks, ehkki ta ühtegi nõiakunsti ei osanud. Oma kurjuse poolest andis ta küll nii mõnelegi päris nõiale silmad ette, nagu öeldakse. Tema läks ka peitu, kui hiiglane tuli. Aga ta ei pannud kõrvu kinni, sest ta oli natuke kõva kuulmisega. Ja tema kõrvadele ei teinud hiiglase müriseb hääl liiga. Pealegi teadis tema üksinda, et hiiglast polnud üldse vaja karta. Niisiis, hiiglane tuli külasse ja ütles enda arvates õige vaikse häälega. Tere hommikust, kallid sõbrad. Mothulin töid vaatama, sest mul hakkas üksinda üleval lossis igav. Ta ootas natuke ja vaatas ringi. Ma olen küll väga suur teiega võrreldes. Teie majadki on minu jaoks nagu tikutopsid. Aga teil pole vaja mind karta maid, Ahadile miskit kurja teha. Ma võiksin teid ehk isegi aidata. Ta tõotas veel natuke. Ohkas, kuna keegi ei tulnud majast välja ja läks pikkamööda ja kurvalt tagasi oma mäe otsa. Kui inimesed kuulsid, et hiiglane ära läks tulid nad majadest välja ning jätkasid oma pooleli jäänud tegemisi. Tuli välja kuri mees. Hõikas rahva kokku ja ütles. Seegole hiiglane nõudis praegu Etti teisipäeva hommikuks viiksite küla servale mäe jalamile 10 kotitäit, vilja 12 lüpsilehma ja 13 tünnitäit arbuusi. Kui tema nõudmisi ei täida, siis oi-oi-oi-oioi. Niimoodi ta rääkis Ja hirmunud külaelanikud viisid mäe jalamile kõik, mida kuri mees oli nimetanud. Lahkel hiiglasel polnud sellest aimugi, sest ta ei tulnud kunagi teisipäeval lossist välja. Kuri mees teadis, et hiiglane esmaspäeviti pesi pesu ja teisipäeviti triikis seda. Kuna ta elas lossis üksinda, siis ta pidi kõik tööd ise ära tegema. Niisiis, teisipäeva öösel, kui kõik külaelanikud magasid, läks kuri mees oma teenritega sinna mäe jalamile. Ja vedas kõik kokku toodud kraami salajasse koopasse, omaenda tarbeks. Ja nõnda see kestis palju aastaid. Külaelanikud olid selle pärast väga vaesed. Aga kuri mees oli pururikas. Ja hea hiiglane, muutus aina üksildase maks ja üksildase maks. Ent ühel päeval juhtus selline lugu. Üks väike külatüdruk, kelle nimi oliku endolinn mängis oma nuku Margaretaga ühe vana kuivanud kaevu serva peal. Korraga tormasid temast mööda teised külalapsed, kes olid mäe jalamil käinud lilli korjamas. Klanni tulehiiglane tule. Karjusid naad, queen, tulin, ehmus nii, et kukkus tagurpidi kaevu. Seda kaevu olid külaelanikud kasutanud juba tükk aega nagu prügikasti. Sinna oli visatud vanu madratseid ja patju. Et vend olin, ei saanud sugugi haiget. Ainult ta ei saanud sealt ise välja ronida. Ja nõnda juhtuski, et kui kõik külaelanikud oma majadesse peitu läksid ja kõrvadki nii panid siis istus Vendolin hiirvaikselt vanas kaevus ja kallistas tugevasti oma nukukest, et see väga ei kardaks. Ja unustas täiesti, unustas kõrvad kinni panna. Nii ta kuulis, kuidas hiiglane pead, tuss. Koputas tasakesi ühe maja uksele ja kõneles. Kas keegi on kodus? Mitte keegi ei vastanud. Tanoon ilus ilm, jätkas hiiglane. Ta tahtis nii väga kellegagi rääkida. Ma nägin, et küla lapsed korjasid jalamilt lilli, kõneles hiiglane. Mul on aias väga ilusaid punaseid aed, kannikesi ma võiksin näitaja eile tuua, kui te tahate. Nad on tõesti väga kaunid. Ma ise hoolitsen nende eest. Kastan ja kõik on umbrohtu ja. Hiiglane vaikis, natuke ootas, et keegi kusagilt välja tuleks, talle vastaks. Aga kui seda ei juhtunud, siis ta, ohkas köhatus ja lausus. Oh, Mosis, tuleval nädalal toon teile neid kannikesi. Ma lähen tagasi koju. Mul on väga kahju, et minuga ei räägi. Ja Gwendolin kuulis, kuidas hiiglase sammud kaugenesid. Akende luugid hakkasid paukuma ja inimesed tulid majadest välja. Nad vaatasid ettevaatlikult ringi ja kogunesid seejärel külaväljakule. Sinna tuli ka kuri mees. Tal oli käes must märkmik. Kuulake mind, hüüdis ta kuulakkiminud, kõik, kuulake, mida see vana vastik hiiglane jälle nõuab. Oodake, üks hetk, palun. Hõikas küla kingsepp. Minu lapselaps Gwendulin on kadunud. Ta mängis kusagil väljas. Kui hiiglane tuli, siis tormasid kõik oma kodudesse, aga tema ei tulnud. Kas keegi teist ei ole teda näinud? Oi, oi oi, oi, hakkasid külanaised nüüd hädaldama. Kuri pahahiiglane viis meie vend oli nii oma lossi, oi oi, oi oi. Kui vend oli nii vanaisa oli väga mures oma lapselapse pärast. Kas ma näen veel kunagi oma armast Gwendolini, rahastas ta. Siis kuulsid nad kõik vana kaevu seest peenikest häält. Vanaisa ei ole kadunud hiiglane ei viinud mind oma lassi. Ma olen siin kaevus. Ma ei tea kuidagi välja. Külaelanikud kogunesid kõik kaevu ümber ja vaatasid alla. Siis jooksis keegi redelit tooma ja peagi oli Gwendulin koos oma Margareeta ega vanaisa käte vahel. Hõikas jälle kuri mees. Ma loen teile ette tema koleda selle, selle koleda hiiglase nõudmised. Teate küll, mis juhtub siis, kui tema nõudmisi ei täideta. Külaelanikud jäid kuulama. Keegi polnud kunagi mõelnud, mis juhtub siis, kui hiiglase nõudmisi ei täideta. Niisiis jätkas kuri mees. Ta nõuab kõigepealt 20 vaati nisu Meil ei ole enam nisu, hüüdis Mölder. Siis tahab ta 20 kotti maisi ja 20 kotti kaera. Aga meil ei ole enam maisiga kaer, hõikasid külaelanikud. Teisipäeva hommikuks olgu kõik kohal, muidu tuleb, ai, ai, ai. Sellega lõi kuri mees oma märkmikku klõpsti kinni ja läks oma luksuslikku majja. Külaelanikud seisid ja vaatasid talle järele. Mida ta küll mõtles selle ai haiga. Külavanem, kes oli ühtlasi ka külasepp, astus esile ja pidas rahvale kõne. Mu sõbrad, ütles ta, asi paistab olevat väga tõsine. Mina kui külavanem, palun kõiki mehi täna õhtul kell kaheksa tulla minu sepikotta koosolekule. Seal saame rahulikult arutada, mida ette võtta. Väike-Glendolin kuulas vaikselt ära kõik, mis toimus. Alles siis, kui nad vanaisaga koduteel olid, küsis ta. Vanaisa sellist ütlesid mulle kunagi, et kuri meesnõid on väheke kurt. Poiss toob küll sedamoodi toide kunagi kolmagi, kui modemalt kingade parandamise eest raha küsin. Küllap ta on kõva kuulmisega. Põle isa ütles, kui end olin. Ma mõtlen, et ta on päris päris päris kurt. Päris päris päris ei või olla. Miks sa nii arvad? Sellepärast, et ta ilmselt ei kuulnud ühtegi sõna, mis hiiglane ütles. Mina hea Margarete, kuulsime kõik, kui me kaevus istusime. Ta ei rääkinud mitte sõnagi nisust, kaerast ega maisist. Töötlesid tahab meile midagi. Luua mida tuua, imestas vanaisa. Punesid aed, kannikisi. Kerosid Ooed kaanekesi, ilusaid punaseid aed, kannikisi, teise kasvatab neid. Ta lubas neid tuleval nädalal oma aiast meile tuua. Ütles vana Kingset mõtlikult. Oled sa kindel, et ta just niiviisi ütles? Jah, vanaisa, ma olen täiesti kindel. Ta ütles ju niimoodi, eks. Karite nad läksid koju, sõid õhtust ja pärast seda läks vanaisa meeste koosolekule. Ta läks sinna natuke enne teisi, rääkis külavanemale Glendolini loo ära. Kui ta punaste aed kannikesteni jõudis, hakkas külavanem nõnda naerma, et oleks äärepealt tooli pealt maha kukkunud. Poola aedkannikese ohohoo möirgas ta. Vana kingsepp seisis natuke aega vaikides. Siis sai pahaseks. Just nimelt punaseid aed, kannikesi võinud olin, ütles nii. Ja ta ei valeta mitte kunagi. Olgu, olgu, püüdis külavanem teda rahustada. Ora, pahanda, kallis sõber? Ma ei ütlegi, et su lapselaps valetas. Aga sa oled ise ju rääkinud, et on väga elava kujutlusvõimega laps. Ja pealegi kukkus ta kaevu. Võib-olla luin natuke, bioaravin, lohus Ossis, mõnikord kuuldakse igasugu imelikke asju. Vana kingsepp jäi mõttes võib-olla tõesti. Koosolek läks kiiresti. Külavanem pani ette naaberkülast laenata hiiglase poolt nõutud viljad. Ja seda nad tegidki. Aga naaberkülas ei olnud ka nii palju maisi ja nisu ja kaera, kui kuri mees oli nimetanud. Niisiis viisid külaelanikud nõutud kogusest vaid poole mäe jalamile. Jäid hirmunult ootama, mis edasi saab? Teisipäev läks mööda ja kolmapäev ja neljapäev. Ja mitte midagi ei juhtunud. Ent reede hommikul, just siis, kui lapsed koju lõunat sööma tulid kuulsid nad ülevalt hiiglase samme. Hüüdsid nad ja kõik inimesed tormasid oma kodudesse nagu tavaliselt. Ja ootasid hirmunult seda ai ai aid, mis nüüd pidi tulema ikka kõigil käed kõvasti kõrvadele surutud. Keegi ei julgenud kuulata hiiglase mürisevad häält ja kurje sõnu, nagu nad arvasid. Ainult kui enda linn ei pannud kõrvu kinni. Ta mässis paksu salli ümber pea. Et hiiglase kõva häälda kõrvadele haiget ei teeks. Avas akna ja jäi ootama. Ikka lähemale ja lähemale, tulid hiiglase rasked sammud. Kui ta Kingissepa maja lähedale jõudis läks ta nägu korraga naerule. Ta nägi lahtist akent ja väikest tüdrukut akna peal. Esimest korda paljude aastate jooksul. Klane äikest kui endale nii kõvasti kui suutis. Tere vastase hiidlane nii vaikselt kui oskas. Räägi normaalse häälega, ma kuulen väga hästi, isegi sääse virinat, kuulen. Mandena ütles Gwendelin tavalise häälega. Ilm on imeilus, natuke liiga soe. Ja vihma oleks hädasti vaja, vastas õnnelik hiiglane. Ja piima oleks tõesti vaja, ütles, kui endolinn. Mõlemad vaikisid natuke aega. Kui end olin, mõtles millestki, peaks ühe hiiglasega rääkima. Ja hiidlane mõtles millestki, peaks ühe väikese tüdrukuga rääkima. Siis märkas ta paksu salli ümber tüdruku pea. Kus sul on mumps. See on mul selleks, et oma kõrvu kaitsta. Seal olid väga suur ja sul on väga kõva hääl, nagu äikesemürin. Võnnu Ando ütles hiiglane kurvalt. Kuule, hiiglane, sa võiksid endale kasvatada suure sademe, siis tuleks hääl võib olla pehmemalt ja ideeks meie kõrvadele liiga. Oled sa juba nii vana, et sul habe kasvab? Ja ma arvan küll, et ma olen nii vana. Kui vana sina oled. Ma olen üheksa. 31. oktoobril. Kümneseks jälle vaikisid mõlemad. Kas sulle lilled meeldivad, küsis hiiglane. Varvasteni lega lilli lastes gvenda linn võtta endale, ütles hiiglane ja andis gvendalinile kimbu tohutu suuri imeilusaid punaseid aedkannikese. Kuid erand, ütles gvendalin. Travis, kannikesed oma voodi peale. Need mahtusid sinna vaevalt ära. Head aega siis, ütles hiidlane. Käega päästis ka enda linn. Tule varsti jälle. Ja seekord jalutas hiiglane kodu pole väga õnnelikult isegi vahetevahel hüpeldes, nii et maa müdiseb tavalisest rohkem. Ja külaelanikud arvasid, et hiiglane on nende peale kole pahane. Kohe, kui hiiglane oli läinud, kutsus Guen. Tulin vanaisa. Vaata kui ilusad lilled hiidlane, ta ei võta need kaks endale. Judoigi tõepoolest see oli kõik, mis vanaisa öelda suutis. Muidugi tuli jälle välja kuri mees ja esitas hiiglase nõudmised. Ja külavanem kutsus jälle koosoleku kokku. Aga vanakingsepp võttis seekord sinna kaasa kaks hiigelsuurt aedkannikeseõit. Ja külavanem jälle naerma ei hakkaks. Selleks tegi ta alguses hoopis teist juttu. Loborandasin Su Kingodora nõed, siin nad on. Tal on hea kingsepp, puhkas külavanem. Mis meist nüüd küll saab? Meil pole enam mitte midagi selle hiiglase jaoks. Siis äkki märkas ta aed kannikisi mis nüüd on punased aedkannikesed, vastaskingsepp, rahulikult, punased aedkannikesed, imestas külavanem. Punased aedkannikesed. Ja alles nüüd rääkis kingsepp kõik külavanemale ära, mis ta tüdrukult oli kuulnud. Seekordne meeste koosolek kestis kaua. Järgmise teisipäeva hommikul viisid külaelanikud nõutud arvu kotte korve mäe jalamile. Aga seal kottides korvides ei olnud mitte nõutud sisu. Seal olid vaid kuivanud oksad ja kivid. Öösel läks kuri mees oma teenrite ka jälle neid kotte ja korre oma salajasse koopasse tassima. Hiirvaikselt hiilisid neile järele küla kõige tugevamad mehed. Koopa juures võtsid nad kurja mehe kinni ja andsid talle peksa. Siis tunnistas kuri mees kõik üles ja ta saadeti külast minema. Tema koobastest said külaelanikud kõik oma varanduse kätte ja sestpeale elasid väga õnnelikult. Nüüd, kus nad teadsid, et hiiglane on hea ootasid nad väga tema külaskäiku. Aga hiiglane ei tulnud ega tulnud. Ja just siis, kui inimesed hakkasid mõtlema, et hiiglane ei tulegi enam neid vaatama just siis kuulsid nad korraga tema samme. Oli ilus sügisene päev ja lapsed tulid parajasti koolist. Nad pistsid kodude poole jooksma, kisades rõõmsalt. Hiidlane tuleb hiiglane, tuleb. Ja kõik majade uksed ja aknad tehti lahti et hiidlane aru saaks, et ta on oodatud külaline. Ja kõik sidusid paksud sallid endale ümber pea, nagu Vendoline oli teinud, et nad võiksid rahulikult kuulata, mida hiiglane räägib. Hiiglane oli väga üllatunud, kui ta avatud aknaid uksi nägi. Ja majade juures seisid pisikesed inimesed ning lehvitasid talle hõikasid tervitusi. Hiiglane astus väga ettevaatlikult, et keegi talle kogemata jala alla ei satuks. Ta oli nii rõõmus, et pisarad jooksid silmadest. Siis jäi ta seisma Kingissepa maja juurde ja vaatas aknast sisse. Teregu endolinn, ütles hiiglane. Oi kui endalin, poleks teda äärepealt äragi tundnud. Ta nägi ainult tuttavaid, lahkeid, silmi ja suurt nina. Ülejäänud osa näost oli paksu punase habeme varjus. Kui ta rääkima hakkas, siis oli ta hääl nii pehme ja mahe et inimesed võisid kõik oma sallid pea ümbert ära võtta. Tere, hiiglane ütles Glendalit. Ma tundsin su järele igatsust. Kas sa olid haige? Ei, vastashiiglane, Mogasvatasin habet. Sul on väga ilus hade, ütles Glendalin. Hiiglane punastas heameelest. Need vaikisid natuke aega. Ilus ilm täna, ütles hiiglane. Ilm on täiesti ilus, vastas gvendalin. Sa ütlesid mulle, et 31. oktoober on su sünnipäev? Küsis hiiglane ja. See on anne. Küll on tore, et sul meeles. Vaata ütles hiiglane natuke häbelikult. Ma tahan sind ja teisi külalapsi homseks kutsuda mäe jalamile küla serva. Ma küpsetasin toorkihi ja muid maiustusi. Teame seal sinu sünnipäeva. Oi kui kena sinust heiskesk vendalinud. Mulle meeldib sünnipäeva pidada. Järgmine päev oli külalastele suur rõõmupäev. Küla serval ilusal aasal oli maha laotatud suur laudlina ja seal peal olid taldrikud kõiksugu isuäratavate maiustustega. Ja keskel oli tohutu tort, mille hiiglane oli küpsetanud. Lapsed sõid ja lõbutsesid, laulsid ja tantsisid ja kuulasid toredaid lugusid, mida hiidlane neli jutustas. See oli kõige ilusam sünnipäevapidu, mida keegi kunagi näinud oli. Sestpeale peeti kõigi külaelanike sünnipäevad seal aasal. Ja kui väljas oli külm või vihmane siis olid sünnipäevapeod koguni hiiglase lossi suures saalis. Selle külaelanikud olid niisiis küll väga õnnelikud inimesed sest on ütlemata uhke ja vahva, kui sul on niisugune hiiglasest sõber. Ja seda lugu lõpetades soovin teilegi, kallid lapsed. Et ka teil võiks olla selline suur, hea ja võimas sõber. Kes teid teie muredes ja raskustes aitab ja teie rõõmudega kaasa rõõmustab. Ja veel soovin ma teile, et te kunagi ei usuks kurjade inimeste valesid.