Interpreet on kunstnik looja, mitte jäljendaja ja siis, kui tema oma sädet pole lämmatatud. Vaidlen armastusega, hõõgvel puhutud. Ja puhujal veab hingeõhku jätkuma. Kauaks. Pole aeglasemat Bloomi tööd. Olgu need Rein Rannapi sõnad, mida ta ütles oma klaveriõpetajale virve lipusele juubeli puhuks. Tänase saate motoks. Virve Lippus, kas teie tee muusika juurde oli sirge või käänuline? No ei saa öelda, et just päris sirge ja sellepärast, et mina lapsena phikooli ja seal ei kavatsenud sugugi hakata muusikuks. Mind huvitasid väga paljud asjad muusika, nende seas, aga klaverit harjutada ma ei armastanud. Läksin sageli tundi, nii et ma vahepeal ei olnud klaverit puutunud ja ei suhtunud sellesse asjasse sugugi, peni erialasse. Ja õieti tahtsin saada arstiks ja astusin pärast keskkooli lõpetamist ülikooli ja siis tuli vahele. Nii halb tervis ja igasugu muud objektiivsed põhjused ja ülikooliõpinguid jäid selle tõttu katki. Ja kuna minu vanem õde oli juba ennast andnud muusikale ja ta oli minu parim sõber, siis ta nägu tõmbas mind sinna kaasa ja ma valisingi oma elukutseks klaverimängu kõigi suurte kahtlustega alguses. Kes olid teie õppejõududeks? Alguses käisin nii-öelda eratunnis, see oli sel ajal, kui ma selle asja vastu veel nii professionaalset huvi sugugi ei tundnud. Aga sisse ma astusin Tartu muusikakooli õpetaja hirm, kard, kaudre klassi, seal muutusid juba need õpingud nii huvitavamaks, tema kuidagi oskas väga muusikat lähemale tuua. Ta oli ise väga vaimustatud muusikast ja see, nagu hakkas külge avas nii uusi perspektiive just emotsionaalse muusikatunnetuse osas. Edasi ma õppisin Tallinna muusikakoolis ka tema juures veel ja siis konservatooriumis astusin anna klassi klaveriklassi. Rohkem nii ametlikke õpetajaid mul ei ole olnud, aga muidugi pika aja jooksul puutub kokku paljude inimestega ja saab nii palju huvitavaid ideid ja ja täieneb see kogemuste pagas. Näiteks väga huvitav ja õpetlik minu jaoks oli see, kui me koos oma mehe Endel Lippusega käisime Leningradis professoreidlini juures konsultatsioonidest. Tema oli väga silmapaistev pedagoog, elav, huvitav, nii väga teadlik interpretatsiooniküsimustest ja ta oskas paljugi öelda ka klaverisaatjale mis said nii edaspidi juhiseks minu ansamblist tegevuse leiust. Kas mäletate veel seda päeva, kui teid tituleeritud esimest korda klaveriõpetajaks? Ei, seda õigust öelda küll ei mäleta. Saia vahel ühele ja teisele natukene näidatud klaverimängu, aga tõsisemalt ma hakkasin siiski klaveriõpetamisega tegelema alles pärast konservatooriumi lõpetamist. Ma mäletan, et veel viimasel kursusel ma mõtlesin, et ei, ma õpetajaks ei hakka, see tegevus tundus mulle väga igav. Õieti pedagoogika vastu hakkas huvi tekkima siis, kui viimasel kursusel konservatooriumis. Ma hakkasin natukene assisteerima oma õpetajat Anna klassitöös Valdur Rootsiga, kui tema tuli Pärnust siia Tallinna õppima. Ja siin esimest korda. Mul sattus käe alla nii-öelda nii võimekas õpilane, huvidega õpilane. Ja ma esimest korda hakkasin siin tajuma, et klaveriõpetamine võib olla väga huvitav, haarav tegevus. Ja mul tekkis niisugune mõte, et võib-olla siiski võiks hakata õpetajaks. Ja kui ma konservatooriumi lõpetasin, siis ma juba kindlaks lükkasin tagasi kontsertmeistrikoha pakkumise konservatooriumis ja valisin õpetaja elukutse. Kahtlematult on olnud teil lemmikõpilasi. Kas peate õigeks, et neid veidi eelistate või püüate seda igati varjata? Kas saab öelda, et mul on nii lemmikõpilasi olnud kahtlemata nii nagu üldse inimestega ühega tekib parem kontakt, eriti siis, kui see teine pool tunneb väga elavat huvi selle asja vastu, millega ühiselt tegeldakse. Ja selle tõttu tõbi. Alati on soojem vahekord tekkinud nende õpilastega, kes on muusikast väga elavalt huvitatud, kes püüavad sind mõista ja panevad kogu oma energia selleks, et seda mõistmist ka realiseerida. Sõnaga teevad küllalt tööd. Nii suhtumises mingil määral kajastuks võib-olla rohkem ma püüan varjata sedagi millegi poolest ei teki kontakti või tekib niisugune negatiivsed vahekorrad õpilasega sellepärast et see kahtlemata, kui see välja paistab, väga otsustavalt takistab tööd. Ja ma olen muidugi püüdnud igati vältida niisugust vahekordade tekkimist, aga paratamatult ikka pikategevuse jooksul juhtub konflikte mis viivad vahel isegi nii vahekordade katkestamise. On väga pretensioonikas küll küsida teie käest teie pedagoogilist kreedot, aga siiski, kuidas formuleeriksite sele? No ma päris kindlasti võin öelda, et ma ei ole kunagi püüdnud enda jaoks seda formuleerida aga kahtlemata mingid tõekspidamised välja kujunevad. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisem see, et õpilane õpiks muusikast rõõmu tundma seda nii vahenditult tajuma. Mitte see, et ta õpiks mängima klaverit nii välja kujunenud vahenditega ja muusikat tõlgitseva välja kujunenud Stampide abil. Ja ma võib-olla püüangi kõigepealt oma pingutused suunata sellele, et arendada õpilast kui inimest ja laiendada seda tema tunnetuse võimet, tema võimet mõista autori kavatsusi nakatuda muusikast tajuda kõige väiksemaid meeleolu, nüansse, värve, seda, mida autor on tahtnud öelda muusikas, minu arvates muusikast osasaamine, on see number üks asi pedagoogikas ja teine asi muidugi on oluline, et õpilane õpiks mängima võimalikult kerge vaevaga võimalikult ökonoomselt ja loomulikult. Sest mulle tundub, et klaverimängu alus see peitub iga inimese loomuses tema loomulikudes liikumistes. Klaverimängus ei tule midagi nagu panna juurde, vaid õpetada inimest kasutama neid võimalusi, mis temas juba on olemas ja seda võimalikult otstarbekalt teha võimalikult asjalikult, vähese vaevaga ja võimalikult suurte tulemustega. Muidugi. Mis ajendas tegelema teadusliku tööga, kas lihtsalt huvi asja vastu või tekkis konkreetne vajadus? Ühenduses meie muusikaajaloo teise köite väljaandmisega tekkis vajadus saada sinna ülevaadet ka interpretatsiooni arengust Eestis kodanlikul perioodil. Ja ma nõustusin seda artiklit kirjutama ühenduses sellega need probleemid osutusid palju laiemaks tuli hakata siiski otsast peale. Ja mulle üldse näib, et selleks, et mõista meie tänapäeva nii klaverimängu olukordi, neid probleeme, mis on neid saavutusi hinnata, selleks peaks siiski päris hästi tundma seda, mis siin oli enne. Muidugi on minul üldse olnud alati juba koolipõlvest saadik küllalt suur huvi ajaloo vastu ja ajaloolise lähenemise vastu küsimustel. Lotte konservatooriumis üliõpilastele pianismi ajaloo kursust. Kas seda tehes olete avastanud ka enda jaoks mõne põneva helilooja või koguni stiiliperioodi, mida varem ehk nii põhjalikult ei tundnud? Jää testi. Ma olen väga palju avastanud ühenduses sellega, mida ma varem ei tundnud ja häbi on öelda natuke liiga palju, isegi mida võib-olla oleks pidanud varem kadunuma ja mida rohkem pianismi ajalukku süveneda, seda huvitavamaks ja mitmekesisemaks muutub ja seda rohkem tahaks nagu teada. Eriti muidugi uudne oli minule vanamuusikaliik. Kuna sel ajal, kui mina konservatooriumis käisin, tegeldi sellega väga vähe. Klaverimuusika algas põhiliselt Bachist, aga säilinud ümber ja enne seda on väga palju huvitavat, mis aitab seda pilti täiendada ja mõista just paremini nende suurte meeste loomingut. Kellega mini esimeses joones tegeleme. Üks teie loomingulise tegevuse tahkudest ja küllaltki suur tahk on töö kammeransambli Stina koos abikaasa endal, Lippusega. Millistes paikades olete seni koos üles astunud? Müüge mitmetes paikades Eestimaal Tallinnas muidugi viimasel ajal me oleme väga palju mänginud kadriorust sellest ajast, kui seal toimuvad konservatooriumi kontsertide sarjad. Aga varem mängisime küllalt järjekindlalt Estonias, Tartus oleme mänginud ülikoolis, siis mitmetes muudes paikades, nii juhuslikumalt siis palju, me oleme käinud lastemuusikakoolides ansambli linna kui ka vahel üksi olen käinud mängimas laste repertuaari, näiteks huvitab neid nagu eriti. Kus meeldib rohkem mängida, kas suures saalis või intiimses kammersaalis? No see on raske öelda, see oleneb saali kvaliteedist, mina tunnen ennast siiski väikses saalis paremini. Äge, kõige meeldivama seal kahtlemata ja see ei ole mitte ainult minu arvamus, on Tartu Ülikooli saal Tartu Ülikooli aula sest seal nagu see annab palju juurde kõlale ja ta teeb nagu mängimas ja eriti kergeks ja meeldivaks. Ühes arvustuses, kui ma ei eksi, oli see 70.-st aastast on öeldud, et olete ansamblis väga aktiivne, sageli juhtiv pool. Kas sellest võib järeldada, et hindate ansamblis eelkõige võrdväärset partnerlust, Jay taha olla ainult nii-öelda saatja rollis? Ja kahtlemata ma ei tea, kas on õige öelda juhtiv pool, sest minu arvates ansamblis ei tohiks nagu olla isegi juhtivat poolt vaid muusika koosneb ju neist mitmest partiist kokku ja selle tõttu nii nagu klaveril soolot mängides ei saa kunagi jätta tagaplaanile, siis saate hääli niisamuti ansamblis mängides on igal noodil minu arvates väga suur tähtsus ja sageli isegi no ansamblis ei saa isegi öelda, et seal oleks nii ühel partneril saatepartii, teisel solisti partii Need partiid on juba loomu poolest võrdsed, aga isegi kui on tegemist niukses saatepartiiga, siis minu arvates see sageli kujundab muusikat võib-olla isegi suuremal määral kui see niinimetatud meloodiahääl. Ma rääkisin juba enne rofessoreidleni mõjust minu kaameransamblisti tegevusele. Tema toonitas alati seda, et sageli meist süüdistame solisti. Aga tegelikult on süüdi saatja, kuna ta ei oska anda meloodiale eluruumi. Kas repertuaari valimisel olete lähtunud mingitest kindlatest printsiipidest? Ja seda vist ei saa öelda. Me oleme püüdnud head muusikat mängida, mis meile on meeldinud ja see vist on ainuke. Muidugi Eesti muusikat on eriti viimasel ajal oleme küllalt palju mänginud just võib-olla seoses ka need ajalooliste huvide tekkimisega on eriti põnev näiteks meie helile varasema loominguga tutvuda. Teil on kaks toredat tütart, kes sageli ka koos musitseerivad. Kas suhtute nende muusikaharrastusse taunivalt? Miks ma peaksin taani valt sõltuva? Ma vaatan lihtsalt huviga, mida nad teevad. See pakub mulle huvi just selle poolest, et ta nägu läheb eemale sellest traditsioonilisest muusika õppimise ja nii lavale astumise rajast, millega mina tegelen. See on suurelt osalt kõne, isetegevus rajaneb fantaasiale julgele peale hakkamisele. Ja ma pean ütlema, et mul on väga huvitav seda jälgida.