Lugupeetud raadiokuulajad lubatakse tänast vestlust alustada kahe helilooja võrdlemisest, mis aitab meil paremini mõista nende loomingu omapära. Üks neist on Rimski korsakov, teine Tšaikovski Rimski korsakov oli suurepärane maalikunstnik, jutustaja helides, kes on loonud rea värvikaid muusikalisi freeskosid. Meenutame tema sümfoonilised pilti Satku Shere saadet või altari. Tšaikovski oli aga dramaatik ja psühholoog, kes koondas kogu oma sümfoonilise geeniuse jõu sellele, et kujutada inimese elamusi tema elu, teravaid ja raskeid konflikte. Tšaikovski programmilise loomingu tuuma moodustavad Shakespeari süžeed Roomeo ja Juulia torm ning Hamlet inspireeris ka Franžesca traagiline saatus taante poeemist Katerina Draama Ostrovski näidendist äike ning Bayroni ränduri man Fradi kannatused, kes piineldes otsib elu kõrgemate eesmärki. Mitte küll nii suurel määral kui Rimski korsakovi loomingus leiame Tšaikovski töödes pildilisust teiste sõnadega helimaalingut kohutav põrgukeeris Franžkatarrininis vaenulike suguvõsade vihane heitlus avamäng fantaasias Roomeo ja Juulia või tormis möllab merestiihia avamängus torm. Kõik need pildid muudavad Tšaikovski muusika reljeefsemaks ja emotsioon reaalset mõju omaks. Kuid neil momentidel on siiski teisejärguline tähtsus. On üldiselt teada, et Tšaikovski mõistis programmilisust väga laias tähenduses kui sisukate ideeliselt kaalukate muusikateoste loomise printsiipi. Tšaikovski ise on selle kohta kirjutanud. Mis on programm? Muusika kitsas mõttes kuulub selle mõiste alla niisugune sümfooniline või üldse instrumentaalne muusika mis illustreerib teadaolevat publikule programmist tutvustatud süžeed ja kannab selle süžee nimetust. Ma leian, et helilooja, sümfonisti inspiratsioon, võib-olla kahesugune, subjektiivne ja objektiivne. Esimesel juhul valab helilooja välja oma hinge nagu lüüriline poeet. Sel juhul pole programmi tarvis. Õieti ei saagi seda olla. Kuid hoopis teine lugu on, kui muusik, lugenud kirjandusteost või elanud kaasa mõnele looduspildile, tahab väljendada sama ainet, mis sütitas tema fant taas ja sel juhul on programm hädatarvilik. Tšaikovski sümfoonilised loomingus ei saa tõmmata teravat piiriprogramm teoste ja mitteprogramm teoste vahele. Mõlemad instrumentaalmuusikatüübid on tal omavahel tihedasti seotud. Nii näiteks pole suuremal osal tema sümfooniatest sõnades väljendatud programmi. Küll on neis aga tunda ilmseid programmilisuse printsiipe. Muusika enda konkreetsus, kujukus ja võrdlus tema teiste teostega aitab mõista nende sisu. Täna käsitleme lähemalt neid teoseid, millel on konkreetne kirjanduslik süžee ja nimetus. Kõige tähtsam koht kuulub siin avamängudele ja fantaasiatele. Tšaikovski püüa luua programm, teoseid avaldus juba tema loomingulise tee algul. 1864. aastal alles Peterburi konservatooriumi üliõpilasena lõida oma esimese programm teose avamängu äike Ostrovski draamaainetel. Juba programmi valik näitab helilooja huvi dramaatiliste süžeede vastu. Omaaegse Venemaa pimeduse riigis vaevlev Katariina kuju, kes püüab kogu oma hingejõuga vabaduse poole. Sellest kujunes Tšaikovski edaspidise loomingu üks peateemasid. Katerina armastuse teema on lähedane paljudele hilisematele. Tšaikovski lüürilistele kujunditele. Pole juhuslik. Tšaikovski kasutas seda hiljem oma esimese sümfoonia Adaadios. Tšaikovski edasiste programm teoste kujunemises oli väga suur tähtsus kokkupuutel Palacki levi ja staassoviga. Just nemad juhtisid tähelepanu šveikspiri ainetele. Stasso soovitas Tšaikovskit Shakespeari tormiprogrammi. Avamäng valmis 1872. aastal. Kirev inspireeris Tšaikovskit looma üht maailma muusikaklassika suurepärasemat teost. Avamäng fantaasiat, Roomeo ja Juulia. 1869. aasta hiliskevadel kirjutab oma mälestustes Tšaikovski sõber muusika. Kriitikaskin sõitis miili, Aleksejevi Džbala kirjad Moskvasse. Meenub, kuidas ühel jalutuskäigul mili Aleksejevi soovitas tšenkovskile avamängu Roomeo ja Juulia plaani. Vähemalt minu mälus on see seotud mälestusega kaunist May päevast metsa rohelisest suurtest mängudest, mille vahel Me kõndisime. Mili Aleksejeviga esitas oma plaani nii elavalt, et suutis otsekohe süüdata noore helilooja fantaasia. Kellele säärane teema oli ülimal määral, sobib. Tšaikovski lõpetas avamängu 1870. aastal ja pühendas selle pala kirevile, kellele ta kirjutas. See avamäng on samavõrra ja minu looming kui ka teie oma. Teie andsite mulle mõtte ja teie soovitusele on see tänu võlgu oma eksisteerimise eest. Vala kirjas ei kavandanud mitte ainult avamänguprogrammi, vaid suurelt osalt ka selle kompositsiooni Nonii ja paljud detailid. Võttes kuulda nõuandeid, töötas Tšaikovski nüüd muidugi ümber, luues oma kontseptsiooni. Avamängus Roomeo ja Juulia avaldus selgesti Tšaikovski isikupärane lähenemine programmilisusele. Erinevalt Berlioosist, kes oma lainel kirjutas dramaatilise sümfoonia, ei võtnud Tšaikovski endale eesmärgiks muusikas edasi anda tegevuse arengukäiku. Põhilise dramaatilise motiivi. Reljeefsemaks esiletõstmiseks on Tšaikovski kõrvale jätnud terve rea koloriidseid, tegelasi ja episoode. Üldistades Sekspiri põhilist humanistliku ideed tõstab ta esiplaanile tragöödia, kaks vaenulikku jõudu. Tema muusika räägib suure inimtunde traagilisest saatusest maailmas, kus valitsevad südametus ja julmus keskaegse elulaadi kandeid. Neile ülesannetele ongi allutatud teose kogu kompositsiooni plaan. Range kurvatooniline koraal, mis kehastab targa paater Lorenzo kuju annab Terava rütmilisele ägeda loomulisele muusikale. Selles on nagu kuulda mõõkade särinat Montekkide kapullettide vahel toimuva värise võitlusega ja sellele vaenu ja tiheduse kujundile on vastandatud kaunis armastusteema, mis areneb suureks laulvaks episoodiks ja mis meenutab duetti ooperis. Neid kaks kujundit põrkavad teravas võitluses kokku teose edaspidises arenduses. Noorte kangelaste traagilist saatust edasi andes. Helga armastus teema avamängu lõpus kurvalt ja leinaliselt kuid ära seletatud masoorne epiloog räägib armastuse triumfi ist, mis võidab viha ja vaenu. Armastuse ja surma teemat arendas Tšaikovski edasi oma teises silmapaistvas programm teoses fantaasias frantšesca tariimini. See on loodud 1876.-le aastal, veidi enne neljandat sümfooniat ja ooperit Jevgeni Joneegin. Fantaasiaprogrammiks oli üks episood suure itaalia renessansiajastu luuletaja Dante jumalikust komöödiast. Kahekesi koos Vergiiliuse vaimuga laskub Dante põrgusse. Õhk haiguksin meeleheite, hoiatest ja karjatest. Kohutav põrgukeeris kannab ringi patuste hingi. Dante tähelepanu äratavad kaks kaunist vaimu, kes keerlevad teineteise embuses. Need on frantkesca ja Paolo. Pisarsilmil jutustab Franžesca oma kurva loo. Ta armastab Paulot, kuid vastu tahtmist pandi ta mehele armastatu vennale inetule Jean džiotole. Kui julm ja armukade jotosaid. Ja Ta frantšeskaja Paolo armastusest tappis täna pistodalöögiga, kui jutustus lõpeb viit pöörane tuulekeeris jälle Paolo ja Franška eemale. Fantaasiamuusikas on liitunud traagiline väljendusjõud, hingestatud lüürika ja konkreetne helimaaling. Võib ütelda, et fantaasiat luues püüdis Tšaikovski saavutada samasugust reljeefsus nagu prantsuse kunstnik Doree oma illustratsioonidega jumalikule komöödia-le. Fantaasia koosneb kolmest kontrastest lõigust. Äärmised, osad kujutavad põrgu sünget pilti. Nagu halastamatult katusehääl. Jätke kõik lootused, kui te siia astute, kõlavad sissejuhatuse karmid akordid, nende järel hakkavad kostma põrgukeeristuule vingumine meeleheite ja kaeva haiged. Fantaasia keskmine aeglane osa kujutab frantšesca kurba jutustust. Vaikselt ja kurvalt astub sisse klarneti õrn meloodia, mis pikkamööda areneb ja kõlab lõpuks traagiliselt. Pole midagi kurvemat, kui meenutada õnnehetki piinaja murepäevil. Need Franžesca sõnad on kogu teose aluseks. Pärast Franžkatarriminit kaheksakümnendail aastail lõi Tšaikovski veel mitmeid sümfoonilisi programm teoseid nagu avamängu 1812. aasta särava Itaaliaga bridža traagilise sümfoonia Manfred ja avamängu Hamletile. Tšaikovski loomingulise tee lõpus valmis veel sümfooniline ballaad voivood metskeevitši samanimelise teose alusel, mille Puškin on tõlkinud vene keelde. Kõige hinnatavama panuse programmilise sümfonismi alal tegi helilooja siiski just kuuekümnendail ja seitsmekümnendail aastail. Seal on loodud Roomeo ja Juulia ning Franžesca tarrimini. Linaaastail pani helilooja aluse kogu oma dramaatilisele sümfonismile. Siis kujunesid välja tema viimaste sümfooniat, programmilisuse peajooned.