Omaksed ja kodu, lapsepõlveinimesed ja maastikud. Nad on mind mõjutanud kogu mu elu läbi, on kirjutanud Friedebert Tuglas ise. Sellest mõttest on kantud ka loodusteadlase Jaan Eilarti tänased meenutused. On olnud suur rõõm Tuglasega läbida hästi paljude aastate jooksul ja seda mitmetel asjaoludel. Esimene olulisem asjaolu oli vast see, et käies oma tööinimese teed kahe linna, Tartu ja Tallinna vahet. Rohkem kui paarkümmend aastat oli Tallinnas viibimiste aegadel sageli põhjust just nimelt öömaja leida. Tuglaste majast Vabaduse puiesteel või nüüd juba eraldi päikesest põiktänavast, mille nimeks on pandud väikese Illimari tänav seal paljude õhtute viisi tavaliselt välja kella ühe-kaheni on hästi palju Tuglasega saanud vestelda ja sellest sugenes ka mitmeid ühiseid huvi suundumisi, sealhulgas eriti siis käikude näol Eestimaa erinevatesse kantidesse. Sai otse traditsiooniks, et igal aastal vähemalt kord viibis Tuglas koos oma abikaasa Eloga Lõuna-Eestis Nendel maastikel kus tema lapsepõlv oli möödunud ja mille kohta ta ikka ütles, et ta ei ole kunagi katsunud olla ülepaisutatult lüüriline ega romantiline, nagu teda on vahel süüdistatud kriitikas. Minge ja vaadake neid Lõuna-Eesti maastikke ja te näete, et nad niisugused just on. Seda kõike tahtis Põhja-Eestisse elama sattunud meie rahvakirjanik ikka uuesti ja uuesti tunnetada ja need sõidud samadesse paikadesse muutusid ja otse traditsiooniks. Lõuna-Eesti sõidud. Kõigepealt olid seotud Ahjaga sünnikoduga, selle ümbrusega käisime jälle läbi need paigad, mis juba tuulase eluajal olid tähistatud mälestuskividega. Nii sünnikodu asukoht kui ka tailisema kodu, vana õllekoja esine, kus omal ajal olid pleek aed ja osaliselt kartulimaa sinna meie loodushuvilised istutasid pargi, millele anti väikese Illimari nimi ja Tuglas sai selles väikese Illimari pargis siis ise ka korduvalt liikuda ja viibida. Tavaliselt Ahjasse minnes käisime, põikasime läbi ka Võnnust. Käisime Gustav Suitsu sünnikodumaadel ja alati tunnetasid seda, et vist küll elutöö kestel kõige lähedasemaks sugulasloomehingeks. Tuglasele olija jäi Gustav suits. Käisime alati ka Võnnu kalmistul. Gustav Suitsu isa ema ja kirko kellalööja Lelle kalmudel ja mõnigi kord jäi liiliaõis seda eelneva põlve jõupingutust tähistama. Mis seisnes poegade läbi raskuste viimisel ikkagi meie kultuuri juurde. Hästi kiindunud oli Tuglas Alatskivisse ja võiks ütelda, et oma teiste kodukohtade kõrval Ta peale Ahjat just nimelt oli eelkõige alati valmis minema Alatskivile Alatskiviga sidustada muidugi Juhan Liivi uurimine, Juhan Liivi luule loome kokkukorjamine nendel aegadel, kui sellega veel vähe tegeldi või peaaegu keegi ei tegelenud. Ja seal me alati käisime siis Rubsi oja talus kus on alles needsamad ahjud, samad aknad, mis olid Juhan Liivi elupäevadel veel. Ehkki katused ja, ja uksed ja trepid on uuenenud, oli endine miljöö väga hästi tuntav ja Tuglas oli küll hästi tagasihoidlik inimene, kuid siin Rubsi Johan Liivile pühendatud memoriaalplaadi all ta mitu korda palus, et teeks temast ka ühe foto mälestusklõpsu. Ja niimoodi siit ongi mitmed huvitavad maastikul käimise vaated olemas. Alati sai viibida vaikses harduses ka Juhan Liivi kalmul. Tuglas tuletas meelde, kuidas just tema valis 1000 924. aastal, kui teguri tehase töölised otsustasid Juhan Liivil monumendi püstitada, selle mälestusmärgi malmi luuletuse. Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski, k sa soovide siniranda, täht süttib ehk taevas su üle veel. Lill tärkab su hauapinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab, Su rahva kodase ehitab ja põlvest põlveni kajab. Mäletan, et Tuglas ikka jälle seisis selle teksti ees ja kordas jumalik tekst, jumalik tekst. Alatskiviga jäi Juhan Liiv seotuks oma elu lõpuni ja nüüd tuleb tõdeda, et Tuglase elu lõpu viimane suur üritus oli ka seotud Alatskiviga. Nimelt see oli Juhan Liivi preemia väljaandmine, mis toimus Tartu kodu-uurijate initsiatiivil. See oli viimane töökomisjon, mida juhtis veel Tuglas ja kõik need viis preemiat, mis tema eluajal välja anti. Me otsustasime alati Tuglase üleval kirjutus Toas kabinetis suurte vaidluste tulemusel sageli, aga mulle tunduvad, et just Tuglase autoriteedi jõul need laureaadid kujunesid objektiivselt küllalt märki tabavateks. Ja vist mäletate, et Juhan Liivi auhinna said Tuglase juhitud žürii ajal Debora Vaar, Marandi, Betti Alver, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja viimasena August Sang. Juba oma surma aastal. See seotus omakorda Alatskiviga rikastas Tuglast veel nendelgi aegadel, kui ta enam paljut väljas ei saanud käia, aga alati mõtlemine sellele, kuidas kevadel, 30. aprillil, Juhan Liivi sünnipäeval see auhind tema nimel seal välja kuulutatakse, andis talle nagu jõudu sukelduda aina rohkem ja rohkem ka meie uude kirjandusse mida juba raskem oli jälgida. Tuglase eetilisest eeskujust on palju õppida. Oma elu lõpuks ta enam peaaegu ei näinud. Aga teada tahtmine ega looduses käimine jäi. Ja küllap sulasid siis temale ammu teada maastikud uuteks hinge toitvateks. Kujutluspiltideks. Sõite koos Friedebert Tuglase ka mööda Eestimaad meenutas Jaan Eilart. Nõmme vaikuses, kõrgete mändide varjus väikese Illimari tänaval seisab maja, mis üle veerandsaja aasta oli Elo ja Friedebert Tuglase viimane kodu. Nende endi 1970. aastal tehtud testamendi põhjal kuulub see nüüd Eesti Teaduste akadeemiale JAAN Friedebert Tuglase majamuuseum. Tuglas rääkis alati, et tema lahkumisega ei tohi elu selles majas tarduda, otsekui oleks aetud. Seisma jäänud. Ta tahtis, et elu jätkuks endiselt, nagu midagi poleks muutunud. Nii on nüüd selle maja peamisteks külastajateks küll teatri, küll kirjandusloo uurijad, küll teadlased, küll üliõpilased. Pidevalt korraldatakse siin mitmesuguseid Kirjanike Liidu üritusi, luule- ja kirjandusõhtuid, kohtumisi Tuglase novelliauhinna laureaatide, ka kirjandusseminare väliskülalistele. Tuglase soov on täitunud. Elu siin majas jätkub. Et see kõik nii on, selle eest võlgneme tänu eelkõige selle maja tõelisele hingele muuseumi juhatajale, kirjandusteadlasele August Eelmäele, August Eelmäe, jätkabki meie saadet. Minu esimene kokkupuude Friedebert Tuglase ka oli 1956. aastal, kui ma olin üliõpilane ja söandasin, tülitada teda mõnede materjalide ja küsimustega küsimuste selgitamisel ja abi saamisel. Ja sellest ajast on need kontaktid jätkunud algul küll harvemini ja Johuslikumalt, aga kõige tihedamat tööpäevad koos Tuglase ka olid tema õieti tema elu viimasel aastal kui ta kõigest hoolimata püüdis lõpule jõuda oma kogutud teoste käsikirjade redigeerimiseks. On teada, et Tuglas oma elu viimastel aastatel praktiliselt ei näinud, enamise ei lugeda ega kirjutada see koormastada muidugi väga. Aga siis palus ta abi teistelt talle loeti ette ja ta kuulas ning dikteeris, kui ta tahtis midagi muuta, parandada või täiendada. Ja siinjuures tahaksin eriti rõhutada seda, et Tuglase vaimuvärskust Stahli ju liginemas oma 85.-le eluaastale oli erakordselt värske tema mõttemahu, kus oli otse üllatav ja ka see, et ta kõigest hoolimata püüdis kursis olla jooksva kirjanduseluga ja tundis huvi näiteks ka uute põlvkondade vastu noortekirjanduse tulijate vastu. Ta palus ikka ette lugeda ka nende loomingut, nii et see ei olnud mingi poos või, või selline sõnades ütlemine, et noorte vastu huvi tundmine vaid tõesti sisuline nii nagu Tucklasel kogu tema tegevuse jooksul on olnud. Ja selles mõttes oli noh, nii inimlikult isegi kurb selle, see kontrast siis ühelt poolt selle vaimuvärskuse ja teiselt poolt järk-järgult paratamatult hääbuva füüsilise tervise vahel. Aga Tuglas pidas vastu ja ta oli väga õnnelik, et ta jõudis oma kogutud teostredigeerimisega lõpule, sest me teame ju ta oli selline autor, kes tehtuga kunagi rahule ei jäänud. Ta ütles, et ei ole iialgi olemas ideaalset tööd, mis oleks lõplikult valmis. Kõike on võimalik täiendada, parandada, täpsustada, tihendada ja see oli tema eesmärk nüüd ka nende käsikirjade viimasel redigeerimisel. Inimesena oli Tuglas väga sümpaatne ja mul on meelde jäänud et lisaks nendele pikkadele töötundidele, redigeerimisele muidugi olid meil ka vahepausid ja kohvijoomised ja seal rääkis Tuglas oma ääretust, kogemuste ja mälupagasist ka mitmeid seesuguseid kirjandusloolisi kultuuriloolisi seiku, mida trükisõna ei kajasta ja selles mõttes olid need kontaktid. Minule isiklikult väga rikastavad ja ma sain paljudest asjadest teada nii otsesest allikast. Öelge August Eelmäe mis on teie jaoks olnud? Tuglase looming, mõned, kes armastavad eriti lühiproosat, muidugi on, seavad esikohale Tuglase novelliloomingu, mis on muidugi väga tähelepandav selle poolest, et ta seadis enesele hästi kõrgeid nõudeid, tähendab tema kunstimeisterlikkuse aste novellides on vaieldamatult kõrge, olenemata sellest, kas igaüks lugejatastele laadiga kaasa läheb või mitte, see on teine küsimus. Aga selle kõrval näiteks mina isiklikult olen väga innustunud tema kriitilisest loomingust selles mõttes, et ka need on kirjutatud nagu ilukirjaniku looming. Nad on väga kujundlikust sõnastuses juures. Muidugi faktitäpsed ja, ja hästi argumenteeritud, aga tema suuri monograafiaid noh, näiteks kas või Eesti kirjameeste seltsi võib võtta ka, kui aga põnevat ajaloolist romaani kõige selle faktilise dokumentaalse materjali juures, mis seal on ja mida see sisaldab, ei saa näiteks unustada, just tema oli see, kes pani aluse õieti meie kunstipärasele reisi kirjandusel või tähendab reisiraamatutele, sest varasemad enne seda ilmunud reisireportaažid olid tõepoolest reportaažlikku sellised päevakajalised, aga Tuglas töötas ka selle reportaažlikku materjali selliselt ümber, otsis lisaajaloost ja teatmeteostest ja kujundas siis ka oma reisikirjad. Sellised, et nad on kõige oma informatsiooni külluse juures taas sellised, et need on väga põnev lugeda, olgu siis näiteks teekond Hispaania või cadema Põhja-Aafrika reisikirjad. Need olid August Eelmäe mälestused, rahvakirjanik, Friedebert Tuglased. No minu esimesed kokkupuuted Tuglasestolitades 46. aastal muidugi juba lapsepõlves ma olin temaga kohtunud, ütleme, raamatutes õpperaamatutes ja, aga esimene ja huvitavam kokkupuude oli mul 46. aastal. Kuna minu käest telliti kirjanike portreed August Jakobsoni ja Friedebert Tuglase poolt oli siis läksin külaste otsima teda nõmmele. Ja ta võttis muidugi lahkelt vastu ja oma tegin ühe seansiga litograafia jaoks portree valmis. Muidugi seal siis Tuglas näitas oma kunstikogu, tal oli väga palju huvitavat muidugi kunsti kirjandust oli ka väga palju huvitavat, seda kirjelduses voliga ruum jäi, aga nii palju oli ikkagi, et et selle raamaturiiulite vahel olis küllaltki eksponeeritud joonistusi ja maale ja ja see oli mulle väga huvitav. Ja siis ta rääkiski, niuksed asjad veel, et temal on nagu kunstidest kõige lähem isegi kujutav kunst. Sellepärast, et ta on noh, väga palju kunstiga koos olnud. Kas või pagulasaastatel oligi Konrad Mäega, Nikolai triigiga ja Jaan koordiga, Aleksander Tassaga, Ants Laikmaaga ja muidugi Pariisis olles käis kunstinäitustele väga palju ja rahad olid õige väiksed, siis käis ja sai nendel päevadel, kus oli vaba sissepääs, sellest tekkiski huvi kujutava kunsti vastu. Lase ise on ka joonistanud veel peale seda ja väga huvitavalt joonistanud. Nad on lihtsad, lakoonilised, omamoodi jõulises, muidugi stiilid on nad natukene joogendlikud, see ongi selle ajad märk. Ja grotesksed. Tuulas ise ütleb, et ta on tilleldant. Aga Nad ei lennanud, on natuke teine ja see on siukene nokitseja ja tema on sihuke hoogne ja, ja nii et ma seda päris ei jaga. Ta on tõlkinud näiteks Tuglas, tõlkinud veel Julius Scenzi vene realistliku maalikool, selle tõlkis vist 49. aastal eesti keelde. Vahetevahel ma käisin tal külas ikka ja koos abikaasaga käisime seal ja, ja võeti väga hästi vastu. Tema abikaasa Elo oli väga sõbralik ja näitasid bussi küsimust, olid kogu aeg. Aga 80 aasta juubeli puhul, tähendab siis 1000 965. aastal tegi sellele, et 66. aastal juubel illustreerida meri, tema luuletus, noh siis on niisugune asi, et seda otsustati välja anda kirjastus välja, nii et Villu Toots kirjutab käsitsi selle ja mina siis illustreerin. Illustreerimine käis nii, et ma erilisi kavandid ei teinud, ma tegin nad peaaegu otse plaadi peale. Ja siis ma nik teatud riskiga. Ma teadsin, et Tuglas nii väga suur noli ja selles suhtes ei ase ja siis näitasin temale neid pärast siis need illustratsioone ja ilmselt ta oli päris nii rahul nende asjadega ja nii et me saime nagu ühise keele. Ja siis 1000 965. aastal anti siis pidulikult see välja kaheksakümneaastase Tuglase juubeli puhul. Nii, no muidugi, oblast on illustreerinud ja tema teoseid on illustreerinud väga palju, Märt Saarmann. Nii et ta on isegi nagu tundus, et see on tema üks lemmikillustraator. Materjalmann oli ühine keel madalamale, ise oli ka niisugune eesti keele õpetaja ja koolmeister ja, ja noh, konstnikaaniat siis nemad nagu hästi klappisid. Tuglas muidugi joonistanud, palju ka, ütleme näiteks joonistatud ja maalitud, noh, tuntud on väga see Nikolai Triigi portree 1000 928.-st ajas joonistus, mis on nii väga huvitavalt tehtud, dünam muidugi pastellidega maalidest, Ants Laikmaa on siis on Konrad Mägi on teda joonistanud Voldemar Kangro-Pool ja skulptorite son teinud disanna mees. Ja ta ütles, et on teda modelleerinud. Temast tehti ka muidugi väga palju karikatuur on kokku võetud, isegi ma ei tea seal 102 karikatuuri Žuhkruni noh, alustades koriga ja Krusteniga. Ja nad on enamjagu ilmunud muidugi 1000 920.-st kuni 40. aastani, sellepärast et hiljem nagu ei ole Tuglas nii teravalt korrigeeritud. No ja minul siis õnnestus seda ka joonistada veel teist korda, nii, päris tõsisemalt ja me sattusime koos haiglasse, minul oli ka väike remont ja 1000 971. aastal oli jaanuar, veebruar, märts olime seal haiglas. See oli nii, et tema alati oli otse minu palati vastas ja me, ma olin tema juures alaline külaline, paised ta muidugi oli üksi seal ja, ja teda keskel sõbrad vaatamas lugeda ta ei saanud, sellepärast et tal oli väga vilets nägemine. Rääkis mulle huvitavalt veel palju oma reisidest, Hispaaniast, Alžeeriast, Pariisist, Norrast, Soomest, kõik need ajad. Ja eriti huvitavat Hispaania jutt seal, nii et see mind ka nagu ärritas üles, et ma peaks kõik Hispaaniasse korra veel minema ja mul õnnestus 81. aastal sõita Hispaaniasse, kus ma siis sain ka tõesti tõsise huvitava elamuse kunstist. No kus ta mulle poseeris. Minul on tavaliselt niisugune komme, et ma armastan, kui inimene mulle baseerib portreed ja et ta oleks vaba, ta kõneleks, seda mitte lõplikult ei seisa. Tuglas oligi niisugune mees, ta ise teab, kuidas kunstnikud joonistavad täis tarvis mul seista täpselt nii istuda tooli peal täpselt ees, vaid ta osalt lamas voodis ja muidugi suitsurida suuski viimase minutini. Ma küll ütlesin, et kas tervisele möödas, no ma olen juba nii vana, et seemned veel midagi meil raadiot kuulas, kõrval seal. Sest need huvitavad jutud muidugi minule meeldisid, aga mina kasutasin seda aega ära ja ja siis joonistasin teda kiire visanditena, niisugused sulejoonistusi ja, ja lõpuks mulle toodi veel plaadid. Ma joonistasin otse plaadi peale. Ta kirjutas sinna oma autogrammid peale veel. Need muidugi trükkides tulevad tagurpidi, nii et nendele plaatidele on seal näha. Nende joonistuste järgi ma siis hiljem veel mõningad asjad liinistasin ka. Kuid sellega oligi ma ütleksin, see viimane kohtumine temaga. Ja ma olen muidugi palju huvitavaid inimesi joonistanud, võib-olla noh, ütleme seal. Paul Keres iriga Kaarin, Mait Metsanurga, August Jakobson, Priit Põldroos ja Ants Lauter ja kõik need, need on ka jäänud nagu viimastest joonisi ja mulle. Ja sattus just nii ka, et need Tuglas, joonistused olid ka kõige viimased joonistused nii-öelda temast joonistusi. Õige mitmed-mitmed, kümned säilivad praegu minu koos nii-öelda oma pole neid eriti levitanud. Aga nad on mul hea mälestus.