Meie tänase heliseva muuseumitunni raamides tahaks teile tutvustada meie helilooja klassiku Rudolf Tobiase vähetuntud klaveriloomingut Tobiase loomingulises perioodis võib olla üheks huvitavamaks ajajärguks on ajajärk. Ta siirdus kodumaalt välismaale 1908. aasta kuuendal jaanuaril, kui ta sõitis Tartust välja, suundus kohe Pariisi. Need umbes kolm-neli järgnevat aastat pakuvad tema loomingus üldse väga huvitavat, samal ajal aga teatud mõttes ka kirjut pilti. Siin on ta ilmselt püüdnud võib-olla mõningate uuemate Lääne-Euroopa muusikaliste voolude mõjul otsida endale enam kohaseid väljendusvahendeid ja siia kuuluvad klaveriteostest just eelkõige need neli prelüüdi. Me täna kuuleme siis kolm lühipala ja veel Valbolgi pur, lesk, rohkem sellelaadseid teoseid. Temal klaveriloomingus ei olegi nüüd lähemalt paari sõnaga Temasolatiinidest. Õieti on metsonatiinid Tobiase loomingus küllaltki omapäraseks nähtuseks, kuna nad on kirjutatud kindla stilisatsioonilise suunitlusega, millest annavad meile tunnistust nende alapealkirjad romantilises toonis ja klassikalises stiilis. Siin on tobias ilmselt püüdnud toetudes oma suurepärasele improvisatsiooni annile tabada eelkõige saksa klassikuile ja saksa romantikuile iseloomulikke jooni kuid siit ei tohi teha ennatliku järeldust. Et need on võib-olla veel kirjutatud siis, kui Tobiase loominguline käekiri ei olnud veel lõplikult välja kujunenud. Tema kaks solatiini võiksid olla kirjutatud umbes 1912. aasta paiku Berliinis ja mitte möödunud sajandi lõpul Peterburis ega käesoleva sajandi algul. Nii et kõigepealt Tobiase laks, klaverisonaati. Rudolf Tobias elt tunneme me üldse kokku kuute klaveriprelüüdi nendest aga on päris mitmed jäänud lõpetamata ja ka üks nendest, mis ma täna mängin, nimelt kõige viimane ei ole Tobiase poolt mitte päris lõpuni paika pandud. Realiselt kuuluvad nad umbes Rudolf Tobiase Tartust lahkumise ja välismaal veedetud aastatesse. Ajaliselt oleks siin huvitav neid veel kõrvutada selliste teostega nagu ballaad, sest ilmaneitsist ilusast ja trots alledemm meeskoorile orelile hoolimata kõigest ültse Rudolf Tobiase prelüüdi te iseloomustamiseks peab nimetama nende teatavate muusikaliste mõtete kordumist. Mõnes mõttes nende katkendlikust. Enamasti on nad üles ehitatud kõik ühele ja samale muusikalise motiivile, mis pidevalt kordades omandab nagu üha uusi variante ja tekitab meis kujutluse võib-olla niisugusest painojalikust mõttest, millest on raske lahti saada. Ja tegelikult selles me näeme ju helilooja elu sügavat traagikat ja võiks vast öelda, et võib-olla nii süngeid ja nii pessimistlikke mõtteid vahest polegi eesti muusikas vähemalt sellest ajast mitte leidnud. Selle tõttu ei ole võib-olla nii põhjust loota, et nad meile esimesel kuulamisel kohe väga meeldiksid. Tundub, et nende poeetiline mina olen selleks võib-olla liiga enesesse sulgunud. Liialt võib olla oma kannatustes ja sellel ajal äärmiselt subjektiivne ja võib-olla ta üldse ei pruugigi ega ei soovigi välismaailmaga kontakteeruda. Selles mõttes leiame siit paralleele üldse tolleaegsete Euroopas nii levinud kunstivooludega, eeskätt võib olla ekspressionismi kui paljudes teistes Eesti heliloojate teostes, me näeme väga tihti helilooja looduslähedust, siis tobias, sellel juhul on meil täielik erand näiteks saarepre lüütide kohta võiks iseloomustamiseks ütelda, et nad on väga värvikad, väga paindlikud, väga nõtked, aga Tobiasele. Seevastu peame ütlema, et nad on raskepärased sünged melanhoolselt. Ja seetõttu võib-olla olekski õigem neid hoopis nimetada subjektiivseteks sisekaemuseks. Tobiase üheks kõige huvitavamaks klaveritööks osutub Valdburgi PUR lesk. Nagu pealkiri vihjab, on siin tegemist programmilise helitööga. Sellepärast tekkiski meil mõte tõmmata väikene ajalooline paralleel Tobiase, Valburgi, Burleski ja Trans listi loomingu vahel. Listi Mehhistowass on kirjutatud Nicolaus Leenov Fausti järgi. Tobiase Valdburgi pur, lesk on aga kirjutatud kütte Walpurgi öö järgi. Ennem ei tahaks praegu ette kanda Leenov paavsti järgi kirjutatud listi Mehhisto valsi. Me Kristo, seal sees on lõbus pidu, hoos. See lõbutüdruk, polessant, ta veeltlevam kui Foli ant. Faust ei tea, miks mu veri keeb. Mis jõudmu lausa hulluks teeb. Seda pole tundnud veel, et veidrat kihku tajub meel Mehhisto. Kuid. Tähendab sinu välku, pilk su kirele, et mis on saanud puhkust, nüüd ründavad suunarju, kust sa kaissu arvan, nägus neid te kaasa tantsuvigureid? Faust, see mustasilmne tüdruk seal on juba minu hinge peal ta pilgus kiirad, kirelõõm, mis on kui kutsuv elurõõm kuis hõõgub tema punajalg ja välgub veetlev tantsujalg, mis õndsus tõotavad huuled, need malbed, rõõmu, tormituuled kaks arvukuse, Mahammatiat, kaks ihar, magusat surid, patja. Nii kutsuvad on temal rinnad, kui õnnis, uppuda on sinna ja ümarsale valevihu, kuis äratab see ürgset kihu. Nägu istab pikad juuksed hellalt sind kutsuvad nii läbematult. Ela ümber häbematult sind hüüdvate kiretormikellad. Mida enam teda vaatan, muss võtab võimust Ihasaaton. Ent ometi ei söanda ma talt minna tantsu paluma. Näpista ei ole asja inimsoost, sest paradiisi patuloost tab võrgutki domees, kuid araks lööb siin naise ees küll, ihkab naudinguta ihu, kuid tugevam on vaimukihu. Pillimehed siia, tooge see nukker viiule, jaga poogen. Te mängite siin Moose kandid, kui tantsiksid vaid vanad sallid kuid noorus, kellel veri keeb, teistsugust rõõmutantsu teeb. Nüüd hakkan ise hingi püüdma ja panen mängud, pigista hüüdma. Nüüd pillimees, kütile, viiuli toob kütt pilliga sedamaid vaimustust, loob Pea vooruvad, lõbusad elavatoonid ja võimukad, virguvad naudingu soovid. Ses muusikas võimutseb kirgede nohing ja armutormide vallutava kohin. Ja kujutlus kandubki lainete valda kus neiud on suplemas vallatult kaldal. Kõik ilusad õitsvad rõivate. Üks äkki neist valjusti hõigata, seal ehmunud neiuke appi. Hüüab ja vallatu poiss teda roostikus püüab. Nii ihkavad, vihkavad muusikakõlad, kui välguksid pimedas alasti õlad. Nüüd rabeleb, neiuke lõpuks ju väsib. Peab leppima, tajudes noormehe käsi, paar anuvad sõna ja naine rauge. Kuum suudlus, soojendab pisarais lang. Kolmkõla taas viiulit, lõbusalt kajab neiu kaks noorukit taprusse, ajad siis võideto nimetab endise tarmu. Ja põitja võidi nautida austavat armu. Kaks kõla kajamas viiulilt klaarilt, see kujutab nautivat nooruse paari sest tulises tormavas voogavas hoos on noormehed neiud vallatult koos. Nüüd hukutab viiulga viimasedki hingi, kõik hullavad paaris pagantide ringis ja ehkuka kõrtsigi pillimees ja alistub tundmatu kunstniku ees. On vallanud kõiki võluvõim jõud. See pole nauding, vaid saatanlik, õud. Veel ainsad, kes tunnevad seismisest leina, on kadedad vaatajad. Kõrtsitoas seinad on kõikidest õitsema, nüüd doktor Faust. Ta tantsib Prinetiga, kõik muu on vaid taust. Ta surub õrn kramplikult tüdruku käsi ja tantsib ja tantsi. Ei üldsegi väsi. Ta tantsib välja kõrtsiaeda, ei ole tal mahti ringi kaeda. Ta tantsib kaugele metsateel. Et viiul on vaevu kuulda veel. Seal helisev muusikatüvede vahel on armuhoogude lõputu ahel. Ja lõpuks kajadel ööbiku laul, mis kuulutab ihade võitjale au linud lauluga, ilmutab niisugust hoolt. Kui tellitud oleks ta saatana poolt. Sealsamblane langes õndsuse Kurm ja uju. Liugleb, kui rõõmude turm. Udu on tihe, kui vall. Kuula, kuis metsad praksuval all sambad murduvad, kõiguvad igihaljas paleeles otsekui nuttesianeedes pragin ja tüvede tüvin juurte oie ja ümin metsikus keerises hukkudes ristati prantsatavat kukkudes. Risustel sarnadel kuuled, vinguvad uluvad tuuled, meeletu kisa siin ja seal kaugel ja ligidal alle peal. Näe ju, üles tormab mäest nõiakoor hõisates kõigest väest koor, au sellele, kes auväärt ei lustile otsa ega äärt. Kui tubli seaga traavib Moorsis järgneb terve nõiavoor. Hääl ülalt Sa tule kaasa, vend hääl Alt. Küll tahaks tulla Teie mesti. Me pesimeni puhtaks end, et oleme viljatud igavesti. Koor. Meid kanna Pigel, kanna Pokk, meid kannab luud, meid kannab sokk, kel täna pole hoogu, sees on igavesti kadunud mees. Kui meie käes on kõrged mäed, all sagigu kirjud väed, sest volbriööl ju kogu maal on nõiasaaja saal, Pisto stungi rutt, mis märgia sagin, miski siin kahin, kiun ja plagin, mis liimi hais, kui kärssaks karv küll siin alles nõiaparv. Mu hõlmas pea või kaodel rahva rongi, kus oled aust, seen. Seal eemal udu kiigub. Kas näed seal üksinda üht kurba kaunistlast? Ta pikkamööda paigast teise liigub kui kammitsas, nii raske endast. Tõepoolest, kuidas käib kallik reedee moodi, näib osa kergevuslik, narr vaim, nõidus on su ees. Tas oma armukest näeb iga mees, paavst mis õldsusega mintsa vaade täidab, mis põues piina 1000 läidab. Kui valgeon ta kauniski, kael. Nii kummaliselt ehitada. Noa seljast vaevalt laiem purpurpaelkoor. Tuul vaiki, jääb täht taevast kaob kuu kurvalt pilve peitu, kaob kõik, ilm on tuld ja suitsu täis, seal, kus pilgar läbi käis, siis ta, see pilgar käib siin täna kogu öötantsijal jalga. Tule kaasale.