Stuudiokülaline täna on usuteaduse doktor Toomas Paul ja seekord mõtiskleb ta inimese olemusest. Kui me kuulame pidevalt päevauudistest, et kuskil sõditakse või et mingid terroriaktid on korda saadetud siis inimestel võib jääda mulje, nagu oleks alles viimasel ajal läinud maailm hukka ja inimese agressiivseks. Pigemini võiks öelda vastupidi, et me elame erakordselt stabiilses maailmas, kus konfliktid on suhteliselt, et kõrvalised ja suurt hulka tsiviliseeritud inimesi ei puudutagi. Ja see niisugune tunne, et, et mõiste on olnud inimesed paradiislikumas ühiskonnas. Et metslased on õilsad, on üks nendest müütidest, mis on võib-olla ainult kaks-kolmsada aastat vanad. Sest vastus sellele, millal muutus inimene agressiivseks hakkas sõdima ja kas ta loomu poolest on hea või ohkas kuri öelda, aga igal juhul konfliktne on olnud läbi aegade kahesugune Apostel Paulus ja kirikuisa Augustinus või siis Toomas hops või Toomas anri Kaksli. Kui nimetada vaid paari tuntumat on pidanud inimest oma loomult niisuguseks, kes vajab välist taltsutamist. Ja paraku nii ei ole ju meeldiv mõelda, palju lohutavaman kujutleda, et kunagi elati kooskõlas keskkonnaga. Et sõjad, anales, kulg, tuuri kaasnähe ja see usk, et muiste olid asjad paremad. On leidnud näilist kinnitust sellest, et just nagu kristlikud misjonärid oleksid alles olnud metsikud nii nagu Ameerika vallutamisel. Ja muutnud nõnda, aga need loodusrahvad teistsuguseks ja selline uskonna psühholoogiliselt täiesti mõistetav, kui inimene on loomult üllas, eks ole, siis olen seda ju ka mina, ainult olud sunnivad mind sunnikuna käituma. Ja nõnda me võiksimegi jääda siin teoreetiliselt seda asja nii või teistpidi targutama kui ei oleks tegelikke väli uurimusi. Esiajaloolased näiteks Lorentz Kiili kinnitab oma raamatus sõda enne tsivilisatsiooni et inimestevahelise vägivalla märkan leida igalt poolt, kus inimesed on asunud ka sealt, kus praegu valitseb rahu ja need väiksed mikroneesia saared, näiteks laul on täis forte ja sõditi nii paradiislikul, Havail kui ka karmis kliimas, nagu seda on Austraalia aborigeenide kõrbes või Eskimatel Arktikas. Ja need sõjad on ainult suhteliselt olnud praegustest, et väiksemad ja need, mis praegugi toimuvad mitmel pool maailmas ja millest vahel räägitakse, vahel aga alles siis, kui tuleb juttu, et kuskil Rwandas on miljon või poolteist vahepeal ära tapetud on küll väikesed või kohalikud. Ja nende põhjuseks on kohalikud probleemid. Aga see, et nad lääne suhteliselt rahulikes oludes elavatele inimestele kõrvalised on ja ehk peletavad ainult turistidena sinna minekut eemale ei tähenda, et nad ei oleks nendes paikades elavatele inimestele Ravaldased ja tapad või mõttetud. Nad on ikkagi seal tihtipeale lausa vajalikud ellujäämiseks. Need lahingud Afganistanis, Kesk-Aafrikas või isegi Balkanil on ikka samadel põhjustel ja samade mudelite järgi, mis on olnud sellest ajast peale kui seal inimesed asuvad. Ja küllap esimene asi, mida tasub teha, vaadata sõdu ja ohvreid osalejate mastaabis. Kui miljon langenud kõlab jubedalt ja ongi jube siis sadade miljonite hulgas ei ole see hirmsam kui neli või viis langenud mõnesaja liikmelisest ühiskonnast. Kui siin mõelda, et ainult ühe kuu jooksul pärast 11. septembri 2001. aasta ameeriklasi tabanud pommirünnakut rahvaarvude proportsioone arvestades hukkus Iisrael jällegi rohkem palestiinlasi mitu korda rohkem, kui neid kaubanduskeskuses juhtus tol hetkel olema siis me näeme, et kui sõda tapab meie omakseid Ta vaid või mõjutab meie igapäevaelu siis pole absoluutarvud enam tähtsad. Ja nõnda. Meil tasub vaadata, mida räägivad arheoloogid sellest, mismoodi on muiste elatud. Kiili tähelepanekud näitavad, et paljudes Põlis ühiskondades, kust etnograafid võivad praegu infot hankida näiteks Uus-Guinea, kõrgmaa asukate või Venezuela vihmametsade Janomaamade hulgas on ka möödunud sajandil sõdades hukkunud 25 protsenti, see tähendab veerand täiskasvanud meestest ja arheoloogide mujal tehtud uurimused. See on nüüd see, mida antropoloogid omalt poolt siia saavad loendada annavad umbes sellise tulemuse, et veerandsõjas hukkumisest on pigem liigagi tagasihoidlik hinnang. Ja see muudab selle küsimuse, miks sõditakse aktuaalseks ka siis, kui näib, et rahu on olemas ja see rahu on kindlustatud? Mu enda lugemus elamusi oli kui ilmus siin möödunud aastal Steven lõplanki koos abikaasa Katharina väitšisteriga kirjutatud raamat lakkamatut Raplused müüt rahumeelsest õilsast metslasest eesti keeles. Sest selle raamatu niisugune eri võlu on, et seal on võetud mitu probleemide kompleksi analüüsi alla ei räägita ainult sõjast vaid ökoloogiast, ökoloogilistest, hävingutest ja inimloomuse arengust või väljakujunemisest. Ja tulemus on selles mõttes üpris masendav, et Ma ei anna inimloomuse suhtes küll erilisi lootusi, aga parem seda siis teada. Võib-olla natukene saab seda arvestada, kui piltlikult öeldes jaanalinnu kombel pea liiva sisse pista. Minevikku, inimesed Ta on olnud nii palju, kui me seda jälgida saame kogu aja konfliktis ja konkurentsis ja see, millised grupid valitsesid, ellu jäid ning kuidas inimesed oma naabritega läbisid on mõjutanud ühiskondade kujunemist inimlevikut üle maakera ja seda, miks inimesed ühte või teise kohta pidama jäid. Ja põhiline järeldus, millele LeBlanc jõuab panna. Taplused on toimunud nappide ressursside pärast. Suuremas osas minevikust oli kõige napime väärtuslikum ressurss just see kõige põhilisem toit. Ja selgub, et ka see lootus, et muiste on inimesed osanud oma keskkonda ettevaatlikult käsitada ja hooldada ja jälgida, et ühtki hinnalist loodusvara iialgi valesti kasutatakse, ta välja kurnataks. Tegelikult niisugune soovunelm. Selgub, et igal pool, kuhu inimese jalg on astunud on ökoloogiline vokaal kadunud. Ükskõik kus me juhtume maa ker elama, jõuame lõpuks ikkagi keskkonnast ette. Ja sellega on alati kaasnenud konkurents kui ellujäämise vahend. Nii et sõjad on olnud ökoloogiliste afiliste kalduvuste vältimatu edu tagajärg. Siin, et jutt ei oleks ainult üldine, tasub tuletada meelde ühte esimest suurteost epost, iiliast, mis räägib Trooja sõjast. Tänaseks on teadlased muistse Trooja asukoha suhtes ühel meelel kaua aega kaheldi, kas seda üldse on olemas, siis kliiman? Ta avastas igal juhul. See, mis seal kirjeldatud on, on, võiks öelda. Ilus paraad, näide. Tänapäeval tuntakse seda Isarlikkina ning see paikneb Türgi lääneosa Segevuse ja Musta merd Marmara mere kaudu ühendava Tarbanellide väina sissekäigu lähedal. Nüüd on niimoodi, et veekogu suhtes Homerose kirjeldus lahest ja Trooja asukohast p. Aga uurimused on näidanud, et laht trooja vastas on pärast umbes 1300 aastal enne meie aja arvamist toimunud Trooja sõda peaaegu täielikult ummistunud. Mis juhtus? Parim seletus ütleb, et loomade karjatamine ja võib-olla ka nõlva põllundus paljandasid kõrgendiku, tekitades erosiooni, millest piisas lahe täitumiseks rohkem kui 3000 aasta jooksul. Sellist looma karjatamise ja nõlva põllunduse tagajärjel tekkinud erosiooni mudelit võib näha kogu Egeuse mere kaldal. Ja see ei viita ei alal hoidvale käitumisele ökoloogilisele tasakaalule. Taimestikus toimunud muutused, mida näitavad arheoloogide leitud õietolm ja puusüsi on märgid kunagisest looduse kurnemisest nii erinevates paikades nagu Madagaskar ja Ühendriikide edelaosa või kas või võtame selle Hruštšovi-aegse uudismaade ülesharimise. Uudismaade ülesharimine lõpetas mõneks ajaks toidupuuduse nõukogude liidus. Ta tekitas külluse tunde, tõepoolest tohutud suured stepialad, mis olid väga viljaka pinnasega huumus, kohati kahe meetri paksune klienti ülesse aga arvestamata seda, mis tuul teeb sellega seitsmeaastaku lõpuks ei olnud enam sellest huumusekihist midagi alles ja siis tuli ikkagi hakata ostma jälle vilja kapitalistlikes maadest, kus natukene mõistlikumalt on majandatud. Nii et see skeem ei ole sugugi uus, aga ta on toiminud läbi ajaloo käigu ikka ja jälle ja nõnda on siis seal ka selles Trooja sõja kandis. Kui seal praegu nendel Kreeka saarte kandis ringi käia, siis seal võib näha põhiliselt ainult oliivi ja viinapuid mis kasvavad niisuguses muundunud keskkonnas. Ning maade lähedus, kus saab saaki turustada võimaldab inimestel seal elada ka endisest viljakandvast maast ei ole midagi järele jäänud. Ja samasugused lood on mitte ainult põllupinnaga, vaid ka loomade arvukusega. Vahel idealiseeritakse Ameerika indiaanlaste suhet loodusega ja öeldakse, et nad tapsid loo meenult vastavalt vajadusele. Teame tõepoolest olid paljud suurtasandikuindiaanlased piisonitega vaimselt seotud ja ülistasid neid, sest need olid nende peamine toiduallikas. Aga lähemal vaatlusel selgub, et kaua aega enne seda, kui hispaanlased saabusid Põhja-Ameerikasse ja tõid sinna hobuseid terasest nuge ja nooleotsi hiljem ka püsse oli suur tasandiku indiaanlastel raske piisaleid küttida. Karja lähedale hiilimine ja mõne suure looma tapmine oli väga keeruline. Ja nad kasutasid nagu teisedki põlisrahvad teistes maakera piirkondades mõnigi kord järgmist leidliku meetodit. Nad ajasid harja kaljuservale, et loomad sealt alla kukuksid. Aga kui sajad piisonikarja kuidagi sellest üle kaljuserva, kuidas saad sa siis öelda, tapad ainult vastavalt vajadusele. Sa oled näljane, supernäljane ning kõik, mida sa karmidel Põhja-Ameerika tasandikel ellujäämiseks vajab on seotud selle suurepärase, kuid raskesti tabatava loomaga. Niisiis tapad neid nagu vähegi oskad. Kui kaljult on alla kukkunud sadakond piisonid, siis kasutad surmasaanute hunnikust ära, nii palju, kui suudad. Võib-olla 50 60 pealmist looma. Jätad ülejäänud sinnapaika. Arheoloogid on leidnud suur tasandikul palju kohti, kus piisonid on kaljult alla aetud ning me teame, et ära tarvitati Neist vaid osa. Ja niimoodi see siis käis. Karjatamine. Väites aga, et Põhja-Ameerika muistsed asukad elasid loodusega tasakaalus, on ometi ka oma tõetera. Sest tegelikult olid need inimesed selleks ajaks, kui eurooplased või euro ameeriklased nende elu jälgima hakkasid läbi elanud sellise vähenemise ja soetanud endale piisavalt palju uut tehnoloogiat. Et nad võisid neile kättesaadavate ressurssidega mugavalt elada. Nii et aeg-ajalt on maailmas olnud rahvaarvu vähenemise järel tõepoolest aegu, kui toitu oli küllalt samasugune, näiteks valitses Euroopas olukord paar sajandit pärast musta surma. Kui rahvas arv kiiresti oluliselt kahaneb, jääb mitmele põlvkonnale rohkem toitu ja elamisruumi ning see tekitab väära ettekujutuse pikaajalisest ökoloogilisest tasakaalust. Asi on selles, et kliima ja ilmastik on tsüklilised ja pikaajalisemad muutustega. Perioodilised võib-olla hulga häid aastaid, nii nagu egiptuse seitse rasvast ja seitse lahjat aastat. Ja ei ole vajagi seitset viletsad Iraagi aastat sest juba enne seda ja tuleb kriis. Enne kui inimesed otse nälga surema hakkavad, jäävad nad viletsaks. Nendel ei ole küllalt jõudu, sest toitu jääb väheseks. Ja siin on praegust olukord aidanud väga muuta tehnoloogia areng. Kui keskajal läks umbes kolmandik viljasaagist mädanema või näriliste nahka siis praegu see, et ühes kohas on viljaikaldus, ei tähenda midagi, sest mujalt tuuakse toitu. Viimane nälg Eestis oli ju 1868. aastal, kui mitu aastat oli olnud liigvett. Eesti jaoks ei ole mitte niisuguseid ikaldus aastaid põud tinginud, midagi on ikkagi lõigata vaid just see, kui ei saagi mitte midagi koristada. Ja sellel viimasel näljahädal Eestis ei olnud enam vähemalt märkimisväärseid inimohvreid, küll aga massiliselt lõppesid loomad või tulid nad tappa. Igal juhul ei ole demograafilised muutused, mis on söögirohkusega seotud päeviti märgatavad ja tagajärjed ilmnevad alles niisuguste kriiside ajal. Kui võtta Kesk-Ameerika metsad oli aastakümneid hõivatud ja laastatud, siis läks vaja 1998. aasta oktoobri lõppu seal piirkonnas möllanud orkaan imidži et tekitada dramaatilise üleujutusi, hävinguid, mis näitas ameeriklastele probleemi suurust. Looduskeskkond on elastne ja samalajal tundlik ja seda tõika avastatakse ikka ja jälle ja unustatakse kah kogu aeg. Ja siin on mitme teguri koosmõju. Isegi kui välised põhjused ei vähenda maa kandejõudu, tuleb mängu inimeste paljunemisvõime. Ja inimesed võivad Iivata hämmastavad kiirusega. Klassikaliseks peetakse näidet Hute riikidest. See on 1800 seitsmekümnendatel aastatel del Euroopast Lõuna-Dakotas rännanud ususekt, kus 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sünnitas iga utteriidi naine keskmiselt 9,8 last. Nii et aastatel 1880 kuni 1950 sellest grupi 443-st liikmest oli saanud 8542. Kas nii, et 70 aastaga kahekümnekordne juurdekasv? Nii et kui siin väikene arvutus teha, et kui praegune maailma kuue miljardi, milline inimpopulatsioon järgmise 100 aasta jooksul. Palju õnneks nagu theriidid, elaks aastal 2100, maakeral 400 miljardit inimest. Vähem niisuguseid drastilisi, aga sellest suuremamõõtmelisi rahvastiku kasv on meil teada. Teatavasti on eurooplase toidusedelit väga tugevasti muutnud kartuli saabumine Ameerikast Euroopasse 1500.-te aastate lõpus. Ja sobivas Iirimaa kliimas võis perekond elada palju väiksemal maal, kui ta kasvatas teravilja asemel kartulit. See uus toidus oli küll vähem tervislik, kuid toitev põhjustades ka seal elanikkonna kiire juurdekasvu. Kui Iirimaa rahvaarv oli 1627. aastal üle kahe miljoni paar aastat hiljem kolm miljonit 1821 peaaegu seitse miljonit siis võiks öelda, et Iirimaa rahvaarv suurenes vähem kui 200 aasta jooksul rohkem kui kolmekordseks. Ja hoolimata põhjustes, miks rahvaarv nii kiiresti kasvas, langes enamik iirlasi 1000 kaheksasajandatel aastatel toitumise ja tervise mõttes ellujäämise piiril hiljem. Sest siis tabas kartulit seenhaigus roostehaigus, mis hävitas 1845. ja 46. aasta saagi. Üle miljoni iirlase suri nälga. Ja miljon inimest rändas välja. Samal ajal jätkasid inglased veiste, sigade ja nisu importimisel Iirimaal ehk teisisõnu Inglismaa eliit laskis Iiri talupoegadel nälgida. Ja kui me vaatleme siis nüüd nendele päeva uudise teadetele, mis tuleb konfliktidest Iirimaal, siis me mõistame ehk et nendel asjadel on omad juured ja põhjused mis võib-olla ei ole ka kohalikele enam üksikasjus meeles ja teadvuses, aga mis toimivad edasi. Sest tegelikult oli Iirimaa rahvaarvu kasv vapustav näide sellest, mis toimus kogu Euroopas. Kartuli sissetoomine põhja ja maisi sissetoomine Lõuna-Euroopas suurendas kogu mandril talupoegade arvu. 100 aasta jooksul 1750 kuni 1850 kasvas Euroopa elanike arv 140-lt miljonilt 265 miljonini. Ehkki suur osa sellest juurdekasvust oli seotud meditsiini ja tervishoiu arenguga ning võib-olla ka toidutransporti paranemisega piirkondade vahel põhjustasid uued toidud maa kanda. Jõudja suurenes kindlasti omalt poolt elanikkonna suure iibe. Soodsates tingimustes võib niisiis inimeste juurdekasv olla plahvatuslik. Ja see on toimunud ka Eestimaal siin. Kui praegu püütakse igasuguste vahenditega vaata inimesi sünnitama rohkem, siis tunduvalt viletsamatel oludes, aga tühjaks jäänud maal ju 18. sajandi alguses pärast Põhjasõda kasvas pärast katku nälga ja sõjalaastamisi ometigi rahvaarv väga kiiresti. Ja niisugused kiired kasvud on täheldatavad just sellistel maadel, mis on inimestest tühjenenud, kas siis need, mida alles koloniseeritakse. Või siis pärast niisuguseid epideemiaid, mis on rahvaarvu väga väikeseks teinud. Inimesed suudavad oma mõistuse ja sotsiaalsete struktuuride abil ennetada fakti, et nende toit hakkab lõppema. Inimesed nälgivad vaid siis, kui neil pole muid valikuid. Ja üks viimastest on katse kelleltki teiselt toitu või toitvat maad ära võtta. Inimese mõistus annab talle võime tajuda ressursside nappust enne nälgimist. Ja kui pole riigi või keskvõimu, kes neid takistaks, hakkavad nad võitlema juba enne, kui olukord muutub lootusetuks. Sõja päästab valla ressursside nappus nälja, mitte näljasurmavormis. Ja kui toidunappus on normaalne tingimus, siis peavadki sõjad olema peaaegu igal ajal igas kohas elu lahutamatu osa. Inimesi eraldab peaaegu kõigist teistest loomadest võime grupina tegutsedes teistelt omasuguselt varusid ära võtta. Suur isakaru võib teised karud jõel paremast kalapüügikohast minema ajada jäisa Lõvi oma karja territooriumi teiste lõvide eest kaitsta. Kuid inimesed lähevad selles protsessis märksa kaugemale. Nad võivad ühiselt tegutsedes ära võtta teise grupi territooriumi ressursid kas tappes teised maha või ajades parude juurest minema. Kui kõrval on teised inimesed, siis on alati oht, et kui ise elate küll võimalikult säästlikult, aga naaber ei ela ökoloogilisest tasakaalus, vaid suurendab oma arvukust ja püüab sinu varusid ära võtta. Ta siis parim viis sellises olukorras ellu jääda. On mitte elada ökoloogilises tasakaalus. Et võiksime öelda, et lõpptulemus on sarnane nagu Toomas Maltusel 1798. aastal avaldatud essees. Et osa rahvast jääb alatiseks viletsus, sest elanikkonna juurdekasv ületab võime toidu tootmist samas mahus suurendada. On saatuse irooniat Maltus kirjutas oma prohvetlikku teose just tööstusrevolutsiooni alguses. Sellele õitsengu aeg näis kummutavata järeldused. Paistised inimkonna iibel ja samas ka heaolu kasvule ei ole piire. Nüüd, kui me vaatame tagasi, Pean ütlema, et kõlab Maltuse teooria, on õigem, kui me tahaksime. Sest need kaks viimast sajandit on inimkonna või maailma ajaloos liiga lühikene aeg. See ei ole veel lõpule jõudnud ja sellepärast on ka see pilk selja taha ja sellele, mismoodi asjad on käinud, küll kainestab. Ajaraamatut algavad oma kirjeldusi mõne 1000 aasta tagust arengutega. See jätab vale mulje, nagu oleks inimene alles siis äkki siia sattunud. Ja siis ei saa keegi aru, mis inimliigiga lahti on, et ta nii julmi juht. Aga pilt on hoopis selgem, kui alata kaugemalt. Chain Kuudal, Vitšab Wrangham ja teised primatoloogid on viimastel aastakümnetel jälginud šimpansid elu looduslikes tingimustes, mitte Loomaaia puurides. Nad on näinud neid toidu kättesaamiseks tööriistu valmistamas, sõprussidemeid sõlmimas, valetamas see tähendab Teisklemased, neil pole toitu, mida jagada, kui tegelikult on. Ja veel mitmete inimese moodi käitumas. Üks suur sarnasus on teise karja šimpansid, tapmisega lõppevad rünnakud. Vaid vähesed imetajad võitlevad üksteisega käitudes sõjakalt koordineeritud gruppidena. Asi on selles, et rühmana võitlemiseks on vaja palju mõistust. Kuigi arvatakse, et šimpansid inimeste tee läks lahku ligi viis miljonit aastat tagasi on nende omavahelise tapluse struktuur sama puhvertsoonid üllatusrünnakut vangistatud emaste võtmine oma gruppi. Ja ohvrite sandistamine on tavaline strateegia. Erinevuseks on relvade kasutamine, mis inimestel võimaldab kiiremini ja kindlamalt tappa. Ja samuti lubab parem suhtlemisoskus. See tähendab keele olemasolu meie liigil plaanida palju organiseeritumaid õnnakuid, kasutades piiramisstrateegiat liitlasi ja nii edasi. Inimese areng inimeseks on olnud Ko evolutsiooni ehk tagasisidestatud evolutsiooniprotsess. Ühe joone areng põhjustab ka teistsuguse joone arengu. Ja selle areng paneb esimese veel rohkem arenevale. Näiteks kui tööriistade kasutamine soodustab ellujäämist ja mõistus aitab tööriistu kasutada on arukamad isendit ellujäämiseks ja paljunemiseks edukamad kui vähem arukad. Ja see protsess käib ringiratast. Mida arvukamaks inimene muutub, seda keerulisemaid riistu ta oskab valmistada ja kasutada ja need aitavad teda veelgi paremini ellu jääda. Metsast puu otsast alla tulnud savanni siirdunud varased homi niidid õppisid lisaks tule kasutamisele kive viskama. Tantsu ja Challis oletavad, et inimkeha evolutsiooni määras vähemalt osaliselt vajadus hästi visata. Me erineme oma lähisugulastest lihaste arengu poolest ning teistsugused on just käe õla ja seljalihased, mis on seotud viskamisliigutustega. Olgu inimahvid kuitahes tugevad, ei suuda nad kandideerida viskajate kõrgliigasse. Vaid inimesed on arendanud oma võimet väikest viske relva täpselt sihtida ja heita. Niisiis kasvav arukus andis võime valmistada aina paremaid relvi Kesk-Euroopast leitud 300000 aasta vanuseid odasid, mille Otson teritatud ja raskuskese viidud keskkohast ettepoole, et visketäpsus oleks suurem. Et sobisid nii suurte jahiloomade tabamiseks kui ka hõimusõdades kasutamiseks. Nii et näib, et karjaviisilise jahi ja karjaviisilise võitluse vahel on mingi seos, millel on tähtis osa selles, kuidas meist said inimesed ja mõistuse areng nii ebamugavalt vastik, kui ta ka ei oleks. On üks sellise võitluse kaasnähtusi kuuldud maailmapildi saate kõla. Linna oli usuteaduse doktor Toomas Paul. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja järgmine maailmapildisaade on kavas täpselt nädala pärast.