Siin Tallinn avane meie reisimeeste Valdo Pandi ja Siimon jope Saksamaa täieliku kajakad rahu mere kohal. Tähelepanu tähelepanu. Tervitusi demokraatlikult Saksamaalt. See jutt kostab teieni vana hansalinna Rostocki peaväljakult. Mees on seitsme torniga raekoda ja väga tallinlikud kõrgete viilkatustega majad mille punaste harjade kohal tiirutavad kajaka. Kaks kõige lennukamad nendest on kunstniku käega kantud tohutu suurele lõuendile, millel sinendab tükike Läänemerd. Valged linnud lendavad vastu sõnadele Diozzzee mussaineerdes. Riidensain. Läänemeri olgu rahu, meri. Korrake neid sõnu 11 põhja rahvakeeles. Korrutage tulemus mõttes 10000-ga ja te saate selle, mis meid siin praegu ümbritseb. See on tõeline keelte paabel. Siin on kaugesõidu kapten, neid tüürimehi, pootsman neid Leningradi streikija rikkini, kes mustas, kes sinises valges, kuues kes piibu, kes sigari, kes paberossiga on Texas pükstestani talu poisse Janagsetes, põlvikutes Arci kaevureid, sinistest puldan mütsidest soometöölisi, punastes tuttmütsidest, norralasi, rohelistes tirooli kaabudes lääne ja lõunasakslasi soliitsaid, rootsi arste, õpetajaid, pastorid, meistreid ja meiereid. Ning üks number liiga kitsastes mopeedipükstes Stockholmi tüdrukuid. Villastest kampsunite, islandi heeringapüüdjaid ja sinistes särkides vaba saksa noorsoorühmi. Siis külalisi Poolast ja Nõukogude Baltimail pruuniks põlenud kalureid kõigilt põhjalaiustelt paraadidel. Üle 100000 inimese on Rostocki tänavail kõik sumisevad läbisegi ja kolm sõna jäetakse juba täna esimesel kohtumispäeval lihtsalt tõlkimata. Need on Fryden roinsast ja osse Woche. Nüüd aga lugupeetud kuulajaskond, Kodumaal tahab teid veel üks mees päris isiklikult tervitada. Otsekohe, kui võtsime välja mikrofoni, murdis läbi rahvahulga meie poole helesinises tuulepluusis turjekas noormees õlg kollastel tõst juustel uljalt ühe kõrva peal sinine, poldan müts ja ütles laias soome keeles, et tema tahab teile nüüd laulda. Palun siis Suomi poiga. Ja puhu tähe tähendab Ohobrionaalsetagi Tarjelda. Ja minagi Toivo etta, pääsen jooskul tulema. Tallinna, joo, mina laulan vee alates üks-ühele, laulun seen, et ragastan, Elena. Mina laulan. Palju tänu nüüd juba stuudio vaikuses, neid helilinte ja märkmikulehti ritta seades pean tunnistama, et olime koos ametivenna toimetaja Simon jõhvega selle vahejuhtumi ajal mõlemad hämmelduses. Ei, mitte soome noormehe soovi pärast laulda, kuigi ümberringi olid tuhanded inimesed, kogunemispaikadesse marssisid kolonnid ja nii edasi. Situatsioon oli lauluks muidugi ebatavaline kuid oli ju ikkagi pidupäev ja kuulus saksa raadebial kärpilsner. See paneb varem või hiljem iga teise laulma. Aga siis lauldakse teisiti ja võib-olla lõbusad õllepruulijate. Hämmeldust tuli siis, kui sai täiesti selgeks, et sel korral ei olnud see nii et noormees lihtsalt tuli, nõudis mikrofoni ja laulis juriga kaarini, lemmiklaulu, kolmanovski elu armastan sind. Laulis täiest hingest ja täie tõsidusega. Ja rahvahulk, kes enne laulu muhedasti muigas, tõsines sammud. Sest nii või teisiti ütles uljas Soome Erki või anti kõige lühemalt ära selle, miks ikka ja jälle tullakse rahulippudes Rostocki. Kuigi südasuvel oleks minna mujalegi. Miks siiski sõidetakse just siia tullakse kaugelt tuhandetena korduvalt. Ja seal Saksamaal saab laule, elust erilise kõla. See on maa täis miljoneid haudu omi ja võõraid hoolitsetuid, unustatuid veel leidmatuidki, neid, mida ei leita kunagi. Ja neid, mida ei olegi, mille asemel on ainult. Põrmu puistatud tukk. Seda ei ole unustatud ja see ei tohi korduda. Elu. Juba. Siia pühalikku vaikusse on maetud 7000 Nõukogude sõjameest, kes langesid teise maailmasõja viimasel tunnil. Nädal päev minut enne võitu ja pärast võitu Berliinis. Ühel õhtueelsel tunnil saabume traktoriparki. Valgus on pehme ja petlik, pärnade varjud, leinakased, kõik sisendab nukrust. Isegi muidu nii kärarikkad, Ameerika turistid kõnelevad siin poolel häälel ja lülitavad raadioaparaadid välja. Puude all istub hallist graniidist sõduri ema. Langetatud päi seisavad sõjamehe skulptuurid, kiivrid rinnal. Kõik suunad pilku pika muruväljaku kui teise otsa kus kõrgub maailma tuntumaid monumente Jevgeni Vutšetitši sõdur-vabastaja. Kõik tunnete ju seda puruks raiutud haakristil seisab mõõgaga Nõukogude sõjamees kellel usaldavalt hoiab kaela ümbert kinni õudustest päästetud laps. Tema nimi on Euroopa. Kui Tallinna kunsti Instituudi rektor Jaan Vares ning välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise Eesti ühingu aseesimees Ralf Mickenberg asetasid vabastaja monumendi pärija grupi tallinlaste ja tartlaste nimel, kes sõitsid Läänemere rahunädalale. Tundsime vist küll kõik taas, kui teisiti kõlab siin isegi tavalise turismigrupi nimetus. Kui täpseks kohustavaks saab Tretovis sõna rahu. Meid rusub 7000 parimas eas mehe surm võidule veel seal kohut. Nagu taevatähe kaugust mõõtes. Nii ei suuda meie kujutlus ka siin sammu pidada. Kõige lihtsam aritmeetika. Et saada teise maailmasõjaohvrite arvu peame kujutlema kaht reptovi massihauda päevas iga päeva kohta sõja esimesest kuni viimase päevani. Kiirelt. Mis on? Nii ükskord. Nii üks kurd. Berliin oli kuumia rammestav ning tõttas supelrandade poole. Tuntud lappi karud, kelle elusad originaalid traditsiooni kohaselt pesitsevad otse südalinnas hoiduvad targu varju, unistavad tõmblukkudega kasukast jäätisest. Kuid söödav andmine on neile arsti poolt rangelt keelatud, sest sale joon on Berliinis trump. Uhiuue 14 korruselise peroliina hotelli kõik aknad on pärani ja kõik ventilaatorid töös. Pealinna mehed kannavad vaatamata suvele tumedat, õrnem sugu on uuesti avastanud kerged kork tallad ning klõbistab soole omase asjalikkusega rikkalike kaubamajade treppidel ja vitriinide taga. Ihaldusesemeks näib olevat maalima supeljak. Moodsaim kinga ja käekoti värv on korallpunane. Üks levinumaid liiklusvahendeid on Berliinis ühe kuni kahekohaline lapsevanker. Kõik on suurlinna kohta erakordselt vaikne ja rahulik. Isegi rahvapolitseipatrull brandenburgi väravate all on avanud kaeluse ja loobunud lipsust siiski ainult lipsust ja mittevaldsusest. Alles päev enne meie saabumist toimusid Berliinis provokatsioonilised Saksa föderaalvabariigi presidendivalimised. Iga päev registreeritakse mingi revantsistide provokatsioon või provokatsioonikene rindelinna piiril. Sest vaatamata kogu rahulikkusele on see siiski Berliin. Linn, mille lääneosas paikneb kõige ohtlikum pinevuskolle kaasaegses Euroopas. Vaatamata piiritõketele on need siiski Brandenburgi väravat, mille all juba kaks korda on raksunud preisi samm, et minna avastama maailma. Ja ainult kiviviske kaugusel siit paistab varemeis Riigipäeva hoone mis juba enne taastamist ähvardab süttida uuesti. Seda häälekamalt kordavad sinised kangad Untadel Nyndonil kus ühe praeguse muruplatsi asemel kordasus Hitleri, riigikantselei valge täheliste üleskutsete sõnu kaitsta rahu, rahulik kooseksisteerimine ning aatomivabad tsoonid Kesk- ja Põhja-Euroopas. Läänemerirahu merega. Need sõnad saatsid meid kogu teel piki lõputuid saksa puiesteid põhja poole. Läänemere rannikule saatsid mitte kui ametlik deklaratsioon või väga soov vaid kui ajastu nõue, kui kindel, asjalik siht, millele Saksa Demokraatlik Vabariik pühendab oma rahuliku töö. Neil päevil viisid Saksamaal kõik teed Rostocki ja tee viitadest kindlamini, näitas kurssi läänemeremaade lippudes paleele. Ühes teises autos, mis meie reisimeestega võidu põhja poole veeres, istus mees, keda ilmselt rohkem kui saksa puiesteede punktipealsus tõmbas, künnivao sirgus ja maisikõrgus. See oli Eesti NSV delegatsiooni liige, rahunädalal vana tuttav, Paide rajooni Estonia kolhoosi esimees Heino Marrandi, kes loomulikult ei jätnud kasutamata võimalust astuda sisse. No üks päev oli meil täielikult põllumajandusega tutvumiseks, nemad ütlevad neil 100 aastat tagasi juba on tehtud drenaaž täielikult nendesse maadesse, kus on vaja. Meie loodame Estonia kolhoosist saada võib-olla kõige varem 70.-ks aastaks selle töö lõpetada. Kuivendatud Tänav, kujundame kaks hektari drenaažiga ja väetist võib ütelda orgaanilist väetist, me võib-olla me praegu isegi rohkem neid hektari peale, kuid neelu mineraalväetist rohkem ja hektarisaagid, eriti teravili osas, on paremad kartul osas ei olegi parimad. Need teravili, nojah, vähemalt oder peaks Saksamaal vägev olema, seda läheb ju kole palju vaja. No oder, meil on eri eri sort on taliotra, mida me ei kasvata, see annab rohkem kui ongi õlleoder põhiliselt, see ei olevat neile leaders olevat söödava tera. Õlleoder on ikka surevad ära. Rismaris räägiti sellist lugu, et seal oli mõni aeg tagasi 8000 elanikku ja 80 õllevabrikut iga 100 inimese kohta õllepruul. No seal naised joovadki õlut, nagu ta oli, ei ole viga päris nii, minu maitsekohane Vanal Mecklenburg imaal paiknevad uue Saksamaad tähtsaimad põllumajanduspiirkonnad. Hästi haritud põllud, mustvalget kariaat, rohkesti järvi, puiesteede keti otsas nagu ühetaolised, telliskivipunased, helmed, väikesed vaiksed asulad. Üks neist kannab nime viibkendorf. Möödunud sügisel ärkas vaikne alevik ühel hommikul sellisest mürinast, et isegi plekist kukk kiriku torni otsas olevat olnud lendu minemas. Küla taga käivitati senitundmatud masinad ja nüüd seisavad hälliva rukki keskel võimsat terasest naftapuurtornid. Nõukogude naftapuurijad tõid Läänemere äärde tükikese Kaspia maad ja demokraatlikule Saksamaale hädavajaliku uue tootmisala. Läänemere rahunädala puhul tuli neid tervitama saksa demokraatliku vabariigi riiginõukogu esimees Walter Ulbricht'i. Talle raporteerib Nõukogude spetsialistide brigaadi. Kallis seltsimees ulbrist, puurimisseade number üks alustas tööd oktoobris 1963. Mehhanismid töötavad hästi, puurimine kulgeb normaalselt. Esimese juulini on välja õpetatud 13 saksa puurijat, kes praegu valmistuvad iseseisvateks puurimistöödeks Use Tomi saarel. Kõneleb Walter Ulbricht'i. See abi nafta otsimisel on Nõukogude Liidu ja Saksa demokraatliku vabariigi uus sõprusleping praktikas. Aitäh selle eest, sõbrad. Kui lihtne see siiski on? Sest siin nadi on need uued suhted riikide ja rahvaste vahel, mis lubaksid silmapilk muuta kõik maailmamered jäädavateks rahu, meredex. Nad on siingi ainult hoopis teises vormis. Külung sporni kuurordis laulab ansambel meloodia. Mõni päev hiljem juba kaugel Külus spordist sattus Eesti turismigrupp koos ansambli laulu neidudega saksa üliõpilaste kinnisele õhtule. 30 valgetes Tederoon särkides, kolmest tumedad lipsud kaelas, õllekannude ees ning ootamatult 30 külalist. Kumbki pool ei tea, kes on keskust ja miks ametlikku esitlejad sel korral ei olnud. Järgmisel hetkel hiiliks saali. Piinlik kõhedust tunneme seda kõik. Kuid enne algab meloodiale. Eriti rütmipille, vähe sellest, ootamatult pöörda oma olematu taktikepiga saksa noormeeste poole ja juhatab sisse nende refrääni. Ning siis prahvatab keldri võlvide all juba selline vägev, lahendav ja lähendav laul, mida harva kuuldud isegi magnetlinti hammeldusest seisma. Ja seetõttu jääb ka laul sedapuhku mängimata. Kuid sõprus kontakt tuli täiuslik. Külangsborni suvitushotellide linnakesest viib Rahu tänav meid läbi rannamänniku juba otse Rostocki sõpruse linna. Me kohtume taas tuttava kajaka embleemi all Rostocki keelepaberis. Otseses mõttes sajad tuhanded läänemeremaade lipud ja lipukesed on muutnud linna kirjeldamatuks värvi mosaiigis. Isegi imikutel. Lapsevankriratas on täna mingite kõrisevatel elude asemel käes must-punakollased lipukesed, millel on vasara Circleja viljapeadega. Kümnete bussidega loovad ööbimispaikadest ikka uued külalised Nõukogude Liidust, Poolast, Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist, Islandist. Need on igivanad, kontaktid uuel kujul. Juba keskajal purjetasid Warnemindast merele hansalaevad, mis vahetasid kaupu Vespia, Riia, Novgorodi ja Tallinnaga. Tol ajal peeti Rostocki õnnearvuks seitset. Tõepoolest. Rostocki raekojal on seitse torni, linnal seitse väravat, seitse kirikut ja seitse turuplatsil koonduvad tänav vanas sadamas seitse randumissilda ja linnaroosiaias seitse pärna. Viimasel aastal on neile lisandunud veel mitu head seitse seitse kõrget kuni 14 korruselist punkt maja ning viis korda seitse uut kooli. Ja tagatipuks Rahu nädal ise, mis toimub iga aasta seitsmendal kuul tänavu seitsmes ja suurimiseni olnuist. Ainuüksi Taanist on külalisi 1000, Rootsist 1200. Seitsmendast läänemeremaade tööliskonverentsist Rostokis võtab osa ülemaailmse ametiühingute föderatsiooni president Luisa Jaan ja üle 700 delegaadi. Kuidas sellest päris paine makrost seitsmest juba kord lahti saada? Võtame oma seitse asja ja teeme tutvust esimese inimesega, kelle rahvavool mikrofoni ette kannab. See on hallis ülikonnas keskealine mees, kellel on kukil norra lipukest lehvitav tüdrukutirts käekõrval veel paar poissi kõiki äravahetamiseni sarnased. Niisiis lülitume ümberreporter kahele. Vazence konveru, aga arvestades meie vestluskaaslane norra arst, kes viibib balti mere rahuneda pidustustel juba kolmandat korda kolmandat korda ja talle meeldib siin väga. Sisendmüts müts, famiilime kindralist. Äsjane Kender. Karzai. Norra arst doktor Olsen jõudis veel öelda seda, et saabus rahunädalale mitte ainult kui arst ja perekonnaisa millest üksi piisab, et anda kogu jõud rahu heaks vaid ka kui sõjas rängasti kannatanud Norra esindaja Norra kommunistliku partei liige, kes tunneb hästi oma kohustust võidelda inimkonna parema tuleviku ees. No me oleme läbi kalurid. Meie grupp on Läti kalurid, aga mina kui Lädima eestlane nende vahel natuke vaevalt rääkida eesti keelt üle anda eesti rahval sõnani tervitud ja palju edu kommunismiehituses. Res Publicas, mitu inimest läti kalureid on natuke alla ja ta on kõige kõigest 30 mille nimel me siis Mõde vali vaadata. Saksa demokraatias ja Res Publica rahvatööd ja elu ja eriti tasakalurite kalurite tööd ja palju tänu kõige hea ja kõige parem vaatame veel Kant, mitte ainult väikseid. Nii et tegemist on ühe seltsimehega Saksa Demokraatlikust Vabariigist ja tema kahe norralast külalisega, kellega nad on tuttavad juba 1961.-st. Minu põhieesmärgiks Rostokis on esineda seitsmendal rahvusvahelisel läänemeremaade tööliskonverentsil. Saabusime siia koos Taani delegatsiooniga ning meie vaated langevad kõige põhilisemas täiesti ühte. 500000 põhjama töölise valitud saadikud. Me ei luba, et Ameerika interrealistid annavad Lääne-Saksa hitlerlike admirali kätte tuumapommid. Ei mingeid nato haisid Läänemerre. Lugu oli nii, et kui härra Kert flammelist kõneles, väga tore, jäi mul pilt juhtumisi tema kuueri väärile, kus oli terve kollektsioon mitmesuguseid Rostocki päikeses satendavaid märke ja märgikesi. Üks neist naiseriti huvitavana, arvutasin parajasti, et on see kik habemik nüüd Olav Püha või Gustav Vaasa kui ametivend Joffe üldiselt see ju meie vana Toomas. Ja nii oligi, skandinaavlased olid kohtunud mingi tundmatu lõbusa grupiga, ajanud maha väga pikad jutud. Ainult et aru ei olnud küll üksteisest saanud mitte üht sõna. Muidugi peale Friideni ostse rohkem, kuid sellest piisas juba täielikult. Ole terve Tulamale Me oleme Tallinnast, Eesti raali, puhume hoonuste, soome keelt, aga aga noh, meil on siin kaheksa, 10 tähenge kes nad on kõik ameti poolest seal erry. Ja segasid kõikides ametimehed ja silist ühtuja. Ja seal ma ostan iga mugandada, ühesõnaga, inimesed igalt elualalt. Nii et no nihasegasi käik ja naised ja lapsed on, on kaasas naesti. Kõigil sinivalged siniristilipud käes. Soome lipud väljas ja kas teie hulgas on inimesi, kes on käinud Tallinnas? Olete Tallinnas olnud? Aga tahate, tahate aine teleris ja ahje meie televisiooni, näete, jah, ja, ja on näha. Suomen, Laden tädis sinnetule sukela helpinguta. Oleme Lääne teed, et televisioon end. Kuidas tuju on? Vihaskon tuju neil kõigil väga hea, nii et soovime soomlastele head kordaminekut. Kell on 10. Tribüünile saabus Saksamaa Sotsialistliku ühtsuspartei esimene sekretär, saksa demokraatliku vabariigi riiginõukogu esimees Valter ulbrist. Pidulikus on haripunktil loetakse ette tol ajal skandinaavia visiidilt tagasi teele asunud seltsimees Hruštšovi Telegram seltsimeestele Ulbricht'i leiakrotevoolile milles nõukogude valitsuse juht soovis saksa rahvale parimat edu sotsialistlikus ülesehitustöös rahuarmastava kraatlikul Saksamaal. Lühikeses kõnes kinnitas Walter Ulbricht'i Saksa demokraatlikumad vabariigi rahva nimel. Me teeme kõik, et koos oma ustavate sõpradega kaitsta rahu Läänemerel ja kallastel. Siis plahvatas esimene marss. Saksa meremeesteorkester dirigent kullas ja karrast nagu rahumarsi, tõeline admiral. Ta heidab doosi osavusega õhku Kurinatega saua mis sobiks valitsuskepiks nektonile. Siis rivi trummidega, Rida valgest meremehe vormis kratsiaid 24, Marika Räki ja uus orkester, sedapuhku sadama politsei. Ka suurele rahu demonstratsioonile annab ilme merele. Möödunud sõja ajal tõmbasid raetribüünid merejõud ja Von Brauni raketid sest peene nende ei ole siit kaugel. Rostackile liitlaste lendavad kindlused südalinnast ja sadamast jäi järele hunnik suitsenud kive ja vanarauda. Nüüd on mõlemad taastatud, vähe sellest tundmatuseni laiendatud. Kui olime tund aega Kutriga tiirutanud Warneminda sadamas ja isegi ühelt muulilt lugenud pruuni värviga võõbatud autogrammi. Tallinn päris viisakas see muidugi ei ole, aga siiski päris kodune tunne lugeda. Siis ütles ekskursioonijuht, et muide, selle sadamabasseini asemel oli hiljuti Petersdorfi kalurit. Ülanüüd lasevad Varnovi tehased seal, kus hiljuti paate tõrvati tokkidest välja ookeanihiiglasi, mis sõidavad kõigil maailma meredel. Kohe õpime tundma, lahkume ainult hetkeks meremeeste kolonnide juurest ja viime mikrofoni taki messilaevaehituse osakonda kuid siis pead kujutlema kõigepealt tohutut laeva mürakat, mille komandosillalt võib vabalt vaadata üle mitte korrust. Sellise maja. Saksa demokraatliku vabariigi Titanic laeva pikkus 176,1 meetrit. Võidu väljakul ümber pöörama ei mahu. Laeva laius 23,6 meetri vees istub kaheksa meetri sügavuselt ja tegevus lisaks on 8000 meremiili. Seltsimees Sepp. Teil on kapteni müts peas. Kui suur on meremiil täpselt? Meremiil on 1000 852 Meeta et umbes 15000 kilomeetrit ja 750 reisijat saab siis väga mugavalt selle laevaga transportida. Päris kiire tempoga, aga siin tuleb tuttavamaid, laevette. Järgmine mudel tutvustab meile kalapüügi ja töötlemislaeva, meie ütleme tavaliselt selliste laevade kohta baaslaev ookeani kaugbaaslaev, siin kannab ta nime Bernard Kellerman kirjaniku nimi, noh, meil on olemas Johannes Vares ja Juhan Sütiste ja muidugi nii nagu meiegi. Kalalaevastiku püügiveed ulatuvad täna Päeval Teravmägedest kuni Kuubani ja njuufaundlandi, st Guinea lahe rannikuni. Täpselt sama ulatuslikult, võib-olla isegi laiemalt püüavad kala saksa demokraatliku vabariigi kalamehed. Nüüd on meie mikrofon teises rannikulinnas Lismaris Mattias tiiseni nimelises laevatehases kus Walter Ulbricht'i ja lotte Ulbricht'i juuresolekul lastakse pidulikult vette Rostocki ookeani kalurite 11. baaslaev, millel puudub veel ainult nimi, kuid mitte kauaks. Tohutu kõrge laeva nina juures seisab juba noor habras kalurineiu täpsemalt kala töötlemise insener Ingrit Rosen kartel ja hoiab käes laeva vöörist tuleva nööri külge kinnitatud tuttavat krimmi, šampuse, hõbeda, kaelalist pudelit. Austatud riiginõukogu esimees, kallid seltsimehed. Laevastiku nimel annan edasi suure tänu selle suurepärase laeva eest. Teeme kõik, et hoida Gröönimaa ja labradori rannikul kõrgel saksa demokraatliku vabariigi lipu au ning tulla tagasi rohke saagiga. Nimetan selle laeva Rudolf Leonhard tiks. Kõigi Wismari sadama laevade vilekoor tervitab vastsündinud Rudolf Leon Hardi, mis kannab edasi hitlerlaste poolt hukatud progressiivse kirjaniku nime. 100 saksa demokraatliku vabariigi suurt laeva tähistavad rahunädalat meredel ja välissadamates. Neil ei tule sinna sõita tühjalt. Vaadelgem ainult tänast demonstratsiooni. Salanäitsikute üks särtsakas jakis kui teine ja siiski mitte moedemonstratsioon, vaid Rostocki kergetööstuse uhkus, mitte kootud kangad, maalid ja lilleline, transparentne kuulutabki maalima saksa demokraatliku vabariigi leiutist. Jena optika, orvu, filmid, Vardburgi autod, ekspordime Skandinaaviasse, 14000 autot ning 13000 mootor, ratast ja motorolleriga. Leenvaim rahupoliitika. Ja väikene osse vage märkija vastentsi fondvega, huh. Free see tähendab rootsi keeles, et on koduperenaine. Niisiis kolmandat korda juba balti mere rahunädalast Niisiis meeldib väga ja tuleme kindlasti veel veel kord. Sellele kirjutab ka meie väike brigaad kahe käega alla. Nii veereb väljakule isuäratav karavan ees kaks suurt melanhoolselt saksa Kõrbi hästi tugevate vedrudega kummiratastega vankril seltskond Valgete põlvede ja punetavate kaelkega mehi. Ning järel kuus tsisterni pühadeõlut. Ma arvan, see räägib enda eest sama kindlalt nagu tsessi või orva firmamärk. Ja kiita on lihtsalt mõttetus. Sest statistika näitab, et ühe sellise tsisterni saksa õlut jäi palavaga tühjaks. Juba meie Makarov. Uus elevus tuleb siis, kui vaiksel käigul veereb mööda viis-kuuskümmend lapsevankrid iga üles üle serva üks või kaks peanud. Nagu mujal maailmas ei orienteeruda Rostocki emad, kes teab, kui hästi ÜRO ja desarmeerimiskomisjonide kõigis asjades. Kuid peamist teavad nad paremini kui keegi teine. Nad tahavad anda oma väikestele pillidele ja Grettidele selle, millest jäid ilma nad ise nende isad-emad-vanavanemad. Elu ilma sõjata. Neis vankri kestes on üle nelja inimpõlve esimene Saksamaal, kes ei ole näinud sõda. Seepärast on nende kohal valged kangad sõnadega. Hoidkem neid. Läänemerirahumereks. Kolm tundi kestis läänemeremaade suur rahu demonstratsioon, kuid nädal ise alles algab ja tema esimene päevgi on alles poolel teel õhtusse. Rahunenud päeval jätkub kerges rütmis. Lähelineti. Ta on tulvil kasulikke kohtumisõhtuid, kus ühiseid probleeme arutavad läänemeremaade naised, juristi, arhitektid, kaubandustegelased ja muidugi on veel rohkem neid ja sama kasulikke tunde, kus kohtuvad lihtsalt inimesed. Mehed, naised, noormehed, neiud Läänemere kõikidelt kallastelt. On tuuline õhtu. Läänemeri on Warnemendas ja küülung spornis täpselt samasugune nagu Pirital Sõrves või Kuramaal, kuigi tema nimi on siin idameri. Leningrad lane ei tunne liigo pidu, poolakas, põlevkivi, taanlane, valgeid öid, rootslane, õppemaksuta kõrgemat haridust. Ühine on meri, meri toidab kalurite laevameest. Meri pakub rahu ja puhkust, kasvatab ilumeelt ja armastust kodumaa vastu. Ja ükskõik missugusel tema kallal ka töötab. Inimene soovib ta kõigepealt seda, et Balti meri kunagi enam ei kannaks tema koduranda vaenlasi vaid lahendaks sõpradega. Nii, nagu ta tegi seda siin. Läänemere rahuneda.