Head kuulajad. Täna loen ma teile Jaan Kaplinski ja Tiia Toometi raamatust, kuhu need värvid jäävad. Luuletusi. Isa kuhu need värvid jäävad? Ema. Kõik need suve ja sügise värgid. Värvid tulevad metsast ära, maasikast ära õunast ära tulevad vikerkaarte seest ära, poevad meie majja sooja. Tulevad tuppa tuulevarju. Ja puhta laudlina peale. Oh neid koeri värvisid küll. Tuduleb ime tuleb. Aga uni ei tule. Edule. Nüüd peab ema minema. Nüüd peab isa minema unepoodi unto oma unekauplusse und ostma. Unepoetädi keerab suurest unerullist und lahti ja lõikab unekääridega villastunud puuvillast tund linastunud nailonist und musta ja pruuni, sinist ja kollast kalasaba kirja, pääsusaba kirja, mesilase kirja, kimalase kirja, suvekirja, seenekirja, uperpalli, kirja, kukerpalli, kirja, igale lapsele ise kirja. Ohu tuleb rohuneemel. Astub alla Piritalt, saapad jalas, varbad väljas, sall kaelas, kael paljas, nina märg ja punane. Astub meie õue peale, otse sulaloigu sisse. Saabas lirtsub, teine läärsub ninaga, seal uriseb. Keda külmetada? Köha otsib, keda köhida? Atsisse otsib, keda aevastada. Naerootsid, keda naerda, nutta, otsib teda, nutta, uni otsib, keda magada. Aga mida sinus sõrm sinu suust otsib bar. Oh, sina paha peavalu. Oh sina kuri kõrvavalu, kus saab pähe, siia sai? Kui uksest tulid, mine uksest, kui aknast tulid minema klast, kui tänavalt tulid, mine tänavale, Kuimetsas tulid, mine metsa, mine valuta vana kändu valutama, Ta vana kivi, vana kännu kõrval valuta vana sammalt vana kivi peal valuta oma pead valuta oma kõrvavaluta iseennast, valuta valu ära meie Marti valuta. Üks väike kõdi elab parema põlve peal. Teine väike kõdi elab vasema põlve peal. Veel üks väike kõdi elab otse peopesas, aga suured kõdid elavad põlve õnne Haldes. Veel suuremat Kaaellal lõua all. Kõige suuremat alla'l ja kõrvaaugus. Ja kuidas need kõdid veel kõdi kardavad? Katsuge ise. Enam ei taha olla lumeta. Tule lumi meid valgeks lumeta siis on hea lastel hanges Datsuda peoga tõsta, keelega katsuda. Väikesed jäljed lumes on kassidel suured jäljed ottidel Jassidel veel suurema tissidele emmedel kõige suuremad lumememmedel. Lumememm kõndida julgegi, sest temal pole all jalgugi käies võiks tal nina peast kukkuda. Targem on temal lumest hukkuda. Lumememm, seened, lumes lumeund, lume unes esimist uneluud. Pääsuke, Tiia ja Pääsuke Tiit lendasid õue ja tegid vidi. Tiit, see oli pääsu, kes isa andis savi ja ehitas pesa. Tiia oli pääsukese ema. Neli munapessa munes tema munadest haudus. Ta neli poega, näljased kõik ja kärsitu moega. Neljast. Pojast sai neli lindu. Pesast nad läksid ja tõusid lendu. Lendlesid siia ja lendasid sinna pääsu, poeg Paul ja pääsupoeg, minna. Pääsu poeg Pille Pääsu poeg Priit istusid Raadil ja teegid viidi. Kõigil neljal seljas uhiuued sinivalged kirja pääsu kuued kõigil ühtmoodi nägu ja kisa. Kuidas küll teavad ema ja isa Pääsuke Tiia ja Pääsuke Tiit, kes neist on Pille ja kes neist on Priit kõigil ühtmoodi lend ühtmoodi laul. Kes neist on minna ja kes neist on Paul? Olgu, nad sulle ühtmoodi moega hema, tunneb iga oma poega kõigini Meie nägu teab tema. Muidu ta polekski pääsu. Ema. Märg on vihmal. Märban kastel märg ei ole meie lastel. Külm on nööril valgel linal. Külm ei ole matseeninaal. Valus on vanale õlekotil valus pole meie otil. Silm sai häda isa kirvele, aga mitte Meijevir, veel. Igav Avon eilsel ajalehel, mitte meie väiksel mehel. Hale meel on hallil Kivilmite Lauril, mitte Ivil. Küllap väikestel mustadel neegri poistel Aafrikas on sõrmed mustad ja magusad nagu sokolaad. Küllap väikestel valgetel Eskima poistel Gröönimaal on sõrmed valged ja magusad nagu jäätis. Küllap meiega väikese mardikriimud sõrmed suus, nendest veel magusamad. Kalloss Kalloss, mis sa rändad toas ringi? Sõpra otsin Kalloska loss, kes su sõber on. Teine Kallos, teine Kallos. Kallas, Kallas, kus teine kallas on? Seda, ütle sina. Seda ütle sina. Peed kisub, peeti, teed, kisub peetu, mõlemal põsed punased. Peet tuleb peenlast, Pir pauhti üles. Teed kukub karpat, sti peenravahesse, peed Peedule kõhu peale. Päike paistab peedia, Peedu peenra ja peedimaa peale suur. Mart haigutab ja poeb ema kaisumeeli, haigutab ja poeb isa kaisu. Murka haigutab ja keerab vaibale kerra. Ema aegutab ja paneb nõela käest. Isa haigutab ja paneb raamatu käest. Kärbsed. Soemüüril haigutavad ussid õudeses haigutavad. Ardi püksipõlves haigutab üks väike auk. Meeli suugagannas haigutab üks suur auk. Siis jäävad Artja meeli magama, jäi haiguta enam kärbsed soemüüril jäävad magama ja ei haiguta enam nurka ka magab vaibal ja ei haiguta enam. Ema nõelub auke mardi püksipõlves ja meelisukagannas. Kui auke enam ei ole, siis ei saa nad ka enam haigutada. Siis saavad ema ja isa ka magama minna. See meeli tindipott ei ole õige tindipott. Seal meeli tindipotis ei ole tint, vaid puha tindiplekid. Suured sinised, rõõmsad, ümmargused tindiplekid. Kes ei usu, vaadaku ise meeli vihikus järele. Päike küpsetas, kõrrekõrs küpsetas Peeaa pea küpsetas tera tera küpsetas jahu, jahu küpsetas, leivaleib, küpsetas või võitlusedes vorsti. Amsti. Ema mida teevad need urva kiisud akna peal vaasis, kui meie magame? Agavad ja kasvavad nii nagu sina ja lähevad ikka kollasemaks. Ja kui sa pühapäeva hommikul tõused ja katsud urva kiisusid näpuga ja nuusutad ninaga, siis saab sinu näpp ja nina niisama kollaseks. Ja väljas paistab pühapäeva päike ja on niisama kollane. Täheke täheke. Miks sa ei maga? Ei ole aega. Täheke täheke mees, sa seal üleval teed. Raamatut loen. Keda aeg, mis raamatut sa loed? Raamatut täheke täheke, mis tähed seal raamatus on? Kuldtähed hõbetähed, täheke, täheke, mis jootud seal raamatus on. Unejutud unenäo, YouTuud Heek täheke loe mulle ka üks jutt. Aane silmad kinni. Ja kuula, hästi, kas kuuled? Mardil on väikesed jalad. Kaardil on väikesed kalossid. Isal on suured jalad. Isal on suured, kalossid. Mart taastub väikeste kalossidega väikesed sammud, isa taastuks suurte kalossidega suured sammud. Mart paneb oma väikesed jalad isa suurtega losside sisse ja astub Matsti põrandale pikali. Suur soe ja sügav porilomp Puleps kulinal soolile all mööda teed, jookseb üle mardijalgade, teeb mardisandaalid poriseks sokid poriseks, jalad poriseks, teeb mardi püksid ka poriseks ja jookseb siis edasi metsa vahele. Oi, oioi lööb ema kodus käsi kokku. Oh seda üle Anetud porilompi küll. Jänesekapsad jänesekapsad, need on hoopis jänese hapud kapsad. Aga kus on siis jänese värsked kapsad, Marteidja emaidia, Isaidia jänes ka jookseb ära üle põllu? Ei vaata tagasi. Ja ei ütle sõnagi. Virve isal on kartulivõtmismasin. Aga meie peenramaal on täna käinud porgandivõtmise masin. Kõik porgandid peenramaal pillanud raba alla mõnel väikesed hambajäljed küljes. Peenra vahel väikesed jalajäljed, mardil suu, mullane, emal kuri nägu peas. Aga marti ei tea asjast midagi. Mark pole kuulnud, Mart pole näinud, kust porgandivõtmismasin on tulnud ja kuhu porgandi võttis, basinud läinud. Vihma sajab vihmaveetorudesse vihma sajab vihma harjudel vihma, sajab vihma, mantlitele vihma sajab vihmasele ilmale vale. Shinu jälgedele ja minu jälgedele mardijälgedele ja meelijälgedele, puuriidale ja porgandimaale. Ainult kaladele ojas ei 100 vihmakalad ei tea, mis on vihmaveetoru kalad ei tea, mis on vihmaavarii kalad ei tea, mis on vihmaman. Aga seda, mis on vihmane ilm, teavad kalad küll. Kalad teavad vihmapiiskade sõõrikesi oma oja ojaveest katusel. Kalad ujuvad ojas ringi ja küsivad teiselt kaladilt. Kus on see väike poiss? Kus on see väike tüdruk, miks nad täna ei tule ojasse suplema? Neid putrusid küll. Üldse nad ei armasta marti. Kaerapuder põrnitseb ja jahtub. Mannapuder urgitseb lusikaga jõgesid ja mägesid. Riisipuder jonnib ja ei vaata mardipoolegi. Ainult kartulipuder arvestab marti. Kartulipuder sööb taldriku tühjaks, tahab veel. Medri tung kiidunud.