Siia paigutas kodanlus oma võimu kindlustamiseks töörahva õiguste piiramise tagamiseks revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks sadu poliitiliselt teisitimõtlejaid, eeskätt kommuniste. Palli siis oli kinnipeetavaid niinimetatud demokraatlikus Eestis. Kodanliku Eesti politseilehe Kaheksateistkümnes number 1937. aasta teisest oktoobrist avaldas artikli, milles on öeldud. Huvitaval kombel sammub Eesti siin mõeldud on kinnipeetavate arvu esirinnas maailmas, püstitades omapärase maailmarekordi. Artiklist selgub, et 100000 elaniku kohta oli Eestis kinnipeetavaid tõepoolest kõige rohkem ja nimelt 275 inimest. Järgnesid Paraguay 258 Soome 231 kinnipeetava ka ja teised. Võib-olla politseileht eksis. Seda on raske uskuda, kuna andmed on võetud soliidsetest saksa ja inglise juriidilistest ajakirjadest. Veel enam. Vaevalt leidus maailmast teist maad, kus oleks kehtinud nii palju kõikvõimalikke seadusi ja määrusi inimese arreteerimise seadus pärastamiseks. Juba üheksandal novembril 1918. aastal tunnistati Eesti ajutise valitsuse seadusega Eestis kehtivaks kõik endised tsaariaegsed seadused. Paljukiidetud demokraatliku Eesti vabariigi elu korraldasid 1845. aasta nuhtlus seadus, 1864. aasta rahukohtunuhtlus seadus, 20 neljaköiteline sõjaväeseaduste kogu rääkimata Balti eraseadusest ja paljudest teistest Eesti kodanliku ajutise valitsuse omapoolsetest demokraatlikest täiendustest. Sellele paragrahvide kuhjale tuleks märkida 1918. aastal Eestis kehtima pandud sõjaseadust ja määrust sõjakohtute asutamise kohta ning veel kurikuulsat määrust number 47 välja kohtute kohta. Just need viimased jäid aga kehtima ka pärast rahulepingu sõlmimist. Kuna Tallinn ja rida teisi maakondi loeti pidevalt kaitseseisukorras olevateks. Pole vist kahtlust, et sellise demokraatia puhul ei olnud mainitud maailmarekordi püstitamine eriti keeruline ja vanglad krõbisesid vangidest eeskätt poliitilistest. Et arreteerimiseks alati seaduse paragrahv leidus, seda võivad kinnitada ka meie tänased vestluskaaslased. Kunagised kodanliku Eesti poliitvangid, Henrik Allik, Kolga, Lauristin, Aleksander Reesed ja Salomoonia Delman. Kuidas toimus siis Hendrik Alliku arreteerimine? Mind isiklikult arreteeriti 1924. aastal 21. jaanuaril tolleaegset tööliskeldris ühel koosolekul parajaste kõnepidamise aegus. Sel arreteerimised iseärasus seisis selles, et ma tol ajal olin riigikogu kommunistliku rühma liige ja vastavalt nõndanimetatud põhiseadusele parlamendi liikmed ei saa saadud arreteerida ilma parlamendi nõusolekuta. Kuid neid võis arreteerida, kui nad tabati kuriteo kohal. No kuna mina parajasti võtsin sõna sellel koosolekul, siis loetise kuriteoks. Ja koosolek ei olnud muidugi mitte mõni põrandaalune koosolekuid, ikka täiesti legaalne. Ja siis seltsimees Lauristini ja seltsimees reeder, kuidas teie samal ajal või hiljem? Samal õhtal mina olin ka seal tööliskeldris politsei kuritegu toime ja mina olin tol kuulumisega mina olin spordiühingu juhatuse koosolekut vaheline spordiühingu Spartak, juhatuse liige, meil oli juhatuse koosolek. On raske kindlaks määrata nende inimeste arvu, keda tapeti või heideti vanglasse kodanliku Eesti Kaitsepolitsei poolt. Isegi suurimate grupiprotsesside nimetamine muutuks pikaks süngeks loetelux. 35 protsess 1920. aastal. 50 protsess, 1921. aastal, 115 protsess, 1922. aastal 149 protsess, 1924. aasta novembris esimese detsembri 1924. aasta sündmustest, osavõtjate protsess ja nii edasi. Edasi kogu kodanluse võimutsemise perioodi vältel. Mis ootas neid inimesi ees kuhu nad paigutati, mis neist sai seda tahaksimegi küsida, meie panus sportlastest aastas kaks. Eeluurimisvangla Tallinnas Vene tänav 25. Ja see komm, kuhu meid paigutati, need kong oli seal mingi kolm tükki reas ja nendel oli kolme täiesti kinnist seina ilma ööd ukse Jaknata ja neljas seimis vasta koridoris oli siis võre neid kange, millel see neljas sein oli siis trellidest. Neid nimetati afi, puurideksime bändi esimesse kambrisse. Mis nende narisi seal oli? Tööseinas oli vist 18. oli kaks nari, nii et normaalselt oli mõeldud 10-le inimesele. Meid paigutati sinna sissiga 20 ümber, nii et magasime, magasime juba põrandale. Kas nööridega ei saanud keeta? Minul tuli korduvalt istuda ka üksikkongis näiteks Viljandis ehitati kodalis eesti ajal uus vangla ja seal oli siis mõlemal korrusel kohe spetsiaalsed üksikkongide koridorid tuli nendega kassal tutvuna, teistes Viljandis üksikus kolm aastat. Üksikkong oli väikene nonii, kui haud. Seinad olid värvitud hästi tumedaks, põrand oli noh, peaaegu must kivipõrand, aken oli seina sees, väikene, üleval kõrgel, et valgus sealt paistis ainult vastasseinale. Et vanglas olid kartsad, kus kaikovang nii oma normid ära istuma, kui patu tegi. Jää. Ja ei teinud midagi. Meil on muidugi nii sõnased kommunisti olemasolu ise kodanlikus riigis on vabad, et sinna paratamatu pidi sattuma ja kõigile, kes ikka nüüd vanglas on olnud ikkagi need kartsa päevi kogus kaunis palju patareis, esialgu oli valik väike, selles mõttes, et nemad olid kõik muidugi külmad, aga siis hiljem ehitad üksikkorpus siis mitme kesistati, siis tehti osa kardsed, mis olid kuumad. Need asusid nimelt pesemisruumi juures jagu pesemisruumi köeti siis kartsas läks nii palavaks, et seal oli peaaegu võimata viibida. Kartus on üks väikene pime ruum, seal on ainult üks puust nari ja ainukeseks vahelduseks oled siis muidugi lutikaid näide limiteeritud, nii et neid oli seal nii rohkem kui nii aarilikkuses kongides oli. Kartseris tuli muidugi korduvalt olla mitmesuguste asjade pärast minu ütelda esimestest kartsa käikudes tuli seotud sellega, et tuli vanglaid külastama, kontrollima mingisugune riigikogu eelarve komisjon, need suured saksad siis tulid kohale ja ei teinud kellelegi vangide poolt esitatud kaebustest. Ja siis plahvatas hing täis ja küsisin nende käest, et milleks te siis siia tulite Sumale korterit vaatama või? No ja sellest aitas, olingi maa kartserisse pandud seitsmeks päevaks. Kui karistusvangina seal ülemaks kõksna, siis oli see katsetamine niivõrd massiline, et oli isegi kartseri järjekord, samuti kartsa seisukord. Laienditidel kambripeol oli ka, muidugi ei jätkunud siis terve kamber terve kaalutati kartserisse pandi kartulirohi. Seitse päeva või rohkem päevi, kõik kotid ja käterätiku otsad, mis olid, need võeti ära ja kuulutati välja ei antud süüa, ei antud ja legi kärtsu ja siis nüüd juba sellest toidust juttu oli, kartseris oli halb, kuidas ta muidu skaalast No mis ta muidu oli, oomi kanti kohe liiter keeva vett, tükk leiba. Ja niimoodi kohe kõik see 14 15 aastat igavik ikka sama, nii puhas, ilus vesi. Ja tükk leiba, lõunaks anti. Liiter oli supi väheks, liiter lahjat suppi ja õhtuks olid siis kartulad. Tulite niiks viis kartulitest inimese peale ja neli, viis silkuga ja see oli jälle nii, kõik need aastad üks seesama, kusjuures vahelduseks muidugi oli see, et silgud olid, vahel olid ikka täiesti söödavad, silgud ja vahel olid mõni kollased ja tulitunud ja mõnikord olidele oksa halvaks läinud. Siis me tegime seal ikka seda silgusõda, protesteeris niuksed, toiduvastane otsima, paremaid muidugi paremaid meile keegi ei andnud, tuli söömata, lihtsalt olla, selle tõttu. Miks ei kõlvanud? No mis imestada selle toidu kohta, kui vangimaja hankis produkt ja kõiki neid tülitanud ja hapusid, silkusid ja, ja heeringaid vähempakkumise teel. Mis juba Ma ei kõlbanud ja sanitaarvõimud linnas ära keelasid. Müügiks, moodi vangimajas ja muidugi jääksid vanglavõimud kahtilisid. Ja vanglate vahel oli võistlus, kes vangi kõige odavamini ära toidab. Ja see võistlus andis tagasi, ärge nii, et kui ma ei eksi, 1000 936. aastal kodanliku ajakirjanduse arvestuste järel. Ühe vangi toitlustamine päevast oli kaks senti odavam kui politseikoera ülalpidamine. Ja siis vangivahid. Kõik olid valitud mehed ja äärmiselt jõhkrad poliitvangide, eriti poliitvangide vastu nende vanade vangivalvuritega, kes nii-öelda pärinesid veel tsaariajast, nendega oli kergem, sellepärast need olid enamikus pool kirjaoskamatud. Võib-olla mõned ka päris kirjaoskamatud. Ja teiseks oli see, et kuna kodanlikus Eestis oli see bürokraatia kaunis suur siis, et vangi karistada, selleks pidi olema kirjalik alus, nõuti kirjalikku ettekannet. Aga kas neist poolkirjaoskamatu Vanameeste närvale muidugi hirmus raske oli seda raportit kirjutada. Ja ta siis, kui oligi, tuligi tema pahandust seal sõimas ja vandus omaette sinuga ja loobus ülemusele ettekandest. Ja hiljem tulid kirjaoskajad, mehed olid mõned, kes seal ka isegi kes ülikooli olid lõpetanud, töötasid lihtsalt vangivalvuritele. Neil oli kiri, oli selge, neil olisi puht lõbu esiettekannet kirjutada, näiteks seal eneses vangivalvurid, kes 15 16 ettekannet päevas kirjutas. Jää naisvanglas ka vahetati need vanad tsaariaegsed mutid ära. Nende puhul oli tõesti kergem, nad ikka nii õelad ei olnud, aga siis, kui tulid need uued ja haritud, siis läks ikka palju halvemaks. Mäletan, just Lasnamäe vanglas oli naisosakonnas vanemvalvuriks härnav aukeskkooli õppe lõpetanuid üks õel inimene. Hommikul tuli tööle, siis andis valvuritele käsu, et täna tehke poliitvangide peale ettekandeid, olgu siis põhjust või mittevalvurid pidid tegema ettekandeid. No tehke tegelenud näiteks, et vaatas aknast välja, aknast ei paistnud muudkui tükikene sinisest taevast, mäletan juladelmani peal, tehke ettekannet, istus pingil, silmad kinni, ehk päeval Eestis pingile pikali, sellest jälle ettekanne ja vahel üldse ilma igasuguse põhjuseta. Me protsessis enesele pauge, kartseri näri pärast varajastes vanglates polnudki mingisuguse narisivaid kartseris tuli selle kivipõranda peal magada, aga nüüd selles uues vanglas, mis Lasnamäel, ehitati just naisteosakond sinna juurde. Seal. Vau laskis selle näris seina külge kinni panna lukupäevaks, nii et päeval sellest möödas kartulis istud siis seal kivipõrandal, meie hakkasime nõudma, et vot ei ole ette nähtud ikkagi kodu korras, niisugust punkti ei ole, et märjal päeval seina küljes lukus. On öeldud kartseris nariprotsessi Sene protsessi, prokuröride kaebasime ja vangiomavalitsusele ja lõpuks ainuõiguse näri tehti seina küljest lahti, siis vao laskis selle närib põranda külge kinni neli rida. Nii et ta oli need ööd taratsionärimas, kuna kärtsereni väga kitsas päeval on äri all üles panna, ei saa, kartse, täiesti pime takistab sul jällegi liikumas, nüüd sa pead siis kas päev läbi lamama, selles selg puunaril muidugi seitse päeva lamada võtab ju küll, et täitsa haigeks kohe naha maha ära, vaid niimoodi, kuidas taga sai, niida? Väga kiusas. Mis andis aga nendele inimestele jõudu, meelekindlust sellel ohvriterikkal ja kannatusterohkel perioodil mille nimel suudavad nad sellest kõigest rääkida rahulikult, sageli isegi naljatades, ühtlasi aga vääramatu kindluse ja üleoleku tundega. Kodanlus, seades omale ülesandeks kommuniste, sulgudes vanglasse nii-öelda hävitada nii füüsiliselt kui reaalselt ja nagu üldse kodanlus. Korra võitlus kommunismiga on juba ette määratud hukkumisele, nii oli see ka seal määratud. Asi on ju niisugune, et kus ikka kaks kolm kommunisse koosn, seal on juba organisatsioon. Ja nii oli ka vanglas tegutses kogu aeg kommunistlike poliitvangide organisatsioon. Organisatsioonilised. Mitmetelegi pikkade vangla-aastate jooksul, kuid kogu aeg olis olevas, noh konkreetselt sel ajal, kui mina ja paljud teised istusime vanglas olles niiviisi korraldatud igas kongis, moodustati nõndanimetatud kambri büroo ehk KP, kui oli suurem jaoskond sisele, mõnel pool olemas. Kaid jaoskonna Jabe nagu nimetati ja kogu vangla peale oli üldine vanglabüroo. Vaabee tähendab kõik poliitvangid ära. Omavahel ja side ja vaatamata selle peale nüüd vangla administratsioon kõigiti püüdis sidet takistada üksikute kongide vahel sesside püsis. Läheks võib-olla vast pikale jutustada kõigist neist võtetest, mida sidepidamiseks kasutati. Kuid mõnda võib mainida vangimaja telegraaf tähendab. Roosid peale seal oli kirjalikside. Ka kasutati kõige mitmekesisemaid vahendeid kõigepealt muidugi neid kohtasid, kus vangid ühiselt kasutasid nagu välja käigukohad. Rodanti näide hädas, ühesõnaga need moodused on väga ja väga palju seda välismaailmaga. See sündis kõigi meetmete mööda. Kasutasime kriminaalvangide abi, kes puutusid rohkem välisilmaga kokku, nimelt käies tööl väljas. Olid mõned vangivalvurid, kes meid aitasid selles sidemes. Lühemaid teateid sai edasi anda ka suusõnaliselt, kokkurääkimised. Kasutasime kirjavahetuseks seda, kui meil toodi sisse toiduaineid. Tähendab, saatsime välja Kastühja nõusid ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Üks võitlusvormid olid meile veel kaebused ja protestid, mida me esitasime vabariigi valitsusele ja sealt kohtuministrile ja teistele ülemustele. Algul Me kirjutasin need ühised niisugused protestid ja kogukamber kirjutas alla, aga siis keelati ja ei võetud üldse vastamist, kollektiivset kaebustega. Ilmselt protesti. Ja siis iga vang nõudis omale kaebuse paberi ja ühe kaebuse asemel läks siis juba seal 50 ja 60, niipalju kui selles vanglas poliitvangi olid ja sama sisuga. Isegi meie üksmeele ja omavahelise side nii-öelda demonstreerimiseks tegime kaebuse tekst täitsa sõnas olete üks ja see sama kõigilt väärtustel, kuigi vangid istuvad laiali mitte ainult mitmes nüüd kambris, vaid isegi mitmes vanglas, seda nad kartsid kõige enam vanglaülemad just sellepärast sellega näitlesid jahedal. Kordan, nendel ikka veel nõrk. Ja meil on side, solidaarsust, tugev. Mis puutub ühel sisemisse tegevusse, siis üksikud kirjad omavahel ei suutnud ka kõike seda toime panna mis vaja oleks olnud ja sellepärast oli meil vanglas ka oma ajakirjandus. Näiteks patareis andasime pikemat aega välja järjekindlalt vangla ajaleht vangima ja kiirnoh, see tuli. Kirjutatud mais paberi peale. Ilmus ühesainsas eksemplaris, aga käis läbi kõik kongi, muidugi salajas. Peale selle hõlmas meil pataljonis ka rea aastate jooksul teoreetiline ajakiri. Punane viisnurk, see oli juba suure kujutas harilikult kaustikud võrdlemisi paksu kaustiku, kus avaldati siis juba pikemaid artikleid. Mitmesugustel teoria eetilistel küsimustel. Meil nei ajakirjanduse saamine oli väga raske, kui saime, saime väga vana siis patareis meil pikemat aega vistlik võtaks, kolm aastat oli ka raadioaparaat salaja sees. No see ei olnud muidugi niisugune, nagu neid praegu võtame silmani Estonia Minsk. See oli nei kõige primitiivsem detektoraparaat kõrvaklappidega ja õieti ühe ainsa kõrvaklapiga nootelt hektar aparaadil ei ole palju vaja. Antennid ased täitis meil. Metallist oli niisugune varr üleval lae all, mille külge olid kinnitatud narrid. Maa lahenduseks oli põrandalaua alla aetud üks suur raudpolt ja olgugi et nüüd ta Kolme aasta jooksul saime ikka nei Tallinnast päevauudised alati sellega vastu võtta null üheksa kuud annuse katse nüüd muuta nii-öelda vangima surnud majaks oli muidugi nii, nagu ma ütlesin, juba ette määratud nurjumisele ja nii nagu kommunist väljaski kogu aeg on pidevas sõjas, kodanusega niisama see muidugi on vangimajas ja võiks isegi öelda, et vangimas vas võitlus on isegi Tierra teravam, sellepärast et seal sa oled kogu aeg neid silm silma vend, venna vastu, selle valitsuse võimuga koos ja need võitluse vormised ja neid oli muidugi väga palju. Olid need näljastreigid siis oli meieni järjekordset demonstratsioonil nagu esimest maid võtsime alati internatsionaali laulmisega vastu. Kuigi sellest viidi kartseri, tungiti kangi persetki ja nii edasi. Ja oli ka siis teisi revolutsioonilisi pühise tihti sellega mälestada, telliti seitsmendat novembrit ja nõnda edasi ja nõnda edasi laulis kõigis kongress toimus korraga. Kas oli ka niisuguseid juhtumeid, kus organiseerite vanglast põgenemist? See oli ta niukesi, meie organiseerisime, põgenesime ka kuuekesi. Kes vanglasse, Niine, tark. Klementi kaks telmani, Morgenson ja pruul. 23. aasta maikuus. Põgenemine õnnestus, äss, põgenemine õnnestus, mees, vahialune põgenes ära ja murdis meil seina läbi ja ühel ööl meie kuuekesi põgenesime läbi seina. Põgenesime läbi seina, kolmandalt korruselt. Läksime alla auku. See auk oli lae lähedal kangi välisseina välisseinas. See oli eeluurimise vanglas Vene tänaval. Ja siis ei olnud, seal olid niisugused konksud, mis mööda, mis sealt alla eksin. Kes neid seal seina läbi murdis, ütles, et ühtegi sammu ei tohi. Tema Etti kirjutas. Kukkuda surnuks ja siis ta valgustas teed väikse elektrilambiga ja näitas, kuhu me astume. Arstasime seal, läksime ühte lauda mööda, siis hakkasime konksudest kinni, lasin allapoole ja kui ma niimoodi olin sealt leegi lasknud, siis korraga minul on jalgade all midagi olnud, jalad ei ulatanud järgmise konksu peale ja lasin siis, et lahti ja kukkudes siis haarasid endalt järglast katkisest konksust. Pime oli ka, ma ei näinud, oleks valgus syndinud, ega ma ei julgeks seda julgenud teha. Aga ma mõtlesin, nagu teised läksid, läks, mina pean minema kuidagi. No niimoodi, kolmanda korruse kõrguselt niimoodi jälle mööda seina müüri ei ole vanglamuuseumi. See oli vangla, kõrvad läks ja välja selle värava võti oli seal tehtud, murtud lahtisi, meil oli vastus siis igalühel oli märgusõnaga vastus keegi saatja. See kestis väga pikka aega. Raske vaevaline oli ülesse minna sellel, kes neid nüüd alla teinud ja ta pidi seda teed käima nüüd edasi-tagasi kuus korda. Ornak seal vist 1919 või 18. aastal põgenes ära mahalaskmised, niisamuti nagu 24. aastal, kõva mees põgenes mahalaskmised lisapalga vanglast ja vangilaagritest ja omal ajal metega läksid ära. Ja samuti oli muidugi ka ebaõnnestunud, oli. On Vene tänavat menetletakse. Tähendab, 1000 924. aasta jah, lõpul oli organiseeritud põgenemise katse kusjuures väljast pidid seltsimehed abistama müüri läbivõtmisega kusjuures oli ette nähtud. Paadi nii-öelda parajasti jaole ja lasti mõlemad abistajad maha kohapeal kohe, ei, mitte välja kohtuotsusega Venter ja Funglasti maha süüdistus oli see, et olevat relvaga vastu hakanud, kui neid püüti. Muidugi poliitvangide võitlus, sündinud ju nii-öelda eraldatuna muust töölisklassivõitlusest ja kommunistliku partei võitlusest. Meie vanglaorganisatsioon töötas kogu aeg käsikäes kommunistliku parteiga ja oli otsekohe juhitud partei keskkomitee poolt. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee juhtimisel võitlus jätkus. Kommunistide teadlik meelekindlus oli see, mis viis nad paratamatu võiduni.