Tänavu möödub 400 aastat kahe renessanssmuusika suurkuju surmast. Need kaks muusikaajaloo tõelist legendi on Palestiina ja Orlando di lasso. Ta 1594 tähendab muusika ajaloole aga õigupoolest palju rohkem kui lihtsalt kahe suurkuju surma aastat. See oli justkui üks murranguhetk. Ajaloos surid kaks Madalmaade polüfoonia suurimat esindajat ja samas sünnib Firenzes täiesti uus muusika mis annab tõuke uuele ajastule uuele poole, teisele sajandile, mida me nimetame barokiks. Ja tõesti on pikka aega peetud sedasama aastat ka ooperi sünniaastaks. Kuigi õigupoolest vist sai see esimene ooperietendus küll paar aastat hiljem teoks. Palestiinast on ikka räägitud kui kirikumuusika reaalsest loojast. 19. sajandil kehastas ta lausa üksinda tõelist puhast ja õiget kirikumuusikat. Teda püüti jäljendada. Teda püüti taas ette kanda nii hästi või halvasti, kui see siis ka välja tuli. Parasjagu. Ja õigupoolest saavutas Palestiina juba selle kuulsuse oma eluajal juba paarkümmend aastat enne tema surma. On Palestiinast kõneldud kui parimast heliloojast, seda siis eelkõige kirikumuusika jaoks. Ja see on ka vist põhjus, mispärast Palestiina ümber on liikunud suur hulk legende. Temast on räägitud koguni kui kirikumuusika päästjast. Kui heliloojast, kes tõestas polüfoonilise kirikumuusika eksistentsi õigust. Ajal, mil Trento kirikukogus 16. sajandi keskel püüti läbi suruda ainult ühehäälset gregooriuse koraali. See legend ei ole küll päris tõsi. Aga ometi näitab see paljugi, mis kohal olla palestiina muusikute teadvuses olnud. Selle koha säilitab ta kuni tänase päevani välja. Õpib ju ka tänapäeva iga professionaalne muusik polüfoonilise kirjatehnikat just Palestiina stiili tema kirjatehnikareeglite järgi. Kõlas Sanctus palestrinomissast sikud, liilium inters, piinas ja see on muusikaline töötlus saate algul kõlanud samanimelisest moteetist. Seda laulis koor Stahlis kolars, mis on 16. sajandi muusika esitajate hulgas praegu üsna konkurentsi ttu. Nimetatud missa Palestiina kogu loomingus üsna vähetuntud palestiina paistab silma lausa erakordse produktiivsusega kirikumuusika alal. Me teame tema loomingust vähemalt sadat ja nelja Mizzatmis vaieldamatult temale kuuluvad. Ja see nimetatu ei paista millegi erilisega silma. Teiste hulgast esindab niisiis nii-öelda keskmist palestiina stiili. Muusikud on alati imetlenud Palestiina tehnilist, siis kirja tehnilist pektsust aga see on kõike muud kui kuivtehnika. Sellega kaasneb eriline Võiks öelda lausa müstiline religioosne tunnetus. Ja samavõrd, kui tema pole fooniliste liinide kujundamise kunsti, imetletakse tema muusika eriti peent sobivust roomakatoliku liturgia saatmiseks. Palestiina on oma nime, mida me tunneme saanud õieti oma sünnilinna järgi. See on väike linnakene Rooma lähedal. See on tänaseks õieti Rooma eeslinn. Ja tema õiget perekonnanime me ei teagi. Tema eesnimed on siis Anni, Pier, Luigi või nii, nagu ta ise sagedasti oma teostele peale kirjutab. Johannes Petrolloysius siis ladinapäraselt. Ta kujunes muusikuks ühes kuulsamas Rooma kirikus. Seal Santa Maria madiore mis paistis 16. sajandi keskel silma oma väga kapelliga. No suurejoonelisele karjäärile võlgneb Palestiina tänu mitte ainult oma väljapaistvale andekusele vaid ka ühele erakordselt heale patroonile toetajale. Ja selleks oli paavst Julius kolmas. Nimelt oli Julius kolmas enne oma paavstiks valimist Olnud Palestiina piiskop, kardinal Giovanni Maria del Monte ja ilmselgelt on neid kahte meest sidunud lähedane. Ehk koguni sõprus, vähemalt tutvus. Ning niipea kui Julius kolmas tõusis paavstitoolile Hakkas ta järjekindlalt edutama palestrinat muusiku ametis. Kõigepealt sai Palestiinast 1551. aastal niinimetatud Capello Juulia juht Cabellot, Julia oli aga üks tähtsamaid kapelle Roomas. Paavsti lähikonnas. See kapell kuulus Püha Peetri kiriku juurde. Ei olnud aga siiski nii tähtis kui kuulus Sixtuse kapell ja mis, mida peetakse siis lausa paavsti isiklikuks? See Capello Giulio paistab silma veel selle poolest, et ta ei koosne mitte eelkõige madalmaalastest nii nagu see oli parimate kapellide puhul lausa moeasjaks kogu Euroopas. Vaid sellega duellis domineerisid Itaalias sündinud muusikud. Nelja aasta pärast siis aastal 1555 võeti Palestiina aga vastu ka sellesse tõelisse paavstiga apelli siis Sixtuse kapelli. Ja see on väga erakordne sündmus, sest sellega astuti üle paljudest tollel ajal kehtinud reeglitest. Nimelt oli Palestiina abielus ja see oli esimene formaalne takistus paavstiga apelli liikmeks saamiseks ja tema puhul ei tehtud sellest aga välja. Teiseks mindi mööda kohustuseks kõiki Sixtuse kapelli liikmeid põhjalikult eksamineerida. Ja kolmandaks pidi kapelli vastuvõtmiseks olema kõigi teiste lauljate ja muusikute nõusolek, mida palestiina puhul samuti ei küsitud. Võib-olla kõik need Probleemid jätsid palestiina viibimise selles Sixtuse kabelis ka üsna lühidaks. Nimelt paar kuud peale tema kabeli liikmeks saada Tammist suri Julius kolmas. Ja nüüd on väikene auk ajaloodokumentides me ei tea täpselt, kui kaua Palestiina Sixtuse kabelis viibis. Igal juhul ei olnud see koostöö mitte kuigi pikk. Järgmine paavst, kes on samuti põlestrina elulooga õige tihedalt seotud ja oli Marcellus teine. See on paavst, kes viibis võimul vaevalt kolm nädalat aga ometi on teadmata põhjustel palestiina pühendanud talle ühe oma kõige kuulsama missa. See on kuulus kuuehäälne missa Martšelli millest On olemas ka neljahäälne ja 12 häälne versioon. Ja mida peetakse üleüldse kõige tüüpilisemad kõige hiilgavamaks näiteks polestrina, Polifooniast. Selle pühenduse põhjustest ei teame täna midagi. Ometi me võime teha oletusi. Nimelt teame Paavst Martšellust kui ühte kõige innukamad vastureformatsiooni poliitikut ja paavst Marcellus oli oma lühikesel võimu ajal ka teinud väga konkreetseid, väga rangeid ette kirjutanud. Tõsi, kirikumuusikale. Ajaloodokumendid kõnelevad koguni, et ta oli paavstiga apelli liikmed kutsunud kokku oma kolmandal paavstitrooniloleku päeval. See oli 55. aasta suur reede ja esitanud neile sellel päeval oma põhjaliku nägemuse kirikumuusika arengusuundadest. Me ei tea ka, kas palestiina kuulus missa on kirjutatud just nimelt Paavst Martšelluse võimuloleku ajal. See aeg oli ju nii lühike, arvatakse, et pigem tegi ta seda sootuks hiljem. Aga paavsti nimega seob seda muusikat ehk eelkõige just see eriline askeetlik väljendus maad mis ehk just selle paavsti nõudmistega kõige paremini kokku klapis. Probleemiks oli tolleaegses kirikumuusikas õigupoolest väga keerukaks muutunud polüfoonia. Juba ammu ei olnud normiks enam mitte neljahäälsus, vaid pigem viie ja kuuehäälsus. Ja kui siia juurde lisada väga kaunistus rohkelt välja arendatud polüfoonilise liinid hääled siis läks kaduma selles Polifoonias kõige tähtsam nimelt tekst. Ja seda aspekti hakkas just vastureformatsiooni muusikaesteetika eriliselt rõhutama ja palestiina loomingust õige suur osa vastab sellele uuele ideaalile väga hästi. Me kujutame teda ju eelkõige kui erakordset polüfoonia meistrit, unustades, et ta kirjutab sageli lausa akordilist deklamatsioonilist muusikat. Ja selle näiteks võiks kõlada üks lõik palestiina paavst Martšelluse missa klooriast. 1555.-te taastat võikski vaadata mõnes mõttes kui palestiina karjääri kõrghetkel. Ta oli saanud paavstiga belli lauljaks ja samal aastal saab temast ka paavsti kiriku lateraani kiriku kapelli juht. Muide just sellelt ametikohalt oli Veidi varem lahkunud Orlando di lasso kes oli tollel ajal vaevalt 20 aastane Sellele ajale järgneb Palestiina elus aga hoopis teistlaadne teenistus. 60.-te aastate algusest peale on ta. Kõigepealt Santa Maria mad juure kiriku kapellmeister oli see kirikus, ta muusikuks kujunes ja tähtsam on ehk tema teenistus kardinal hipoliito teste juures. Temast saab siis. Ühelt poolt kardinali kapelli juht, teiselt poolt aga ka õukonnamuusik. Ja see viimane külg on, on selline, mida palestiina loomingus tavaliselt ei märgata. Tõepoolest, Palestiina tundub tavalistele Lancia heliloojatele selle poolest, et ta ei ole peaaegu üldse kirjutanud ilmalikku muusikat. Tollel ajal oli kombeks ilmalike ja vaimulike žanre oma tähenduses lausa võrdsustada. Ometi on ta rohkem kui 140 Madrigali autor kui neid pooleldi vaimuliku tekstiga itaaliakeelseid teoseid päris tavaliste Madrigalidega siiski võrrelda võib. Mille esitas hiljard ansambel võiks anda märku, kuivõrd oli Palestiina siiski seotud oma ajastu tundelise stiiliga. Või teiselt poolt ka, kui vähese erines tolleaegsest moteti stiilist, tolleaegsest, kirikliku stiilist. Õigupoolest Me oleme vast harjunud pisut valesti mõistma palestiina kohta oma ajastus. Sest me arvame ju, et Palestiina on oma ajastu kõige tüüpilisem esindaja. Vastupidi Palestiina Ta erineb vägagi omal ajal moodsast stiilist üldlevinud stiilist, mis oli rõhutatult tundeline, rõhutatult kirglike ekspressiivne, nii nagu hilisrenessansi maali kunstki. Jaa. See oli see stiil, mida tolleaegne kirik oma vastureformatsioonituhinas pidas ehk liiga ilmalikuks, liiga inimlikuks. Ja Palestiina ongi siis selle nii-öelda ametlikult kirikliku stiili kõige meisterlikum komponeerija Palestiina hinnatusest, tema elu rajal võiks rääkida seegi, et 1568. aastal, kui ta oli poliitu teste teenistuses siis sai ta erakordselt suurejoonelise pakkumise keiser Maximiliano teiselt Maximiliano Se õukond oli tollel ajal äärmiselt hinnatud. Muusikakeskusena ja Maximiliano ehitas enese ümber suurejoonelise õukonnakultuuri. Ja nüüd pakkus see keiser palest Riinale oma kapelli juhi. Ja huvitav küll, Palestiina nõudmised selle koha puhul osutusid Maximiliano seoks liiga kõrgeks. Lõpuks ta seda kohta siiski ei saanud. Maximiliano Rose uueks kapellmeistriks sai Filipp demonte. Oma elu lõpul on Palestiina pöördunud järjest tagasi nendesse paikadesse, kus ta on alustanud. Ta juba teenis taas Santa Maria juures oma lapsepõlvekirikus. Samuti on ta seitsmekümnendatel aastatel pöördunud tagasi capella Giuliasse Püha Peetri kiriku itaallastega belli. Ja veel üks huvitav pööre on tema elus 1580. aastal surisema noh, abikaasa. Ja peale seda jäänud need vallaliseks mõtles põlestrina väga tõsiselt vaimuliku kutse ja seisuse peale. Tema vaimulikuks pühitsemine oli juba ettevalmistatud, see pidi toimuma 81. aasta algul. Ja vaevalt kuu aega enne seda abiellus ta siiski uuesti. Ja tema teine abikaasa oli Roomas väga hinnatud väga tuntud isik, kelle perekond omas väga suuri rikkusi ja tundub Palestiina koos oma teise abikaasaga süveneb oma elu lõpul koguni veidikene äritegevusse. Ta on tõepoolest väga julgelt ja suurejooneliselt investeerinud Rooma linnamaadesse ja majadesse. Pakuksin tänase saate lõpuks kuulata veel muusikat tema legendaarsest paavst Martšelluse missast milles tuli varem juba pisut juttu. Tõepoolest on arvatud, et just see missa oli see, mida vaadati Trentu kirikukogul läbi ja mida siis hinnati kui eeskujuliku kirikumuusikat ja seati hiljem mitte ainult teistele heliloojatele, vaid ka paljudele põlvkondadele eeskujuks. Hiljem on küll selgunud, et selle missa positsioon on ehk pisut ülehinnatud. Ja Trentu kirikukogu muusikakomisjon vaatas läbi koguni hoopis teiste heliloojate muusikat. See ajalooline täpsus ei peaks meid aga niivõrd huvitama. Päris kindel on ometi see, et Martšilluse missa on üks ideaalsemaid näiteid sellest, kuidas ühendada vabade meloodialiinide iseseisvus ja nende samas ideaalne kooskõla. Martšelluse missad on sajandeid pruugitud kui kontrapunkti eeskujulikku näidet kui õppeteost. Ja ma usun, et Palestiina missa paate Marshalli on ka üks kõige rohkem esitatud hakkapella kirikumuusikateos üldse. Tänase saate lõpuosas laulab muusikat sellest mõisast. Koor nimega võtallis skolas mida juhatab Peeter Phillips. Kuuldu oli Martšelluse missa küürija. Järgmiseks kõlab Sanctus, mis nagu küüriegi sisaldab üsna vähe teksti ja annab heliloojale erilise võimaluse kujundada muusikat kujutad kujundada kontrapunkti ja Sanctus kontekst, mida hilisema muusika põhjal kujutame ehk rõkkavana. Barokkmuusikas komponeeritakse Se koos trompetit ja Timpanitega. Renessansi Sanctused on seevastu vähemalt algalguse osas eriliselt mediteerivad ja askeetlikult. Ja lõpetame tänase saate, mis oli pühendatud palestiina 400.-le surma-aastapäevale Agnus Teiga tema Nissast, mis on pühendatud paavst Martšellusele. Seda esitab koor Vetallis kolars ja seda juhatab Pietro Phillips.