Tere, kõrvalise muusika, kuulaja, kõrvaline kuulaja. Mina olen immo Mihkelson, MINA, OLEN Tiit Kuznetsov. Tänase saate teema on järjekordne ja võib-olla mõnes mõttes ka tavaline, sest me oleme aeg-ajalt teinud juttu väikestest plaadifirmadest, kes eemal suurtest korporatsioonides ja popmuusikast ajavad oma asja teevad päris huvitavat muusikat publikule kättesaadavaks ning täna on siis vaatluse all üks nendest Ameerika firma nimega kiunifo. Esimese vahepalana muusika katkeb laadilt, mille leibelil firmamärgil ilutsaidki väljend kiunifo. Kui ansambli nimi on soikumi linnulaulud, siis on see juba iseenesest üpris intrigeeriv ja kujutelmi kergitab väljend. Bilbord üpris tuntud ja keskne äriajakirja Ameerika Ühendriikides kirjutab nende kohta järgmist. Kakofoonia kohtuklasetsismiga hüpnootilise instrumentaalseikluse vältel kosmoseajastu džunglisügavustes. Ja lisaks on veel tuhandeid teisi ja ilmselt ka sama ilmekaid osavaid sõnaseadeid et iseloomustada selle bostoni kvartalit ootamatuste rohket leidliku ja oskuslikult kokku pandud muusikat. Tõele au andes on paljud kriitikud paljudest väljaannetest seda üritanud neid osavaid sõnaseadeid ning tulemused on üpris põnevad lugeda peaaegu sama põnevat kui selle grupi muusika ise. Võib-olla on lausa saicumi linnulaul üks iseloomulikumaid gruppe sellele muusika muusika juurde, mida üldse Unifon tervikuna on välja lasknud oma plaatidelt. Sest kaks osist, mis selles muusikas kindlasti on, need on klassika rokkmuusika. Ja kui me mõtleme tagasi eesti populaarmuusika või selle progressiivse süvaroki või tõsisema levimuusika poole igasugu nimesid endale kunagi leitud, siis kõik see läbi elatud siingi. Ja sinnapoole tüüriti vist kui mälu ei peta, siis 10.-te aastate lõpul ja 80.-te alguses ja seal olnud mingisugune väikest viisi sinilind, mida on püütud nende muusikute poolt sest muusikale tundunud, et klassikapitser sealjuures annab teatud maine ja kunstiproovi. Ja nende kahe kunagine väga vastandlikuks peetud muusikapooluse ühendamine on mitmetele muusikutele ilmselt saanud terve, terve oma loomingulise karjääri. Seda karjääri läbivaks jooneks. Ja see mineviku ja tänapäeva võib-olla ka tuleviku sildamine Kõniformi juures üpris oluline joon. Ning seesama ansambel põrs songs of Nazas soid, kes varsti-varsti veerand mängima hakkab ühendab neid samu asju, seda 60.-te 70.-te aastate muusika rokkmuusikat pesiduse poolt ja ja samas ka klassikat, džässi, nendega puhul on räägitud pungist minimalismist ja ma ei tea, millest veel improsatsioonist. Hektar eksperimentaalkõladest ma peaaegu kõigest, mida muusikas võib kohata ja leida. Ning seesama püüa, mis muusikas on olemas, liita, ühendada iseloomustab ka geenifoorumi tervikuna. Ma usun, et tänase saate jooksul kuulata päris mitmeid ansambleid, kes tüürivad sinna samas suunas ka selles suunas, millest rääkis Tiit-Aga ansamblist. Põrcewanksoftmesassoik. Grupp sai alguse 1980. aastal, mil Roger Miller ja Martins vuuk selle moodustasid saada vaheldust oma põhibändi Miša pulma kõrvale. Esimene plaat ilmus 4983. aastal, esimene kauamängiv heliplaat Magnetic Flip. 1985. järel järgnes ridamisi hele heli tallekesi ja turneesid kontsertidega nii suurtes kontserdisaalides, kuulsa pisikestes klubides. Nad on mänginud, et noh, nii kirjuta repertuaari, kuhu kuulavad Stravinski siis teemat multifilmist, Sims Brina niino tohutult palju omaloomingut, kus on kõike kitsi ja sellist süvapoole poole püüdlemist, millest ennist juttu. Ja ma loen ette ka grupi praeguse koosseisus Erik Lindgren, õppi Liiver Sakk, saksofonimängija, Gen Shield, kitarrist Matu Pajero ning Rikskodges mängib klahvpill ning poeetilise nimetusega ansambel mesosoikumis. Linnulaulud esitab oma esimese pala selles saates väga mitte poeetilise loo Modnuov ehk moodsat sõjariist. Usutavasti tabas kuulajas ikka veidikene huumorit ning huumor on tolle grupi juures tolle grupi juures, mille nimi on põletamise medas, soik, üpris keskne asi. Samamoodi ka tõsidus. Ning ma arvan, et peaks ära mainima ka selle tolle grupi videosid näidanud MTV. Nendest on kirjutanud päris suured väljaanded. Ja näiteks tuntud džässi kriitikatsioon Poolas on väitnud, et person seal soid on leidnud ühise pinna garaaži, rockile, klassikale, minimalismi, briti proge rockile ja omaenese lemmik müradele. Tolles samas väljendas New York Times kusse John paanlasi. Kriitika ilmus, on nimetatud seda ansamblit kõige kõvemini rokivad kammeransamblis. Aga me kuulasime veel siis ühte näidet sellelt ansamblit, kes mängib muusikat, mida siis veel üks väljaanne on iseloomustanud avangard mõtlevale inimesele ning selle järgneva peal. Pala pealkiri on üpris kummaline. Käbil seini. Võib-olla oled kuulav nii et juba piisavalt võimalust hakata ise otsustama, kui palju meie poolt sinugi rohkem immo poolt reklaamitud pööret seal metsas võiks, õigustab kõiki neid üsna üsna kõrge lennulisi kiitusi. Kui palju on tema muusikas siis neid nii erinevaid osi, kvaliteeti, mis kõik seal imeda, vastas koosseisudes koos, peaksid eksisteerima, oli neid siis või ei olnud, lisaks kõigele nimetati seda jällegi paljude jaoks väga meeleldi leitavad, aga siiski rohkem otsitavat ja harvem kohatavat väärtust kui kvaliteet. Nimelt huumorit. Mismoodi peaks nägema välja Stravinski mängiva kõvasti rokkima kammeransambli huumor? Immo leidsid nendele samadele peaaegu et reklaamivatele väljenditele, millega sa enne iseloomustasid? Saidki, kas nendes kahes palas. Sinu meelest oli nendele sõnadele? Veidikene oli, ehkki kui rääkida samast huumorist, edasi leiab ka huvitavamaid ja ilmekamaid näiteid tule Grupi loomingust, aga me praegu üritame kapata kiiresti edasi jõuda mõne järgmise heli, näikeni, mõne järgmise ansambli on ja kes peaks iseloomustama tolle Ameerika kompanii jõnifoom tuleb pisikese firma all ilmuvat loomingut. Ning 90 mööda soid on loomulikult tolle firma üks staar, ansamblid. Kõige kuulsamad ja menukamaid ka ühtlasi aga on ka teisi näiteid, näiteks küünifo pole varjanud oma kiindumust 70.-te aastate proge-rocki vastu ning selle kiindumuse tunnistajana on näiteks tänavu ilmunud neilt album, ansambleid krits. Kusjuures huvitav on see, et vaadake, enamasti on popi rokkmuusikas asjaolud, nõnda et mõni ansambel või esineja jõuab pärast mõningaid jõupingutusi areenile annab välja mitmeid plaate ja mängib kontserte. Seejärel astub ta kõrvale, kui moelaine natukene pöördub või möödub andes teed uutele tulijatele. Tegelikult tihtipeale lükatakse nad kõrvale selles avastamata konkurentsis, mis roki popmuusikas valitseb ning neid, kes suudavad survele vastu panna, püsima ennast ka popajaloo lehekülgedele kirjutada. Põle üritajate hulgas nende uute tulijate orderiga võrreldes kuigi palju. Aga mõnikord juhtub ka nii kombel, üritab ja üritab nii kuidas jaksab, aga läbimõõt ja kuidagi ei suuda. Isegi plaati näiteks ei suuda välja anda sest ühel või teisel põhjusel ei tunne, eks ka plaadifirma nende vastu lihtsalt huubid ning jutuks, et läheb nii-öelda paarkümmend aastat, kuni keegi hakkab huvi tundma ning see gripp. Too ansambel andiski välja plaadi. Oma tosina vastad pärast laialiminekut. 20 aastat pärast seda, kui nad olid selle materjali salvestunud ja sünformulise firmadest selle muusika välja andis. See on päris Washingtonist linnast, kus on, kus ta tuntuks saanud hankili Go, Go hardcore ja mingil määral ka crash. Ning mida selle grupi krits kohta rääkida naudivad, seda muusikat enamasti mehed, kes. Naudivad ka 70.-te aastate progerokki. Ma arvan, et näiteks sambel võiks olla väga suupärane kõrva pärale kõigile neile, kes praegu näiteks tegelevad olles 30 pluss millegagi aastat vanad, koguvad riiulile, nüüd kunagi olid neil seal ansamblite Yes, Genesis pink Floyd ja teistelt teed nimelt korjavad sinna kõrvale kõik selle CD vormis ja varsti ilmselt ka minidiski. Sa oled näiteks ansambel krits mingisugune sealt kusagilt Ameerikast kiilukujulise märgiga plaadi hirmaal välja antuna võiks pakkuda huvi nendele Molgimgi iroonilise nendele siis, kellele see niinimetatud probieroc siiralt meeldib. Ma arvan küll, et võiks pakkuda huvi, aga samas pakub see huvi ka nendele, kes eelarvamusteta seda muusikat kuulavad. Silmad proge-rocki sildidesse seostaksidki võib-olla et on isegi tõenäolisem tõepärasem nendele, kellel ei ole ei poolt, ei vastuhääli, anda sellele niinimetatud proge rockile, kes, kes võib-olla ei teagi. Olgu kõik kiidetud ja tänatud selle eest, et ma ei teagi, mida tähendab selline asi nagu kõverad. Nemad eelarvamuste vabalt võiksid lihtsalt kuulata ja siis lihtsalt otsustada, peasid seal nendele kätte saada ja lasknud muusikalis kõlada, see on päris hea, optimistlik ja lõbus tunne, mis oli. Järgmine muusika näidend saab olema ansamblit, kes on võtnud endale nime lühendiks Peeeff Es. Nendegi puhul räägitakse sellest, et see on põhiliselt instrumentaalmuusikat mängiv trio San Franciscost. Nendegi muusikas olevat just nimelt ikka seda kaht põhilist roki klassikalise muusika mõjutusi. Kuna klassikaline muusika on juba viimasel ajal nii udune termin. Ma tahan alustada vaata öelda ka lihtsalt nagu sõnadega, džässi kuhugi muuk. Väga raske öelda, mida selle stiili alla paigutada, mida mitte siis klassika puhul, nüüd iseloomustades San Francisco triat EFS, leitakse, et oluline on välja tuua ka seda, et seal on uue klassikalise muusika uue muusika elemente. Ning ka selle grupi puhul tuleb paralleel meelde, see on kulinaarne näide ja see puudutab ühepajatoidukeetmist, kui pata pannakse erinevaid osiseid, kartulid ja porgandid ja kõike muud, ütleme nii, et pannakse partnereid, stiili, näiteid mida kõike muusikud mängida oskavad ning püütakse need siis keeta üheks roaks kokku, nii et kuulajal oleks hea ja huvitav kuulata. Kui veidikene üle keedetakse, siis osa sellest kraamist, mis potti pannakse, sulab kokku, muutub selliseks ühiseks pudruks. Osa nendest näidetest jäävad aga üpris eristuvad kujul alles ja äratundmiseks. Vaat midagi taolist on ka tegelikult selle Peeeffessi muusikast. Oi, ma ei tea, kas ma vabandan. Kui ma ei teaks, mida kujutab endast Teeeffess, siis ma ei oleks sugugi ümber, mida me sellise kirjelduse peale neist mõtleks. Ja millist lõhna ma võiksin tunda, kujutluses? Žestid kui nüüd kujuta ette mingit kobrutavat massi seal hulpivate üksikute tumedate või ükskõik mis värvi ja kui, kui kõvade känkrottena ma ei tea, muusikud meid kätte saaks, kui nad oskaks eesti keelt. Kuule, mis nad meiega teeksid. Seltsi juhtudel? Ei, vaadake ma seal ikkagi veidikene positiivsemalt ja ma ütleksin, et need osised, osiste liitumised, seal on väga isuäratavad ja väga huvitavad. Ning kuulajale, neid me kavatseme kohe pakkuda. Ma tahtsin selle jutuga rääkida lihtsalt seda, et kangiooniformi firma teiste ansamblite puhul on väga ilmne püüd panna kokku selliseid asju, selliseid muusikanähtusi, stiile ning ka sellisel moel, mida väga sageli tehta. Ning todasama CSS siis üpris erudeeritud ja asjatundlikul moel üritab midagi taolist. Me kohe kuulame ja teie kuulajatega nach sulding on see ala peal. Keht. Paralleele muusikaga otsitakse mitmeid. IMO läksime ühepajatoidu kallale, mina kavatsesin natukene tagada immo, minu meelest keerutasin ta sellest ilusasti välja. Ma tean, et teinekord olen mina lasknud selleni, et hakanud muusikat võrdlema ilmastikunähtustega. Ja alati võib karta, et need, kes muusikat teevad, näitavad selle peale kirjatsuradel näpuga ja ütlevad, et nad on kas lihtsalt ise mitte hakkama saanud ebaõnnestunud, mitte iialgi muusika tegemiseks võimelised inimesed, kes kiibitsevad kõrvalt muusikast rääkida, vot me tuleme, nüüd jõuame asjani, mida me immoga kumbki tunnistada ei taha. See muusikast rääkimine on nagu arhitektuuri järgi tantsimine. Ja see mõte ei meeldi ilmselt meile kummalegi. Ma teeks nüüd väikse ratsukäigu, vähemalt üritan seda teha, ei taha võrrelda muusikate ilmastikuga ega ka mitte ühepajatoiduga. Aga järgmise esineja puhul, kelle nimi on mirju koorem ja nemad on Montrjaarist pärit taas põhiliselt instrumentaalmuusikat mängiv trio. Nende puhul on tegelikult kirjanduslikud paralleelid sellised, mis, mis tükivad vägisi pähe ja mitte etnik kirjanduse abil seletada, aga siin on üks üsna iseloomulik moment nimi Mideodo vihjab kahtlaselt sinnakanti sellesse mõttemaailma ja kujundimaailma, kus sündinud Tolkieni raamatut. Just nimelt selle mehe raamatutest kirjutas kääbiku ja tegelikult ka sellele järgneva paksu, paksu ja üsna lustakas Eiklusliku pöialpoiste, päkapikkude, haldjate, kuningate ja kelle Vello. Mürjothrid lähedasi nimesid on selles raamatus Kubinal ja, ja ma arvan, et minu oletus ei lähe väga märgist mööda, sest tulen raamatul on mingil põhjusel just nimelt sellele progressiivrockile. Ükskõik, mida ta siis ka ei tähenda selle progressiivrokimuusikute mitmetele põlvkondadele on olnud Tolkieni raamatutel hammastel mõju. Ma olen ükskord puhtjuhuslikult kuulnud ja seda juba täiesti otseselt kasutatuna ühte Tolkieni raamatust pärit kohanime päkapikkude saagas isegi sellises kohas nagu ühes Led Zeppelini palas. Ja sellepärast ma arvan, et see Mirjothar viitab ilmselt millelegi samasugusele. Aga katsume nüüd muusika järgi edasi tantsida sõnades ja võib-olla iseloomustada seda miljonäri muusikat täpsemalt kui ainult päkapikuraamatutest võetud oletatavate kohanimedega. No sa võisid juttu jälle progressiiv rukkile ja hipiaegadele Tolkijanile. Mirje tar on minu arvates tegelikult üks näide, mis on saanud sellest progressiivrokist edasi, kui ta pole lõpetanud kasvamist ja on arenenud ja arenenud nende muusikute peades, kes seda esitavad. Militaarise iseloomustab oma muusikat, et tegelikult kui music aktuell uus muusika, nüüdismuusika ja paljud mõistavad selle all midagi muud kui rocki. See on akadeemilise muusika, avangardistlik ja eesrindlik osa see, mis püüab tulevikku suunduda ning too Trio, kus on üpris palju pill saksofon ja trummid, esitabki omamoodi meloodikaga sümbioosi, kus kindlasti on rock äratuntav, aga üpris palju ka sellist akadeemilist rangust jäikust ja vähemalt mina tajun selles muusikas ka omamoodi melanhooliat ja ka sellist hiiglaslikku vaikset meeleheidet, ehkki nood mehed on pärit Kanada prantslaste aladelt tegelikult kui pekist ja Montrealis nädalas tegutsenud viimased viis, kuus aastat seal siis Merjodor ja pala pealkiri on inglisekeelne monitori insom ja igatahes midagi uletusega tegemist. Järgmine kiun formi firmamärgi all ilmunud plaat viib meid tagasi 70.-tesse Prantsusmaale ja elektroonilise rokkmuusika valdkonda, millel ka on pistmist progressiivrockiga. Ansambli nimi on heldan ja lihtsalt pinnas, kes on tolle grupi liider võttis tolle nime Norman spinradi raamatust Triin, kus too mees paradiseerib fašismi. Teised seisad pinnase lemmikud, lemmikkirjanikud on Filippkee tik keda paljud fännid lubavad jäävalt pleidranderit, stsenaariume autorina ja päris tuntud ulmekirjanik Frank hõõrat ning kelgu rääkida heldoni minevikus siis lihtsalt pinnas sai tohutu impulsi selle ansambli moodustamiseks pärast seda, kui ta oli kuulanud Braina Nino ja Robert tripi albumit passifuutting. Ja enne seda oli ta muidugi öelnud king kriinseni fänn. Heldoni plaatidelt võib leida pühendusi ja vihjeid kintriimsenile. Aga ma ei soovita eriti kuulajal otsida paralleele heldene muusikast Kinkreemsanina see on täiesti omaette ja kuna maailmas võib olla mõningal määral, maksab oma kõrva pöörata Mandri-Euroopa seitsmendate aastate muusikasse võib-olla kujundajate lõpugi. Sest tegelikult prantslastel on siin oma vähetuntud. Aga tähelepanuväärsed traditsioonid maksab meenutada ainult paari nime, selliseid gruppe nagu kolm ja magma paljusid teisi sealt välja arenenud, kes Läksid rokipoolt džässi suunas kaunis kummalisi radu mööda. Muidugi olid seal klassika ja kõik need teised asjad aga lasknud kõlada heldanis. Järgmine ansambel, keda kõrvaline muusika teile täna põgusalt tutvustab seoses firmaga kiumpho kannab nime kõõl ju see on linnu nimi, see on koovitaja, kes teeb küllaltki kummalisi ja paljudele inimestele isegi veidikene halvasti mõjuvat häält. Ja Kalju on muide niisugune ansambel, mille on kokku pannud George kartvat saksofonist, kes teenib endale elatist majade maalimisega. Mandritöödega. Muusikaväliste asjadega aga küll on tegutsenud juba alates 1979.-st aastast ning seal on algkoosseis, kes mänginud, niisugused tuntud mehed, nagu pillas Well Mikiskoppeliitis, keda tunneb pesta publik, fännid siis on see, et selle ansambli koosseisus osalenud ning praegune helinäide, mis telesuhteliselt varsti kõlama hakkabki oma lobisemise lõpetame, on pärit nende tänavuselt albumilt, mis tähendab vähemalt kriitikute arvates ka väikest pööret ansambli muusikas. Kumma ühi lobisemisele on liialt läbinähtav, ilmselt mulle mõeldud, võib-olla immo aimub ette, et ma tahan talt küsida midagi konkreetset seosest Köl joobest, Marwan Timmal, mis tehti aja kiroogilist, ainukesena seda gruppi kunagi intervjueerinud. Aga mitte intervjuus ilmne sellised sõnad nagunii mu enda omad, millele ma paluks nüüd seletust nii enda kui kuulajate jaoks. Sa oled arvanud, et Nobeli propa seotud Kadounta on muusikalise keskkonnaga orgist klubikaga nitting hektari osaliselt, et kui see, et auto on seal keset New Yorki muusikalises õhustikus lihtsalt väga linnalik, siis Köl ju olevat vastupidiselt mingil määral maalähedane, lõbus ja kohati lausa jaburalt lõbus. Vot seda maalähedust katsume meile kuidagi ära seletada. Siin tuleb rääkida veidi ümber nurga, aga, aga siiski. Esiteks küll ju ei ole New Yorgi ansambel vaid selle ansambli muusikud elavad laiali üle kogu aeg Ameerika Ühendriike. Ning kõõljo on käinud raekojalt New Yorgis esinemas. Jaga getting Factory's esinemas, Rinkram New Yorgi kriitikud on tõepoolest hüüatanud väga rõõmsalt sealjuures hüüatanud kõõljõud pidi olema kõige iseloomulikum Mitifaktoravidountoni ansambel, kõige huvitavam, parem nendest. See maalähedus võib-olla ongi tingitud sellest palju see, et need muusikud ei ole pärit sellest suurlinnast, vaid teistest keskkondadest ning veel kahest raudreeglist, mille George kaadraid kehtestas kohe ansambli algusest peale nimelt esiteks Kööli muusika peab olema alati enam-vähem tantsitud ning teiseks meloodiad peavad olema huvitavat ning hoiduda tuleb džässikest klišeedest ning garaniseeringute puhul tuleb alati silmas pidada neid punkte, mida on esitenatsiaalsmingus. See on üpris vastuoluline. Muusikasse ameti mingil moel kuidagi kokku saab ning kalju selline humoorikas, jabur lõbusus on eristatud küllaltki huvitavate selliste stiili vihjetega nii klassikasse, bluusi, kontrisse, kõigesse, mis Ameerika muusikas üldse leida võib. Ja kuulata on see kohati päris lõbus, aga näiteks tolle viimase plaadi puhul, mida te nüüd hakkate kuulmata muusikanäidet sellest George kartuleid, kes oli oma kulu ja kirjadega selle plaadi salvestanud otsist kaega taga jäljetult plaadifirmad uksi kulutades, kes võiks selle muusika välja anda, aga igalt poolt öeldi talle, et jah, see on päris tore ja kena muusika, aga kahjuks ei ole ta päris selline kommertsmuusika ja me risk ikkagi välja ei anna. Jälle tuli apteeki Uniform, kes andis välja selle plaadi kus siis Kölju üsnagi tavatult küllaltki palju vokaali kasutab. Ja tekstid on sellele plaadile kirjutanud tuntud Kanada luuletaja pool Hains kes sai tuntuks siis, kui 1971. aastal ilmunud skaala play suur koopus eskaleerida Rõued FL, kus pool Heinz oli kirjutanud ka tekstid. Kui te vaatate sõnastikust, mida tähendab sõna küünifoom, siis saate ühe vastena kiilukujuline ja vähemalt mulle endale meeldiks see paralleel, et kyll foon on kui kiil, mis püüab siis tungida tavalisse popmuusikasse, püüad tungida kuulaja maitsesse ja tekitada seal mingisugust väikest kihelust või kõhedust. Et oleks huvitav ja põnev. Tänast saadet jääb lõpetama veeriks Kuniformi firma esindaja, seal kitarrist Phil Miller.