Klassikaraadio stuudiosse on tulnud kirjanik, semiootik, mõtleja Valdur Mikita. Tere tulemast. Tervist. Täna on ilus päev, päike paistab ja siit stuudio aknast paistab meri ja ma mõtlesin Valdur Mikitaga vestlema hakata. Kas peaksin ma välja kirjutama mingisugused küsimused, et tekiks mingisugune alusvundament meie vestlusele, aga siis tekkis kohe teine mõte, et ma peaksin lähenema täpselt samamoodi nagu olen üritanud intervjueerides läheneda paljudele teistele inimestele isiksusele, kes siin klassikaraadiost läbi on käinud. Ehk teiste sõnadega, minu ees on puhas leht tabula rasa, kuhu mitte ühtegi küsimust peale pole kirjutatud ja tahan lihtsalt vestelda olulistel teemadel. Ja kui vaadata Teie mõtlemist või seda, mida te olete kirjutanud, siis mulle tundub, et selliselt Tabula Rasa printsiibil, kus hakkab tekkima mõtteid ja nende mõtete lätted ulatuvad kuhugi väga kaugele kaugele minevikku tagasi, et see võib-olla iseloomustab ka teie enda mõtlemise mingeid omadusi. Ja aitäh väga toreda sissejuhatuse eest. Kui ma seda tabula roosat visa tühja lehte vaatama, siis tõesti mulle tundub, et see on väga õige alguspunkt. Mul on endal olnud sageli selline tunne, et see samase tühi leht on mõnes mõttes nagu mõtlemise ideaal. Et mõtlemine on selline nagu väga vastuoluline tegevus, tegelikut on ju mõtlemise eesmärgiks mingis mõttes mõtetest vabanemine. Ja noh, kuigi me seda ideaali võib-olla kunagi ei saavuta, on see ikkagi, kuhu me kogu aeg liigume. Tegelikult me tahaks võib-olla isegi kui nüüd üldistada, et meie ajalugu oleks selline Tabula Rasa võib-olla meie kultuur, kõik need raamatud, eks ole, mida me lahti võtame, et me nagu avaksime puhta südamega. Ja ma arvan, et see on see puhas leht, on tegelikult. See on tõesti huvitav, et kui me kõik, mis meil kultuuris on, avaksime sellisel viisil, et me ise genereerime need mõtted sinna raamatutesse lehtede peale aga sellisel viisil, et me ise oleme kultuuri või mälu või siis ütleks ka geneetilise mälukandjad, ilmselt kõik need terminid teie enda mõtte tekstis omandavad nagu väga selge Jah, see mäluteema on, on keeruline. Olen ise mõelnud, et ilmselt on niiviisi, et mida väiksem rahvas seda paradoksaalselt kuidagi tema mälu peab olema võimalikult suur. Noh, ühelt poolt on see muidugi täiesti nagu loomulik, et ega väikerahval polegi muud võimalust sellisel globaalsel turul välja paista, kui kui ikkagi üritada olla oma kultuurikihis võimalikult suur ja välja paista. Aga samas ei pääse me ka sellest, et see märu hakkab tegelikult Medengistama. Ja mõeldes selle peale, kui imeliselt suur on ikkagi Eesti rahva lugemisharjumus, siis noh, ka siin ma näen mingit sellist väikest paradoksi. Et ühelt poolt me tahame ennast raamatusse sisse lugeda ja teiselt poolt me tahaks mingisugusest raamatust ennast välja lugeda. Tasakaalu hoidmine selle kahe vastuolulise asja vahel. Vaat see on see imeline kübaratrikk, mis teinekord õnnestub ja teinekord mitte. Raamatust välja lugeda, sellega seondub mul mingisugune pilt, kus kõik tekst on taha jäänud ja see oleks nagu mingisugune selline Alice Imedemaal selline roheline luu, kuhu on välja jõutud sellisel viisil, et kõik, mis sinna on viinud või sinna toonud, on taha jäetud, nüüd nauditakse lihtsalt ilusat päikesepaistelist mingit olevikku. Selline pilt tekib raamatust välja lugemisel. Nendega. Ja võiks arvata ka niiviisi, et kuidas me ennast raamatust välja loeme, võib-olla me loemegi ennast sisse sinna rohelisse raamatusse. Üks mõte, mis mind raamat tutt lõpetades tegelikult hakkas kummitama? Kummitav natukene siiamaani on see, et et üks imeline asi on veel, mis ehk neid iseloomustab, on see, et Meil on kogu aeg olnud käepärast kaks sellist väga võimsat suurt mitteformaalset haridussüsteemi. Üks on raamatud ja teine on mets, kas siis raamatu lugemine või metsas käimine. Ja noh, eks on ju palju rahvaid, kes armastab nii metsas käia kui raamatuid lugeda. Aga tundub nii, et kui nad mõlemad kokku panna, siis tegelikult mõlemate maailmas ju järjest vähemaks neid inimesi, kes raamatuid loevad, ma arvan, paraku vähemaks. Ja neid inimesi, kes metsas käivad, neid jääb ka vähemaks, kuna lihtsalt ei ole enam metsa, kuhu minna. Ja olen ise mõelnud, et noh, mis on sellise eesti inimese ideaal võib-olla kusagil suveõhtul lugeda kas kuskil piimapuki otsas või aidatrepil raamatut, kus nad kaks süsteemi kuidagi serva pidi nagu kokku saavad. Vot säänse raamatusse sisse ja väljalugemise võib-olla selline ilu võiks öelda. Kui me tuleme teie nagu peamist mõtet või mõistet juurde, siis üks aspekt teie mõtlemises on kindlasti see, et räägite eesti rahva sellisest erilisest aspektist, et me kanname mingisugust tervikut, et võiks seda isegi ütelda selliste metafüüsilised tervikut endas, mis ei ole lihtsalt ainult geneetiline, vaid see on isegi geoloogiline ja see ulatub palju kaugemale tagasi. No mind huvitaks, et kuidas see mõte või see sündis üldse selline arusaam mingisugusest rahvakillust või Sootsiumist kes või noh, üldse inimesest kelle kehalis meeleline intellektuaalne tervik pärineb mitte 10 või 20 aastat tagasi või isegi mitte mingisuguse sadade aastatepikkuse kultuuri kihistusest, vaid vaid hoopis kuskilt mujalt veel. Jah, hea küsimus, eks ma pean tunnistama, esimene haridus, mis ma ülikoolist sain, oli ju ökoloogia, et ma olen hariduselt bioloog ja võib-olla see noh, selline loomulik vaateviis, et ikkagi mis ta ikka nii väga keeruliselt öelda, et et inimene ju ongi selle rohelise maailma osa. Ja selles mõttes, kui vaadata veel 19. sajandil üles kirjutatud eesti pärimust, siis täpselt nii see oligi, eks ole, et et kuidagi selle 100 aasta jooksul on, on väga palju muutunud. Aga kui nüüd tulla kultuuri juurde, siis ma arvan, et mitte ainult Eestis, vaid väga paljude selliste väikerahvaste puhul tekkis 19. sajandil see fenomen. Et mõnes mõttes hakati seda rahvast ja kultuuri alles 19. sajandil noh, nii-öelda jutumärkides Euroopa mõistes looma. Ja selle loomise käigus oli hästi tähtis, et need väikerahvad väikekultuurid näeksid välja samasugused nagu noh, nii-öelda jutumärkides päris skulptuurid nagu prantsuse kultuur nagu saksa kultuur kõik need, mis olid siis Euroopa mõistes sellised kultuuriideaalid. Ja see protsess läks käima nõndaviisi, et oli tähtis üles leida täpselt needsamad asjad ka eesti kultuuris, mis oli olemas siis nii-öelda nendes päris kultuurides. See tähendab, et Eesti kultuuri Eesti rahvast hakati tegema Euroopa kultuurisarnaseks, noh, mõnes mõttes ka antiikkultuuri sarnaseks, võime öelda. Ja ega teist võimalust ei olnudki, see oli täiesti loomulik protsess. Aga tänapäeva maailmas tegelikult tuleks meil asjad ikkagi pöörata pea pealt jalgadele tagasi, otsida just seda, mis teeb meid unikaalseks. Aga kuna me oleme ikkagi selle 19. sajandi mõtteviisi kütkes, siis tegelikult me jätkuvalt tahame, et me oleksime teiste rahvaste kultuuridega võimalikult sarnased. Ja vot see on mõtteviis, mis minu meelest on natukene ohtlik. Ja see on üks nagu lähtekohti, kust minu mõte nagu võib-olla siis on inspiratsiooni saanud, et lihtsalt minna vastassuunas. Absoluutselt mõningaid mõtteid lugedes on mul olnud kiusatus paigutada teid või defineerida, tõid mingisuguse sellise onto dialoogilise või kuidas siis öelda sellise kuumaasingliku tervikpildi edasikandjaks hoopis ühel teisel tasandil. Et kui te räägite just nimelt OPA kultuuriruumist ja Masing rääkis väga palju indoeuroopa kultuuriruumist seletades seda ka indoeuroopa keelt, aspektiga, kuidas nad vaatavad maailma teisel viisil, eelkõige nende kolmikjaotus nii ühiskonnas kui ka grammatikas, kui igal pool mujal on selline töötav ratsionaalne lähenemine elule mida esindavad ju antiikmaailmas nii kreeklased kui ka teiselt siis juriidilisemal tasandil Ladinlased. Aga kui vaadata seda eesti spetsiaalsust vaid spetsialiteet erilisust, mis siin on siis mulle tundub, et just nimelt seal avaldub täis ja Uku Masingust mingisugune need väga sarnased jooned et eesti ja ugri rahvad ja väikerahvad võib-olla tervikuna mingisugused rahvad, kes elavad sümbioosis omaenda elukeskkonnaga, see metsaidee ja nõnda on see, mis tuleb üha rohkem ja selgemini esile nii Uku Masingust tegelikult kui ka täis. Muidugi Uku Masingust olema väga palju hingejõudu saanud, seda juba üliõpilase ajal. Ja kindlasti on Uku Masing selline mõtleja, keda ei saa võib-olla korraga ka väga palju lugeda, kellest väga palju mõelda, ta kuidagi hakkab ärritama, siis sa kaugeneb temast, pead temaga mõttes dialoogi ja mingi hetk tuleb nagu uuesti nagu tagasi, kui see enda elukogemus on, on natukene suuremaks saanud. Et selles mõttes on Uku Masing kindlasti noh, ma arvan, et ta ise ei oleks sellise naeratusega nõus, et noh, mingisugune Eesti kultuuri nagu telgjoon või noh, ma ei oska isegi head kujundit tema jaoks leida. Aga tema vaim hõljub väga tugevalt ikkagi nendes mõttesüsteemides, kus mina armastan ringi hulkuda. Ja kui siit tulla selle eesti keele eripära erilisuse juurde siis üks asi, mis mind tõesti on painanud ja millele ma tegelikult siiani vastust ei ei tea, on see, et mulle näib, et eesti keel on mingis mõttes väga selline nagu ebatäpne, ta on selline hämar. Ja, ja see ebatäpsus jaab ja määrama vastus on loomulikult väga positiivne termin. Selles mõttes, et see osaliselt sünnib sellisest metsasest maastikust, nendest valguse ja varjumängudest. Ja siit tuleb see, et eesti keeles justkui kõik sõnad nagu sulaksid nagu üksteise sisse, meil on väga lihtne moodustada selliseid liitsõnu, meil on väga lihtne moodustada täiesti uusi sõnu, kui me ei leia seesama kuulus onumatutuaajoloodus häälendid, eks ole, mille üle me kõik uhked oleme. Aga see tähendab seda, et meil on tõesti mõnevõrra teistsugune keeleinstinkt suudame seda keelt kogu aeg juurde luua ja ma arvan, et see on moment, kus eesti keel sulab kokku sellise maagilise sõnaga. Ja ütleme nii, et noh, ma arvan, et võib-olla see ei ole nüüd päris keeleteaduslik väide. Aga selliste hämarate määramatute lõpmatut asjade väljendamiseks on eesti keel nagu erakordselt täpne, võiks nõndaviisi öelda. Ja teine, mis teeb sellise nagu eesti keeles kõnelemise ja mõtlemise maagiliseks aktiks on see, et keel on niivõrd assotsiatiivne. Siis on väga kerge leida seoseid äärmiselt kaugete asjade vahel. Ja kui kõik need asjad kokku panna mingil sellisel imelisel hetkel, kui sa kuskil suveõhtul nagu metsas hulgud, siis tõesti tekib selline tunne, et et see keelevõti on kusagil nagu peaaegu nagu käeulatuses. Aga sa ikkagi ei saa avaldada päris täpset kätt tagas osad nagu sunnitud kogu aeg selle järel nagu käima. Raske on seda kõike sõnadesse panna, aga ma olen nõus, nagu selle lihtsa käite ka, et eesti keeles on midagi maagilist. Kui ma seda juttu kuulen, siis tekib mul selgelt paralleel kreeka antiik-kreeka filosoofiaga, seal kasutatakse sõna Apeiran ehk siis piiritlematus. Aga see on kreeklastele, kes hoiavad kinni, tundub sellise teatava kompulsiivne vajadusega korrast ja kardavad kaost. See aberon on, on, on hirmus sõna, hämarus, piiritlematus, see on jube asi ja alles siis, kui tegelikult esimesel aastatuhandel kristlus tuleb kultuuriruumi, siis saab Apeironist üldse nii-öelda see, mis viitab kuhugi, mida ei saagi määratleda, mis ongi täiesti määratlematuse teisel poolel, aga ometi tuletast kuidagi rääkida või ometi tuleb talle viidata, et ainult siis saab happeiran teatava sellise lahenduse või omandab ka positiivse tähenduse. Mulle tundub, et kas siis eestlastel on mingisugune selline määratlematus olnud juba kohe algusest peale või see Apeyron või piiritlematus hämarus on keeles kohe algusest peale sees. Tundub, et on, noh, ma arvan, et kunagi on see element olnud kõikides keeltes, aga olulisel kohal. Aga see on lihtsalt aja jooksul kadunud. Ma ei tea, kas uskuda seda mõtteviisi, mis väidab, et, et kui me vaatame põllupidajate loodud keelt siis kõik need tunnetuslikud kategooriad tulevad ju tegelikult sellistest noh, ütleme piltlikult sellistest neli nurksetest, põllu lappidest ja ja kõik on kuidagi kategoriseeritud organiseeritud. Noh, olulised on sellised täpsed asjad. Kui me läheme sinna küttide-korilastena maailma, siis noh, pigem on palju võimsam strateegia olla alati alati valmis ootamatusteks. Kui me vaatame Eesti maastikku. Ja ma arvan, et, et ega võib-olla selliseid keeleruum eriti Euroopas, kus keel tegelikult ju elab edasi peaaegu samas maastikus, kus ta on sündinud, et selliseid praktiliselt ei olegi. Ja, ja ma arvan, et noh, see on üks aspekt, mis võib-olla kunagi lähemas tulevikus ka keeleteadlastele huvi kindlasti pälvib. Noh, tegelikult on meil kogu see vana arhailine helikosmos on veel olemas, et paljudes keeltes tegelikult Ta pole ju enam linnulaulu, pole enam vete vulinat metsakohinat, et kõik need sellised loomulikult loodushääled on lihtsalt kadunud ja keel elab edasi nagu tehismaastikus. Ja kindlasti see mõjutab nii keelt kui inimest. Ja noh, eriti sellest vaatenurgast võiks sellist nagu väikest keelesüsteemi, nagu on eesti keel kuidagi eriti hoida, et noh, ei ole ju võimatu et eesti keel on suurem kui, kui keel ise, et temast võib saada mingisugune mudelsüsteem hoopiski noh, sellises suuremas üldkeeleteaduslikus mõttes kuidas keel ja loodus omavahel ikkagi Kui kõlavad kas see pädeb ka eesti rahva kohta? Ma mõtlen analoogilist Mis tähenduses see on üsna selline Lennart merelik mõte, aga ma olen sellega päri, et väike rahvastel on kindlasti hoopis teistsugune roll kui suurrahvastel. Puht põhimõtteliselt suur rahvas saab noh, piltlikult öeldes ka ära elada siis kui tal on suur sõjavägi, suured tehased, suur laevastik ja võib-olla tema jaoks see kultuur ei olegi nii oluline, et ta jääb lihtsalt ellu ka teistsuguste strateegiate läbi. Aga noh, kui mõelda sellest vaatenurgast, et kui palju on üldse maailmas selliseid väikerahvaid kes ei ole olnud kunagi sellised koloniaalimpeeriumid ja kellel puuduks nafta, siis need kaks asja on ju tegelikult ikkagi enamik riike sünnitanud. Siis ainus võimalus välja paista ongi sellesama kultuuri läbi ja ma arvan, et siin on küll, nagu Eesti ja Soome on üsna sarnased. Et ei ole meil sellist koloniaalset minevik, kui ei ole ka suuri maavarasid. Aga ikkagi oleme suhteliselt tänapäeva maailmas edukad. Ja see tähendab, et kuidagi intuitiivselt on ikkagi see rahvas välja mänginud selle ainsa võimaliku strateegia ja see on seesama intellektuaalne kapital. Ühes intervjuus te ütlesite, et kirjutamine on teile hobi. Millal te esimest korda selle hobiga tegelema hakkasite? Ja väga hea küsimus, vist esimene mälestus on see, kui ma kunagi pakun, ma võisin olla nelja või viieaastane, sain kätte Kohila paberivabriku poolt toodetud roheliste kaantega kaustik, kus oli 96 leht 40 kaheksalehelisi 90 kuuelehelisi ja noh, 90 kuueleheline kaustik toonases 80.-te aastate lapsepõlves oli sellise lapse jaoks armastab kirjutada selline tohutu varandus. Ja siis ma otsustasin, et kuna mu selline varandus oli käes, siis tuleb see täis kirjutada, tuleb kirjutada raamat ja hakkasin kirjutama raamatut oravast. Ja mäletan täpselt seda, et jõudsin kirjutada umbes pool lehekülge. Ja siis kiilus mõte totaalselt kinni. Ma ei suutnud sealt edasi minna, see lõppes sellise tragöödiaga. Käristasin selle lehega vastikust välja, kogu see kaustik oli rikutud ja minu esimene selline kirjanduslik katsetus lõppes sellise suure hingelise traumaga, millest ma võib-olla pole siiamaani päris üle saanud. Et mulle meeldib väga mõtelda. Aga kirjutamine on tegelikult ikkagi selline sageli siin eneseületamine. Mida te teete siis, kui te mõtlete? Mina kuulun nende inimeste hulka, kes ei saa istudes mõtelda, et ma mõtlen käigu pealt jooksu pealt, siis kui ma metsas kõnnin, rattaga sõidan noh, ilmselt inimesed on erinevad, aga osad inimesed selgelt vajavad mingisugust sellist füüsilist aktiivsust siis hakkab nende mõttega tööle. Ja Ma ei julge üldistada, aga mulle näib, et Eesti inimeste hulgas on väga palju selliseid inimesi, kes ei saagi muul viisil mõtelda kui ainult siis, kui nad toimetavad. Ja ma arvan, et see on üks selline varjatud põhjus, miks väga paljudel Eesti peredel on olemas maakodud mis on võib-olla funktsionaalses mõttes tegelikult täiesti kasutud. Tänapäeval ei ole seda ju vaja, ei ole vaja enam kartulit, ei ole vaja, porgandit, ei ole vaja lehti riisuda, aga just seetõttu, et see füüsiline tegevus loob mingisuguse tausta, kus sa saad mõtelda, kus tegelikult hinge puhastada. See on mingi selline väga vana intuitiivne teadmine. Ma arvan, et üks parimaid mõtlemise vormel riisumine selline heinariisumine rehaga seda näeb ikka üsna harva. Aga lehtede riisumise ju ikka on. Ja ma arvan, et võib-olla see rütm, mis sellest riisumisest sünnid vot see on midagi, mis tegelikult on meile kuidagi väga hingelähedane. Et noh, ütleme siis, et naljaga pooleks, et me kõik oleme sellised nagu pisi riisujad Seda analoogiat edasi minna. Kas üks parimaid mõtlemise vahendi analoogilisi kirjeldusi võiks olla reha? Ehk siis aju on midagi, mis võtab kuskilt mingisuguseid juba valmis olevaid kilde kokku ja toob nad ühte nii-öelda hunnikusse. Täiesti õige reha on, ma arvan, väga hea sümbol Eesti kultuuri lahti muukimiseks. Esiteks reha otsa astumine ja, ja reha kui ikkagi sellise agraarmaailma sümbol. Ja lõpuks tõesti, et mis mõtlemine muu on kui, kui selline nagu rehaga kokku riisumine. Ja noh, kõik, kes on riisunud, teavad, et selle heinakaare alt sageli tuleb välja selliseid väga ootamatuid elukaid, imelisi asju. Ja võib-olla tuleb tõesti sellega nõus olla, et tegelikult keel ja mõtlemine on noh, ütleme siis tänapäeva keeles kaks sellist erinevat operatsioonisüsteemi, et mulle näib, et, et aju on tõesti selline nagu kahetuumaline protsessor, et seda ei ole võimalik taandada sellisele nagu ühele süsteemile. Ja Ma olen mõelnud selles suunas, et mis on see võti, mis sellist eesti keelt ja eesti inimese mõtlemist nagu kokku liidab. Ja tegelikult on see küsimus, mis on minul siiani jäänud vastuseta. Aga ma arvan, et intuitiivset me oskame seda. Et mulle meeldib mõelda niiviisi, et see, kui meid tabab selline inspiratsiooni seisund, siis kuidagi need kaks suurt operatsioonisüsteemi justkui sünkroniseeruvad annavad mingisuguse imelise võimenduse. Et kui keel ja mõtlemine kuidagi sulavad kokku ja kuidas me seda teeme, ma arvan, et see tehnika ongi meie jaoks see metsas hulkumine, seenelkäik, koduaias toimetamine. Ma ei tea, miks see nii on, noh, võib-olla on see mingisugune väga vana mälestus sellest korilase ajast, kui ikkagi kõike tehti nagu jooksu pealt noh, eriti siis, kui meie ümber on palju sääski ja me ei saa hetkekski maha istuda. Kas see, mida ta Eestist nii keelest kui ka meelest ütled kas see on mingisuguse tagasitulemise jätk või tagasitulemise kaudu? Mulle tundub, et nagu kuskilt oleksite ära läinud, hetkeks, oleksite te mingisuguse distantsi omandanud hetkeks kas või ma ei tea Euroopas käies kuskil mujal olles ja siis sukeldunud Eesti ja eestlase olemuse ja meie enda eksistentsi juurde mingisuguse erilise värskusega. Kas see on tõsi küll, et ma arvan, et paljud inimesed on seda tähele pannud, et väga raske on eestit mõtestada kogu aeg? Eesti sees olles noh, lihtsalt mida lähemal Me oleme, seda raskem on meil selliseid lihtsaid olulisi asju nagu näha. Noh, väga raske on väärtustada mingit pisikest suvalist metsatükki. Kui sa oled korra suures maailmas nagu ringi käinud ja näinud, kuidas mingisugune pisike metsa tükikene on tõstetud sellise looduskaitseala staatusesse ja siis Eestisse tagasi tulla siis sa saad aru, et noh, milliseid loodus pärle tegelikult meie ümber on. Ja ma arvan, et mis praegu on ikkagi väga hea, on see, et meil on võimalus vaadata Eestile väljastpoolt väga pikka aega ei olnud seda võimalik nagu teha. Ja ma arvan, et Justin Petrone raamatud olid esimesed, kes avasid sellise Eesti natukene teistsuguse vaatenurga. Ja seda on järjest rohkem tulnud. Ja võib-olla hetkel on küsimus see, et kuidas hoida seda tasakaalu sellise väljaspoolt vaadatud Eesti ja seestpoolt vaadatud Eesti vahel. Et ega seda ei ole nagu väga lihtne teha. Kuidas Eesti võib üldse väljaspoolt paista, kui me asetaksime ennast väljaspoolt Eestit vaatama? No minul on selline seisukoht, et see, mis nutikaid inimesi Eesti puhul tõmbab, ma mõtlen siis neid inimesi, kes ei ole eestlased on see, et Eesti on väga mütoloogiline maa. Siin on väljastpoolt vaadates midagi müütilist võiks öelda isegi paganliku, aga mitte nüüd paganliku sellises nagu kristlikus tähenduses, vaid võib-olla sellise vana arhailise, kadunud kultuuri tähenduses. Ja noh, ma arvan, et väga paljud inimesed on kogenud seda, kui tuleb külla keegi neile kas siis Saksamaalt või Prantsusmaalt või Ameerikast. Kuidas nad imestavad, et esiteks selle imelisi eesti keele üle, mis tõepoolest meenutab sellist kevadel vulisevad pojakesed, me ise ei pane seda tähele, kuna me kogu aeg oleme selle eesti keele sees siis kõiki neid suuri sammaldunud rändrahnu Sid neid metsikuid metsatükke, seda pole maailmast kadunud elamise viisi, kus üksikud talud on kusagile vajunud nagu looduse rüppe. Et selliseid elamise viise ju tegelikult maailmas, noh eriti kui me räägime Euroopast praktiliselt nagu polegi. Ja noh, kui me läheme pärimuse valda, siis olen ise mõelnud võtta see on üks huvitav moment, mis eesti kultuuris veel selgesti silma paistab. Noh, minu meelest inimesel on vaja kõnelda kellegagi, kes ei oleks inimene. Ja kui me vaatame nagu suurde maailma, siis Nendeks võimalusteks on kõnelda ainult kassi või koeraga. Aga Eestis on kuidagi see võimaluste hulk, palju suurem keegi hulluks inimest, kes võib-olla oma mõttes peab dialoogi näiteks suure puuga, pigem ütleme tema kohta, et näed, see on pärimuse kandja. Ja võib-olla see lähedus ikkagi või võimalus ajada juttu kõige selle eluilmaga, kes su ümber on. Ma arvan, et mõnes mõttes on see ka tänapäevase sellise loodustunnetuse mudel, kuhu tegelikult maandaks tagasi jõuda. Sest ütleme, see, kellega sa oled juttu ajanud. Tõenäoliselt sa ei lähe temale kahju tegema, ta on ikkagi osa sinu suguvõsast. Kas kõik see, millest me praegu räägime, see, mis on olemas, mis väljendub kas kõik see on nii-öelda aktualiseerunud tänapäeval Jaaktoliseerub edasi või on ta pigem mingisuguse lammutuse ja kultuurilise korrosioonitingimustes mis toimub meie ku eestlastega? Muidugi toimub palju asju, toimub ka hirmutavaid asju. Noh, esiteks ma arvan, et eesti küla pole tõenäolist olnud nii tühi, kui ta on praegu ikka väga pikka aega. Aga siiski ma olen selline mõõdukas optimist. Ma usun, et ega eesti küla tühjaks ei jää. Arvan ise seda, et meie põlistalukohad, põlised talukohad tegelikult Tomandavad lähitulevikus noh, mingis mõttes tõesti sellise maagilise olemisvormi staatuse ja miks ma nõndaviisi arvan, väga paljud võimub nagu maailmas võib olla selliseid erinevaid katsetusi, kuidas ikkagi inimest looduse rüppe tagasi viia. Noh, me kõik oleme kuulnud, eks ole, õues Best ja ja kuidas osa haridusest ikkagi võiks nelja seina vahelt välja viia. Ja noh, kõik need võib-olla sellised ebatraditsioonilised, haridusvõimalused, mis tegelikult viivad tagasi sinna, kust eesti laps üldse haridust hakkas omandama, need olid talusaunad. Ja noh, kui palju Eestis toimub näiteks suvekool ja sügiskoole talvekoole kus kõik kuidagi loomulikult, et kõik see haridus antaksegi väljaspool sellist tavapärast nagu traditsiooni. Ja noh, kui vaadata ühte sellist põlist talu kohta, siis juba selline pisikene hajaasustus, selline võimalus, et ikkagi noh, puuoksad kasvavad seal nagu aknast sisse noh, kõik see meenutab mõnes mõttes sellist ideaalmaailma, kuhu maailm tahaks tagasi jõuda, aga kuhu ta tõenäoliselt kunagi ei jõua, seal on lihtsalt selline kusagil väga kaugel kangastub ideaal. Aga Eestis on tegelikult see infrastruktuur on tegelikult olemas ja küsimus on selles, et kuidas me oskame seda lähitulevikus ära kasutada. Noh, mulle meeldib endale mõelda nõndaviisi, et me oleme paljude asjadega lihtsalt niivõrd palju maha jäänud. Et me oleme tegelikult seetõttu juba ajast ees. Ja vaat siinse eestlase aeglus ja kangekaelsus minu meelest on osa ellujäämise strateegiast. See on üks kõige loogilisemaid ilusamaid asju üldse Eestis. See talu kultuur, see on see, mis ilmselt võib-olla kõige kaugema eestlase nagu toob jälle uuesti tagasi, tegelikult on see Eesti, mida iga eestlane taga otsib ja mille järgida tegelikult nii-öelda igatsust tunneb, et kui me räägime mingisugusest koduigatsusest et ole ise tohutult palju skeptilisem eesti rahva suhtes, teie olete väga optimistlik ja väga niimoodi ilusalt üles ehitada vähemalt optimistlikult meelestatud selle suhtes, mis meil siin on ja kuidas me selle edasivõime anda. Aga üks aspekt on väga huvitav, et hiljuti tajusin kuidagi intuitsiooniga, et üks kõik, kes siia tuleb või ükskõik kes selle rahvakillu osaks on saanud selle kujundab ümber maa, eestlane on maarahvas, maa elab temas kuidagi edasi ja see vaat peaaegu et religioosne austus maa vastu on see, mis väljendab mitte niivõrd lihtsat suhtumist, et mulle tundub, et see väljendab nii-öelda ontoloogilist. Reaalsust aga väga õigesti öeldud otse ongi see, miks me oleme paiga rahvas. Ja ma arvan, et need rahvad, kes on ikkagi elanud väga pikka aega ühes paigas siis tegelikult me jõuame ikka välja selleni, et maastikud on kujundanud meie ajalugu, meie keelt, meie kultuuri ja me olemegi maalapsed. Ja tõesti maa julgeks öelda seda, et tegelikult seesama Meie kauge kodu ideaal see rehemaja rehielamu ongi mõnes mõttes meie pühamu ja tunnistan ka ise, et et hämmastusega ma vaatan, kui, kui palju läks mul aega, et ma selle lihtsa mõtteni nagu tagasi jõudsin. Ja mingi hetk ma sain sellest aru, mu silmad avanesid ja ma nägin nii palju inimesi kelle jaoks võib-olla selline noh, ütleme niimoodi, et, et eestlane on tegelikult koduigatsuse maailmameister. Isegi kui ta seda kodu ei ole see igatsus ikkagi täiuslik. Ja kui palju on meie ümber inimesi, kes tõesti astuvad ummikul koduuksest välja, olgu see siis päriskodu või suvekodu. Ja nad teevad sellise pisikese palverännaku kuskil kodumetsas isegi endale aru andmata, et miks nad seda teevad. Aga tegelikult võiks öelda, et iga eestlane kuidagi intuitiivselt ehitab endale selle väikese Santiago tee oma selle, ei taha see kodu ümber kus tõesti võib-olla need väiksed palverännakuid tehtud põlvkondade kaupa. Ja Ma arvan, et Eesti inimene on äärmiselt paiga tundlik ja see on üks joon, mis siiamaani on meiega kaasas käinud ja vot seda tuleks hoida seda paiga tundlikkus, seda sensitiivsust õigete paikade suhtes. Kui me seda oskame teha, siis ma julgeks öelda, et mina olen selle Eesti rahva suhtes mõõdukas optimist. Kas see ei olegi nii-öelda kehastunud või Actoliseerunud igatsus, et kui te ütlete seda, et eesti rahvas on nii-öelda koduigatsuse maailmameister, siis see palverännak ongi Actoliseerunud igav otsus. See on igatsus, mis on kogu aeg kohal, see on, kui ma nagu natukene ladina kultuuriruumi nuusutanuna võiksin ütelda liturgilise sõnavaraga siku, Tšervused fonte, teiste sõnadega nagu hirv, veeojade järele igatseb mu hing. Et see on seesama nii-öelda see palverännukonditsioonis olev inimene, kes rändab Santiago de Compostelasse, rändab mett, Sa või rändab oma kodukanti. Aga ega see kodukant veel ei anna nii-öelda täielikku rahuldust igatsusele. See kodukant ongi võib-olla selle igatsuse mingisugune teatav kvintessents. Et seal väljendub igatsus selle järgi isegi siis, kui ta on kohal. Kas eestlane saab kunagi rahu? Kas inimene saab kunagi rahu? Hea küsimus, ma ei teagi, kas ta peabki kogu aeg nagu rahu saama. Pigem see rahu peab olema ja seda rahu peab igatsema. Ja ma olen päri, et ma arvan, et eestlane on oma hinge poolest igavene rändur. Ja võib-olla osaliselt see tuleb ka aastaaegadest. Millegipärast me kogu aeg igatseme seda järgmist aasta aega, et elame küll näiteks talvel, aga igatseme kevadet igatsema suve. Ja see on kuidagi nii põnev, et noh, tegelikult noh, igal Eesti inimesel ei ole mitte üks kodu, vaid on tegelikult neli kodusest igal aastaajal on justkui oma kodu ja kui me võtame veel päeva ja öö, mulle meeldib mõelda, et Eesti on üks väheseid paiku, kus on veel olemas selline täiuslik pimedus. Et noh, me oleme väga väheste rahvaste hulgas, kes näevad veel taevatähti. Kui suur asi see tegelikult on. Noh, tähed ei ole nagu meie kohal kustunud on kuidagi nii ilus. Ja noh, me oleme loodud kuidagi rändama ja igatsema ja tõesti sealt võib-olla tuleb see, et miks me oleme võib-olla koduigatsuse maailmameistrid. Et see meie kodu on kusagil käeulatuses, me jõuame sinna kolme kuu pärast. Ja ta kogu aeg libiseb eest, aga aga see-eest libisev kodu ongi osa sellest imelisest kodutunnetusest. Vaat kui kodutunnetusest kaob ärase igatsuse moment, siis minu meelest ei ole enam kodu, et see on lihtsalt maja. Peab olema asju, mida sa ei ole veel võib-olla kätte saanud. Maratonilt ma kirjutasin raamatus ka Jaak Panksepa, kellelt ma laenasin väga ilusa mõtte, et et inimene on loodud otsima see, mis me leiame, et tegelikult ei ole võib-olla väga tähtis. Aga see, mida me otsime. Ja isegi siis, kui me ei tea, mida me otsime, aga ikkagi me otsime. Vot see hetk on nagu väga tähtis. Ja võib-olla isegi niiviisi jätta. Need kõige suuremad otsijad ei tea isegi seda, mida nad otsivad. Ja just see ongi põnev, et sa otsid ja siis äkki leiad midagi. Ja siis äkki saad aru, et see ongi see, mida sa oled kogu aeg otsinud. Mulle tundub, et me räägime siin eestlase puhul otsimisest ja liikumisest mis ühelt poolt on paikne ja ühelt poolt on liikumine. Me oleme tegelikult nagu loonud siia saatesse juba praegu ühe Aporia. Et eestlane on koharahvas, eestlane on liikuv, aga ma arvan, et seda võiks vist lahendada sellega, et Me oleme otsijad ühe koha peal või liigub ühe koha peal. Selleks homseks on eelkõige vertikaalne liik. Me kas kaevume või ronime üles. Ja väga õige, et eks see kaevumine on olnud läbi ajaloo Eesti laste hulgas ilmselt väga oluline tegevus, et kui palju elusid seal ikkagi päästmata, et oleme osanud ennast maasse kaevata. Ja tõsi ta on, et ega see pendelränne on ju tegelikult igivana noh, ilmselt ka juba Kunda kultuuri asukad harrastasid selliseid sesoonseid püügirändeid. Et selline kahe kodumudel on ilmselt ka Eestis tõesti tuhandeid aastaid vana. Ja noh, vaadates kuidas inimesed tekitavad seda pulssi ka ühes ja samas kohas noh, võib-olla samad väikesed palverännakud on ka tegelikult ikkagi liikumine vertikaalis, kuigi me justkui liigume horisontaalis, aga, aga tegelikult on see liikumine ikkagi vertikaalis. Et jah, selles liikumises kindlasti on midagi. Ja võib-olla isegi sellises koduigatsuses tuleb välja see eesti keele ja mõtlemises määramatuse võimsus on need tegelikult võib-olla päris täpselt ei tea, mida me igatseme ja mida me otsime. Aga mõnes mõttes ei olegi see tähtis. Et kui me igatseme otsime, siis me olemegi sellel hetkel inimesed, ma arvan, et see, see kogemus on on oluline. See oli nii ilus mõte, et ma hea meelega meie intervjuu selle mõttega lõpetaksin, kui me igatseme ja otsime, siis just nimelt sel hetkel me olemegi inimesed. Ma kirjutan ise selle mõtte sajaprotsendiliselt alla ja mul on hea meel vestelda siin klassikaraadio stuudios kindlasti mehega, kes on Eesti kultuuriruumi 10-l aastal väga oluliselt oma kirjatükkidega muutnud või andnud mingisuguseid uusi sügavusi, uusi ideid, huvitavaid vaatevinkleid ja punkte meie enda kultuuri ja üldse elu mõtestamise sügavikku ja kõrgusesse ja miks mitte siis horisonti. Valdur Mikita, suur tänu, et saite tulla siia klassikaraadio stuudiosse ja kui ütelda nüüd viimaseks, et mida siin aasta lõpus sooviksid. Täiesti rahvale. Aasta lõpuks ma sooviks ühte väga lihtsat asja, ma arvan, et inimene peab usaldama iseennast siis on ka maailm paigas. Ma arvan, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta märkab, kui palju talle antakse nõuandeid, kuidas oma elu parandada, kuidas vigaseid asju korda teha. Ja lõpuks inimene kuidagi murdub nende tohutute nõuannete laviini all. Ja see, mis ikkagi lõpuks inimesele õige tee kätte näitab, on tema südamehääl. Ja ma arvan, et seda südame häält tasub hoida. Ja mina usun, et kõige tähtsam asi kui me räägime eesti kultuurist või Eesti rahvast on seesama kõhutunne. Seda tuleks hoida ja seda ma kõikidele soovin. Suur-suur tänu, Valdur Mikita. Aitäh. Siin kuulsite Veljo Tormise teost, kus tunnen kodu.