Kajamasi. Hea kuulaja klassikaraadios peatub kaja masina saade tavapäraselt popmuusika ajaloo ühe suurnime juures täidab tunni jagu aega muusikaga ning proovib ka valitud kangelase ümber mingeid sõnalisi raame ehitada. Seekordki pole vaja kaugele minevikku minna. Briti laulja, helilooja, produtsent trikki on kohe algava saate kangelane. 1968. aasta jaanuaris sündinud Adrian Nicolas maikalt hoos avas selle lauluga õuercam esimese albumi oma soolokarjääris mis trikki nime all suuresti kestnud tänaseni. Samas on paljud seda meelt, et kõnealune album, mil nimeks Mäksinguajee ongi ehk jäänud parimaks, mis trikil iial ilmunud. Igatahes ei läinud palju aega, et aitamaks, et tegemist on väga erilise plaadiga muidugi üht-teist varasemat oli tema saabumist juba ette jõudnud valmistada. Trükikarjäär oli suutnud nii muusikaajakirjanduse kui publiku tähelepanu alla sattuda tänu ansamblile mässid atakk. Tema hääl oli tuttav rühmituse kahelt varaselt plaadilt Clive ainsa protection. Teisalt polnud tema roll selles bändis selge, enne kui avalikkuse ette ilmusid tema esimesed soolosinglid, mis salvestatud veel mässid Attackiga koos töötamise aegu. Võtmeisikuks oli trikki enese kõrval temaga juba teismelisena koostööd alustanud tütarlaps. Martina Topli pöördkes on sealtpeale kaasa teinud trikki kogu diskograafias. Aga see, kes trikke on, oli paljudele veel ebaselge. Veel siiski, kui tema plaadist juba valjult juttu tehti. Kõik, mis tema kohta teada saadi, ei olnud kõige helgem jaga kõige tüüpilisem, eriti tollase briti popi, pigem optimistliku õhustikku arvestades. Trikki oli neljane, kui tema ema enesetapu sooritas ning tema lapsepõlv möödus vanaema hoole all ja paraku pigem kuritegeliku maailma serval kui muusikalises õhustikus. Tõsi, omal ajal pere maha jätnud isa oli muusikaga seotud küll samuti mõned trikki sugulased. Sünnilinn Bristol ei olnud just kõige tüüpilisem Inglismaa linnadest. Sealse elanikkonna seas oli mustanahaliste protsent oluliselt suurem kui mujal. See andis ka linna muusikakultuurile isesuguse ilme. Ja 1900 üheksakümnendatel paistis see eriti eredalt silma, kui panna mässil ataki hiljem trikki loodud muusika oma ajastu konteksti. Suurbritannia elas toona nõndanimetatud Brit-popi buumi tähe all ja kui valida selle muusika kirjeldamiseks erinevaid karaktereid, jooni, siis torkab üks kindlasti silma Bridgopoli nimelt valdavalt väga valge muusika. Kindlasti võis nii iseloomustada just tolle muusika seda osa, mis massimeediasse pääses. Puhang omamoodi katse leida briti popkultuurile kultuuriliselt korrektsete seltsi mis väljendusansamblite nagu Belöria õueisist suures vastasseisus aga ka võrdlemisi keskpäraste indie-bändide vohamiseks, mis kõik kokku pidi kujutama arvestatavat alternatiivi ühendriikidest endast märku andvale Grans rokibuumile. Juba väga kaua olnud briti popmuusika meedia olnud sedavõrd ignorantne afroameerika traditsiooni suhtes kuid kusagil andeka raundis toimis ja pulbitses. Ometi osaleb klubikultuuris osalt seal, kus liideti souli, funki, reget rocki, nii nagu tegi seda meie tänase saate kangelane. Kuulame nüüd siis jälle trikid ennast, laul nimega Aftermasse tegelikult trikki esimene soolosingel ning kuuleme seda meile tuttavas albumilt Mäksiku pärit versioonis. See muusika, mida oli teinud Massive Attack, mida tegid trikki ja teisedki tuntuim ana ehk ansambel portised kandis popmeedias nimed, trip, hop, võib öelda, et seesuguse sõna abil lahendati kuidagi lihtsalt ja enesestmõistetavalt see alaväärsustunne, mida Suurbritannias tunti Ameerika räpparite suhtes. Polnud ju siit kasvanud välja praktiliselt mingit arvestatavat analoogi neile elust enesest, suurematele karakteritel, keda ookeanitagune hiphop nõnda külluslikult pakkus. Uus stiil oli teistsugune, ehkki varieeris suures plaanis ehk isegi samu kõlalisi element. Tripoli paljuski instrumentaalmuusika, tema essentsi moodustanud räpp, vokaali teravuse paatos, sotsiaalne ja poliitiline raev, gripp hoopis oli midagi tubast, jahedalt privaatset. Sellisena olid selle muusika fantaasiat ka seotud, vähem räigemas kuliinsed tänavarealismi ja pigem unenäolise, kergelt ka feminiinne kõneviisiga. Sellises muusikas polnud ka vaja tugevaid lärmakalt Stahli persoone. Pigem oli muusika fookus hägune, eemal olevat ebamäärane. Ja see toob meid muidugi ka esimese pooleni, sõnas trip. Hop toob viideteni psühhedeelia ja sealsete teadvuse avardamise vahenditest, eriti marihuaana juurde. Talle uus psühhedeelia juurde võis kanepi kõrval juhatada muusikaliste võtete arsenal souli funki, udusamat suunad 70.-te algusest näiteks laist õunu, Marvin Key regema valmisolekuga kõlalisi representatsiooni häirida filmimuusika oma visuaalsete allusioonidega, kindlasti džäss mõeldasama meditatiivsemates vormides samuti osa ruumilisust püüdlevast rokist ja muidugi hiphop näiteks see midagi teinud Pablikene müüa, mille tähendust trikiga ise tunnistas. Kõik see oli olemas ka kusagil trikki esimesel plaadil Mczykuajee millest ilma liialduseta kujunes 1995. aasta ja ehk koguni terve kümnendi kõige olulisem plaat Britannias. Kuid kui puhtalt helilisi võimalusi üles loetleda ei tohi samas siiski ära unustada, mis plaadil Mäksiku seda kõike sidus. Ja see oli trikki isik, tema loodud personaalne õhustik, tema vokaal, karakter, mis eriti efektse kontrasti moodustas just Martina taplyberlivokaali kõrval. See karakter ei ole õnnelik karakter, kuigi otsiv püüdlev on ta veel siiski. Plaadi pehmedoonial peidab ennast suur annus hirmu, eksistentsiaalset rahutust ja paanikat trikki, pominiust kui ahistada kägistab Martina vokaali erootilist tooni. Ning plaat, ehkki meloodiliselt pehme, tihti hellitav, kõneleb pigem kommunikatsioonivõimetusest intiimsuse kujuteldamatult häiretest inimsuhtluses. Nõnda ripub küll, kuid see trip, see reis on pigem sisemine häire, mitte optimistlik võimalus teadvust avardada. Kuid Mczykuajee oli oma tumeduse kiuste menukas plaat ning asus Briti tabelis otsekohe teisele positsioonile. Edu rambivalguse suhtes tõrges trikki tegi seepeale muusikalise pöörde ja eemaldas oma albumitelt järjest kõike seda, mida pehmeks magusaks võiks nimetada. Järgmiselt plaadiga eemaldas ta tegelikult avalikkusest küll ajutiselt tervet trikki karakteri ning uus album ilmus kaadi egiidi all. Sellenimelise artisti samanimeline kauamängiv sisaldas kahte järgnevat lugu. Esmalt 1948.-st aastast pärit džässi palav pläkofi uustöötlus seejärel koos Islandi lauljat tariterkiga lauldud jooga. Juba see esiplaanilt taandumine iseenesest viitab millelegi briti popmuusika ajaloos. Näiteks povi, lõuija heerus tulevad meelde, ehk siis mäng oma kunstliku persooni piiridega võimalus oma loomulikust ninast nii-öelda väljapoole minna. Triki puhul on see eriti intrigeeriv. Tema puhul on väga selgesti jälgitav, kuidas ta teadlikult väldib igasugust geto romantikat, mida mustanahalist vaesest ei peaaegu sotsiaalsest keskkonnast välja kasvanud muusikat võiks oodata. Tema maailm ei ole sotsiaalne realism, vaid põiklemine mis tahes etteantud stereotüüp ideest povi, aga ka Roxy Music ning hilisemad artroc muusikud, nagu Keit Bushapenn, keda triki nimeliselt oma mõjutajatena esile tõi on tema loodud lauldes samuti olemas. Tuleb muidugi ka toonitada, et juba trikki noorpõlves oli ta mälestuste järgi otsustades kõike muud kui tüüpiline mustanahaline nooruk. Ja see, et ta näiteks avalikult kleiti aeg-ajalt kandis, leidis aktsepteerimist vaid seetõttu, et paljud teda päris tervemõistuslikuks ei pidanudki. Samas on see sooliste klišeede mängimine osa briti popmuusika ajaloost. Midagi sellist, mis võimaldas vabaduste väljapääsu. Rassiliste klišeede ka oli teadagi üsna samamoodi. Afroameerika muusikatraditsioonile on üsna selgelt ette antud, kui trikki oli nendega nihkes algusest peale ja tegelikult liitustel neist kaugele päris sageli. Et siis mõningase ringiga muidugi jälle tagasi tulla. Nii oli ka ta oli tema eksperimentaalprojekt ning selle plaadi materjal koosnes paljus justkui toormaterjalist tema lintidest ja lõpetamata salvestustest. Päris trikki plaat ilmus justkui kompensatsiooniks veel selsamal 96. aastal ja kandis nime preemiljonitension. Juba pealkiri võttis kokku olulise osa trikki mõtteviisist, teemade ringiks ja võiks veidi liialdatud öelda, et isegi tema manifestist. Tegemist oli omamoodi temapoolse vastusega hirmu, paranoia ja ängistus õhustikule mida tootis radikaalsem osa Ühendriikide hypapist. Eriti paljusid talente koondav ansambel, vutan Glen. Kui osa sealsest kipub vist oli pidurdamatu oma hedonismi enesekesksuses ja vägivallas siis teine osa rääkis apokalüptilistes toonides, just nagu aastatuhande lõpule kohane. Aasta 2000 pidi olema suure selguse hetk kogu kuhjunud paine, allmaailma kokkuvarisemine. Trikki vastus sellele oli personaalsem. Tema muusika häirituse häirelisus, kõneles isiklikust kohtumisest mitte maailma lõpust. Seega oli üha ilmse mereljeefem see, millist tumedat varju heidab ta oma muusikas Martina Topli pöördi vokaalile. Kuidas see kontrast on tihti juba rohkem kui kontrast pigem kriipiv. Ja samas kütkestab ebakõla. Mitte kõigile ta uus trikki ei meeldinud. Tema probleem leiti olevat selles, et ta lihtsalt ennast nurka mänginud. Et tema muusika on surnud punktis ammendumas ja koost lagunemas, kuulame siis ise kaks laulu plaadilt, Premilinentenson esmalt Christian sansseerel trikid. Äsja kõlanud lugudega esindatud plaat Premiline Tensoni ei rahuldanud trikid ennast kuigi teistel põhjustel, kui see kriitikute puhul jutuks tuli. Ta tahtis teha kiiret agressiivset plaati, kust pehmus lausa jõuga eemaldatud. Ei olnud seda meelt, et too püüdlus oleks õnnestunud. Teisalt võiskega asi olla just nii trikki kogu siht oli teha midagi muud kui seda, mida publik avalikkus temalt ootas. Kindlasti on ta viimaste aastakümnete briti artistide seas üks selliseid, kelle puhul lausa reljeefselt paistab silma soov põgeneda selle eest, mismoodi teda soovitakse kujutada ja näha. Seega on ka selge, et tema karjäär ei tundu trajektooril kõige loogilisem. See on täiskatseid üle oma varju hüpata, millele järgnenud tihtipeale trikki rahulolematus omaenesemuusikaga ja soov liikuda kuhugi hoopis mujale. Kuid üks asi on siiski suhteliselt stabiilne. Trikki ilmselt ei suudaks teha õnnelikke ja tasakaalustatud plaate, isegi kui ta tahaks. Ühes intervjuus 1990.-te aastate keskel kirjeldas Tammatis troopilist visiooni umbes järgmiselt. Mitte ainult maailm tema ümber kehasta kurjust ei kaota, mõistust ei piira ega ähvarda teda. Tegelikult on tema trikki ise osa sellest kurjusest ise üdini rikutud, rüvetatud, samuti tulvil negatiivset energiat. Tõsi, tema maailm on sellest kirjeldusest teadagi salapärasem ja kuigi üsna üleolevalt on mõista antud triki probleemid, loomingulised tõusud ja langused poleks kaugeltki nõnda teravad ja koloriitsed, kui ta ennast vähem narkootikumidele ohverdaks. On siiski põhjust öelda, et kõik see, mida ta teinud on, portreteerib teda kui veel üht mustanahalist müstikud. San raatsinud Hendrik siia mitme teise kõrval, kes ilmselgelt päriselt kunagi meile selgeks oma loominguga ei saagi. Nüüd väike kolmelaululine plokk trikki veidi hilisemast perioodist. Esmalt lugu õõs, mis pärit plaadilt Einseln difeissis ja mille trikki esitab 1998. aastal koos polisin haar viga. Seejärel aasta hilisem laul, foriil, singel, plaadilt tšakrad tõus ning kolmandaks juba hulga hilisem laul plaadilt nõulubest Boy. Sellelt 2008. aasta plaadilt kõlagu kompositsioon, kamp sellest täita. Hea kuulaja, selline oli Kaja Masina saade klassikaraadios. Selline oli põgus sissevaade briti muusiku trikki loomingusse mille kõrghetked üldise hinnangu kohaselt tänaseks küll juba seljataha jäänud. Kuigi samas mine tea, esiplaanil teemal on trikki olnud juba mõnda aega, kuid ehk on see valmisolek uueks alguseks, mitte lõpp. Taandumine. Ühe lühikese loo jaoks on saatusel ruumi pala Mölder Vuepanud on pärit aastast 2010, kui nad tegelikult kaver tantsuartisti Ekaminotti samanimelisest kompositsioonist. Oma kitarririfi laenab laul teadagi Hendrimanšiini kuulsast Pieter kannist. Igatahes mina siin stuudios olin Tõnis kahu, head õhtut kõigile ja kohtumiseni.