Ninalood. Tähtsaid sündmusi täis nädalavahetus on möödas ja minul on väga palju muljeid, mida sinuga jagada. Miina lood. Tere, mina siin. Sel nädalavahetusel saator mul kõht valutab täiega. Kõhulihased on jumala valusad, jumalad kõvad, kui kratsinud. Oota, oota, ma proovin kõhtu katsuda. Näpuga. Ai ongi mingi tabel, vardan krõmu. Nulli. Rahaliselt naer, mis. Mitte ei tohi nii palju naerda, muidu tema paneb mulle mingit vastiku haisu, pole talve ka veel kõhu peale. Ja, ja kavalaks. Nii, mina, see ei tohi naerda, ära naera, kõik. Jah, ja, ja nii niiden, nii, kes veel, naerab Loi. Kuuled, loll. Nii sa lähed noi, ma ütlesin, mina, seedid, naerab napakas heaolek, yhe napakad. Mul on nii palju asju sulle rääkida. Mina räägin siin iseendaga, nagu. Napakad kõik hulleni. Mull oli nädalavahetusel kohutavaid palju pidusid. Saad aru, pulmad, sünnipäev. Sünnipäev oli minu oma, aga pulmad olid ikka vanaemad. Muidugi häigi sünnipäev on tähtsam, siis ma sain 10. See on mõjubel. Vanaema pulmad olid enne ja näidendid veidi pikemad, aga. Aga ma tahan sulle ikkagi esimesena rääkida sellest, mis üllatusi mina sain. Hommikul kui meie olime Haapsalus, vanaema Nad olid ju haab sellest sellepärast mõnigi Haapsalus. Siis ma sain kohe kolmikrulluisud kätte, nad panid mulle neid voodisse, ma olin nii õnnelik ja ma läksin kohe, proovime vanaema mulle veel trepikotta. Mina sõbra ja muna tegin. Ma ei kuuleks, kui sul on sünnipäev, siis sa võid kõike teha, mida sa ise tahad, teised ei saa sulle midagi vastu öelda. Siis vanaema karjus mulle veel akna vea, Niilo praemunajaht ja, aga mina sõitsin ruttu rulluiskudega maja nurga taha, nii kaugele, et ta enam ei jõudnud karjuda. Superäge oli tund aega järjest, ma kogu aeg kihutasin. Ja pärast, kui ma tuppa läksin, siis vanaema oli mul muna praeahju pannud ja see oli ikka veel soe, hästi krõbe ja nii mõnus. Nii et tegelikult ta karjus ju täiesti ilmaasjata. Siis, mis siis juhtus ajavõtt, siis me sõitsime Haapsalust koju, sest me pidime kodust läbi minema kõik söögid võtma sellesse onu Aini mikrobussi vanemad minu sünnipäevakülalised mikrobussi peale võtma siis selle sama mikrobussiga Aini suvila hoovi juurde aasale sõitmat. Mul oli sünnipäev õues nagu piknik. Sellise asja peal, mis asub mäe otsas kel juurekas luurekese, oli meil kõige lahedam. Ups, nüüd ma unustasin. Kui ma koju jõudsin, siis oli üks suur üllatus. Tegelikult ma sain kohe ukse pealt aru, et midagi imelik on. Tead, tead, mis mu toas oli? Kaks asja. Mäletad, sina rääkisid ta kuulis, mis ema ja isa mu toas rääkisid. Nad juba siis plaanitsesid seda. Ja tead, nad olid mu tuppa uue tapeedi kleepinud. Selle pärast isa tuligi Haapsalu hiljem järele. Ise ta veel ütles, et tal oli üks tööasi vaja ära teha. Ise ta kleepis salaja tapeeti. Ma räägin sulle, millise ta pani. Siin selline helesinine lammastiga siin on, eks kaks-kolm. Ta ei usu, aga siin on umbes 1000 lammast. Ja kui mul homme aeg on, siis ma loen täpselt üle. Täiega, armsad loomad, minu lemmikut, sööd, joad, need, mul on terve toa sein, lemmikloomi täis. Tegelikult ma ei tea, Harlevanit lagi võiks olla ka lammastega, siis oleks veel lahedam. Viht laenad jätsid tavaliseks valgeks. Äkinil ei jätkunud lambatapeeti. Teine üllatas. Ta ei arva ilusas säramsem. Nad panid mu toanurka salaja klaveri ima, ütlesid seon ta sõbranna siiri, vana klaver, et tema ei mängi ja et poisid mängivad ainult kitarri ja trummi ja ruumi on ka vaja ja kiites iiri ütles, et äkki sinu tüdruk tahab hakata mängima mu emale ja mina. Ma proovin. Tegelikult ma ei tea, kas ma oskan. Ma proovin ikkagi. Oskan vadast kuulab. Päris ilus, onju kui me igapäevaseid nüüd ma hakkan, siis ma saan varsti raadios esineda. Õigema pidin sulle ju veel teist asjaga rääkima, nendest pulmadest? Fiks asi oli hästi lahe, seal tehti oksjon. Minu vanaema oli kogunud kokku mega palju asju ja siis oksjon on niimoodi, et need asjad pandi laua peale ritta ja siis hakkasid vanaema ja Anton oksjonit tegema. Ait on näiteks tõstis ühe asja ülesse, karjus kellegi tooni siis karjus keegi vastu, et tema ostabki, siis kohe hüüdis keegi, nii et hoopis 15 krooni ja Aittonil oli üks haamer ja ta põrutas sellega 15 krooni, esimest korda 15 krooni, teist korra, aga täpselt siis, kui pidi tulema 15 krooni, kolmandat korda karjus minu isa pakski, velg oli jube imelik, et nad kogu aeg niimoodi karisid. Siis see asi läks kogu aeg kallimaks. Noh, seal oli selliseid asju nagu raamatud ja siis üks ilus valge vaos siis mingi vana kohviveski. Ja siis kõige armsam oli vana mängukaru, kõige parem on see, et lõpuks minu isa ostiski selle mängukarva ära. See oli kõige nunnum asi, mina just seda tahtsingi. Aga kui nüüd baaside raamatut minu arust need oleks lõpygavad olnud. Algul ma ei teadnud, et kas siis vanaema ja Anton saavad kõik selle raha endale, mis nad oksjonilt said. Aga siis vanaema ütles, et kõik see raha läheb hoopis ühele loodusraviseltsile selle jaoks, et nad saaksid osta kaltsuvaipu. Kaltsuvaipu. Ma ei tea, mis mõttega nad nyyd ostavad, aga igal juhul ma sain teada, et Anton oleks tahtnud, et see raha oleks läinud kalameeste seltsile. Tema ise käib seal seltsis, sellepärast ta tahtis, et see läheks sinna. Koide oksjon läbi täi. Siis Me hakkasime kohe tantsima ja hästi palju sööma. Aga tead, mis seal pulmas oli kõige hullem? See oli täiega jube teadki seal ringi juures. Pulmapitser, kas sa üldse tead, mis on pulmapitser? Teadsin niimoodi, et see on üks tädi, kes on tegelikult vanaga, kes kogu aeg värvib oma huuli punaseks, hästi Iredaks punaseks ja siis ta käib seal pulmas ringi ja brittidele huuletempleid põsele saiti ja lõua peale ja muidugi mõned hakkasid selle peale naerma. Igasuguseid meedia. Minu vend Mart ka, aga tead, mina põgenesin selle pulmapitseri eest kogu aeg ära. Luurasin teda ei märganud üldse. Näiteks ma läksin tal nii sentimeetri kauguselt selja tagant mööda, aga tema ei märka jaganud. Mõnikord, kui ta mind nägi, siis ta tahtis mulle kohe templi panna. Oh, ma jooksin ruttu minema. Tead, ma ei saanudki ühtegi templit teistegi õnneks. Ausalt öeldes, kui seda pulmapitserit poleks olnud, siis need pulmad oleksid päris lahedad olnud. Kõige tähtsam asi, minu kingitus. Tähendab, vanaema kinnitas, et noh, see, mis mina vanaemale kinkisin, mäletad, ma kingin talle, lasid Antonile ka, muidugi ühe nukuteatri etenduse. Tassisin selle diaatrid sinna pulma kaasa. Tegelikult see oli kerge, ta on ju papist tehtud. Nukud Neid oli kolm tükki, ma tegin kõik ise. Ma võin sulle kaaperdada, kui sa tahad. Ja minu vanaema toi tuli. Talle õudselt meeldis. Vahepeal ta hakkas niimoodi naerma, et ta pühkis pisaraid. Antolil Hontoni nakkas muidugi, kõht valutama, nagu tal tavaliselt on, hoidis Ko kinni ja võttis pintsakunööbid lahti ja nii jubedalt ajas teda naerma. Mina ei tea, mis nad siis nii hirmsasti pidid naerma. Tegelikult mu etendus oli mõnes kohas kurb ka ja. Ühesõnaga, ma kohe räägin sulle, kuidas ma etenduseni. Syyte ott. Selgitusi mikrofonidega oled vaadanud, üldse? Ei silmaga näha. Tule vaata. Nii ta kopikas tuletõrjeauto või loomulikult tulevad meie majja. Maja põleb, Asta juures tuleb tossu. Tema helistas päästeametisse. Tulidki saastad päästma. Koridoris oota, mina kardan, kogu aeg kardad siis naine maailmas mitte midagi. Olgu, piilume minu korteri ukse vahel ta ka hästi natukene, mina karda, tule juba. Appi, kui õudne. Ma lähen korraks, vaatan trepikotta ja siis ma homme räägin, mis meil juhtus. Põeks, et ei oleks nii, et meie maja läheb põlema. Hoia mulle pöialt, et need päästeameti mehed päästaksid meid ära. Nii, nüüd ma lähen homseni. Mina lood, kirjutab Eva Koff. Esitavad Külli Teetamme, Andero Ermel, toimetab Tiina Vilu, helirežissöör maris Lambaninalood.