Liin jooläskivi jälle täputa, päädeuka jälle edenegi eestvedajale, Dakota, aga Teookajal. Täna on vastlapäev maainimestele vanal ajal üsnagi oluline tähtpäev linnarahvale, kes menüüd enamikus oleme aga parasjagu mõistatuslik päev. Esiteks kas või selle tõttu, et me kunagi ei oska öelda, mis kuupäeval jooksval aastal vastlapäev on. Parimal juhul teame, et kindlasti teisipäeval. Seejärel peame aga trükitud kalendrisse kiikama ja kuupäeva täpsustama sest vastlapäev on niinimetatud liikuv püha, mis nihkub ajavahemikus kaheksandast veebruarist kuni seitsmenda märtsini. Vastlapäeva täpne daatum sõltub aga ülestõusmisehk lihavõttepühadeajast. See aga määratakse vana tava kohaselt lähtudes kuukalendrist. Igal juhul on vastlapäev seitse nädalat enne lihavõttepühi. Nendes maades, kus tähistatakse vastlanädalat nagu näiteks Venemaal on vastlaehk või nädalaks kaheksas nädal enne lihavõtteid. Vastlapäeva puhul on kindel nädalapäev ja kuufaas. Noore kuu loomise moment oli tähtis. Baikali tagused vene vanausulised Siberis ootasid seda hetke iga kord erilise ärevusega, sest usuti, et kui noorkuu loomata jääb ning kuu ei kasta oma sarve või sisse siis on maailma lõpp üsna lähedal. Viisidel vastel poisike viisidel vastel poisike geene ei vastelduvassasey saabastel viierebaini julla naisukese kaasukesed, lähme liugu, laske Maiel jõugu liugu, Liinad, pikad liugu liugu, Liinad, pikad Liinad Saidli hoolaski all. Tratu aasistujal, Eveemedjees vedajal, myynoliinad, nõnna Abikad kui see liumäe, geenemyynoliinad, nõnna valgeid, kui see oli ju, loome geene, ütlen uuest ümber jälle taas ütlen tagasi jälle, kes ei tule liugu, laske Maie, selle Liinadvies liiguvad ja ääre sallitavad seina ääres tavad. Kask Talgasvab kaela peale, Niinepuu nii saadeebiale õunapuu, laadeebiale, Remmel, teise reie peale, kadakas karvade vahele. Nõnda lauldi vistel vastel laulu kunagi Haljala kandis. Laulust selgub, et vastlapäev oli meil eeskätt linakasvatusega seotud PÄEV. Paljudes maades on ta ka talve ärasaatmise püha. Meie vastlanimetus pärineb kas saksa sõnast vasten või rootsi fast laag, mis tähendab paastu. Algas ju vastlapäevast katoliikliku ja õigeusklikest maades seitsmenädalane paast. Paastuga on seotud ka meie tuntud vastlapäeva teine nimetus lihaheitepäev. Sel päeval heideti liha kõrvale, et siis seitsme nädala pärast lihatoidud taas lauale panna ja seda tähistasid lihavõtted. Samal põhimõttel on sündinud ka pühade soomekeelsed nimetused. Laskja, ainen tähendab laskuda paastu ja pääs jäinen, pääseda paastust. Ning on üsna loogiline, et enne ja pärast pikka paastu peeti üle terve Euroopa rasvaseid seegi pühasid. Eriti rasvane oli vastlapäev. Ka ülemeelik lõbutsemine enne vaikset paastuaega on inimlikult mõistetav. Järgnevas helilõigus vestlevad 1958. aastal omavahel Melanie Miri loo ja rahvaluulekoguja Marta Mäesalu Häädemeestelt. No üks Tallinna püha oli ju vastlapäev. Oh jällegi, see oli suurepärane uksi, pasla, möödu tulli, kus sind seajalad, mis juba aasta aega ootad, nüüd ei saa ju rohkem kui ükskord ükskord ju aastas siga tapeti ja pandaks jälle nõu, põhjene pantigi nõu põhja, nüüd saad vastu jalatsit. Kõikker, kallis baas tuleb siis enam liha ei antud juhul siis pidi räimi katasime ja jalad süüdi, just vastlapäev ära ja supiks ja sööme suppi kõhud täis, siis vaatasime, et kus õige kõrge mägi on hästi. Kui ei olnud lumemägi, siis läksime kas või metsa nagu kuskil, kus kõrgem on sokid siis naljaviluks koogid ka siis senna ühes võtta ja linad pääle lahutada ja siis hakkasin mäest alla laskma. Eetilis lina. Koolaugu pikka kiudu linad, liu laskja jälle liugu-laugu täkud, Dagentarki jälle liugu-laugu. Lasime sedasi mäest alla, siis lina liugu ja pikka kiudu. Küll oli lastud ära väsinud simises läksime, võtsime Kokid kainus, läksime kodu või siis oli meil püha, et me selle päeva siis me mitte midagi tembastele pähe. Kuuldud vestluses oli juttu liulaskmisest ning kuulsitega erilist liulaulu. Liulaskmine ongi eesti vastlakommete üheks iseloomulikumaks toiminguks, millega taotleti head lina ja kanepi kasvu. Mida pikem liug, seda pikem lina. Sama arvasid muide ka meie lähimad naaberrahvad. Kuna lina töötlemine oli põhiliselt naiste tööala, siis kujunes vastlapäev Eestis rohkem naiste pühaks. Selleks ajaks pidi ketrustöö tehtud olema ning algas kangakudumine. Liugu lasid enamasti naised, nii noored kui vanad ning seda tehti tavaliselt õhtupoolikul. Soomes soovitati liugu lasta lahtiste juustega, siis pidi jällegi linakasvule hästi mõjuma. Lõuna-Eestis lasi perenaine liugu tihtilugu linaseemne kotikesel mujal lastiaga kelgul reel lapsed tihtilugu ka kuuseoksal või pingil, millel jalad ülespidi. Kõige omapärasem, kuid selgelt maagilise tähendusega oli liulaskmine paljal tagumikul. Raplast näiteks kirjutatakse, et vastlapäev naised käisid liugu laskmas, lasid palja persega hangest alla siuh ja siuh. Mehed olid koduliulaskmise juurde kuulunud hüüded ja laulukesed olid õigupoolest maagilised loitsud, mis pidid tagama hea linakasvu, kuid ka manitsesid liulaskmisest kõrvale. Hoidujaid. Ega muud erilist vastlamuusikat meil polnudki. Järgnevalt laulab Reet Sutt Kihnust plaadistus 1937.-st aastast. Edasi jutustab ja laulab Liisa Kümmel tori lähedalt ore külast. Teda lindistati 33 aastat tagasi. Artnautori keedeti siia jalad ära, Kösti oli mäe otsa siia jal, Viiuja olid vastlakukleid, neid tehti kah vastlakuklid, artlas aia. No need kätega teest mäeotsaga õik liugu laskma, kus vedasime postree mäe otsa ja ja seal siis mäest alla. Nii kuidas, kuidas aga läks ja vanad inimesed isegi laulsid. Üle maa on meil harrastatud vastlasõitu hobustega kuid eriti levinud oli see tavaida- ja Kagu-Eestis. Kagu-Eestis lauldi siis, et nii pikes myy lina kui Syrii tiikene. Kuulame üht sellist laulu, kuid juba Veljo Tormise seades ning meeste esikeses, mis küll traditsioonipärane pole? Vaid eestlastele, lätlastele ja soomlastele omaseks vastlatavaks oli sõnnikuviimine põllule. Peenrale visati kolm hangutäit või viidi kolm koormat. Usuti, et siis kõik sõnnik, mis kevadel laudast põllule viiakse, hästi ära mädaneb. Kes oma põllust lugu peab, võiks ju täna sinna veidi sõnnikut viia. Raskel ajal on ehk sellest kah natuke kasu. Vastlakombeid on meil rohkesti, kuulame nüüd, mida jutustas Aina Strutskinile 1958. aastal muhulane Pauline Vapper. Aga siis olid veel vastlaiidoli, vastlapeab Eesti pesu, siis pidi kangelt valge pesu. Pesu pesti, Valttleme, tehti leiba, siis suvel Levad hallitama ei lähe. Vastame lõigati juuksed, siis pidi hästi ilusad juuksed kasvama. No aga sõitmas käidi, Ahito, kuidas linajõugu noh, see oli seda, mõtlesin, käidi liiva kõrtsis, olid käidud enne mind, sel ajal pole enam kõrtsis kõrtsid kasu, kui ma siia tuli, aga siis varem oli pandud kõik noored ja vanad hobupandud ette. Ja siis kartsi seal oli siis joodud ja siis, kui seal tulema hakatud ja minemise mees, kes ikka tee kaudu saab ja mida kaugemale keegi sõitis, seda pikemad linad pidid jälle kasvama, see oli siis linade kasu jaoks laule, kaali. Kuule muidugi, nendel oli sel ajal ja no ma mäleta, ei ole palju laut. Kui me käisime liugu laskmas päeva, igaühel ju anti, kõlb kätte, lubate siis kangeltki alguta muul ajal toi kõlgutame vastlapuhta, siis oli lubada. Aga miks teistel päevadel kelguga ei lubatud sõita? Mina ei olnud mütega inimesi enne mind ikka väiksed lapsed olnud, talvel nüüd liiga palju olegi. Algas valge linane särk oli seljas ja üldse pole muud riiete all. Siis aeti sead, tehti sihukesest puu takist pikki ümmargune ketas saeti puu otsast maha ja sead, siis aeti põellale Hernad. Ja siis liugu lasti ka ja muud rohkem laulu selles olemata, kui Liena liugu, objetgaadi jõudu, toodretu sai istujale, linad, liulaskajale, rakutakalüka ja siis sukalaul oli ka. Lapsed läksid jälle mäe otsa ja tegid juba enne vedasid oma lund, kui sulle tuisanud kuskil kõrge lumemäed mida pikem oli kaugemale lassiga, see pidi ja Simmiga olema kõverates tohigalastamete sisu. Lina kasvas jälle kõver. Selles jutus mainis Pauline Vapper kõrtsis käimist. Naiste ühine pidutsemine ja tantsimine kõrtsis või kusagil mujal on samuti üleeuroopaline vastlakomme. Soovi korral jõuate seda tava täna veel elustada. Muide, slovaki naised hoidsid juues kinni tihedate ja pikkade juustega kaaslaste juustest. See tagas samuti linaõnne. Iisakus öeldi, et kui naised kõrtsis joovad, siis kasvavad pikad linad. Soositud oli meil ka tantsimine. Sakslased, poolakad, ungarlased, tsehhid ja slovakid arvasid, et tantsida beat kõrgete hüpetega sepiti jällegi linapikemaks venitama. Üheks eriliseks eesti vastlatoiduks on seajalad ja oad. Toit pidi olema alati rasvane ja rasvaseid sõrmi ei tohtinud lakkuda. Nii arvasid ka mitmed teised rahvad. Seajala kontidele omistati Eestis maagilist tähendust. Neid korjati kokku, pandi tallele või viidi karjamaale, uskudes, et siis saab emis palju põrsaid või sead püsivad suvel hästi koos. Sääreluust tehti vurri luid, Hurre kontidega aga ennustati. Kuulame nüüd veidi vurriluu surinat ning Häädemeestelt pärit Melania Meriloo juttu. Rääkige veel mitu vastlapäeval nende seajala huntidega. Oh, see oli suurepärane vein, kui määrasem neid vastlakvandid vaatasime, siis jälle Meid oli neli, plikad seal või niuksed, noored tüdrukud seal külas, siis panime iga vee jaoks jälle seajala kondid nende välja. Ladina peale kutsusime koerad jälle ligi ja need koerad siis viivad kondid härrasid nähagi, sisenesime ta meelsa. Pane meil meil oli neli tüdrukut siis ja paneme siis koondid kõik ilusti välja, neli tükki panime ritta, nõnda näebki kondisse koer kõige enne ära, võtab siis saab kõige enne mehele koer tuulepeatükiga ja nuusutab mõnda ei vii ära. Aga teisipäeval läheb see tõmmataks niuhti ära, justkui teil oleks parim lõhnadega, kõik on ühesugused, aga võtab selle ruttu ja pangel ära ja võtab tuule peas ei ole, aga me kutsusime vahel kaks koeraga siis neli hunti meid vahel panime kaks koera. Ei, ei, mõni jäi sinna. Ei Taetutel, nõnda oli ka sedasi ka, kui, et kelle kondid päästsid aetud seda aetud poisike tassi kedagi. See mehed said ja kuidas siis seda sai, aga kui see Kissigi volli nõnda ilusti, koer kohe ära viisa, seal poisime ümber Kurägidel justkui tema teadis ära kõik, et sedasi on juskui ettetähenduseks, onni kas seajalakontidest, Uri luud või vurri ja vot see oli suurepärane, aga nii palju, et meil suuremad lapsed ei hoolinud neistki suuremat kedagi, sest tegime küll valmis kuriluid ja siis jälle vähemalt lapsed siis vuristas paelad, andsime sisse augud keskelt sisse, tegi vurr-vurr-vurr, siis mängisime. Paljude rahvaste vastlakommete juurde kuulub mitmesuguste õlgedest või kaltsudest nukkude tegemine, mis rongkäigus metsa või vete viidi tihti lõhki, põletati või uputati. Nukk sümboliseeris talve, mis kevade ees taanduma pidi, aga ka kõike halba ja kurja, millest tuli lahti saada. Eestis, täpsemalt Läänemaal, tunti kunagi niinimetatud kada ajamist. Kada oli mehe või naise riides õlgi täis topitud kuju mida laulu saatel kodust eemale teise küla või teise Saksamaa peale väiti. Karuse kihelkonnas lauldi näiteks sellist laulu. Kus me seal ka ja me seal ka ja emad lähevad Luvaile vastutusele. Kui luha Matsalu hällile heina ei valitse, olu eile Eina naile kangru tuppa jooda. Kangru kadub ahju ta värviovaari kaldeauku, karionaari, kaldeauku. Üsnagi pidulikult tähistasid vastleid setud. Venemaalt lähtuva tava kohaselt peeti seal või nädalat ehk massel niitsat. Eriti pidulik oli nädala viimane päev. Laulda püüti väljas kõrgemal kohal ja nõnda sündisid erilised mäe laulud, mis algasid kutsega mäe peale laulma tulla. Üht sellist vastlalaulu kuuleta Värska laulu naistelt ees ütlejakson. Anne mäest. Ma nõuaks do liimi Setumaal tehti pikki vastlasõite hobustega käidi hobusega kulatamas, kusjuures lauldi erilise sõidulaule. Palju tegemist oli nädala sisse jääval neljapäeval. Siis peeti mitmes külas erilisi naistepidusid ehk Paabatraasnikuid, kus oli tähtis koht sigivusmaagiast. Vene rahvatraditsioonis tähistas või nädal ehk Maslenitsa talve ärasaatmist ja uue elu algust kevade tulekut mistõttu seda tähistati väga suurejooneliselt ja lõbusalt mitmesuguste kommetega. Vahelduseks kuulame nüüd Pihkva oblasti lõunaosast pärinevat vene vastlalaulu. Meie kallis. Meie Peipsi-äärsetel venelastel oli või nädala nimeks massiljana või mass. Liina. Kombestik ei erinenud üldiselt üldvenelikust traditsioonist. Eriti harrastati saanisõitu mindi, nagu öeldi, nakatkub ehk siis liule sõidule. Käidi naaberkülades külaskäikudel. Eriti tähtis oli võinedal lähestikku asuvates Kolkja, Kasepää ja Varnja külas, kus siis pidutseti järgi mööda kolm päeva. Muidugi kuulusid ka Peipsi venelaste vastlaroogade hulka suured ümmargused pannkoogid. Pannkookides näevad muide usundi uurijad muistse päikesekultusejäänust. Päikesekultusega olevat seotud ka saanisõit ringi ümber küla mida harrastati loodepoolsel Venemaal. Erinevalt eesti traditsioonist oli venelastel väga palju mitmekesiseid. Vastlaaegseid massi lõbustusi. Korraldati näiteks lumelinna vallutamist. Tähtsal kohal oli ka rituaalne rusikavõitlus kahe meestesumma vahel. Tihtilugu toimus eriliste pillilugude saatel, kusjuures mõlema rühma pillimehed olid võitluse ajal puutumatut kujud. Kuulake nüüd üht sellist kakluse alguseks mängitud lõõtspillilugu koos sõjaka lauluga Pihkva oblastist. See on haruldane pillilugu meil valitsevas russofoobset õhkkonnas. Ma pean siiski vajalikuks vahemärkusena öelda, et kalendripühadeaegsed, rituaalset rusikavõitlused või käsi kähklused olid tuntud paljudele Euroopa rahvastele muuhulgas näiteks iirlastele. Niisiis moslemid, 100-l korraldatava rusikavõitluse muusikaline algus, mille juurde kuulus ka tantsuline liikumine. Kuna vastlapäevale ja või nädalale järgneb tuhkapäev mis on patukahetsuse päevaks, siis oli venelaste juures kombeks paluda sel päeval teineteiselt andeks. Päeva nimetuski oli vastav pression idend andeksandmise päev. Ausalt öeldes meil endilgi kuluks ära üks niisugune päev koos andeksandmise tavaga. Meie lõunanaabrite lätlaste ja liivlaste vastlakombestiku eripäraks oli maskeeritud vastlasantide käimine. See oli tegelikult paljudele Lääne ja Kesk-Euroopa rahvastele omase vastlakarnevali üks väljendusi mis Eestis millegipärast ei kodunenud. Liivlaste rannakülades Kuramaal käisid vastlaSantideks valgetesse ja kirjutesse riietesse maskeeritud tüdrukud ja naised. Kuulame nüüd viimaste liivlaste lauldud vastlasantide erinevaid laule. Tänaseks päevaks võiks soovitada veel järgmist kammige pead vastlasoetakse seitse korda pead, siis kasvavad pikad juuksed, õpetati hamblas. Lõigake juukseid, sest vastlapäeval lõigatakse lambaniitmise järele, Raudega juukseid, viiakse õue ja öeldakse vastutulijale hobu lakkaks, juuksed pidada pikaks paksuks kasvama. Harju-Jaani tarkus. Täna ei tohi kedrata ja õmmelda, õhtul ei tohi tuld üles võtta ja peab valges magama minema. Süüa tuleb hästi rasvast toitu, sõrmed ja suu läiku rasvast puhtaks pühkida ei tohi. Naistel on soovitav kõrtsi jooma ja tantsima minna. Liulaskmine on aga iseenesest mõistetav toiming.