Eestlased näivad olevat ühes asjas ühel meelel meie esikunstnik Eduard Wiiralt sündinud Venemaal surnud Pariisis ja suurema osa oma elust elanud välismaal ja ega tema loomenki rahvuslikkusest eriti ei pakata. Aga nüüd, 50 aastat pärast tema surma, toodi tema loomingu ülejäänud osa ja ka isiklikke asju Stockholmist. Tallinna tooja oli kunstiteadlane Mai Levin. Me teame, et eelmine niisugune sureme. Kunstniku loomingu üleandmine oli 80.-te aastate keskel kui meie suurim kunstikoguja Alfred Rõudle, õigemini tema lesk andis kunsti muuseumile üle suure osa Alfred raudteekogudest. Aga nüüd on küsimus May levinile, missugune oli kunstniku ja kunstikoguja suhe, oli see omakasupüüdlik või oli kunstnikul Alfred Raudest suur abi? Maylejevina? Ma arvan, et kenasti oli suur abi kunstnikule, sest Ta toetas Wiiralt, titt toetas, mitte ainut. Wiiralt kid rahaliselt teoste müügist saadud rahaga, aga ka viiraltki ema siin Eestis. Ja peale selle oli Rõude 1936. aastal kunstihoones ja 37. aastal Helsingi taidehallis korraldatud nende Wiiralti isiknäituste korraldaja. Nüüd see kogumis praegu tuli, me teame, et see tuli Stockholmist ja ühe sealse eesti organisatsiooni käest. See on Eesti komitee, mis võttis enda valdusse Wiiralti nõndanimetatud pärandustombu, selleni siiraltile korterisse jäi pealegi surma kaheksandal jaanuaril 54 ning Stein Karingu abiga toimetati see tärandus tomp esialgu Stockholmi kunstiakadeemiasse ja siis juba 80.-te lõpus riigiarhiivi Stockholmis. Eesti komitee kahtlemata mõlgutas juba ammu mõtteid, et kuidas pärand nüüd taasiseseisvunud Eestile üle anda ja nüüd kumu, nii-öelda avamise eel tehti see siis ärase kinkimise akt. Kui suur üldse see kogu oli paljon? Estampe palju on graafilisi plaate, monotüübeed. Ma tõin sealt ära 323 krabüüri. Nendest tosinkond on siiski õieti joonistused, need on lihtsalt katsed, kuidas üks või teine motiiv hakkab plaadil välja nägema, vahel on ka lausa paberi pärast ilusa paberi pärast mõni tõmmis võetud. Aga muidugi eelkõige oli eesmärgiks valida neid töid, mida muuseumikogus ei ole. Teiseks Wiiralti joonistused suuremaid joonistusi on circa 380, neile lisandub üle 500 jaa, Skizzi väiksema visandi. Ja peale selle üks 84 plaati oli selles kogus, ütleme grafüüre tunduvalt rohkem, sest Wiiralti kätte Te jäid ka üsna suured tiraažid mõningatest töödest. Sest eriti just väliseestlased tellisid temalt teatud krabüüre suuremal hulgal ja neid läks tal esmajoones Rootsi. Muidugi nii ta tegi lihtsalt juurduneid. Jah, ta tõmbas täiendavaid tiraaže mõningaid plaatidega. Terastas või Galvaniseerised plaadid oleksid vastupidavamad ja jah, midagi ei olnud parata, tema teine Rõude võiks ütelda Niina buum Stockholmis, kellest sai peale tema asumist Pariisi 46. aastal tema agent Rootsis ja ka tema toetaja tõesti Rõudele analoogiline toetaja, sest Niina Poom saatis talle kõike, alates toidust ja lõpetades paberi- ja tööriistadega. Niina buum kogu aeg saatis talle niisuguseid tellimusi ja võrdlemisi suurele arvule tõmmistele, nii et nõudmine viirati tööde järgi oli küllaltki suur. Nii et võib öelda, et väliseestlased hoidsid selle suure kunstniku vee peal. Ma arvan küll ja kahtlemata jah. Te nimetasite isegi toidusaadetisi. Ta oli siis ikka sel juhul ebapraktiline kunstnik, jah. Ma arvan, et ta ei hoolinud nagu sellest elu materiaalsest küljest suurt tõesti, aga sõjajärgne aeg oli kõikjal raske ja Pariisis oli kuni 49. aastani kaardisüsteem. Ja võttis aega, kuni Niiralt siin seda liini pidi midagi saama hakkas. Peale selle oli tal Momparnassil hulk häid sõpru, kes samuti puudust kannatasid. Isegi neile pidi Niina poom mõtlema ja ja neilegi tulid Rootsist saadetised, sest Rootsi oli noh, suhteliselt heas olukorras, võrreldes teiste maadega, kontinendil. Nina pooman kõrges eas ja kui ta ka ükskord lahkub, siis kas Eesti kunstiavalikkus peaks talle mingi mälestusplaadi mingi hoone seinale panema? Parim, mis me saame teha, on neid avaldada Niina poomi kirjad Viira tõstukile, mis tulid nüüd Eesti komiteest kogu selle Wiiralti käes olnud kirjavahetusega kui ka viirasti kirja Niina ruumile, millised on meile juba kinkinud Henry Radeval kes on üks rahvusraamatukogu Wiiralti galerii asutajatest 1996. aastal, see galerii koosneb just Hiina buumikogusse kuulunud töödest. Põlis. Kas see kirjavahetus oli asjalik maine või oli seal ka pihtimisi jama südamelt oma muredest rääkimist, mis laadise kirjavahetuseni? Niina Poom muidugi oli maestro suures vaimustuses ja ei, ma usun, et ta võttis Wiiralti käekäiku tõesti südamesse ja ta on mulle ise rääkinud. Edda Rootsis pesi öösiti ronge, sest see oli töö, mille eest maksti väga hästi. Rootslased ei tahtnud seda teha ja, ja sellest saadud rahaga ta võis ka viirastit toetada. Sealt muidugi on Niina poomi kirjad, noh niisugused asjalikumad, neis on rohkem niisuguseid puhtmajanduslikke ärilisi asju ja kõikvõimalikke küsimusi. Wiiralti lesest. Wiiralt nagu õpetas teda alles graafika saladustesse tungima, võiks ütelda. Jah, tehnikates ja üldse selles, miks üks või teine asi rohkem või vähem väärt on ja õpetas teda nagu hindama ka niisugust proovidreid Gide väärtust. Siin on mul üksiirati kiri Niina Poomile, just kuidas ta kirjeldab, kuidas ta läks Trükikoja selliga Russelli Trükikoja abilisega tülli, kuna see omavoliliselt rebis puruks tema diktaator kõnelemas esimese proovitrüki 49. aastal ja Wiiralt oli nagu väga imestunud selle üle, kui kõrgeks ajavad need tema tööde müügiagendi krabüüride hinna. Sest ta ikka rõhutas seda. Üks üks joonistus on palju, kui unikaalne teos on palju rohkem väärt kui gravüür, millel on ikkagi küllaltki suur tiraaž. Aga peab ütlema ka seda, et nii mõnedki tema enda Kramöörid Nende tiraaže ei väikese arvuliseks ja neid nii väga palju ei ole. Nende hulgas on ka tema luigelaul sebra mis jäigi püsima 52. aastal tehtud esimese seisundi seal mõne tõmmise juurde, millest ühe ta esitas ka sügissalongi isegi Pariisist tema viimaseks esinemiseks. Te nimetasite plaatide Galvaniseerimist, aga ta vist ka tegin plaate ümber või täiustas. Õige mitmetest töödest ei ole mitte ainult erinevaid proovitrükke enne nagu valmis tiraaži, vaid ka erinevaid seisundeid, nagu viis neid edasi näiteks Kristjan Raua portree. Ta töötles ta veel Viinis 1944. aastal. See töö oli ju esimene, mis ta tegi Eestis 39. aastal kuivnõela tehnikas, siis ta viis seda viinisele edasi. Ja lõpuks ka 46. aastal Stockholmis töötas seda veel ümber. Kas kunstnike ringides peetakse seda heaks tooniks või mitte? See just teebki võib-olla selle graafika põnevaks ja proovitrükid nagu annavad võimaluse jälgida teose loomise protsessi ja see on nagu niisugune oma ettehaarav lugu. Kas oli üks foto, kus teil oli käes kaks erinevat varianti ühest pildist? Jah, ma näitasin just virvet virve teatavasti sündis 1943. aastal aastal sügisel siis ta vilja Lätimaal ja siis me teame, virve on kujutatud sulega ja sügisese rukkipõllu taustal aha ja, ja tumeda taeva all. No see oli aeg, mil nisugune pommitamise mürin kostis Viljandi maalegi. Ja Virve kujunes eestlaste hulgas väga populaarseks. Viraldil tuli väga palju niisuguseid uusi tõmmiseid teha ja, ja ta nagu tajus selle töö niisugust sümbol, tähendust. Ja siis 1951. aastal tegi selle töö koristades ära sõle tema rinnal ja need hakid foonilt. Kahtlemata kõik need kuulsused deporteerimistest Nõukogude liidus ja, ja kogu see informatsioon kindlasti oli põhjuseks, miks ta, miks ta seda teisi nagu sellel oli ka oma sümboolne tähendus, muidugi. Kui me nüüd tuleme tagasi selle viimase kogu juurde, mis teie, Mai Levin Stockholmist ära tõite, kui te sinna läksite, see kogu, kuidas see välja nägi, kui palju teda oli, oli ta mingisuguses laos või missugune esimene mulje oli. Nii sügaval maa all graniidi sisse ära peidetud kappides, nagu te siingi näete Meie graafikahoidlas ja nagu sahtlites väliseestlased on korraldanud ka küllaltki palju Wiiralti isiknäitusi, iseäranis Rootsis. Ja üks suur oli näiteks 1964. aastal Stockholmi kunstiakadeemias, kus õliga 180 töö ümber. Ja selle korraldajaks oli Rain Rebas, kunstiajaloolane Hain Rebase isa, kes on väga palju, nagu Wiiralti kunstiga tegelenud juba tema eluajal, tema kirju ka leidub. Siin Wiiralti kirja kogus kahk plekkkastides oli tema raamatukogu isiklikud asjad neid küll vähe, aga just tööriistad, tööriistad ja plaadid on, need on niisugused olulised asjad. Kas ma sain aru, et te tegite seal mingisuguse valikute, kõike ei toonud kaasa. Ei, sest seal oli ka niisuguseid töid, mida meie kogus on ja millest olid küllaltki suured tiraažid, näiteks 47. aasta Burgundia maastikust, aga noh, siiski proovitrükke sai kaasa võetud, sest see on huvitav loomeprotsessi jälgimiseks. Kas oli ka niisuguseid töid, mille puhul te vahetasite, ku, milles teil polnud aimugi, et see oli ka, no sisuliselt midagi uut. Tema viimaseaegsed Skitsiid, mille hulgas on palju huvitavaid Just sõjas esialgsed visandid, nende hulgas on ka kavandeid sellele 48. 49. aastal tehtud väikeste krabüüride sarjale, kus siis poeet kõneleb kividele ja kahes variandis taator kahes variandis ja elu varemetes. See ja ka teisedki teemal kunstnik ateljees kunstnik ja modell, Se, kunstniku ja modellikunstniku ja natuuri suhe, loomingu tekkimine või see näib teda väga, väga huvitavat, et just elu lõpupoolel ja ta mõtiskleb selle üle nagu pliiats käes. See ei ole siis pilt endast ja modellist tantsis nagu kolmas seal nagu kõrvaltseisja või kuidas seda kirjeldada? Jah, tähendab see, see on lugu loomingust ja nagu kunsti tekkimisest ülds ta imetlenud ennast kunstis vaid kunsti essis. Tema väike raamatukogu, kus on muide rohkem võib-olla isegi kingitud raamatuid kui, kui tema enda poolt muretsetud tähendab siiski üsna palju raamatuid esimeste tsivilisatsioonide kunsti kohta, nagu ütleme, Mesopotaamia kohta võrdlemisi palju raamatuid, seejuures niisuguseid värskeid uurimusi näiteks mari linna väljakaevaja Andrei Barruu raamatud ja, ja see huvi siiski pärineb juba sõjaeelsest ajast. Samuti ütleme, Roosney raamat, kes teab tavastid effifreeris heitiidi kirja ja huvitav, et 48. aastal ta nähtavasti on kokku ostnud õige mitmeid raamatuid ta ise korralikult kandis raamatute ostmise, kuupäevaraamatu tagakaanele, kunsti see protsess nii ajaloolises kui ka individuaalses plaanis tõesti teda lummas ja tal on selles väikses fordi sarjas mõtlev mees, kelle ees on nagu niisugused geomeetrilised põhivormid, jäiks naise kujuke, mis sarnaneb niisuguse vana Mesopotaamia või sumeri jumalanna, aga krameer suurepärased, peegeldab just tema mõtisklusi sellest kunsti, mingitest põhielementidest ja sellest algtekkest või tema sügavatest juurtest. Läheme selle päranditombu looga nüüd tagurpidi ajaloos see toodi, eks ole, Stockholmi tema elu lõpp möödus Pariisist, tema viimane elukoht oli kas Pariisi edela, ühes eeslit. No see oli rüü udaan 60. Linnake Wiiralt oli seal töötanud juba 27. 28. aastal, teinud seal grammüüre, sai elada Marshalli plaani ülalpidamisel seal. Ja pärast tegi ta sealkandis veel oma kuulsa maastiku Pariisi lähedal. Ja, ja siis 51 kolis sinna, sest Pariis teda oma hirmsa lärmi autodega kohutavalt häiris. Ühes kirjas Niina Poomile kirjutada, et ta soovib kõigile autojuhtidele autoõnnetust sellepärast et talle tundus see liiklus juba siis Pariisis täiesti võimatu. Kas tal oli ka seaduslik abikaasa nende aastate jooksul? See kunstnik, puu elu oli ikkagi väga ebakindel tol ajal majanduslikult ja ma arvan, et tal oleks olnud raske niisugust perekonda luuagi seal tõtt-öelda. 31 tuli tema ellu üks naine Nelly Schultz Strasbury linnas seal iga kunstnik, temast kuus aastat vanem, seal puhkes kirglik ja, ja ka väga vastastikku kasulik suhe ammu lõigus. Jah, seda küll ja see kajastub ka, nagu tema nii päeva raamatutes Nellis, Tults hakkas ka koguma tema töid ja nähtavasti ka ütleme, Strasbourgis müüma ja, ja toetas teda päris nii korralikult ja regulaarselt. Ja 31. aastal sõitis Wiiralt terveks suveks dras puuri, kus teda külastas Jaan Grünberg keda kutsus sinna Nelly Schultz ja Jaan Grünberg, mõtles juba, et teda kutsutakse pulma aga üldisema. Aga Wiiralt ütles, et ah, et tõepoolest, ega asi pulmadest kaugel ei olnud, aga, aga siiski nagu ta ei kavatsenud pulmi pidada. See nende suhe kestis 33. aasta kevadeni, siis kui Wiiralti tervis läks väga kehvaks ja tal keelata täiesti viina võtmine ära. Ja ühtlasi sai ta teate oma isa surmast Eestis, keda ta ikkagi väga respekteeris ta hoidis isa kirju, mis on tõesti väga hoolitsevad ja, ja murelikud. Ja ta andis endale aru sellest, et tema vanemad võib-olla oleksid vajanud ka tema abikodumaal. Aga no eks tal olid seal ka teised vennad. Ja siis nagu nähtavasti see suhe katkes, siis tuli üks teine daam vist mõneks ajaks tema ellu. See oli vist päris dramaatiline see daam nimega Nelly löödi ukse pealt tagasi, sest et ta oli juba tõesti teine ta mängus. Jah, ma arvan, et mitte teises daamis ei olnud asi vaid lihtsalt Wiiralti hingelisest seisukorras, mida tekitasid ikkagi haigus ja ta oli tõesti nähtavasti mineku äärel ja ja Nestor, Jakko Meti Wiiralti sõber ja toetaja, kes on Wiiralti elu kirjeldanud oma raamatus Mompar massikujud või Klette Momparmas, mis ilmus just 33. aastal. See Nestor kometi tõi talle arsti kohale, siis jaa. Ja siis hoolitses tema eest ka ennast ohverdavalt Raika Merczep serblanna kunstnik kelle nimi nüüd tuli esile seoses Houssi oksjoniga, kus müüdi baar, Sarajevost tulnud Wiiralti tööd. Nüüd seesama Jaan Grünberg, tema kutsuti Nelly poolt, siin on selleks, et ta oma sõpra stabiliseeriks teda nagu, ütleme, siis korrale kutsuks. Tagajärg oli vastupidine. Jaan Grünberg osutus heaks sõbraks pahimlikes harrastustest. Peab arvestama, et nad olid kõik veel küllaltki noored ja niisugune poeeblik, elulaad ja kõva viina võtmine oli tollal Momparmassil no peaaegu reegel või millest väga raske oli hoiduda. Aga kui rääkida sellest Wiiralti Misest kuni aastani 35, siis peab ka kindlasti meeles pidama, et ta sellele vaatamata väga kõvasti töötas. Ja graafiku töö on niisugune, mis nõuab väga kindlat kätt ja väga teravat silma. Ja teiseks, ega nii väga jommis vahetus ikka korraliku Granüüri ei sünni. Ja teiseks ta võttis seda kaat kui teatava niisuguse enesepiitsutamist või enese kuidas ütelda üles ärritantse vahendina seda joomist, ma usun, sellepärast et võib-olla see natuke laskis tal fantaasial rohkem vohada või lõi mingi loomiseks vajalikuna mingisuguse eelseisundi, ma usun, et see asi käis ka niimoodi. Sel ajal joodi palju absinti, mis tekitavad teatud luulusid või hallutsinatsioone. Teiega, kunstiteadlane, kas te olete proovinud seda, mis mõju tal on? Koirohu maitsega tausalt on aga üldiselt Wiiralt iri rohkem õlut mitte absinkivaid, õlut joodi tollal väga suurtes kogustes ja nii, et selle õllel võib-olla mitte. Vähem efekti. Ta on kirjutanud, et see kuuluste põrgu, et see on jälle või viisi Sabsindi uimas tehtud, et et seda tööd ei maksa nii väga kõrgele tõsta, et nii sai ta omal ajal tehtud. Jah, seda ta kirjutab Rõudele siis, kui tema kunstilised ideaalid mõnevõrra muutusid, aga ma tahan üldse öelda seda, et seda Wiiralt joomist ei massaga nii väga tõsiselt võtta ja siis hiljem tema kriitilist suhtumist oma varasemasse loomingusse. Põrgu sündis väga pika aja jooksul. Ta alustas tööd 30. aasta algul seal veebruaris ja siis ta jättis selle pooleli. 30. aasta kevadel tuli esimene proovitrükk vesi sellele hulgaliselt visandeid, Osada võttis sisse, osaga jättis välja siis 31. aastal Stras puuris kraavi veeristajuka pari põrgu, paarik lehe, mis aitas omamoodi selgitada põrgu kontseptsiooni võiks ütelda, ja siis ta umbes Strasbourgis tegi veel mitu tööd ja alles 32. aastal võttis tõsisemalt põrgu kätte ja esitas selle siis sügisel sügissalongi. Nii et see töö oli küllaltki pikaajaline ja Kärdlas tal nii-öelda nii, et ta võis nisu sees. Kuidas ütelda õlle aurudes mõnda tüüpi seal näha või mõnda motiivi sellest kujutleda, aga kokkuvõttes on see minu meelest siiski üks filosoofiline. Ja ka niisugune inimese ja sotsiaalkriitiline töö ja seda võrreldes ma ei liialda sellepärast et, et Wiiralti oli niisugust noh, kuidas ütelda, sotsiaalkriitiliste suund, seda näitavad ka tema sõjajärgset tööd. Kasvõi see elu varemetes, mis ilmselt on nagu reaktsioon sellele maatomi rünnakule Jaapanis ja, ja üldse sõjale, mille purustusi Wiiralt võis ju kõikjal näha ja samuti tema leht deporteeritud. Kõik need niisugused valulevad kujud sõjajärgsest perioodist. Te nimetasite, et ta oma eelmist oma varasemat perioodi nagu eitus on ka inimesi, kes ütlevad, et see oli just huvitavam ja põnevam periood kui sõjajärgne periood. Mis on teie kommentaar? Kunstniku noorus alati on väga köitev isegi siis, kui veel otsitakse oma radu või kombatakse oma piire või püütakse neist üle astuda. Mis tahes. Sellel noorus loomingule on alati oma nisugune, värskus ja jõud. Ja teiseks, see peegeldab väga hästi ka tolleaegset Aelma, mitte Wiiralti stiiraltit, jah, nimetabki juba neil aastail moralistiks prantsuse kriitikud leidsid, et tan moralist. See on jah, niisugune. Kuid mina isiklikult ei vastanda tema varasemat loomingut hilisemale hilisem looming on niisugune klassikalisem nagunii sellise positiivse ideaali poole pürgiv, aga see on ikka seesama Wiiralt ja teisalt nisu, need inimlik küpsus ja, ja tahe tulla inimeste juurde kanisese, positiivse sõnumiga. Mina leian, et see on ikkagi ka väga väärtuslikke, väga paelu. Ja eriti kui ma vaatan tema neid viimase perioodi joonistusi, siis ma mõtlen, noh jumal, milline meisterlikkus. Meisterlikkusest ei ole keegi kahelnud, keegi ei ole seda püüdnud tulelt ära võtta, aga öeldakse, et tema niisugune uus asjalikus või uus realism mis mingil määral oli ka no tolleaegsete režiimidega kooskõlas või teatud niisuguses ühes suunas liikuv. Kas sellel on ka mingisuguseid puudusi, teie arvates? Mina küll ei otsi sealt mingeid puudusi ja ma ei leia ka. Nüüd ma arvan, Läheme natukene seda üle politiseerinud seda kunsti naasmist realismi juurde, noh, suure osa kunsti naasmist realismi juurde peale esimest maailmasõda ja ma arvan, et niisuguse sügava realismi juurde kippu Justisune küps vananev kunstnik sageli pöörduma, et see on nagu mingisugune isegi midagi paratamatut on nagu selles. Ja realism iseenesest on minu meelest nii võimas asi tänapäeval või 20. bändikunstis on tal olnud ja nii palju nägusid, kui palju on andekaid kunstnikke, võib ütelda mina realistlikku tööd lähes, ei rutta seda kunagi millekski niisuguseks iganenuks kuulutama, vaid see oleks liiga. Me ka nagu arvestades arvestades seda, et, et niisugune siin vahepeal üsna lahmides kuulutati peaaegu ütlejaktsiooniliseks väga suur osa 20. sajandi kunstist ja nüüd mis me oleme näinud viimaste aastakümnete jooksul kõiki neid realistlikke peadid, see on nagu kunstiajaloolased jälle päevavalgele tirinud ja neid suure mõnuga nii lahanud ja leidnud neis väärtusi, mida seni ei osatud leida. Kas teile tundub, et Wiiralt on natukene niisuguses positsioonis või niisugusel postamendil, kus tema ümber kriitikal ja kahtlustele ei ole kohta? Selle oma meisterlikkuse kaja, oma unikaalse joonistaja ja Kramööri andega ole ise loonud sellep postamendi, tegelikult muidu ei oleks aidanud ikkagi ükski üleskiitmine, ükski suur näitus, ta on ikkagi mingisugune rahvusliku kunsti sümboliks kujunenud. No nüüd ma tahtsin veel ühte lühikest ja võib-olla mitte olulist lehekülge tema loomingus puudutada. Saksa ajal oli üks periood, kus ta tegi ümber, kas need olid reklaamid, kas need olid ajakirjad, fotod, siis ta joonistas neid üle ja vistida, nagu isegi suunati inspireeriti seda tegema kohvikus või kuskil. Aga ta joonistas ju kogu aeg tähendab see maneer joonistada, kohvikus oli ta ka, paljud põrguvisandid on või üldse visandid, on siin sündinud kas townis või kupollis ja menüü peal näiteks või arve peal või salvrätikule ja noh, siis olid ajalehed, oli igasuguseid sündmusi, oli rahutu aeg, ajalehed sattusid pihku, kõik need nagu iseenesest kutsusid või inspireeris niisugust grotesksed lähenemist, nii et see oli talle loomuomane, et ta kogu aeg Skitseeris. Kas seal oli ka mingi Frivoolne või erootiline moment nendest tema joonistustest? Kahtlemata kahtlemata oli isegi väga palju ja see rootilisus oli omamoodi reaktsioon ka sellele mida foto peal näha oli või see oli tahe seda kõike ümber pöörata nii-öelda saksa aegseid ajakirju ja, ja nagu hiljem ka, on ta need ka prantsuse ajakirju ja ja tähendab see establishmenti piiralt õudselt vihkas valetamist ja paraku establishment kipub igal ajal ja igas kohas võib olla, aga niimoodi valet see nõu kutsus temas, kui see väga heas groteskini meistris paratamatu ISISe. Aitäh stuudiosse tulemast kunstiteadlane Mai Levin. Me loodame kõik, et varsti saame neid töid teie uues kunstimuuseumis näha. Ja lisan veel nii palju, et meie saate kordus on järgmisel reedel öösel kell üks. Mina olen maailmapildi saate toimetaja Martin Viirand.