Saatis tundmatu kangelase jälgedes. Meie reporteritele ei õnnestunud leida otsitavat ehk küll kuulsime paljust kangelaslikkust. Tundmatut kangelast otsides me leidsime aga niite, mis viisid meid uute inimeste juurde. Ja nemad jutustasid meile luu uueks saateks. Tagasihoidlikult aga kangelaslikult. 15 aastat rahu rahupäevadel loovat tööd. Võib-olla on maailmas inimesi, kellel jätkub jultumust arvata, et see on pikk aeg. See on ääretult lühike aeg. Hitler, nõukogude inimene. Vaadake, kahuritest laastatud metsi. Noored puud ei ole suutnud veel peita oma rohelusse sõjas seestunud musti eluta tüvesid. Emad ei unusta ka 15 aasta pärast poegi, kes sõjateelt tagasi ei tulnud. Nii lühikest aega on inimesed saanud rahu maitsta. 15 aastat. Keerajad kangelaskalmudele ei rohtu, mälestused ei unune. Kõik need tuhanded kangelasteod, kogu rahva võitlus. Mida rohkem aastaid edasi, mida küpsemaks saab rahupäevade loovad vili seda selgemaks saab. Tuhanded nurgas. Kes samasugused nagu nemad, unistasid õnnest, aga oskasid ka surra selle õnne nimel. Ja tuhandeid Nõukogude maamehed ja naised, kelle kangelastegu iga kord ei nõudnud elu ja kelle rinda iga kord ei ehi, orgen või vapruse medal. Ka nemad võitlesid kangelaslikult, olid kartmatud, mehised, olid kodumaa patrioot. Külastades hiljaaegu tähenovi nimelist kolhoosi Lihula rajoonis, et endisi rindemehi leida, sattusime jutule kahe naisega, kelle ennastsalgav tegutsemine suure isamaasõja päevil vaenlase poolt okupeeritud Eestis aitas võidupäeva lähemale tuua. Mariesit ja Loviisemiiberg. Kaks tubli naist, kellest said võitlejad, ehk nad küll kordagi relva käes ei hoidnud. On ka teisi viise, et kodumaale kasulik olla. Kuidas ja mil viisil said võitlejad lihtsatest talunaistest vaenlase poolt okupeeritud Eestis? Minu tütar Linda oli väike 12 aastane ja tema ütleb sedasi, kus sa tea, tee vahet, mis peadena spill tüli. Mis asja diviisis, kas sa tihality ärni tuvi teravik? Ära räägi lapsega, kas tõesti oli ärni olija orierni jahimees ka kaasas? Armi oli siis? Teie olite tarosondu tegelikult hoopis nõukogudemaale ja ja siis need ei olnud kohe mette neile järgi, siis need olid läinud ühte kohta sinna metsaurkasse. Ja siis Lindanuma tytar dealises kärnikud, räägi tüdrukud, ideri, noor küll alles, aga ta oli väga tral läksime Lindaga vahetama. Oliti Ärnidel, kuigi endiselt tuga, siis nii tere tööd ja siis räägivad oma olukorda, kuidas need on juhtunud ja tulnud ja ja siis maeti, äge lugu on nüüd selle, need asjad, kõik on vaikne, ilusti õieti midagi miilusele vana maja metsa sees ja tulge siis sinna meile nüüd siis vaatame. Ja siis need olid seal siis seal oli üks niisugune üleval pööningul luinak toapealseks vana maja oli, pealsest hakkasid varjama seal siis need hakkasid varjama ja seened siis olid ligemalt kuu aega süüa, viisin lipsti vihalt kastaski süles, mitte midagi ei olnud, see oli kõik, jälle liha ja leiba ja niisama, mis ikka juhtus ja viidi siis näed, et hoidsime neid seal üleöö. Ja kuulsime sedasi, et jälle vahest oli nõnda miskit asja nii ära ärandada, kuulda jälle tihanomy, kuulsime väljast, inimesed rääkisid. Ja siis, et midagi ehk mingit asja või miskit juhtustega, nemad teavad seda, et nüüd seal meie puhul midagi oli, tulen tagasi, sakslased tulevad, meilikoer ka, sai humal maalin verest nii ära, et tõmbas külmal kohe järsku mõtlesin müüdavat verekoera, kui põlled said, jälgi, et ma võisin poistele süüa viimas ja nüüd on järel. Tulid meil sisse, jäigi sisse teema ja jäi sellest juttu. Aga terve öö olite jahterrüülitsi? Sellel ööl ei maganud ka palju, aga. Kuule, ära mu ära voli ikka oskan ütelda. Päris lolliks tegi kohe. Aga kus siis mehed, sellel ööl olid mehed metsas, kas sinna metsatalusse ei sattunud ka sakslasi? Mõnikord see oli veel viimane kord, ükskord kuiv olid, poisid, häkkisid äkki ära minema, siis need korra tulid maailmavägi oli ratsahobust, tegi hobustega, olid kõik, nii et meie õu oli täis kohe? Jah, aga, aga siis? Jälle poisid olid seal küll, miks ei olnud üleval, olid poisid, olid üleval, jah. Poisi, poisid ütlesid, nemad nii hirmul ei siis ükskõik mis oleks tulnud, et ega meie ei oleks lasknud ka võtta, ükskõik, surm oleks kellel olnud siin või kellel on või mistahes, et oleks teinud siin lõpu keelelof tuld ega siis ei oleks alla jäänud. Aga need ei hakanud otsima kedagi seal 100 korda sõitu siis õnnelikult sakslastest lahti õnnelikult lähtejää, aga tütar muidu teadis ju kõigest sellest ning tema ideoteadusest küll kõigist. Ja tütar oli kohe nii julged. Meil oli, tema oli nii julge, kohe ütist käetest olgu vist tähtis, kui suurim siis keegi ütles, oled nüüd on selles, et meid oleks kinniviidus jaganud, ära viinud, ütles, et ükskõik, tee peal vastu tulnud, kasvas siis kõik surma saada, aga Teidika poleks lasknud elus ära lüüa. Kas sellel ajal oli ka palju sakslasi siin ümbruskonnas, heidik oli siin? Jää edestega reisist, jää seal seal oli siin ju ikka ühtelugu oli nende vooriga linlasi, majanduselt, lugusi mäel. Ja kas teie pojal oli siis raadiojaam ka läksbergil ridad jaam. Iga õhtu seal rääkida, tema sai iga rääkida, kuulda, kus mäel kui meie väed ja kuidas olid kõik temal oli kõikide sei kuulda kohe. Mehed tulid kindla ülesandega süüa, neil oli vaja andmeid siinse ümbruskonna kohta, kasvavad, käisid kaugemal ka siis teha need metsad koristasid ja siis meie rääkisime nendele ka ju, mis meie siin kuulsime, Nuia, teie elasite ju ka päris Lihula maantee lähedal, siit oli ka alati näha, kuidas nende koordi ja nende voori liikust ja seda me nägime iga päev ja kuidas nende voori kõikust. Jah, ja kuulsime siis rahva käest Kaiali Jutasinismi mis keegi nüüd keskis ehk midagi oleks rääkinud, siis see oli meile ka teada ja rääkisime nendel ja õhtul läks kõik juba raadio teel õigesse kohta õigesse kohta. Aga kas võib arvata siis, et kui lennuk tiirutas siin sageli üleval, et nad ikkagi mõtlesid, et siin mõned mehed on ikka ikka Pakist mõtlemist ja jutt oli ka vahest väljas, et midagi siin metsas on ja ei, kas need kärtsid ei julgenud seda teha või miskit peale hakata? Muidugi, need ei julgenudki ka ehk mets kui niisugune väike summa nendel siin meeste mehi oli võib-olla ka nemad palju mehi metsas, nemad seda ei teadnud ja nii et ma mõtlesin, et kui me lähme, siis oleme surmalapsed, kõik need ei, muidugi julgenudki seda ettevõte, seda ärangid. Kas siin tulistamist ei olnud kunagi lennukite jälitustulnud ei olnud ja siis olid siiralt oma kaitse. Meetsee tuli sisult käsku andma, siia siis valvesse minna, et kui linnu, kuid kui te näete, peate minema, üks ülesanne, siis kohed. Vaata, vihma 100. ja õhtul kangesti aeglaselt. Ei, mina küll ei lähe sinna valvesse, mis essimisel? Valvemees. Tere, pimedatel val. Jah, peate minema, peate minema. Ei aita kedagi, meie läksime sinna, pistsin põhukuhja all, olime seal pikali maas ja asi sellegi Meidil linnuga. Olgu tehtud. Ja see oli käega näha kedagi ja olekski neid olnud, ega meie nendest tegemist olnud, nüüd juba võiks meelde tuletada siis neid päevi, kui juba Nõukogude väed siia jõudsid. Jah, nüüd tuleb meelde küll, jah, kui need jõudsid, poisid olid siis nii õnnelikud, ei, karjusid hurraa. Jah, ja siis oli meil ka, siis oli kõik selle korra jälle pääsenud ja olime siis kõigist murest lahti ja vaevast mitu korda nende. Jumal, kuidas teie olete, ükskord läksime jälle metsa, hirmsasti müristas ja vihma 100. Taksusel ja siis läksin meetrit kraavi põhjas. Ma ütlesin, no millest saab see aeg tiitel ükskord otsa? Ei kannata, me küll ei saanud, jällegi me saame. Kui me elab, siis elab jäleski. Pärast vestlust Marie Sipaia Loviisaniibergiga seadsime ülesandeks leida üks partisanidest, keda tublid naised ja kartmatu 12 aastane tütarlaps Linda abistasid. Tahtsime lähemalt. Kuulda sellest partisanisalgast ja tema tegevusest, mis alles ootab jäädvustamist suure isamaasõja partisanivõitluse ajaloo lehekülgedel. Vana raekoda, Tallinna linna töörahva saadikute nõukogu, täitevkomitee esimehe asetäitja seltsimees Laksbergi kabinet. Ja siin kirjutuslaua taga kohtame üht poistest nüüd juba keskmistest aastates meest, kellele Lihula ja Kirbla küla meenutamine elustab korralt mälestused suure isamaasõja viimasest aastast. Millal ta. Tööülesande koju tagasi pöörduda, me saime ülesande tulla Eesti NSV territooriumile tähendab saksa okupantide tagalas 1944. aastal. Kevadel konkreetse ülesande saime 44. aasta kevadel, 20. mail lennukiga toodi meid Eestisse lennuki pealt hüppasime Pärnumaa ja Läänemaa vahel ja sinna tähendab tappa. Selleks et täita niisugust ülesannet, tuli tundub muidugi hästi raadiotehnikat ja langevarjuasjandust. Kas olite nende aladega ka enne kokku puutunud või selle ettevalmistava õppuse ajal esmakordselt raadioasendust? Ma õppisin, olles Nõukogude armee ridades? Lõpetasin polgu kooli 41. aastal, just enne seda, ma teen siin nõukogude armees, tegutses mingi Eestis, siin partisanigrupis, ladistina ja langevarju. Hüpe oli esimene, minul oli isiklikult see esimene langevarju kokkupanemist ja seda õpetati, aga langevarjuhüpe oli minul isiklikult esimene. Kohe niisugune lahinguülesanne ei saanudki eelproovi teha, ma ei mäleta, võib olla. Tähendab, kes oli selle grupi juht, kas see hüppan, kas teie grupolegi kaheliikmeline? Jah, sest meil Proverg grupi vanem ja mina kui radist, miks valiti just Kirbla ümbrust, seltsimees Raul Järg ise on pärit Kirblast, Kirblast elas, siis elab praegu temal ema Loviis Proverg, temal oli see rajoon rohkem tuttav Marieszip Loviis, Proverg siis Leena, nii Berg olnud täiesti tublid naised ja nad väga palju meid abistasid seal Nende abita oleks teie tegevus muutunud seal äärmiselt raskeks ja peab ütlema, et kui ei oleks iga päev kohalikud elanikud meid abistanud ja igati meile kaasa aidanud siis meie tegevus oleks seal olnud Eesti äärmiselt raske ja peaaegu võimatu oleks olnud, pärast kuulsime, et ka teised meie nõukogude partisanid ka ei oleks saanud tegutseda. Kohalike inimeste abi oli ikkagi väga ja väga tähtis. Siinjuures Te nimetasite teisi partisane, kas teil oli nendega ka sideühendus või tegutsesid täiesti iseseisvalt, teiste partisanigruppidega meil otsest sidet ei olnud ja see ei olnudki meil programmis ette nähtud. Võib-olla konspiratiiv mõttes või? Igatahes mendiskist ülesande need ei saanud, et astuda teiste gruppidega ühendusse, kuigi me teadsime, et Eesti NSV territooriumil vaenlase tagalas tegutseb päris palju partisanide gruppe partisanisalku. Kuid me ei teadnud, kus kohal üks või teine grupp asub. See on raske luureteenistuse paratamatu taktika. Nüüd tahaks teada teie ülesandest peamine ülesanne, meil oli koguda luureandmeid, missugused kavatsused on okupantidel jälgida, mida Saksa sõjavägi, mida viib rindele. Missugust laskemoona, kui tihe on liiklus maanteel? Selleks, et niisugust informatsiooni saada, pidite teiega küllaltki suure raadiusega seal ka siis ise ringi liikuma. Meil õnnestus seal luua väike aktiiv kohalike elanike hulgast. Marie seep. Tema tütar, 12 aastane Linda sip praegu ta töötab lüpsena Ždanovi nimelises kolhoosis. Väga palju meil aitas kaasa siis luureandmete kogumisel just siis Jüri, nii Berg, Leena, nii Berg. Aitasid meil koguda neid materjale, meil üheks ülesandeks oli veel tundma õppida kohalike inimeste meeleolusid, mida räägivad inimesed. Missugused kavatsused on okupantidel just kohalike elanike suhtes kuidasmoodi kohalikud elanikud suhtuvad okupantidest, kuidas nad organiseerivad niiskist vastupanu okupantidele, et neid vastupanuvorme oli vääga palju, väga mitmesuguseid vastu. Et need suurem osa Kirbla ümbruse Lihula rajooni elanikest vihkasid saksa fašistlike okupantide Nende käsilasi ja igati ootasid, mitte ainult ootasite, ka tegutsesid aktiivselt selleks, et kiiremini okupantid välja aede kiiremini. Nõukogude armee aitaks vabastada meie vabariiki Eesti NSV fašistlikest okupantidest ja näiteks kui maanteel jalutab 12 aastane tütarlaps. Keegi ei tea ju õieti kahtlustada, miks ta tunneb huvi kõigi möödasõitvate autode vastu. Linda sip, olles 12 aastane tütarlaps võis märkamatult olla nii vallamajas seal Kirbla mäel kui maantee ääres ja keegi ei võinud arvata, et seda väikest tütarlast huvitavad mingisugused tõsised küsimused ja et teda tuleb karta tema kaudu me väga palju saime andmeid, ta oli arenenud tüdruk ja oskas saladust hoida. Nimetasite siin hulga nimesid, niiviisi tuleb välja, et seal Kirblast oli teil peaaegu omaette väike põrandaalune abiliste organisatsioon, terve hulk kangelasi, kes kõik teie suurele ülesandele kaasay ütlesid. Kirbla vallas oli tõesti palju häid seltsimehi, kes meid igati abistast, muidugi kõigist ülesannetest nad ei saanudki teada ja meie ei tohtinudgi rääkida, aga et me olime Nõukogude partisanid ja et meil on eriülesanded, seda muidugi teadsid ja päris kindlasti teie poolt läksid nendele ju ka väärtuslikud teated rinde lähenemisest. Ja me olime varustatud raadiojaamaga ja teatasime õiget olukorda rindel nõukogude maal ja missugused uudised, sest saksa okupantide raadi ja lehed ja Need ju hirmsasti valetasid. Missugune oli teie side, side oli meil raadio teel. Nii metsas viskasime antenni puu otsa, sakslased hakkasid taganema. Kiirelt toimus autode rongide liiklus, siis meie Marie Sipa nõusolekul läksime ja seadsime üles raadiojaama, tema toad pööningule ja antenni. Tal oli õllekatus suunaga meie partisanistaabi poole, maskeerisime selle antenni katus õlgede sisse ära, nii et kui keegi oleks otsinud, ta antenni kätte ei oleks leidnud. Seal tantsime šifreeritud radiogramme umbes kaks-kolm korda nädalas. Side oli päris regulaarne ja päris hea, me kuulsime neid hästi ja samuti ka meid kuuldi. Aga tänapäeva tehnika võimaldab ju küllaltki kergesti välja peilida salajasi raadiojaam. Jah, seda küll, kuid tol ajal oli väga palju raadiojaamu, rindjaama sakslaste, soomlastel, jaamad, siis nõukogude armeejaamad väga palju, nii et küllaltki raske oli. Teisest küljest see sidepidamine, meil oli võrdlemisi lühike seal paarkümmend minutit, nii et selles üldises eetri segaduses ei andnud vaenlane Taiwatagi, kui juba läxifreeritud radiogramme rinde Justidest kord järsku kuulen just sidet pean, kuulen järsku läbi kõrvaklappide, mingisugune ragin on seal all. Mõtlesin kõrvaklapid ära, vaatan, et sakslased on maja ümber piiranud, alguses mõtlesin, et tulevad haarangule, seal pärast selgus, et need on taganevad väed ja palusid, et öömaja sip. Marie ütleb ja aetud natuke ka kohkus vist ära ja ütleb, et vot mul ei ole mul vana maja ja ei ole kuskil praegu teete, ei tulnud väga palju ja üks nendest karjusime, kuuleme ja et pole viga pööningul ruumi küll. Pööningule olime, meie ka Sisvat ruumi ei olegi vist küll. No ja siis Linda sip seal ja teised siis juhtisid nad minema sealt praegu läksimegi käes olnud seal kätte, muidugi me ennast ei oleks andnud, me juba valmistasime granaadid kaadle, üks igaks juhuks oma jaoks. Seda oleks hoidnud nii viimse võimaluseni ja kui teist väljapääsu ei oleks olnud, siis muidugi kõige halvemaks oleksime valmis sest kätte anda, see on sama surm ja, ja võib-olla veel hullem, kohalikud elanikud mäletavad, et kas sellel ajal, kui teie seal polite käisid nõukogude lennukid selles rajoonis? Lennukid käisid küll ja isegi meie leidsime ühe pakendid Nõukogude lennuki pealt alla visatud lendlehti ja Marie sip siis Leena, nii Berg, me palusime, et nad lendlehti viiks maantee äärde, sest nad olid metsa kukkunud, seal keegi neid ei saanud lugeda, siis nad niimoodi tegidki ja siis oli siin-seal kuulda, et et nõukogudelennuk oli viiskend Kirbla mäele lendlehti, aga tegelikult kohalikud elanikud aitasid viia õigesse kohta. Nüüd Lendlehti. Aga kas ka teie kutsel käis lennuk seal meil raadiojaama anood, patareid tühjenesid kiiremini ja siis me palusime, et meile saadetakse anood patareisid ja samuti relvi. No ja siis ootasime ja tuligi lennuk, kes viskas alla langevarjudega meile patareisid, laskemoona, automaati saime ja teist varustust, kas see küllaltki raske operatsioon läks ka õnnelikult? Siin pidi juba täpselt teada olema, kuhu heita need asjad all, kuidas te märku andsite lennukile? Meil oli kokku lepitud vastav signaal, panime tuled põlema vastavas suunas ja vastavas kauguses üksteisest ja selle järgi lennuk siis viskas alla kahekesi või oli teil abilised ka selle ülesande täitmisel? Meid oli viis inimest. Kui lennuk tuli Praverg pandis, tule põlema, aga iibergi Jüri, see kuidagi hakkas kartma, et kas see on nõukogudelennuk hoiunud järsku Saksa lennuk ja ei pannud kohe tule põlema. Ma jooksin Nibergi juure, ütle, et panen kiiresti põlema lennuk, muidu läheb minema. Nüüd seltsimees Niiber pantis oma tule põlema ja selleks ajaks Pravergil kustus oma tuli jälle ära ja jälle üks tuli, aga pidi kaks olema, lennuk tiirles meie kohal, lendas ära, tuli jälle tagasi ja lõpuks nägi õiget signaali, siis viskaski omad laadung, et meil alla. Nii. No see oli juba päris lõpu poole. Teie alustasite oma tegevust maigus, millal jõudsid kohale Nõukogude väed? Tankid tulid septembri 20 kolmandal-neljandal, ma täpselt ei mäleta kuupäeva, igatahes tankid tulid läbi enne seda veel omakaitse mehed püüdsid Kasari silla õhku lasta, aga neil ei õnnestunud, natuke purustasid. Aga Kasari jõgi ei olnud kuigi sügav ja tankid tulid otse läbi vee pärast Nõukogude väed kiiresti parandasid selle silla ära, tulid sealt läbi. Nii et peaaegu viis kuud äärmiselt kaardetavat tööd, äärmiselt tähtsat tööd vaenlase tagalasse. Kas on meeles esimene kohtumine Nõukogude vägedega vist küll kõige meeldejäävam silmapilk üldse kogu selle raske võitluse perioodi jooksul. Ja see oli vääga vääga rõõmustavaks sündmuseks mitte ainult kohalikele põllupidajatele kui ka meile Nõukogude partisandidele. Me olime kõik väga-väga rõõmsad ja nõukogude armee väeosade tulid ka Eesti korpuse mehed, sain kokku ka oma lahingukaaslastega Kirbla mäel. Mehed küsisid, et no kuidas sa siia sattusid ja me olime kõik erariietes. Kahju ainult, et ma oma habe ajasin maha, aga muidu metsas oli kogu aeg, vaata see metsas oli ajamata ja siis olime, et paistaks nii vanemate meestena välja, siis Nadki Abeegaa siis nagu vanemad ja kuidas nemad ja habemed aetud esimesed kohtumised kaasvõitlejatega, Eesti korpusest tehtut. Siis tuli anda aru oma senisest tegevusest vist juhtkonna ees, kes saatis. Ja kõigepealt tulid Eesti korpuse mehed, ohvitserid, poliit, töötajad küsisid kuidasmoodi. Me siin oleme tegutsenud ja aitasid meid, et me saame kiiremini ühenduse oma staabiga. Kuidas teie ülesande täitmisega rahule jäädi? No staabis oldi meiega nagu hiljem selgus. Ja siis meil Proverg, olime autasustatud isamaasõja teise järgu ordeniga ja isamaasõja partisani esimese järgu medalit. Ja partisanide ennastsalgavad abilised ennekõike tagasihoidlikud, aga kangelaslikud Nõukogude naised Marie sip, tema tütar Linda Loviise niiderg. Tänased tublid kolhoosinaised ja mehed, Jüri Niiberg, Jaan kurbeck. Teile kuulub kogu rahva austus teie aitasite võidupäeva lähemale tuua. Ja kui 15. võidupäeval sammuks üle Moskva Punase väljaku isamaasõja kangelaslike võitlejate rivi. Sellel rivil ei tulekski lõppu üle Punase väljaku sammuks kogu nõukoguderatas. Nende seas oleksid inimesed, kelle tegudest iga kordagi jõudnudki, kuuldus staapidesse parteikomiteedesse. Aga ka nemad võitlesid tagasihoidlikult. Aga kangelaslikult.