Täna möödub 40 aastat päevast, kui Rangeri väed lõplikult purustati. Vabastati ja sellega siis ka põhimõtteliselt lõppes kodusõja interventsiooni ajal töörahva sõjalistes jõudu. Meie partei hakkas looma juba enne oktoobrirevolutsiooni. Jaanuarikuu sees see on, kui nõukogude valitses kolm kuud vana, oli Nõukogude Vaitsese partei. Tuli järeldusele, et seda on vähe. Et nende punakaardijõududega me ei suuda kaitsta ja säilitada nõukogude võim. 18 aasta jaanuarikuu sees võeti vastu vastavate krevetid ja nende peale hakati loomaarmeed, Kaiesti töölised. Eesti linna ja maatöölised. Ka nendest. Teatavasti moodustati punased Eesti kütipolk. Sompas Jõhvis Vaivaras korpis narval. Nendest lahingutest võttis osa sina, seltsimees pupp, võtsid, mina võtsin nendest osa. Kuna karris alkadest Eestist välja tagamisest moodustati kaks väeüksust Tartu ja Narva polgu twitteris moodustati Tallinna kommunistlik pataljon. Ja maikuu lõpus teatavasti juba läkse Dalia pataljon siirdus juba Uurali, mis Hamburgis toll polgud olid sellisteks piirivalves, seal pidime hakkama siis nüüd sõitma kuhugile rindele, sest tol ajal oli juba rinded, olid põhjas, idas, lõunas juba kees võitlus. Meie poolt Tartu polk, pidime hakkama sõitma, tulid teated, tee on katki, lõigatud, ulatut on alustanud mässu, raudteejaamad on nende käes. Ja nii siis selgus, et rinde ongi siin meil otsekohe Hamburgi külje all. Mõni tuli siis meil hakata likvideerima seda üles tõusma. No sõjavägi oli meil juba tol ajal juba polgu roodu jube hästi välja õpetatud. Ja mõne päeva pärast olid need kulaklike jõugud laiali aetud, korjas need riistad ära ja siis hakkasime uuesti sõitma. Rindele augustikuus lõpus mäletan, me sõitsime välja ja saabusime Piiteri. Otsime Nikolajevi praeguses Moskva vaksalis, kuhu meil sealt nüüd edasi saadaks, sest ei olnud teada, kas lähme lõunasse itta või põhjab teisel päeval sandiaati tapetu turitski, haavatud Lenin Me siis pidasime sel puhul seal miitingu. Kogu meie polk oli nördinud ja ja mõrvame muidugi kätte tasumata jätta. Ja niisiis me liikusime edasi vestiks Volotte Volukast müts, siis suunati põhjarindele. Meie vastasteks seal olid inglased. Ameerika väeks tulid prantslased, taanlasi veel, mis mingisugused palgasõdurid, kes olid sinna nüüd saetud. Selleks, et Nõukogude Venemaal pööraga võimu kägistada, panime selle pealetungi seisma ja arendasime päris edukalt. Ka. Ja seal juba 29. septembril toimus lahing, kus meie Tartu polgu pataljoni komandör Augustin lillakas lahinguosava juhtimise ja vaenlased tähendab positsioonid äravõtmisest esitati punase lipu ordeni saamiseks. Lillakas oli. Nüüd jätkab sina, seltsimees Laura jutustad võib-olla sellest, mis toimus Uuralis. Uurali rindeolukord muutus ohtlikuks. Siis meie partei keskkomitee ja Nõukogude valitsus sassi punaarmee osad üles tõusnud tšehhide vargi kaaslaste vastu võitlemiseks. Ja nende punaväe osade hulgas oli ka Meie üksik Eestit Eesti kommunistlik pataljon, kelle komandöriks oli Jaagup halvaks. Ja see pataljon alustas 31. mail oma teed Uurali rindele, kuhu ta jõudis 10. juunil. Ida poole tur kajakijaama. Meie pataljon alustas ettevalmistusi pealetungiks ja selle pealetungi eesmärgiks oli Miazzy linna vabastamine vage kaardlastest. Kuid meie olime sunnitud maha jätma oma positsioonid suunduma Uurali mägedesse, sest et naaberväeosa jättis maha turgeoki küla kaugetes uues kohas sideme staabiga. Meie pataljon alustas tegevust iseseisvalt, organiseeris löökgruppe ja mõne päeva pärast juba see grupp jõudis vaenlase tagalasse kus ta täidis oma lahingülesandeid ning tuli tagasi Petrovski jaama juurde. Kui me jõudsime Petrovski jaama selle grupiga väikse grupiga, milles olin mina siis valged avasid meie peale kahuritest tulejaamast. Mina kui endine raudtee lane läksin. Ning juba mõne minuti pärast oli kuulda lõhkemise paugu. Ma arvan, et see vedur jõudis minu poolt saetud sihile sioon valgede rongi pihta. Ka meie olime sisse pirudvalgede pool ja meil tuli samuti vabastada end vaenlase rõngast alustades lahingut valgetega. Meil läks siiski korda, samuti ületate selle jõe, kuid kahest kohast. Meie komandör Sorgsed suurema grupiga läks umbes oma lahingukohast kilomeetri kauguselt forsseeristel jõe ja mina üleval pold 15 inimesega. Et meie gruppi enam ei oodatud, sest loeti, et meie enam elavate nimekirjas ei ole mõne päeva pärast meid saadeti sealt kuu sinna jaama lahinguülesande täitmiseks. Kui me jõudsime sinna Sead meid suunati juba kulka jääma millest umbes 40 50 kilomeetri kaugusel külas. Valged arreteerisid nõukogude aktivistid ja võtsid seal võimu oma kätte. Minnes jala selle külasse meie komandör sorkse käskis meil kõikidega rääkida ainult eesti keeles. Ja kui valget juhtuvaid küsima me, kes me oleme, siis vastasin neile, et me oleme tsehhid. Teel külasse. Meie kohtasime üksikuid valge tee valveposte kellelt võtsime relvad ja hävitasime nad ära, jättes nende asemele oma seltsimehi. Kui me jõudsime selle külasse siis ühes majas. Me leidsime nõukogude aktivistid, kes olid arreteeritud ja nende hulgas olid nugadega tapetud nõukogude aktivistide laibad. Arreteerituid paigutasime ümber teise ruumi ja panime nende juurde oma valve. Järgmisel hommikul. Küla turuplatsi juures. Meie üllatuseks valgeid valmisid meele või oma nööde päästjatele kingituse mis koosnes mitmekümnest, hobusest, sadulatega ning vooris kaerade ja heintega. Mitte selles kauges kohas kogunesid valged eesotsas vallavanem aga arvatavasti mehele kingituste üle andmiseks. Me läksime nende juurde, kus meie komandör Sorgsepp pöördus nende poole nii-ütelda tänuga ja ütles, et te ei arva, et teie võtate meid vastu valgelt enna. Selliste eksiti mehi oli valgeid vaid tolm punased. Ma peaksin ütlema, et meie üksiku eesti pataljoni vaprusest, mida need näitasid üles Uurali rinde tõendavad rida kiitusi vägede ülemjuhatuse poolt ja uurali parteiorganisatsiooni poolt. Kuid igal eestlasel Uurali linde võitleja olid üks ja nimed vabastada oma kodumaal saksa okupantide eest ja taastada Eesti territooriumil nõukogude võim ja edasistest lahingutest meie Eestimaa pinnal, ma arvan, sellest räägib meile seltsimees Pluk, kes isiklikult võttis osa nendest lahingud. Tallinna polku oli enamus Tallinna töölisi, nii pulk liiklus, esimesed päevad rännakkolonnis kuni Margarita kuni oru bossini ennem aserid Müüripeal, laevastik kas neid Neyewoorisi tulistama rooli arvame, need seal oma laevastik jääd eksikombel tulistab meid mina siis Kristen brigaadid, suureksitasid jälle laevastik pommide, nii, seal rahulikult vastatakse mingisuguse eksitest ei ole pommide pingis laevastik. See oli esimene siis kokkupuutumine juba inglastega. Posti ja polgus tädisene seisma, järelikult esimese polgu staabid ja liikluseeskätt teine patarei seadsid suurtüki küljes ja mõne paugu laskis Haljala peale. Põhjused ja mõtlesin, no lihtsalt tegid testimine natukene seal mõnusele vees. Hommikul kui hakkas vihjele büroodi säästlikuma Anija lüliti, siis tuli välja, et ta oli väga hästi tabanud. Siiski laskis selle kiriku ees lõikeplatsi Haljalas ja issina nende vooritseisi, kes pooride pihta olid trehvanud mürsud ilma erandite ja muidugi oli, arvame, et nüüd hakatakse pealegi hobused ette ja kõik minema, et alles oli sealpool. Haljalas on tihti verimõis. Meie polgust ääres hiiliberi mõise sisse ja ja valgetele ootamata grupp valgitsiani kopikalise hurda. Tüki otsisid oma staabi taga küsisid küla inimesi käest, kus on siin polgus ta midagi osanud vahet, seal ka eestlaste polgu staap. Kiiu mõisas seal kõige lähem punkt Tallinnale, kui ta lihtsalt võttis kõiksuguseid abinõud tarvitusele, et keegi teda abistaks, eks ole. Mobiliseerida ju töölisega talupoja seisund, neil jäin sinna ühtegi tuli mingisugust välist abi saada. Ja juba selle Kahale järve juures siis esimene suurem kokkupõrge soomlast tekkis Alpensiibi oli nagu näha, suunatud meile selja taha, aga tagastamata jagas meile etteotsa muidugi ja Soome sai seal paraja sauna. Aga jõudu oli juba mitmekordselt. Umbes viiendal jaanuaril. Taganemine Eestis taganemine. Siin vist täitsa korrapäraselt ja neid kogemusi jahi eesti taganemise pealetungi kasutas Eesti päevaseid lõikes tingimustes. Seltsimees Jakobson võttis nendest viimastest lahingutest osa ja tema, võib-olla siis räägiksime nendest lõpulahing. Mina võitlesin kodusõja rinnetel viienda kommunistliku kütipolgu ridades. Võttis lahingutest osa Lõuna-Eestis, siis Pihkva tagasivõitmisel siis Rinsti kaitsmisel ja sealt edasi, kui eestipäevased passiti lõunarinnetel tehnikini vastu kannu, nendest lahingutest peale dineetini vägede purustamist. Meie polk suunati võitlusse Mahnu pandiitlike salkade vastu, ühinedes kevadel 408. polguga. Veel tuli juba algul pidada rinnet kreeni suunas. See on sa selle Sywashi rindelõigus või alusi oli passiivne Vaiknerine. Kuid hiljem, kui Ranger juba inglaste aktiivse abiga suutis nendest Denikini väe riisimetest, mis Põhja-Kaukaasias inglise laevastiku Habib, evakueeriti trimmi varustati nad inglaste poolt toodud relvadega, mida kamandas kindral parun rangel. Ta oli suutnud selleks ajaks, nagu arvati juba ligi sajatuhandelise armee kokku klopsida, murdis rindel joone läbi, hakkas tungima. Meie polk asus sel momendil seal rindelähedases külas, Novo diviidrovkaz. Taandasime järgmisse külla. Rutherford külla. Ja meist vasakule poole asus külade vahele seljandikul ja 400 seitsmes polk. Ja meist paremal pool samasse külla, kuid teisse külaotsa asus 400, kuues polk. Järgmise päeva õhtupoolikul. Vaenlane hakkas peale suruma, tuli läks juba tegelikult tulepiirkonda, nad tulid. Ja. Meil oli ma eelmine õhtu juba, kui meil olid need valve kordoni sinna ette välja saata, ma ära mõõdetud. Ehk siis oli meil väga soodus moment, nad ei takerduma enam, ei jooksnud edasi tulla. Kuid seda momenti kasutas ära meie 407. polk, mis asus umbes kilomeetrit kaks, kolm eespool ja umbes neli kilomeetrit nii kõrvalrinnet meil. Nemad olid kõrgendiku Marju Mainzi varemetel seljandikul staadionil hea ülevaade. Nad tõusid, sealt ületavad, pöördusid kohe oma rindega. Pran kellaste tiiva taha, see pani vastase raskesse olukorda. Nad sattusid segadusse ja hiljem hakkasid taanduma kõige peale vaatamata, see lint oli veel võidetud. Ühtlasi sel momendil, kui pealetung algas. Me saatsime stena sõnumi ratsa veel, meil oli teada, et lähemas suures külas meie tagalasse adest üks diviis pud jooni ratsaväge, kes tegi seda rattarännakut Põhja-Kaukaasias Poola rindel, see diviis saatis meile abiks ühe brigaadi ratsaväebrigaadi, 2000. Mõeka. Olivad imegümnel lahinguga, taandasime külla või tulime külla tagasi. Imetlesime kõik, majade vahed olid puha ratsanike täis. Meilt läksid nendele teejuhiks umbes kümmekond meeste seas, nagu olukord maastiku teadsid, et 2000 ratsameest läksid küla alla välja, kust need Brongelased pealetungi alustasid ja kui nad tagasi läksid, kauri paugud signaali peale tungisid külla ratsavägi. Seal oli frangellaste üks ratsaväediviis see diviis. Rattale brigaadilöögiga hävitati täielikult. Kuigi see lahing, episood lõppes meelevõiduga, kuid kõik rangele jõudnud sellega ei olnud. Purustatud, oli vaja suuri jõupingutusi, et siin teha jõudude ülekaal punaarmee poolel Prangil õpulikult purustada, see tehti mõni kuu hiljem. 16. novembril 1920. aastal oli see päev, kus frangeli jõud lõplikult hävitati ja hakkas kehtima. Sellel viimasel.