Ja nüüd siis hääli vaikuse piirilt ja muidugi juttu sinna juurde. Et on küll niimoodi. Kui me toimetuses saatele nime panime, hakkas neil pärast pisut kahtlane tunne. Kuivõrd me üldse Antarktikas vaikusest kui niisugust rääkida, saamegi. Niimoodi oleks isegi õige, kui me räägime vaikusest ja vaikuse piirist. Sest tänapäeval on Antarktika kahtlemata üks selliseid arukordseid, maakera rajoone veel kus ei ole tehnilist kära, nii et Antarktika on siiski suhteliselt vaikne, ainult seal on looduse kära veel järgi jäänud. Ja sellega me võib-olla tänaseid hääli siis alustamegi n. Kolmas eestlane, kes on käinud lõunanabamaal ja esimene eestlane, kes on selle läheduses saanud otseselt meie vabariigist püüab teile nüüd helitaustu, mida ta seal on salvestanud, kommenteerida ja esimene nendest oleks siis, kuulame ära. See on üks kevade hääl. Harilik lume sulamise aegu. Kui pidev tuule undamine. Ja seda saatev krigin täidab kogu õhku. Tegelikult on see talvitajale väga meeldivaks heliks sest tuleb kevad, kevadega aga uus vahetus. Ja ongi kõik selja taga. Kogu see pikk aeg ja jääb ainult üks mõte. Kuidas kiiremini koju? Meie tänane saade sattus tänasele päevale tänu sellele. Enn Kreem on kaks korda viibinud Antarktikas ja mõlemad korrad on niimoodi juhtunud, et ta on pidanud seal viibima kahed oktoobripühad. Ühesõnaga neli oktoobripüha on tulnud vastu võtta sealsetes tingimustes. Võib-olla siis lühidalt, mismoodi see pidu seal pal käib? No, ja nii naljakas kui see ka poleks. Näiteks kas võiks keegi ennast olukorda panna, et võtaks vana-aasta õhtut vastu troopikas kus ümberringi vidistavad linnud ja lopsakas rohelus samal ajal sa oled inimene ja sa tead, paari minuti pärast algab uus aasta Antarktikas oktoobri pühanud. Need on meie maipühad siin sellepärast et ju lõuna poolkeral algab kevad ja näiteks oktoobripühade öö Antarktikas suurtel lõunalaiustel meenutab enam-vähem meie sooja ja hästi valget juuniööd. Muidugi soe on siin väga suhteliselt öeldud, sellepärast et seal ju nii sooja ööd kunagi ei ole, kui meie juuniöö ikka pakane paugub ja tuul undab pidevalt. Ma võib-olla mõne sõnaga meenutaksin oma viimast, oktoobri püha. See oli möödunud aastal täpselt aasta tagasi, nüüd kui me Bellingshauseni jaamas tähistasime meie oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Bellingshausen S teatavasti elavad väga lähedal tšiillased. Silja on ainult 200 meetrit meie jaamast ja nagu Me kõik pühad koos siis ka loomulikult oktoobripühade ajal olid meil Tsiili poisid külas. See päev oli hirmus tormine. Lume orkaan algas tegelikult juba kaks nädalat varem ja mina kui mees, kes tegeles seal nii ilmaga ja mõnikord isegi patustasin ilma ennustamisega siis ma tahtsin kogu aeg, et oktoobripühade ajal oleks parem ilm ja rahustasin meie poiss. Muidugi paljud meie vabariigi sünoptikud kahtlemata teavad, kuidas öelda kalurile, et homme on ilus ilm ja merel läheb tormiks siis samal päeval, mis nad sinust arvavad. Ja mina olen umbes samas olukorras, sellepärast et oktoobripühade hommikul hakkas orka, on mitte vaibuma, vaid uut jõudu juurde koguma. Ümberringi Moirgas lumekott ja isegi ühes tonnis teise minemiseks oli vaja selga panna. Kõige tõsisem talvevarustus, kõigepealt on, on niux lahti kaevata käik lume peal ja siis minna messi, kus oli kaetud meile pidulik laud. Kas niisugused kokkusaamised pühade ja vastastikuste tähtpäevade puhul on sealmaal traditsiooniks muuta? Loomulikult, kui on võimalik seda teha teatavasti Bellingshausen ja president Eduardo Frei kaks jaam Antarktikas asuvad teineteisele niivõrd lähedal, et seda on võimalik teha, aga kui oleks näiteks ja seal mitme kilomeetri taga juba siis muutuks küsitavaks sellepärast et kõik sõltub ilmast, harilikult sellist lumi, orkaani, kui viimase oktoobri ajal meil oli, ei olnud terve aasta kohta, siis ma mäletan ise veel seda, et noh, pidu, aeg, pidu, aeg kõik vanema selga, oma paremad hilbud, isegi lipsud kaela. Aga kuidas siis minna ühes tunnis täis ja siis tuli selle peale ajada tormiülikond ja jalga veel säärsaapad, võtsime kingad kaenla alla, et Messis pidulikumalt välja näha ja samuti tegid siilipoisid. Aga pärast siis kui pidu lõppes, siis oli kõigil tuju nii hea ja võib-olla et isegi ilm natukene justkui muutus paremaks, et et järgmine päev päev oli paljud mehed, tseilised käisid meie jaamast toomas veel omani, teisi ülikondi ära pealisülikondi, sest pidu mundris, nii paljud kõndisid koju, sel ööl. Oktoobrirevolutsiooni aastapäev on kahtlemata niisugune päev, kus iga nõukogude inimene tahab kuidagimoodi olla Moskvaga olla oma kodumaaga, kui ta sealt eemal on. Mismoodi need sidevahenditele seda koduma, muljet kaduma, tunnet tol momendil andsid? Bellingshauseni jaamas oli see asi tõesti raske, sellepärast et meie aeg erines moskva ajast seitse tundi ja sel momendil, kui punasel väljakul oli paraad, see tähendab kell 10 hommikul, siis meil oli alles kell kolm öösel. Aga meie raadiomehed olid väga virgats sel ööl olnud ja ka üksikuid helisid nii saanud magnetofonilt võtta. Ma just rõhutan, üksikuid helisid, sellepärast et samal ajal jälgiti tugevat magnettormi ja oktoobripühade istusime peaaegu sideta, sest magneti tormide vastu ikka tänapäeva raadiomehed veel ei saa. Või need vähemalt ikka mingisugune meeldetuletus kodumaast oli sel momendil olemas? Jah, üksikud katkendid ikka nii kuulsime. Nojah, ja kui nüüd edasi selle peo juurde minna, siis siit on ka ühed helitaustad, see on tavaline üleva meeleolu peomeeleolu taust kuid väärib siiski ettemängimist. Noh, meie sõbrad, siinlased, olgugi et Meil on tuntud ju venelaste temperament, kuid umbes erinev on venelaste tšiillaste temperament kui näiteks venelaste ja soomlaste temperament nende maal on laulnud ja väga populaarne kitarrimäng. Teine mees oskas mängidagi, Harry ja nad tulid jooga nii väga kiiresti kaasa, mitte nagu meie pidudel, et istuma kombekalt, käed põlvedel ennem paar tundi ära, kui panime, sõna ütleb või isegi julgeb laulma hakata. Ühesõnaga, et naabetail nähtavasti tänu oma temperamendile oskasid hästi kiiresti sisse elada teie pidu ja rõõmupäeva. Jah, nad justkui võtsid seda. Loomulikuna, et nad võtavad osa sellisest suurest päevast. Tšiillased tunnevad natooria, pühi aga hästi. Ja peaks ütlema, et nende seas, kellega ma koos talvitasin, olgugi et seal oli tegemist õhujõudude tegevust väelastega oli väga palju progressiivselt meelestatud mehi. Kui paljude meeste hulgast laulumeeste valiksin, nendel ei ole võimalik teha üldse neid oli 19 meest ja laulis vist 18 ja pool, kui ma ei eksi. Nii need siis kuulame lõpuni. Igale pühale järgneb. Argipäev jutuajamise teise osava pühendakski siis Antarktika uurijate argipäevale, kusjuures mitte nende teaduslikule argipäevale, see läheks liiga keeruliseks ja võib-olla ei huvitagi nii paljusid inimesi. Aga Enn Kreem, teie olete kindlasti suur loodusesõber ja see tähendab juba see, et sealt on kaasa toodud võrdlemisi palju helilinte Antarktika häältega. Niisiis häältega vaikuse piirilt. Võib-olla hakkab nendega pihta ainult enne veel üks küsimus. Kui te läksite sinnamaale, missugune ettekujutus teil oli Antarktikast, kas vastas tegelikkusele ja mida te üldse enne seda uurinud või lugenud sellest maasturit? Muide, Antarktikast ei saa vist küll muidu ettekujutust, kui peab ainult seal käima vahetult tulema. Noh, enne seda oli loetud väga palju raamatuid selle kohta nähtud mõningaid filme, mustvalge foto Jenna Antarktika kohta, mitte midagi. Ta jääb kuidagimoodi üksluiseks, ainult kahedooniliseks. Ja see ongi kõik. Nüüd ma vaatasin, kui ma teist korda jõudsin selle kontinendi rannikule, vaatasin neid inimesi, kes esimest korda teda nägid, see on midagi lummuse taolist, sellepärast et kui sõita näiteks mööda lõuna jäämerd trügida, laevaga jääs, istuda, jäävangis, ümberringi sädeleb jää, päike paistab juba kõrgelt, sest see on suvine aeg. Aga kontinendist kui sellisest ikka ei teki ennem õiget ettekujutust, kui lõpuks jõutakse välja laevaga. Päris püsijää servani enam edasi pole minna võimalik. Ja eemalt umbes paarikümne kilomeetri tagant kasvab üks kraav jäätriip ja siis tõuseb ühesugune nisukene munajas, võimas niukene, ühe tuulised ümmargune jää, näe kiht kuni taevani välja, seal on hoopis oma õhk, oma värv ja midagi kordumatut ja täiesti fantastilist, nii kaua kui seda vaadata. Kunagi tüütama ei hakka. Kõige tüüpilisem heli alati on lihtsalt tuule undamine lihtsalt ulub järele jätmata kogu aeg vaikusehetki tõesti, kus on tõesti vaikus, selliseid on väga vähe. See uluk kogu talve. Aga kui tuleb kevad, september, oktoober, november need toredat kevadekuud, kui iga päevaga läheb korrast valgemaks, öö kaob päris lühikeseks, tuleb tagasi elu ja siis juba täitub õhk, lindude karjumisest. Tulevad tagasi pingviinid. Ja praegu võib-olla olekski kõige mõistlikum demonstreerida nimelt seda esimest kevade häält. See on paapua, ehkki eeselpingviinide armastus serenaadi. Nad on kaunis huvitavad line. Harilikult paarid koos seisavad nad. Ja üks sellest paarist kordab seda serenaadi. Serenaadi ajal tan luige moodi lind natukene luigekaela väga pingviini kahe tuletab meelde, olgugi, et sellega hittik vaid tal on hästi, lõige kuidagimoodi ning kraatiliseks muutub ta kael sel momendil. Kuidagimoodi teeb ennast nii võimukamaksja jõulisemaks, punnitab end täis kuidagimoodi umbes niisugune tunne, nagu üks näitleja näiteks ooperisolist esineb. Ja siis laseb korduvalt seda heli sirutab kaela välja, pärast seda jälle koos oma selle paarilisega panevad nokad maha. Need kaelad keeratakse allapoole, sirutavad nokad maha ja seda mänguna jätkavad pidevalt mitme nädala jooksul. Hoopis teine pingviinidest. Con Adeli pingviin. Ta on kuidagimoodi lärmakam. Ta ilusa välimusega ei käigi hukkuda, hääl. Ma ütleksin isegi, et sarnane meie häälest ära pardiga natukene. Ja nende juures ei ole märgata nimelt sellist Gennadi laulmist mingit meloodiat, vaid ühesuguste kraaksumistega, nad elavad isegi ära oma kevade aja. Kahtlemata üks ilusamaid ja armsamaid loomi, mida võib looduses näha, on hülgepoeg. Hülgepojal on suured ümarad süsimustad, silmad suur pea, mis on täiesti ebaproportsionaalne. Nimelt keha on niisugune väikene ja peen, teatavasti täiskasvanud hülgele on see vastupidi. Ta võrdlemisi kohmakalt ronib ringi ümber ema pidevalt tahab imeda aga siis segab tuisk, siis tulevad kallale tüütavad linnud, vutlar, ninad, kes klopivad väikse mehe nii ema lisast kaugemale ja tikuvad ise maiustama selle piimaga. Ega siis muud üle jää, kui ikka nutt platsis ja väikse hülgepoja nutt nagu praegu kuulda võib, sarnaneb väga meie laste nutuga. Jätab võrdlemisi võimsa mulje. Kas see on sellest tingitud lähedalt võetud või ongi neil nii kõva hääl? Neil on esiteks kaunis tugev hääl ja ja teiseks on hästi lähedalt võetud kah, sest peaaegu nagu meil siin stuudios praegu mikrofon, umbes sama kaugele on pandud ta, see Eesti raadiomikrofon, mis kesti raadio rasandiskuma. Antarktikasse läksin, umbes sama kaugele oli see ka vaikse hülgepoja ninast. Kas emahüljes ikka selleks ajaks selliste paugevalvena ema hüljes eriti kaugemale ei lähe, sest tal on väga arenenud ematunded. Ja ta võib isegi kaitsta oma poega mõnikord isegi töötavat inimest näiteks ründab täitsa olgugi, et ta ei oska midagi teha, hammustada ei oska, vähemalt peaaegu või sabagagi. Nii et ei olegi nii lihtne teinekord taastada saamine ja sama küsimus kerkib üles ka järgmise helitaustaga, mis meil kavas on teile kuulda anda? Need on mereelevandid omapärased elukad, kes elavad-Antarktika saartel hästi suured hülgelised. Elementideks nimetatakse neid sellepärast. Isasloomadel on pikad nihukesed nahkkotid mida nad ärritudes täis puhuvad. Nina venib pikemaks, sellest tulenebki nimi. Mereelement, see on igas keeles niimoodi. Aga ta on tugevasti suurem kui emahüljes. Umbes üks, viis korda või kuus korda suurem. Elavad nad haariumitena. Ühel isasloomal on 40 kuni 120 emaslooma harras. Ja muidu ta eriti sümpaatset muljet ei jäta. Ta on hästi rahulik. On küll. Aga siis, kui ta pistab häälitsema, kui ta seda häält teeb siis on justkui oleks nagu kõhurääkija, sest ta tal muud hääleorganit ei olegi. Puhub kõhust tuult läbi oma londi. See hääl, mida me nüüd kuulsime, siin kuulub. Saaremäe vedajale see mehe enda ajal jah, sest et temal silma ei lähe praktiliselt looja enam sel ajal, kui ta harjume kokku saanud on. Eks tal ole ka palju vaatamist, sellepärast et harilikult jääb isaselevantide seas väga palju poissmehi, kes tikuvad pruudi vargile. Ja peremees peab pidevalt ümber haaremi roomama ja vaatama, et mõni mees pruudi vargusega hakkama ei saa toimunud, siis läheb otsekohe löömaks. Ja see truudusetu naine ka muidugi suunatakse vastavalt kehva oopidega oma haariume platsile tagasi. Muide, lõpetuseks veel üks tehnilist laadi küsimus. Kui te need taustad, liti võtsite? Ega see pole ka vist päris kerge ülesanne, sest ma kujutan ette, et sealsed tingimused ja lindistamise, eriti soodsast Nujah teatavasti magnetofon alla nulli ei tööta, siis kõigepealt tuli panna magnetofon selga, siis pärast seda särk ja muud riided, nii et ta pidi täiesti nii ihu vastas olema, et ta pidevalt sooja hoida. Mul oli üks hea siili sõber Renaldo Fuentes, hästi pikk poiss kellel oli suur, kui hästi suur kampsun vastavalt. Ja siis mõnikord ma kasutasin tema teened lihtsalt panime selle kampsuni alla tal ja pärast panime jopi veel peale. Siis tema keeras mul magnetofoni käima ja seisma, sel ajal kui maise mikrofoniga nii intervjuud käisin palumas sealsete loomade lindude käest. Kuulame nüüd veel korraks tausta, millega me oma saadet alustasime. See on tuule ja jäätaust. Täna on seitsmes november. Õhtupoolik Nobeli au sees on praegu alles kell üheksa hommikul. Täitsa varajane tund. Kui ei võtnud ja arvatavasti meie eestlasest praegune talvite Jaan Ojaste võtab just hommikusi vaatlusmaterjali kokku. Aga samas mõtleb ka, et kuidas ta hakkab ennast õhtuks seadma õigel ajal messi jõuda ja täie rinnaga võtta. Osa peost, mis on pühendatud meie oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamisele Kas need hääled kutsuvad teid tagasi, kas te tahaksite veel korraks minna sinna maale? Nuh Richard pood ütles, et see on nisuke maa. Kui ta korra on sulle ellu tulnud. Et siis kahtlemata hakata järgi igatsust tundma. Ja nii palju, kui inimesi seal on käinud. Kõik igatsevad igaüks omamoodi. Ja valge magnet tõmbab iga õhta omamoodi kahtlemata kuni surmani.