Kõik, kes kunstiga vähegi kokku on puutunud, tunnevad tema autoportreed. See ongi esimene asi, mis silme ette tõuseb, kui temast kui kunstnikust mõtelda. Kuivõrd on ses portrees tema olemust tabatud ja milline ta oli inimesena. No ma mõtlen, et see on ju üks väga õnnestunud portree nii vahtratöödest kui ka üldse meie portreekunstis on see üks väga silmapaistev tüüp need maalt on võrsunud ja maaga kokku puutunud diateegilenud oma tööga ka siis teatud niisugune maamehelik kohmakust, tema asju oli ja võib-olla vast ehk ka iseloomus pisut karedust, nii vahel need mõnikord ägestus üsna too. Aga see oli midagi ime, sellepärast et kunstnikud, natuurid on juba niisugused, et nad liiga tundellikuid ja erksad ja reageerivad mõnigi nähte peale. Võib-olla vasted, rabamine kui muidu, nii mõistlik ja kaasik inimene. Kunstnik Juhan Raudsepp tundis Jaan Vahtra hästi ja tema kõneleb meie tänases saates Kirjandusteadlane Eerik Teder on vahtra huvitavat pärandit uurinud ja temaga neeleb meie saates. Meil kõigil on kindlasti mõni raamat, mis on saanud meile noorusaastail lähedaseks ja mida me hiljem oleme korduvalt üle lugenud. Minule on üheks niisuguseks Jaan Vahtra mälestuste minu noorusmaalt esimene köide, mille isa kinkis mulle 10.-ks sünnipäevaks. Lugesin seda lapsepõlves suure õhinaga ja raamat jättis otse lummava elamuse. Väga soojalt on Jaan Vahtra kirjeldanud unistava maapoisi argielu karjapoisi, seiklusi, esimesi kooliaastaid. Veel praegugi on meelespeatükk üks nurjunud maailmareis, milles Vahtra jutustab oma reisist jõhvi, et astuda ministeeriumikooli juures olevasse pedagoogika klassi. Pärale jõudes selgus, et vastuvõtt algab paari nädala pärast. Tagasisõiduks ei jätkunud raha pileti ostmiseks Tartuni ja nii tuli Tabiveres rongilt maha tulla ja südaööl mööda liipreid Tartu marssida ja sealt veel jala koju Kauksi Peravalda. Öö oli selge, paistis kuu. Istusin karulaanekohal maantee äärde maha ja silmitsesid alla kaaru küla poole, kus pimeduses tukkusid vaiksed küla talud. Mu meel sai korraga mingipärast väga härdaks, pisarad kippusid silma, kõik endine viha kellegi vastu oli korraga kadunud. Ma hakkasin oma valusaid tundeid instinktiivselt salmideks seadma. Põimus minu nukratest segastest mõtetest sealsamas, terve luuletus, mille hiljem kirjutasin üles, magab küla öises vaikuses. Sinivalgust kallab hõbekuu, ränd ja vaene, mis sul südames, millest vaikib, mureline suu magab küla öises vaikuses, seal, kus ükskord mängisid lapsena kõrge ano ja palu kohises. Kas veel nüüd küll sulle Kohavda. Raamatu ilmumisel 1934. aastal kirjutas keelemees ja pedagoog ja naine loo et vahtra on oma mälestustes loonud õnneliku sünteesi kirjanduse ja kunsti vahel. Ta kirjutas kõike seda oskab väljendada Jaan Vahtra otse Ahulikult ja sündmusi elustada kunstnikulise pintsliga. Siin esineb mitmepalgeline kunstnik mitte ainult meie looduse maaliana, vaid ka ehtsa sündinud luuletajana. Juhan Raudsepp, millal elutee teid Vahtraga kokku viis? See oli 20.-te aastate algul mina oma sõpradega sagedasti liikusin Võrus ja Võru ümbruses, siia suvitasime seal ja niimoodi meie tutvunnisime. Kavahtrage Me teadsime temast juba pisut varem ka ühte teist ette, seal oli õpetaja ja ka oli kunstnik, kes oli ka oma kunstilise hariduse saanud, küll Riias, küll siis ka annab Peterburis ja ta oli tuttav ka kõikide vene kunstimuuseumidega ja muidugi kirjanduse kaudu ka terveni kunstiliikumisega selgus nõnda, et meie mõtted ja soovid rohkem vähem ühtusid ja lõpuks kujunes sellest üsna tihe koostöö ja sõprus välja, mis kestis minul temaga seni, kuni tema elu lõpuni. Kahekümnendatel aastatel algas meil väga intensiivne kunstitegevusse nii Tallinnas kui ta tuss ja mõned kunstnikud olid juba koondanud ennast mitmetesse organisatsioonidesse ja siis tekkis ka meil tol korral noortel ja omamoodi nii võib-olla vaadetega kunstnikul tahe tingimata ühisel jõul neid ideid süvendada iseeneses ja muidugi neid ka esitata siis ühiskonna ette kunstinäituste kaudu. Ja seda me ka tegime, nii et sai organiseeritud eesti kunstniku töörühm, kuhu ka vahtra kuulus ühe asutajaliikmena. Mina olin, oli ka Tartus ja Randelgia histe ja vahtra meesisse tuumi, kolime hiljem liitus veel Tallinnast, laarmann. Hakk Pärke ja oli vii ja veel mõned teised ka, nii et vahel oli see rihma pere üsna nii suur ja peamiselt oli siin sihik säitud, et me katsume kunstitegevust viia laiemale alusele ja otsida oma väljendust ja selle juures ka silmas pidades, nii nagu üldiste kunsti arengut, kui võiks ütelda isegi väiksel viisil rahvusvahelise ulatuses olla kontaktis kõikide näitega, mis tol korral kunstiilmas oli väljaspool meid ka ja ise ka sellest osa võtta, sellele kaasa töötada ja ka oma pannus oma jõukohaselt anda. Meil oli usku, et 20 sajandis peaks kujunema ise kunstistiil, nagu paljutajatel saientidel ennem on olnud. Ja ehk me suudame luua ka siin ühe niisuguse stiili ja vormikeele, mis on omaette iseloomustav meie ajastule nuia, me olime siis nüüd ka nii julged või, või entusiastid ehk idealistid. Et me tahtsime ka sellele kaasa rääkida ja teatud määral me oleme seda ka teinud. Ja nii kõik, kes kunstnikud, rühma liikmed olid aktiivsemat Nende keskel üsna silmapaistvalt, peale selle oli vahtra veel väga mitmekesine inimene, et ta oli kah kirjanik, oli ajakirjanik olnud ja minu teades oli tal veel habras tuisiga. Nii kalamehena jaga väiksel viisil muusikamehena. Jaan Vahtrale tekkis tõsisem huvi kirjanduse vastu. Kui ta õppis Räpina kihelkonnakoolis. Ta lemmikautoriks oli siis koogol. 15 aastase noorukina hakkas ta kirjutama värsse ja kooli lõpetamise ajal tal oli mitu kaustikuid. Luuletus katseid. Koolipoisina hakkas Vahtra Räpinast saatma ajaloolisi ja olustikulisi materjale oleviku toimetusi Grenzsteini kirja kogu jaoks. Ta kirjutas rahvapärimusi, mõisnik ja talupoegade vahekorrast Räpina sõjast ja paljudest muudest küsimustest. Kevadel 1000 899 pühitseti Tsaari-Venemaal Puškini sajandat sünniaastapäeva Vahtrale, kui ühel vanemal ja tublima õpilasel paluti pidada Räpina koolis kõne ja oma autobiograafias meenutab vahtra. Seadsin kokku Puškini elu ja andmed tema kirjandusliku tegevuse kohta ning tõlkisin eesti keelde tema talveõhtu. Kogu minu ettekanne oli eestikeelne ja kooliõpetaja kiitis, et see olnud hästi kokku seatud ning eriti luuletus väga hästi tõlgitud. Pärast kooli hakkas vahtra luuletusi saatma paljude ajalehtede toimetustele ja senistel andmetel on esimene trükis ilmunud luuletus isa sõnad ilmunud ajalehes uus aeg veebruaris 1900. See kuigi pisut värsi oskuselt konarlik luuletus pälvib tähelepanu luuletaja kodanikutunde poolest. Selles isa kutsub poega välja rändama, poega vastaks, et tema jääb oma kodumaale truuks. Muide, mõnes varasemas luuletuses on autor kasutanud pseudonüümi Anni-Paluoja. Selle on ta tuletanud oma sünnitalu lähedal asunud metsast ja ojast, mida kutsuti Anu ojapalu. Seal hõljusid, laiad rukkiväljad oli külatänav ja vana Haraline pajupuu kasvas Vaino oru veerul üle madala keldri õlkatuse. Seal roodia saiaga palistatud külatänaval meie mängisime, ronisime keldri katusele ja Haralise pajupuu otsa ning hõikasime alla vainu orgu. Uhuu-uhuu. Võrumaal Mooste vallas kaaru külas kitse talus oli mu sünnipaik, oli mu lapsepõlvekodu pikk, madala õlgkatusega rehetare, seisis seal otsakambriga ja laia muld veerega. Lai ruumikas oli õuemuru, ta ümber madal vanad hooned, suvine suitsukoda, laut, küün, aidad, tall, talli pealsega, kuhu meie lapsed armastasime. Redelit pidi ronida, sest sealt võis näha kaugele üle küla üle Oja või Kauksi jõe luha koguni kaugele anooja taha, kus sinetas kõrge kõrge mets. Anoojapalu. Meie generatsiooni tee olnud kõike väega konarline, rääkimata sellest, et me olime peaaegu kõik maalt võrsunud, nii mina kui ka vahtra ja terve rida minu kaaslaisi. Kui me seda võtaksime nii-ütelda kunstniku kolmanda põlvkonnana, siis see on kõik maalt pärstituut. Aga vähe veel see maalt päritolu, mis nii kunsti atmosfäärist nagu kaugel on, on palju olulisem olnud, kõik need ajaloolised sündmused, mis meie oleme pidanud kaasa tegema, mis meie silmade eest mööda läinud, aga ühtlasi on olnud seega üheks väga ergutavaks nähteks kõik need revolutsioonid ja kõik need sõjad ja kõik need poliitilised muutused, need on ju väga konnagilisteet mööda läinud, aga nad on jõudnud siiski lõpuks välja ühele ühele teele ja kahe ühele sirgele ja suurhalli teile minna oli meil kõikidel. Kas te mäletate, missugused vahtratööd nendelt esimestelt näitustelt Talle kunstnike mõttekaaslaste tunnustust tõid? Peamiselt neid töötmis esimestel näitustel olid vahtra all olid nad Johmurdid, maastikud ja mõned üksikud portreid, ka viljeles kõiki neid alasid ja jätkas seda kuni oma elu lõpuni ja saavutas üsna häid tulemusi. Selle juures oli muidugi nii nagu kõikidel, et iga teos peaks iseenesest olema üks orgaaniline tervik, ta peaks nii nagu oma sisemise organisatsioonilise no tunnetusega olema väga selge ja, ja ühtlasi maali juures, et temal oleks ka oma värvimäng, tindikolu, hiidikultuur. Vahtraga seoses peaks tingimata kõnelema kubismist meie eesti kunstis. Ja kahtlemata sellepärast, et teie õieti nüüd seda stiili ühesõnaga nimetasime kak kubismiks, aga seda tuleb mõista palju laiemalt, sellepärast et see, see sisaldab eneses miitu mitut komponenti. Et lühidalt teda iseloomustada, siis oli see juba kunstiajaloost tuntud nähtena klubis, kusjuures vormid olid väga lakoonilised, aga ühtlasi hea niisuguse kompositsioonilise tunnetusega. Ja muidugi väga hea värviharmoonia ka meie siis julgesime tol korral nüüd meie nii oludes nagu ise teed alustada siin ja nüüd. Huvitav tänapäeva seisukohast on see, et 60 aastat hiljem me näeme oma kunstinäitustel umbes kaas selle laadilisi töid. Noorem põlvkond on tulnud ka tundmuselei Anni tarvitusele, et ühte ööd arrimine läbi viia. Et tema peaks sisaldama teatud sisemist nii konstruktsiooni, jaga kubistliku lahendusi viit. See on eksisteerinud kunstis ka varasematel aegadel. Ta on aga peidetud sisemist kontseptsiooni. Meie alati ei taipa otsekohe sellepärast et need realistlikud vormitte haaravad meid kohe algul. Siis me ei pane nagu tähile, aga me intuitiivselt tunneme, et selles töös on üks mingi sisemine jõud, mis ühel kunstitööl, ükskõik, mis alal see ka ei oleks, see peab olema pärast me ju väljendasime ennast ka kaunis realistlikult, aga ikkagi püüdsime põhialuseks panna ühte sisemist loogilist tunnetust. Hiljem ta tõmbus pisut rühma tegevusest tagasi sellepärast et ta oli seotud Pallasega teadete, temal sobis, see tegevus seal basemine ja niimoodi sisse kujunes, viimasel ajal muidugi enam palju kokku ei puutunud, siis ta oli võrusse ja ma olin Tallinnas, aga siis muidu oli tema mälestusi, mis tema oma viimastel eluaastal kirjutas, väga mõnus lugeda ja niimoodi temaga siis kõik sähik kontaktis olla. Ka minu noorusmaalt teine ja kolmas köide on väga sisukad, sisaldavad rohkesti paeluvaid, kultuuriloolisi ja ajaloolisi pilte ning värvikaid seiku autori elust kooliõpetajana Võrumaal, vanavarakogujana, kunstiõpilasena, Riias ja Peterburis ning sinuga episoode ajaloolistest revolutsiooni sündmustest. Jaan Vahtra mälestuste raamatust koli laupäeva õhtupoolik veebruari lõpul 1917 istusime koos pealinna teataja toimetuses ja vahetasime elavalt mõtteid päevasündmuste üle, mis näisid arenevat kiiresti. Meeleolu oli üldse väga pinev ning peatoimetaja närvitses hirmsasti selle üle, et meie lehe viimased numbrid ilmusid juba suurte valgete laikudega. Ei saa kirjutada sellest, mis tõepoolest juba olemas. Streigib streigid Peterburis, Moskvas meeleavaldus, katsed ja nende verised mahasurumised ning alatised vangistamised. Siis tuli talituse poiss, Väljaste tõi äreva teate, kogu Nevski prospekt on puupüsti inimesi täis. Kaasani kiriku juures ei pääse enam läbi. Suured ratsapolitseisalgad on jalul. Kasakad valvavad sildu. Kokkupõrked on möödapääsmatud. AiaViikmeta tormasime välja, ei mäleta, kuhu poole läksid teised, kuid mina ja üliõpilane Allison, ta oli ka toimetuse liige. Siirdusime Katariina kanali äärt mööda Kaasani kiriku poole. Nevskile. 1000 935. aastal avaldas ta jutustuse laanekurus ühe Kamyixi metsavahijahiseiklusi ja väga huvitavalt on ta kujutanud Peipsi-äärsete põlismetsade võlu. Mõned omaaegsed kriitikud võrdlesid seda raamatut turgeenjevi ja Ahu raamatutega. See võib-olla oli pisut liialdatud, kuid laanekurus on siiski väga sisukas. Kirjanduslikult väärtuslik teos. Kogumik ohvrikivi sisaldab Lellelt kuuldud muinasjutte. Need on toredat folkloor, sett, palad, ohvrikivist, vanapaganast, kratist, tontidest. Väärtuslikum osa tema laste loomingust on ilmunud kolmes kogus kuldne laev, metsajärv ja õngitsemas. Kirjastus Eesti raamat on hoolt kandnud, et metsajärv ja minu lapsepõlvekodud meiegi lastele täna lugeda on viimane vahtra enda piltidega. Tema pärandi hulgas on ka raamatugraafika. Jaa, ta illustreeris nii omi raamatuid kui ka ühe suurema illustratsiooni tädingi barress, Barbaruse luuletuskogule ja niisuguses kubistliku stiilis. Barbaruse geomeetriline inimene, võimultiblitseeriti inimene vahtrakujunduses vastas hästi autori enda mõtetega, mõlemad olid võitlejad uue kultuuri eest uue sõna eest kirjanduses ja kunstis. Barbarus oli ka see, kes kirjutas vahtrast küllaltki huvitava lühimonograafia mis on rikkalikult illustreeritud vahtrateostega. Vahtra ise pidi teenima raha, et ennast koolitada Riia Peterburi kunstikoolides. Sageli tuli tal nälgida selle kohta, kirjutab siis Barbarus. Kunstitee on ikka olnud okkaline kõigile meie kunstnikele, iseäranis raske ja valus on ta olnud sammuda vahtrale. Meenutan noid jubedaid jutustusi, mis on jäänud mällu meie esimestest kohtumistest juba varasest lapsepõlvest ehk võitlus olemasolu eest, kusjuures tuli tunda halvakspanu ja ülekohut vaesema vastu. Muidugi selgitas põhjalikult klasside vahelist mõistet tõe ja õiguse vajadust. Teistel on raske kujutleda, kuidas tuli vahtrale elada suurlinnas oma õppeaastail. See oli seeria hirmu ja õuduse jutte, mis ületavad oma paina jalikkusega korki kunut Adamsoni ja teiste autobiograafilisi kirjeldusi, nälja ja viletsuse seiklusi. Vähem teame Jaan vahtrast kirjanduse tõlkijana. Tema esimeseks tõlkeks oli 1900 igal aastal ajalehes uus aeg ilmunud tundmatu autori Rivezmanni tagasihoidlik elupildike näitlejad. Kuid neile järgnesid varsti Tšehhovi lühijutt juhtumine Julius krooni, luuletus aga 1903. Me võisime ajal lehest olevik lugeda väga originaalset kuulutust. Ilmakuulsa inglise kirjaniku Uljamzeczpyri näitemäng Hamlet eestikeelses tõlkes käsikirjana müüa. All oli antud siis Jaan Vahtra nimi ja aadress veel väike märkus, et vastuse jaoks palun mark lisada. Ilmselt aga ei leidunud tõlke käsikirja ostjaid ja lavastajaid. Selle käsikirja edaspidine saatus on teadmata. Ilmselt oli Hamlet tõlgitud kas saksa või siis vene keeles, sest inglise keelt vahtra ei osanud või oskas ta niivõrd vähe, et ei oleks saanud tõlkida. Väga intensiivselt on Vahter tegelenud tõlkijana, kui ta töötas Viljandis ajalehe Viljandi Teataja toimetuses. Ajalehes ilmus näiteks Jakobsoni romaan Nils lüüne Rothamsoni jutustus. Kui ma rändamas olin tõlkeid ka Priuszovilt Ahoolt teisel lingilt ja usun Traabinschilt vahtra kõige viimistletumaks ja õnnestunumaks tõlkeks on Sülverni draama Liivimaal kirjanduse hulka. Kuuluvaiks võib pidada ka vahtra väga humoorikaid ja vaimub kaid, piibu ja kalamehe jutte, mida ta armastas harilikult Tartu kohvikutes, oma sõpradele. Vesta Johannes Barbarus vihjas juba 1933. aastal ilmunud monograafias, et vahtrakohvikulaua kõnelusest on ammutanud ainet nii mõnegi nobe novellisepp, kus autoriõigus ja menu kahtlematult kuulub. Vahtrale selgus mitmete kaasaegsetega vesteldes, et August Gailit istus sageli vahtraseltskonnas ja on saanud tõuget või isegi rohkem kuulsa romaani Toomas Nipernaadi kirjutamiseks, sest ka vahtra oli üksus noorpõlvesõber kooliõpetaja, kes oli hea kandlemängija, pisut niisugune Nipernaadi laadi mees. Ja ilmselt on ta neid jutte Vestnud ja muide hiljem Kim on vahtra rääkinud, et ma peaks ikka ise sule kätte, võtme oma mälestused kirja panema, et näed, et Gailit kasutas Nipernaadit mitmeid lugusid, mis ta on minult kuulnud. Tol kohal võiks ütelda, et kogu see ballasse pere ja kunstnik kondia, muist ka ülikooli õppejõude, sest neid Tartu väikse linna peal oli see kokkusaamine puhtpraktilistel põhjustel väga lihtne. Need vahemaad olid väikesed, aga tutvunesime peamiselt Werneri kohvikus kõik jäsi, kohvikuid, gene, etendas peaaegu niisugust nõu Klubi taolist iseloomu, kus vahetati mitmesuguseid mõtteid ja arutati kõiki kõiki küsimusi. Tuglas Visnapuu all. Ja siis muidugi mäegi tarku Mellik ja kõik kõik tolle aja. Kunstnikud ja Vahtra oli ka hea seltskonna. Jaa, seda küll eestiks, ta oli ka suur malemängija ja me tegime siis vahete peal seal niga malepartiisid ja muidu asendasime oma kunstiküsimusi. Muide, üks huvitav asi, kui vahtra oli Võrus kooli õpetaja joonistusõpetaja, siis tema oli kohapeal Tuglase väljaannete Tarapita ja Ilo levitajaks ja kirjavahetusest selgub näiteks teatud numbreid on siis kas 200 või 150 eksemplari vahtravõrus levitanud. Nii et ta oli nagu tolle aja kunstiinimesed, tihti laia haardega ka rahvavalgustaja kultuse ideedega. Ja oli küll, oli küll ja siis veel, kui Võrus 23. aastal ilmus tänases mõttes noorte vihaste poiste klaveri Ansson ja teiste kogumik, see oli viisnurk, oli selle pealkiri ja selle vastu hakkas töötama kodanlikud meelestatud tegelased, siis vahtra võttis sõna selle kogumiku kaitseks. Ja muidugi Vahtre oli veel väga paljude kunstnikega kirjavahetust. Ühest kirjast tuli välja, et vahtra isegi kavatses Eesti Kunstnike rühmanäitust korraldada Peterburis võidud olevas vabandust Leningradis. Tähendab, ta kirjutas ühele oma sõbrale, kes elas nõukogude liidus kunstiga õpingute kaaslasele. Aga selle vastust ei ole teada. Päris huvitav on ju ka, kui ta kirjutab oma mälestustes sellest, kuidas nad Olionis tahtsid avaldada artikleid. Nõukogude tanki. Vahtra ja ta mõttekaaslased, oli Ani toimetuses, otsustasid ise hankida materjalid Nõukogude Liidu kunstielu kohta ja selleks sõitis Jaan Vahtra Tallinna ja suundus pikal tänaval asuvasse Nõukogude saatkonda. Seal lubati lahkelt vajalik artikkel ja klišeed hankida. Vahtra kirjutab täna siin vastu tulevikku seltsimeest. Ta küsis minult, kas olen nõukogude liidus elanud ja nimelt kus. Vastasin, et õppisin Petrogradis, nägin seal nii veebruaris kui ka oktoobrirevolutsiooni. Ta küsis siis, kas nägin seal ka Vladimir Iljitši. Vastasin, et nägin, kuulsin ta kõnet ja olen kirjutanud sellest Eesti ajakirjas. Looming 1929. aastal. Kuidas teie nägite litsi ja olete sellest kirjutanud, kas tohiksin teid paluda? Saatke mulle paar eksemplari tollest ajakirjast, kus see kirjutus on ilmunud. Täname kõiki materjale, kus kõneldakse Vladimiri litsist. Lubasin talle vastava loomingu numbri saata. Väljusin saatkonnast, kaenlas terve pakk brošüüre tabeleid, mis olin kaasa saanud. Tänavale astudes peatas mind ootamatult keegi tundmatu isik, küsides. Vabandage, kas käisite saatkonnas? Ma tahtsin ka sinna minna. Ei tea, kas täna on vastuvõtupäev? Ma esiotsa kohkusin võõra ootamatust külgelöömisest, seda enam, et mul oli kaenlas suur kahtlane pakk. Tunnistasin võõrast, tundus, nagu oleksin säärast nägu näinud, enne on ta minekut tänava vastaspoolelt Georg stuude kompveki magasini akna all vilksatas kohutav mõte. See pole keegi muu kui Eesti Kaitsepolitsei nuhk, kes tahab mu nägu lähemalt silmitseda. Üle tänava jõudnud keerasin järsku teisele kergitades võõrale kübarat, vaat kes hetkeks seisma jäi ja siis oma teed läks. Kas olite tõesti nuhk? See jäi mulle siiski tumedaks, aga hirmu tegi see juhtum küllalt ja selle asemel, et oma pakki võõrastemajja viia, andsin ta hoiule Faceneri kohvikukassasse. Mine tea, nuh võis mind tunda. Läheb ja teatab ning oledki kaitsepolitseil peos, kõigi materjalidega. Jäime ootama tema lubatud artiklit graafika üle. Sõitsin kevadise koolivaheaja aja puhul olin tol ajal õpetaja Pallases Võrumaale, kuhu jäin paariks nädalaks tagasi tulles leidsin oma korteri ukse olevast kirjakastist kirja, mille aadress oli osalt eesti, osalt vene keeles. Ümbriku silmitsedes leidsin, et kirjaline nähtavasti paaril korral lahti võetud, mida täiendasid mitmekordset kleepimised. Ümbriku tagaküljel. Avasin kirja ja leidsin ümbrikust venekeelse neljalehelise masinal kirjutatud käsikirja Nõukogude Vene graafika üle. Olin üpris rõõmus käsikirja saabumise üle ja mõtlesin seda kohe tõlkima hakata. Sama päeva õhtul rutasin kohvikusse, et käsikirja toimetaja Caropunile näidata. Kohtasin Caroponi nagu harilikult mind juba ootamas, endal millegipärast ise ära lik, muheleb nägu. Otsisin sõna lausumata taskust käsikirja ja panin lauale Caroponetis käsikirja, silmitses kordi ja lausus siis oma tagasihoidlikul toonil. Kõik oleks muidu hästi kena. Ma pole enam olijani toimetaja. Paari päeva eest löödi mind välja ilma pikema jututa välisministeeriumis Holdavat juba ammu Olioni pärast kabuhirmul. Neid on Olioni toimetajaks väljaandja naelapea ise. Lõpetuseks nüüd võiksime ütelda vast nõnda Tammsaare sõnadega, Meie kirjanikud ja kunstnikud kohta on ta vääga tabava ja lühikese iseloomustuse teinud ja see kõlab umbes niimoodi. Morris, ja siis me oleme käidetajat täis eas, oleme tuuletallaja, vanas eas oleme üsna mõistlikud mehed ja siis surnud eas, meie kallis vanavara. No nüüd see vana vahekohta võiks ütelda niipalju, et võiks jätkata pisut juttu ka, et kultuuritraditsioonist ja nimelt see on see, et kunstnikute tegevus sagedaste oma elupäevi lein, leia veel täit tajumist ja nii hindamist, aga pikapeale ta ikkagi seda leiab. Ja, ja sellel on oma suurt tähtsus edaspidise arengu suhtes ja nüüd võime kinnitada, et näiteks niit otsingud ja taotlused, mis meil on olnud siin viie-kuuekümne aasta jooksul, et need on kandnud kah niisugust viia, et see süveneb kõik ja see läheb nii-ütelda tõusu teed ja selles mõttes on, on kõikide tegevus, kes meil kunsti või kirjanduse ja muusika alal on tegutsenud, nendel on kõikidel oma suur tähtsus.