Käes kaheksas aastakümnel olen elanud läbi pika elu kuid kõigi eredamateks momeetodeks sellest kohtumised unustamatu Vladimir Iljitš Lenini, aga ikka ja jälle tuletan meelde Lenini kuju ning ütlen endale, kui õnnelik sa oled, et nägid ja kuulised inimkonna suurimat geeniust, kelle nimi mõnud ajastu lipukirjaks olen pärit Saaremaalt. Õppisin Kuressaares, töötasin Pärnu Walthovee tselluloosivabrikus. Sealt kutsuti mind väeteenistusse, kust mind 1900 külmal aastal viidi Peterburis. Veidi aega enne sõda vabanesin väeteenistusest ning läksin tööle Osgressenski elektrijaama. Pealinnas elades kohtusin sageli oma kaasmaalaste Viktor Kingissepa Aleksandr Prixiga kes olid mõlemad tol ajal Peterburi ülikooli üliõpilased ja töötasid aktiivselt bolševike organisatsioonis. Kolmandal aprillil 1917 kohtasin Aleksander Ricci. Ta ütles mulle täna õhtul jõuab immigratsioonist Petrogradi tagasi. Lenin. Me läheme kõik soomivaksele teda vastu võtma. Tule ka sinna. Elektrijaamad töölistega. Selle rõõmustatava uudisega kimbutasid maaelektrijaama. Õhtul läksid kõik tööst vabad seltsimehed ledid vastu võtma. Teel muud juttu ei olnud, kui Leninist Soome vaksali poole läksid. Arvukad tööliste ja soldatite kolonnid. Rõõmsalt lehvisid punased lipud. Kolonnides kanti plakateid tervitusliinil. Kell 12 öösel kõlas kauaoodatud vedurivili. Rõõmsast ootusest haaratud väljak lõi sumisema. Tuhanded silmad pöördusid vaksali ukse poole, kust pidi ilmuma liinil. Mõne ajada pärast väljus vaksalist suur grupp inimesi, kuid veenid, et nende hulgas ei näinud. Need aga, kes seisid eespool, nägid limiidid ning sealt kõlasid hüüded. Lenin, Lenin, hurraa. Ja siis nägime ka meie Lynnid. Kellegi käed tõstsid Vladimir Iljitši soomusautole. Prožektorid suunasid tema poole oma kiired ning eredasti valgustatud Lenini kuju oli nähtav kõigile üle väljaku kõlas veel tugevam korra. Illi seisis lahti nööbitud, palitlus, käes lihtne müts. Minu poole oli profiilis. Siis tõstis lenin käe ja väljak vaikis. Üliväljaku, kõlas Lenini hääl. Vladimiri niis kõneles pöördudes kehaga kord ühele, kord teisele poole kui ta kõneles meie poolov, kuulsin iga sõnu. Mulle tundus, et minuni jõudis tema hingus. Kogu Lenini Kõni oli kirglik üleskutse võitlusele sotsialistliku revolutsiooni eest. Ja ta lõppedes oma kõne sõnadega, mis lendasid üle kogu maakera. Elagu sotsialistlik revolutsioon. Pile väljaku veeres jälle hurraa. Nii nägin ma esmakordselt Lillid kunni juuli päevadeni. Millal Vladimiri chill tuli minna põranda alla. Nägin ja kuulsin teda veel mitu korda. Mul on jäänud meelde Lenini kõne 18. aprillil 1917 Marsi väljakul. Ta kõneles esimese maipüha tähtsusest ning vene revolutsiooni ülesannetest. Mul õnnestus viibida admiraliteedi laevaehituse tehase prantsuse, vene ja teiste tehaste tööliste miitingul. Mis toimus 12. mail 1917. Lenini esines seal kõnega käesolevast momendist. Meie lahkusime nendelt miitingutel tiivustatutedena täis uut jõudu ja energiat. Hinges süvenes veendumus, et nüüd võtab Brontäriat juba Varssi Venemaa saatuse oma rakus kätesse. Teeb lõpu veatut sõjale ning hakkab heitama uut, õnnelikku elu. Kuid tol ajal muutus olu kur Petrogradis keerulisemaks. Reaktsioon alustas pealetungi. Bolševike partei pihta langesid rasked hoobid. Nendele parteile rasketel päevadel otsustasin vormistada oma partei liikmeks astumise küsimusel. Kuuendal augustil 1917 võttis Rožistkümneski rajoonipark ei organisatsioon mind vastu partii ridadesse. Meie Rostyyszovski rajooni parteikomitee asus Suvorovi prospekti lähedal keldriruumis. Rajoonikomitee sekretäriks oli vana bolševike Vladimir mitri muinsbrujevi. Me teadsime, et ta tüüris Lenini ka koos juba esimese vene revolutsiooni aastail. Mida lähemale jõudis? Seda Eniergilisemaks muutus töörajoonikomitees, meie varusime hoolega relvi, rebastasime nendega töölisi. Punakaardirühmad said konkreetsed ülesanded ühtede või teiste objektide vallutamiseks. 25. oktoobril 1917 oli kogu linn juba üles tõusnud Prütäriaadi ja garnisoni käes. Õhtul saabus prioritesseski rajoonikomiteesse Smoniast salajane ülesanne. Saataja rihm, punakaartlased selle maja kaitsmiseks, kus Erasbolfriievis ise viibis ta sel ajal juba siis, kui ma olin mees. Selle ülesande usaldas rajoonikomitee mulle ja Viet kolmele seltsimehele. Mind määrati vanimaks seltsimees, kes andis mulle selle ülesanne, lausus. Ülesanne on vastutusrikas pea silmad lahti, sinna võib saabuda Ilvitš selge. Vee oli juba lõppemas kui kuulsime automürinat Suvorov prospekti poolt ilmus auto. Nii kiirustasime sellele vastu. Sellest väljus kaks meest, pikemas tundsin kohe ära polsbrjevitšit. Teine oli kasvult. Ja kuigi teda nägu ei näinud, arvasin kohe, et see on, teenin. Märganud meid relvastatud inimesi, küsis planiveri inis tasa. Kuid nii, et ma kuulsin Bonzpriievičilt. Kes need on? Bonsburjevis vastas midagit tasa. Mina pidasin vajalikuks lisada olema rösti esineski rajooni parteikomiteest, Vladimiri noogudes ning läks koos Polfrieviska majja. Meiega valvasime hommikuni. Öö möödus rahulikult. Sellel ööl kirjutas Lenin oma ajaloolise maadekreedi. 26. oktoobri hommikul saadeti mind smooniasse kus toimus teine kongress. Kell üheksa õhtul astusin aktusesaali, see oli inimesi tulvil vaibaga, trügisin veidi ettepoole, kust oli näha presiidiumilaud, mille taga istusid vola Tarski charski svert Lopp, Stalin juhade, andes sõna Lenini. Vladimiri astus ettepoole ja kogu saal tõusis nagu üks mees püsti. Heledasti valgustatud saalis kõlasid vaimustatud hüüded. Elagu seltsimees Lenin. Alustas ta ettekannet rahust ning luges ette rahude grillkongress, võttis leninliku raul dekreedi vastu ühel häälel ning korraldas Leninile tormilise avatsioon. Seejärel esines Lenin ettekandega maast. Leninlik maade Kreet kiideti heaks samasuguse entusiasmiga nagu Raudid kredi 27. oktoobril. See on järgmisel päeval pärast valitsuse rahvakomissaride nõukogu kinnitamist. TÖÖ lõik nimetuse rahvakomissaride nõukogu, kirjanduse agitatsiooni osakond, rahvakomissaride nõukogu istungid toimusid tavaliselt hilisõhtul ning kestasid südaööni. Minul õnnestus viibida valitsusistungitel kaks korda, mõlemad korrad juhatas istungit Vladimir Iljitš. Oli näha, et ta peab aega väga kalliks. Rahvakomissarile antiettekandeks kaks kolm minutit. Pikki kõnesid Lenin ei pooldanud. Ta haaras kiiresti nagu lennult asja sisu üldistades öeldud ning formuleeris järeldused Leeneni lasknud sõnavõtjal teemast kõrvale kalduda. Ja kui seda juhtus, siis juhtist kõneleja tabavate märkustega tagasi küsimuse juurde. Mida sel momendil arvustatit üks kord hilja õhtul 1000 900 seitsmeteistkümnenda aasta novembris tegin Polf projewishile tema kabinetis ettekannet kirjandus agitatsiooniosakonna tööst. Äkki avanes uks ja sisse astus Vladimir. Tõusin püsti, Lenin lausus. Palun jätkake. Ja istus ja valmistus kuulama. Mina sattusin niivõrd segaduse, et kaotasin kõnejärje. Polfriieviks tuli mulle appi ning tuletas meelde, millel ma peatusin. Teadis, et Vladimir Iljitš ei armasta venitatud Eedeegaardid. Püüdsin oma informatsiooni kokku suruda nii, kuidas oskasin. Polfbru Jewish ning seejärel Vladimir esitasid mõned küsimused, millele ma vastasin. Kõigest oli näha, et Lenin ei olnud rahul osakonna tööga. Maa peab teadma, mis me siin teeme ning mitte kahe nädala pärast, vaid sõna otseses mõttes. Täna. Homme-ülehomme ütles Lenin. Sõdur kaevikus peab teadma, kuidas bolševikud vaatavad seal. Talumees ootab kannatamatult, millal talle antakse maad. Iga tundun kallis. Maade kreedi saadki pidevalt kõikidesse paikadesse kõikidesse sõjaväeosadesse. Saatke iga sõduriga, kes lahkub smulmist ja ärge arvake, et talupojad teavad kõiki. See oleks viga. Ma tõusin kavatsetes lahkuda kabinetist Vladimir soovides kõik läbi mõelda, koostada tee plaan esialgu nädalaks ning selle järel pikemaks ajaks hüvastijätul ütlis Vladimiri liis, kui esineb raskusi. Ühesõnaga, me abistame tingimata. Paari nädala pärast, novembri lõpul hoiatas Polfriivis mind, et õhtul läheneme võimelisi juurum. Lenini kabinet asus molli kolmandal korral. See oli väike valge tuba, lihtsas sisustusega kirjutuslaug, mõned toolid, raamatukapp. Lenin kõndis kabinetis, näinud mind tervides. Panin laua juurde istuma ning seejärel istus kaisi. Meenutanud meie eelmist vestlust Polfrievisi juures hakkas Vladimiri liis pärima, kuidas läheb tööosakonnas. Mayutlustasin Vladimir kuulas tähelepanelikult katkestamata. Uue küsimuse esitas ta alles siis, kui oli veendunud, et olen öelnud kõik eelmise küsimuse kohta. Saanud vajaliku informatsiooni, hakkasin Modymrilis arendama mõtet ajakirjandusel. Seoses kirjandus agitatsiooniosakonna ülesannetest. Nüüd on mul selge, et Lenin tahtis, et mina, noor tööline, teeksin endale selgeks oma töö seoses nende tohutute ülesannetega, mida tol ajal lahendas meie partei. Pöördunud gaasiosakonna praktilise töö juurde soovitas Vladimiri nii mul pidada komadi arvestust nii, et oleksid näha niiti, positiivsed kui ka negatiivsed küljed. Vladimiri Liis ütles, et igaüks isi peab pidevalt analüüsima ja kontrollima oma tööd mitte ootama kriitikat mujalt. Ma ei unusta kunagi neid liinine nõuandeid. Püüdsin alati juhinduda nendest oma töös lühiajalisest tööst. Rahvakomissaride nõukogus on mulle meelde jäänud veel järgmine episood. Esimesel jaanuaril 1980 70 öeldi mulle rahvakomissaride nõukogus, et Vladimiri tuli sõitis miitingule. Sekretäriaadis viibis Marianigaväärne skrüptnik ja veel keegi telefon helises Marianiga vaevlev võttis toru ja ma nägin, kuidas ta kahvatus. Varsti aga astusid tuppa Lenin, Temöödi, Marie iili nišina ja Šveitsi sotsiaaldemokraat priitrilt vaatel. Marianiga vaevlev skrüptnik hingas kergendatult ja ütles Vladimir Iljitši nüüd. Mis juhtus, meie saime halbu sõnumeid. Lenin vastust naeratades. Minusse need ei puutu. Aga vaat ja ta näitis priitri paationile, kelle sõrm oli kinni seotud. Kuulnud kõiki üksikasju Vladimir iilitsile tehtud kallaletungist, imestasin veel kord tema vastupidavuse ja rahulikus üli. Mõned minutid tagasi teda tulistati, tema elu rippus juuksekarva otsas, aga tema naeratab, naljatab, püüab rahustada teisi. Kord kutsus Polfriieviskunud väljad tema kabinetis kohtasin rahandusrahvakomissari asetäitjat, müüsinskit. Seltsimees müüsinski tegi mulle ettepaneku tulla ülitööle rahandusaparaati Petrogradi kroonupalati Komissarina. Ma nõustusin. Nii leppis minu töörahvakomissaride nõukogu kirjandus agitatsiooniosakonna juhatajana. 1918 kümnema. Aasta märtsis kolis nõukogu valitsus Moskvasse. 1900 87. aasta kevadel kommenteeriti mind Moskvasse rahandusaparaadi reorganiseerimise küsimustes. Ülesanded viisid mind kremlisse rahvakomissaride nõukogusse. Seal koridoris nägin ma viimast korda Vladimir Iljitši liinid. Ta tuli koos grupi seltsimeestega mulle vastu. Ma tervitasin tema vastas ja läks mööda. See oli minu viimane kohtumine liiniga.