Nüüd on mikrofoni ees pensionär Oskar Saar. Tema kuulub nende õnnelike inimeste hulka, kellel on olnud võimalus näha meie riigi rajajat Vladimir Iljitš Leninit. Kuulake tema mälestusi. Esimest korda nägin seltsimees Leninit, see oli seitsmeteistkümnendal aastal, novembrikuu lõpul, kui Petrogradis kutsuti kokku esimene ülevenemaaline meremeeste kongress, kuhu ma olin sõitnud Helsingist Telegaadina. Kongress toimus meil 18.-st novembrist kuni 25. novembrini Petrogradis. Lenin tuli kongressile 22. novembril. Peab ütlema, et see oli nii ootamatu. Korraga ilmus saali Lenin oma harilikku sügise palitus sametkraega ja kiiresti läks läbi saali Priidiuma Me hakkasime muidugi suure aplausi tasandiliseks tervitama. Nii kätega tõrjus, näitas, et järeldusi. Kõigeni tervitas rahvakomissaride nõukogu nimel kongressi ütles, et merelaevastik on eeskujulik ja täiesti toetab nõukogude võimu. Nii nagu suurem osa armeedki märkis seda, et nagu te teate, Klenski kogu oma poliitika ja valitsusega oli kodanluse poolt. Ja kui poleks rahvas organiseerinud esimestel päevadel revolutsiooni alguses oma tööliste ja soldatite nõukogusid et siis oleks muidugi võimu üleminek rahva kätte raskemalt tänu ainult nendele nõukogudel oli võimalik vene revolutsiooni läbi viia see, mida ei ole siiasaadik kuskilgi maailmas veel olnud. Et võim oleks olnud rahva käes. Lenin iseäranis rõhutas me, meil on vaja neid omal üles ehitada, uus, siia saadik, olemata liik töörahva ja talupoegade Éric. Ta ütles, et te teate, et koik vanad riigiametnikud, nõndanimetatud tsaariaegsed, tsenoonikud Zapateerivad, keegi ei taha kaasa aidata, levitavad valet laiema tööliste võimu bolševike kohta, sellepärast et ta on meil vaja õppida riiki juhtima. Kes ehitab riigiaparaadi ja enesel õppida ühes sellega. Selles kohas ta märkis ära, et ma pean siin kiitma rahvastikumehi. Et selles mõttes laevastik näitab ennast eeskuju, et nemad võtsid juhtimise oma kätte ja juhivad laevastiku eeskujulikult edasi. Oma kõnes meenutas sõda suur Venemaa või endine tsaari, Venemaa koosneb paljudest paljudest rahvustest, siis väga tähtis on. Te luua rahvust. Liit töötav rahvatöölised talupojad tihedas rahvuslikus liidus ehitavad emale üles uue sotsialistliku riigi. Sellega ta rõhutas ka, et kuna Tsaari-Venemaa oli maha jäänud talurahva riik, meil peab olema väga tihe ja tugev sidetööliste talurahva vahel. Nõndanimetatud töölistalurahva liit, kus töölisklass võtab oma käte juhtivoosa, lõpetas ta kõnekogu, saal tormise, plaksutas käsi. Tahtsime teda kätel välja, via tõrjus vastu sellele. Nii ei lasknud ennast käte peale tõsta. Peab ütlema, et sellest momendist esimene kord, kus ma teda nägin ja peale sellega, et 20. aastal suvel nägin teda 20 aastal, sügisel või talvel. Meelde jäi mul tema niisugune inimlik lihtsus, tagasihoidlikkus edasi tuli mul Leninit näha 20. aastal 20. aastal, nagu te teate, kolmandat internatsionaali, teine kongress avati Petrogradis, Tauria paljees avamine oli 19. juulil. Delegaati oli kokku tulnud ligemale kahe 100 ümber 37-st riigist. Peale selle oli küünla liisi. Mul on veel külalispilet, juhuslikult jäi Halles. Minu külalispilet oli 1799. Külalisi oli ligemale 2000, nii et kujutad ette, et kui te olete olnud seal seal Tabri palees, Taurjabeli oli nii puupüsti täis, kui vähegi võimalik. Lenin tuli delegaatide saatel saali liiguda, saali ilmus, hakkas tormiline aplaus ja hüüded kõigis keeltes, Lenini samuti tagasihoidlikult mütseeli tal käes pintsaku väel. Peab ütlema, et nii kui ta presiidiumis nähtavale tuli enne avamist Nõmme jälle olid tormilised aplausi, kui ta läks kuhugi sinnani vesteldes teiste delegaatide vahel, et teda ei nähtud siis Vaikesevad, nii kui ta nähtavale tuli rallile tormilise aplausiga. Kalinin avasele Kanteesi tervitas Nõukogude riigi nimel kongressi. Ja ettekandeks sai sõnases Vladimir Iljitš. Peab ütlema, et need tema ettekanded, teesid Need 19-lt punkti vastuvõtmise tingimused, Kominterni, need olid trükitud kõigi rahvuste keelte välja jagatud. Ja tema oma kõnes ainult analiseeris seal üksikud punktid, iseäranis. Ma mäletan, kuidas ta haneliseerist Tuues andmeid inglise hakanemiski andmeid ja näidates, kuidas teramnesid imperialistide riikide vastuolud esimese maailmasõja ajal ja iseäranis veel peale sõja kogu tema kõne tihti katkestati aplaus tega. Ja ma jätsin niuksed asjad märki mõtlena, kui algul, kui ta tahtis hakata kõnelema kude, ilmus sinna kõnetooli. Aplaus. Kestvad kaua ja hüüded ikke, elagu Lenin, elagu Illitš ja nii edasi, igas keeles. Tema soris seal veikisi Paberiti, esimene ega tema ettekannet kunagi ei olnud, nii kirjalikult. Võiksite, märkmed olid ainult paberil. Kui nägi ära, et laplauside lõppe, siis hakkagi näitama käega, lõpetage, see ei aidanud. Siis ta võttis oma käekella või selle taskukell taskukella tegi kapsli lahti kaane ja siis koputas sellesamase sõrmedele kaanelt, näidates, kelle kätte aeg lähedalt. Aplaus oli selline naljakas. No aplabildiki lõpetakse lõppesid ja ta sajate siis kõnega peale. Ja takistati seda mitmed-mitmed kordadeni, katkestati tema kõnet, aplausi peale istungid, kõik delegaadid, külalised väljus, juhatab Tauri palli eest ja oli määratud demonstratsioon Petrogradi töölistega. Läksime sinna, et panna Pärdasid langenute hauale. Siis ma ei olnud nii Lenini ligidal, ta oli eesotsas, mäletan, et ühes korkiga läksivad ja sealt läksime siis. Talvepalee ees oli suur miiting Illism, seal rõdult astus välja kõnega. Ma olin nii kaugele piirduma, tollele kukkunud. Vot see oli teine kord, kus ma nägin Vladimiri Lishi. Kolmas kord tuli mul Lenini näha mitu korda nädala aja jooksul. See oli 20. aastal detsembrikuus. Siis toimus kaheksas ülevenemaaline Nõukogude kongress, millest ma võtsin delegaadid, osa sellest kongressist võttis oda täpselt 2537 delegaati. Ja toimus ta Moskva suures teatris. Peab ütlema, et kui Lenin ilmus kongressile samuti kogu see suur teater, olin irgust hüüdeid ja aplausi ja käte platsutamist ja hüüdis, elagu Lenin. Iraagi mäletan tema oma aruandes või õigemini ütelda, tegi aruande rahvakomissaride nõukogu tegevusest. Peale selle võttis seda mitu korda veel sõna teistes küsimustes. Tol ajal oli peaaegu iga päev bolševike fraktsioonide koosolek võttis seal sõna. No mis muljed kokkuvõttes peab ütlema Leninist. Need, millega ma hakkasin, et tema niisugune lihtsus, tagasihoidlikkus, ta ei tahtnud kuidagi ennast toppida nii nagu tema paistab silma. Kuid tema mõtted, tema ettepanekud suutis ta alati läbi füüsilise. Et selles mõttes oli ta vankumatu tagasi andmata seal, kus ta arvas, et temal on õigus sea litsi oli Valkamata, seal ta viis oma mõtted läbi. Leningradi lähedal asub kaunis Liivi järv. Seda paika külastavad igal aastal tuhanded inimesed. Neid ei meelita sinna mitte ainult kaunis loodus, vaid teadmine, et seal järve taga asuvas metsas varjas end rohkem kui 40 aasta eest. Vladimir Iljitš Lenin. Olid 1900 seitsmeteistkümnenda aasta juulikuu alguspäevad. Venemaa oli väsinud sõjast, kuid ajutine valitsus ei mõelnudki rahu sõlmimisele vaid saatis üha uusi ja uusi abivägesid rindele. Aga sõdurid ei tahtnud minna enam rindele. Nad igatsesid rahu, nõudsid sõja lõppu. Tööliste ja sõdurite kärsitus voolas üle ääre. Kolmandal juulil algasid Petrogradis Viiburi rajoonis stiihiliselt demonstratsioonid, mille loosungiks oli kogu võimu üleminek nõukogudele. See oli kolmas kriis ajutise valitsuse päevil. Ja ajutine valitsus nägi väljapääsu veel ainult relvajõus. Melchiori ja Esseeride abiga uputati demonstratsioonid verre. Ajutine valitsus tõstis Mentševike sotsialistide-revolutsionääride kaasabil Lenini vastu alatu süüdistuse. Teda süüdistati riigireetmises ja relvastatud ülestõusu ettevalmistamises. Kerenski valitsus andis käsu Lenini arreteerimiseks. Kerkis küsimus. Kas Lenin peab ilmuma kodanliku ajutise valitsuse kohtu ette? Valge kartlastele seda just vaja oligi, et Lenin ilmuks kohtu ette. Nad oleks ta hävitanud. Arutanud olukorda. Ta otsustas keskkomitee, et Lenin peab end varjama. Ta peab end ära peitma nii, et teda ei leiaks keerenskinuskurid. Esmalt varjas end Lenin ustavate seltsimeeste korteris Petrogradis, hiljem aga Roslini järve ääres. Anal revolutsionääri Rosalie Maieril oli võimalus külastada seda paika paar aastat hiljem. Ta jutustab. Journali sellisena peaaegu nagu oleks Vladimir lits alles eile sat lahkunud. Muidugi, kui Vladimir lits seal oli, siis õitsesid, lilled, kingiti, Ehina oli soe. Tulin ETK, see okstest oli, see on punutud. Lehed olid muidugi maha langenud, produrit kolletanu selle onni ees oli veel tuhakuhila, oli ainult vihm ja siis tuul oli teda laiali peksnud. Isegi õpitmine peal oli kunagise Kattakene seisnud, millega ta sööki omale tüübid keetis. Isegi need olid veel alles. Mees tulija võttis mütsi ja, ja siis läks talle vastu. Mis on isakene? Näete, seltsimehed, seda onni meie käimedicin valges ja kuhjendamises alati ta peab säilima selle ajani, kui noored põlved kasvavad. Need kaldad ja selle onni esitavad marmorist ja graniidist. Tänapäeval püütakse seda paika hoida niisugusena, nagu see oli ajal, millal seal elas, lenin. Kõik seal meenutab teda. Ja sellepärast me armastanegi seda kohta nii väga. Kuulsite saadet lehekülgi Lenini elust, milles esinesid pensionärid, Rosalie Mayer ja Oskar Saar.