Tere õhtust, muusikalise tunni kuulajatele, mina olen immo Mihkelson. Aga põhjus, miks ma tänast saadet juhin, pole mitte ma ise, vaid hoopis muusika ja eks muusik, kelle nime teavad vast küll pea kõik siinsed muusikaarmastajad eriti aga need, kelle huvisfääri kuulub ka džässmuusika. See muusika on Steve Leisi kindlasti tõsi küll, on tänu tema mullusügisesele Jazzkaare esinemisele päris palju juttu olnud ka Eesti raadios. Ma ei taha. Tänane saade oleks seotud mingi konkreetse sündmuse või ajaga mingi Mojave stiiliga muusikas sest Steve reisi on üks nendest suurtest. Ma ei pelga seda sõna, neid kasutada. On tõepoolest üks nendest suurtest muusikutest, kes pole ülemaailmse tunnustusena jõudnud mitte moevoolude seksides ja pidevat tähelepanu otsides pigem järgedes oma sisehäält ja seda muusikat, mis on lähtunud temast endast mitte kellestki teisest. Nimelt juba tosina jagu aastaid on teda peetud maailma parimaks sässupransakse fonistiks. Aga samal ajal kinnitavad kõik kriitikud üsna ühiselt, et Sleissi saksofoni kõla, mängumaneer, mitmekülgsus ja stiil kui nii võib öelda, on väga isikupärased. Need on peaaegu matkimatud ja ühtlasi ka vähe kommertslikult. Ilma et ma peaksin asja ümber pikka loba ajama ja asjatult tolmu üles keerutama. Tahaksin alustada väitest, et Steve Leissi on umbes neljakümneaastase muusikukarjääri jooksul endale suutnud uuristada sügava ja samal ajal üsna silmatorkava niši kus tema muusika kostab aina kaugemale ja kaugemale. Kes püüab kõigest väest saada üle igast mäest, kõlab vanarahva tarkus, mis ometi ei pruugi elujuhtumil edu tagada. Dievlissi näide on üks nendest piisavalt paljudest, mis ütleb, et kõige tähtsam pole mitte eesmärgi kindel rühkimine vaid täielik pühendumine. Kui ja näha ülekantud tähenduses ja selle ületamist pigem enese ületamisena alles siis hakkavad asjad paika saama. Tänases saates kuulete katkendeid intervjuust Steve Leissiga, millest mõned lõigud on ilmunud ka ajakirja teater. Muusika kinotänav. Eilses avanumbris ma pean ütlema, et mulle oli vestlus stiibleissiga erakordne kogemus mille mõju arvatavasti ulatub veel tulevikuski. Mitte see, et ta on kuulus, et ta on hea muusik ja nii edasi. Pigem oli see kogemus kohtumisest pühendunud inimesega muusikuga tõepoolest suure algustähega. Kellele endale need algustähed ja epiteedid, tiitlid ja kõik säärane ei näi mingit tähendust omavat. Tähtis on muusika ja siis alles kõik muu. Ka seda võib mõista mitmeti, aga ma ei taha ju teile kuulajad pakkuda lähema tunni vältel suurt midagi enamat kui ühe muusiku mõtisklusi veidi ka tema mängitud muusikat. Muusika on asi, räägib Steve Leisi. See on nagu mingi ollus, see on nagu mateeria, midagi sellist, mida me valmistame, midagi, mida me toodame. Just sellisena tajun ma muusikat. Ma olen sellega juba liiga lähedane, see on minu töö, millega puutun kokku iga päev. Ja kui sa oled millelegi liiga lähedane, kui sa puutud sellega kokku iga päev, siis harjunud sellest rääkima teatud kindlal moel. Dievlesi räägib, et ta on olnud kutseline muusik juba üle 40 aasta. Et on olnud muusikast sisse võetud kogu oma elu. Nii et tema jaoks on see normaalne asi. Nii mõneski eelnevas intervjuus on Leisi teda usutlenud ajakirjanikele seletanud, et saksofonimäng on tema jaoks materiaalne. Et heli on materjal. Nüüd siis muusika, kui asi. Siblissile heli olemas reformi me tegeleme, heliga räägita. Me mängime heli ja vaikusega, eriti soolokontserdil, mis on ju tegelikult samuti Helija vaikus. Need on need kaks põhimaterjali ning heli olemus, mille me tekitame, on ka meie endi olemas. See on minu olemas. Nii väidab Steve Leisi. See olemus sisaldub kõigis minu poolt kuuldavale toodud helides. See, mida ma teen, on kirjeldatav helidega manipuleerimisena ja nendega mängimisena muusikalisel moel. Aga näha asju niiskemaatilistena oleks liiga lihtne ja väheütlev. Stievlesi selgitab veel, et ta tegeleb lisaks helidele ka enda loodud või teiste kirjutatud lugude materjaliga. Sõna improvisatsioon iseloomustab vaid osa tema muusikast. Tegelikult olevat see kombinatsioon ettekavatsetud ja ootamatust. See on kombinatsioon kompositsioonist ja improviseerida. Muusikas peab olema mingisugune huumor, räägid väga tõsise inimese muljet, jätaks Tiiuleissi tema osalevat muusikas üksnes mängu pärast ja kui see mäng ei ole lõbus, siis temaga arvestada ei maksaks. Ning tähendab talle alati huumorit. Aga kunstmängija, meelelahutus, kuidas need kokku sobivad? Steve Leisi arvates kunst ongi meelelahutushuvitav on see, kui muusik saab inimesi millegagi üllatada ja inimesed võivad iseendeid samuti üllatada. Just niiviisi on võimalik panna inimesi reageerima ka väga kõrgkvaliteedilise kunstile. Saladus on selles, et seda tuleb hästi küpsetada ja väga oskuslikult serveerida. Seda tuleb teha õigel ajal ja õiges kohas. Sisene inimestel seal midagi üle mõistuse olevat. Nad mõistavad sellest rohkem kui kunagi varem ja see meeldib neile. Ja nad ei pruugi ise täpselt mõistagi, mis täpselt meile seal meeldib. Ma tahan, et nad oleksid rahul, räägib stiile isi kuulajate koma publiku kohta. Ta võrdleb mängimist ja muusikuks olemist restoranipidamisega. Loomulik, et sa tahad, et inimesed pärast söömist lahkuksid sealt rahulolevatena winning peale selle olevat iga kontsert talle kui mats. Ning tema kui professionaal elukutseline tahab kõik need matšid eranditult võita. Sest see tähendaks ju ühtlasi ka seda, et inimesed oleksid kontsertile tuleku üle rõõmsad ja nad naudiksid seda. Absoluutselt nii ütleb Steve Leisi, sest temal olevat muusika, midagi tarbimisväärset, midagi sellist, mida inimesed vajavad ja tahavad. Steve lihtsalt ei taha, et inimesed nördinult saalist välja jalutasid või tunneksid meelepaha, kui nad ostsid pileti. Samuti peate mängides rahuldama iseennast. Nii ta väidab. Ta peab rõhuldamast Tilones Monki. Ta peab rahuldama kontserdikorraldajaid helitehnikut ja ta tahab, et kõik nad oleksid õnnelikud. Teadagi tähendab kompromisse, torkan mina tema jutule vahele. Aga Steve Leisi eitab kompromisse muusikas. Ainukene võimalik kompromiss, mida ta ette kujutab, võivad tulla vaid see, kui sa teed midagi nii, nagu sa ei taha. Aga samas üritad, mida suudad. See tähendab, et mõnikord lihtsalt ei tule asjad välja nii nagu muusik ise tahaks. Kõik inimesed unistavad täiuslik olemisest ja nii ka Steve Leissi tema püüdvat alati edasi minna, mis ka ei juhtuks isegi siis, kui mõnikord kaasneb sellise edasi rühkimisega ebatäiuslikkus. Kui kõik on täiuslik, kui kõik laabub olevat muusika, eks tabas midagi imepärast. Aga stiiblisi ohkab selle peale, sest seda paradiisi tulevad sellel maal küll väga harva ette. Järgnevalt katkend tema taoismi teemalisest pikemast soolot tsüklist Lifoonitsevai elu oma kulgemises. See on hämmastav, pimestab Steve Leisi aga ma ei tea ka ise, kuidas see kõik sünnib. Mos, see olevatki muusik ime teatud asjaoludel võid sa luua midagi endast paremat. Võib-olla on see küll illusioon, aga mõnikord tulevad mõni töö välja nõnda. Huvitav, et paneb lausa mõtlema. Sellised asjad hämmastavad teda ikka ja jälle. Sest valmis muusikatüki teost imetledes tabavat ennast ikka alatasa mõttelt, et ta nagu ei usuks, et see on tema tehtud, et tema millegi sellisega on hakkama saanud. Aga ometi on ta seda suutnud, teadmata ise täpselt, kuidas. See on loomingu alateadlik osa, mille kohta stiiblesi avaldab arvamust, et suurem osa tema tööst toimuvat unenägusid nähes. Muusika on ju ka midagi sellist, mille inimesed välja unistavad. Steve Leissi pole väsinud rõhutama seda, et tegelikult on ta muusikaliselt pärit ikka rohkem kusagilt 60.-te vaba džässiperioodist. Sellest ajast, kui üksteise võidu eksperimenteeriti ja väsimatult otsiti uusi võimalusi. Juusti peaga vastu seina. Mõnikord müürikul varisesid, aga enamasti mitte. Ometi saadi sealt hulgaliselt kasulikke kogemusi ja neid sai kastiiblesi. See on väga tähtis, räägib Steve Leissi oma 60.-te aastate kogemuse kohta. See fakt kumavad läbi kõigest, mida tema ja tema tollased võitluskaaslased praegu teevad. Peaaegu kõik neist naasesid hiljem traditsiooniliste muusikaliste materjalide juurde aga seda mitte traditsioonilisel viisil sest kogetu tõttu teadsid nad nüüd midagi sellist, millest nad varem ei olnud teadlikud. Steve Leisi räägib uutest vabadustest vanades raamides sealjuures erinevates moodustes. Ta räägib endise aja vaimu säilimisest sellest, et tegelikult ei olnudki see nii anarhistlik periood, kui arvatakse. Ta mängivat mõnikord lugusid oma sellest perioodist, küll aga nüüd ümbritsevat neid lugusid piirdeaiad, sest need lood olevat metsikud nagu metsloomad. Neli saavat ilma puurita inimestele näidata. Kas tänapäevases muusikas on asju, mis häirivad, stiibleisid. Kaks asja, ütleb Steve Leisi selle peale. Need on laulu ja tantsupuudumine. Ja ka see, et muusika, mida ta ümberringi kuuleb, on nagu millegi vana ja juba-olnu taasloomine. Inimesed on seda muusikat õppinud, seda harjutanud, ette valmistanud ja ongi kõik. Nad ei lisa sinna midagi uut. Viiekümnendatel aastatel olevat muusikaga tegelemine olnud elu ja surma küsimus. Ja muidugi on muusika oluline ka vabaduse ja iseseisvuse pärast. Tiiv Leisi mõtleb selle all ka vabadust kommertspainest. Tema on saanud selles mõttes hea kooli, sest ta on mänginud eri aegadel kõrvuti dioloones Monki, siis selle eelarve ja Tšiliivansiga. Aga üpris sageli mängib Steve Leisi ka praegu oma grupiga lärmakates klubides, kus inimesed on tulnud lihtsalt meelt lahutama. Katkend tema grupi mõnusalt paljukiidetud niinimetatud kõrtsiplaadilt Laivad sviit Peisel ja Dexter kood on olevat loobas keskne kuju, õigemini küll tema rõõmsameelne sving. Mulle ongi džäss tegelikult tantsumuusika, väidab Steve Leisi. Praeguses džässis ei kuulama kuigi palju tegelikku tantsu ja laulmist. Ja standardid küsib stiibleisi otsekui eneselt. Standardi tulevad ja huvitavad ja Ta ise olevat Calebi teinud standardite mängimise perioodi aga hoopis rohkem huvitavad teda igasugune uus otsivat alati sellist, mida ta varem ei ole kuulnud. Ent suur osa sellest, mida ta ümberringi kuuleb, on juba kusagilt varem tuttav. Ning Steve Leisi lisab sinna lõpud, jõuan ta ka ise pisut liiga vanaks saamas, mis tähendab, et ta on oma elus juba väga paljusid asju kuulda jõudnud. Üks vana ja uue probleeme tänases muusikas on ka suhtumine tehnoloogiasse. Ma palusin, et Steve Leisi selgitaks veidi oma suhtumist sellesse. Leisi väidab, et ta on üks omamoodi lihtsustaja talle meeldivat saksofon ja klaver ning pliiats ja paber. Midagi muud ei olevat talle vaja. Aga siis ta hõiskab, et faks vaat see on alles masin. Kui kõigil inimestel maailmas oleks faks, oleks see tõeline revolutsioon. Aga üldiselt pidavat talle saksofonist klaverist piisama. Klaver on tema laboratoorium ja saksofon, hääletöövahend oma bänd. Sextet, mis tal Pariisis on, ongi tema tehnoloogia ning see on kõik. Stuudios tulevat jah, mõnikord ragistamist ette, kui muusik tahab oma muusika korralikku jäädvustamist heliinseneride ja stuudiotehnikaga kirjutavad ette mõningaid lihtsustusi. Selles siirdamise protsessis pidavat muusika aeg-ajalt tehnoloogiale alla andma. Tiiblesi on niivõrd mitmekülgne muusik, et lähemal tutvumisel tema haardega võib pea lausa kirjuks minna. Ta on vaadanud itta ja läände on proovinud järele nii ja naasuguseid asju muusikas. Ta loonud pikki teksti, poeeme, muusika, luule, sümbioos ja ta on kirjutanud ballett, suurvorme ja orkestriteoseid. Küsisingi temalt. Kas võib see tähendada mingit liikumissuunda eemale Tšassist uue akadeemilise muusika suunas? Dievlissi väidab, et tal on kogu aeg olnud üks jalg tänapäeva muusikast aga tema süda kuuluvat ikkagi Tšassile. Ta ei näegi seal väga suuri erinevusi. See, mida tema teeb, on džäss, aga samas ka uus muusika. Siiski lesijad veidikene mõttesse asja üle, sest ta teab, et inimeste jaoks on olemas kindlad muusikalised kategooriad ja see tähendab, et nii mõnigi ootab temalt konkreetsemat vastust. Ta ütleb siiski ei. Ta lihtsalt jätkavat oma teed muusikas, kuhu iganes teda ka ei viiks. Muusikakutsele järgnedes on Steve, leidsin nüüd välja jõudnud punkti, kus muusikakriitikud on teda oma tosin aastat pidanud oma instrumendi parimaks muusikuks kogu maailmas. Kuidas ta ise selle asja peale vaatab? Tiblisi suhtub tiitlidesse kompleksivabalt. Naerab, kui ütleb, et lausa ootab, millal keegi ta üle trumpaks ja ta lootvat väga, et ühel heal päeval siiski ilmub see keegi, kes ta troonilt tõukab. Või siis vähemalt, et ta kuuleks kedagi mängimas, nii et teda üllataks midagi sellist, mida ta varem ei ole kuulnud. Veel üks katkend muusikat mängivat stiiblesia Ivan paaker. Steve Leisi teavet tema muusika on kogu aeg olnud eemal. Paljud inimesed ei ole pikka aega teadnud selle olemasolust õieti midagi. Aga see muusika on sellest hoolimata kogu aeg olnud olemas ja praegu tuleb see sealt kõrvalt peidust diemalt aina sissepoole. Sealses ehk moraal, kui muusikas on sisu, kui selles on pühendumust, mis haarab ka midagi enamat kui pelgalt noodid ja helid siis teda kaua vaka all ei hoia. Varem või hiljem tuletaja teeb ennast kõigile teatavaks. Nii nagu see on juhtunud, Steve Leisi muusika.