Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Umberto Eco arvates mängib inimese kujunemisel olulist rolli see, mida isad õpetavad nendel ebatavalistel hetkedel kui nad ei püüagi meile midagi õpetada. Loogiliselt võttes kujundavad Seco loogika ärge inimesi ka kõik isata kasvamise hetked. Järelikult võib arvata, et ka seal kujundavad paljusid inimesi. Hetked, kui isa on tööga hõivatud või kodust ära. Kui ta seda pole, püüapaps lapsi kõpetada võib-olla kiirustades, mõnikord sunniga, aga need momendid ei lähe korvates siis kirja, vähemalt mitte olulise mõjuga. Mõnes riigis on isadel rohkem tööd. Paljud sellised kultuurid on vastavalt kohandunud. Näiteks kannab Jaapanis enamus isasid rahvalikku nimetust Kayanosottom tähenduses, et nad asuvad väljaspool voodi kohale asetatud sääsevõrku. Kodus toimuvast ja seal elavatest lastest on nende teadmised hägusad. Seda üllatavam on aga lugeda maailma majandusfoorumil esitatud OECD raportist. Et lapse sünni tõttu kõige pikema isaduse puhkusega riikideks on Jaapan ning Lõuna-Korea. Nendes riikides lapse sünni puhul 52 nädalat puhkust, säilitades sellel ajal sissetulekuna kuni kolmveerand palgast. Seadus olukord on paradoksaalne, sest. Seda võimalust kasutavad vaid paar protsenti Jaapani ja Korea isadest. Võrdluseks kasutab Rootsi meestest üle 90 protsendi lapse sünniga lubatud pausi pidamise võimalust. Kusjuures mõlemas riigis toimuvad riiklikud puhkuse kasutamise. Kampaaniad sealhulgas, et isad võtaksid lapse sünniga ette nähtud puhkuse välja ja osaleksid laste kasvatamises. Kuid seda ei paista juhtuma põhjuseda mitu, näiteks harjumus, sealhulgas emade oma. Ühes loos kirjeldab sealne ajakirjanik isiklikku kogemust seoses 2011. aasta maavärinaga, kui mitmest töökohas paluti meestel nädalaks koju jääda ning oodata, millal olukord selgineb ja neid tagasi tööle kutsutakse. Mõne seni vaid päeva lõpus ja varajastel hommikutundidel mehe varjuga elama harjunud peremaa jaoks oli see mehega kooselamise nädal viinud aga närvivapustuse. Nii värske need Sealse valitseva partei parlamendiliikme Kenzuke Miia Tsakiga, kes esimese poliitikuna Jaapani ajaloos asus seoses lapse sünniga kasutama õigust isaduspuhkusele. Ta püüdis olla eeskujuks valitsuse üleskutsetele. Hoolimata, et 34 aastane värske isa kavatses 52-st nädalast kasutada vaid ühe kuu, põhjustas taoline plaan avalikkuses üllatava pahameeletormi. Lisaks opositsioonile leidus pahandajaid ka tavalise rahva seast rahva seast, mille juurdekasv oli 2014. vastavalt riigi ajaloo madalaim ja kulgeb krooniliselt allpool rahvastiku taastootmispiiri. Kusjuures Jaapanis maksavad vanematele lapse sünnipuhkuse palga hüvitise mitte riik, vaid kindlustusfirmad. Seega polnuks maksumaksjatel isegi sellest Majanduslikku taaka aga ometi. Mõneti võib olukorda mõista. Sarnaselt paljudele suure konkurentsiga tööjõuturuga riikidele määrab Jaapani pereelu majandus ja traditsiooniliselt lasub kogu raha teenimise kohustus isal töine. Stress muudab mehi ja peresuhteid ning need on aegade jooksul sellega kohanenud ning kinnistunud uues väärtuste süsteemis. Tõenäoliselt pole see riigi jooksega jätkusuutlik kuid probleemi lükatakse edasi tehnoloogia abil piietega asendada puudujäävat tööga, et robotite omadega. Kas robotid hakkavad ka lapsi kasvatama? Tõenäoliselt. Peaks robotid hakkama Jaapanile lisaks veel ka lapsi sünnitama ülistades lisade puudused, tõenäoliselt kasvavat probleemi kõikjal arenenud riikides. Võib näha, kui. Roboteid siis vähemalt tehnoloogiat asendamas lisaga elamise, neid mõjusaid, õpetlikke hetki, kui nad ei püüagi midagi õpetada. Ki asendavad elektroonilised meelelahutusseadmed. Pole ime, miks on kaupluste riiulitel mängude vahel mõned õpetlikuks peetavad programmid. Nad on ja. Jäävad riiulidesse, aga sellest piisab, et jätta mulje kui potentsiaalsest. Kasvatele ning harivast aparaadist. Sealjuures töötavad paljud isad just nende seadmete ja tarkvaravalmistamise ettevõtetes.