Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Christian Burt. Valetaja karistuseks pole see, kui keegi teda enam ei usu, vaid see, et ta ise ei saa enam teisi uskuda. George Bernard Zoom 100 aasta tagune mõte saab sotsiaalmeedias uue kõla. On ju avalik saladus, et sotsiaalmeedias paistab näitusele välja pandud elu ilusamana mis omakorda põhjustab tolmuse maguuega, külastajate nukrust ja motivatsiooni ka endast midagi silutamat välja riputada. Sündiva nõiaringi neiduseksand krooniline skepsis. Samas võiks küsida, mis juhtub sotsiaalmeedias tõe otsimisega. Unustagem hetkeks murem usaldust närima kahtluse osas. Oletagem vastupidist ning küsigem, kas grupp omavahel usaldusväärses suhtes inimesi jõuavad üheskoos tõele lähemale. Ehk kuidas kogukonnad püüavad aru saada, kujundada ning revideerida sündmuste ja faktide põhjal omi arusaami. Puistame mõtteeksperimendist sotsiaalmeediasse tegelikkusega kooskõlas oleva ja eksliku sõnumi. Mõlemad on sama hõlpsasti leitavad, see tähendab teine sõnum. Ei ole raskemini leitav sismiks, teeb sotsiaalmeedias nii palju eksliku informatsiooni ja levib väga kiiresti, ilma et tõde jõuaks seda pidurdada. Valeinformatsioon võib sünnitada paanikaid, rikkuda inimeste heaolu esile kutsuda sotsiaalseid rahutusi koos ärritunud masside energia ära kasutamisega küünilise poliitika poolt, unustamata selle provotseerimisega. Võimalust ühesõnaga valeinformatsiooni levik kahjustab inimeste vabadust. Teema on väga tõsine ja maailma majandusfoorumi hinnangul on valeinfo massiivne levik üheks suurimatest ühiskonda ähvardavatest ohtudest. Grupitaale teadlasi uurisidki põhjalikult, kuidas levib sotsiaalmeedias. Itaalia arvudusliku sotsiaalteadustele labori teadlase, Mikaelatel Pikaarium juhtimisel analüüsiti kokku viie aasta jooksul ajavahemikus 2010 kuni 2014 kogu Facebooki sõnumivahetust et tuvastada, kuidas levis infoallikaks valitud 69 erineva sisuga veebilehelt pärit informatsioon mööda. Suhetest koosnevad sõnumi ruumi allikad valiti nii, et kolmandik levitasid konspiratsiooniteooriaid. Kolmandik vahendas teaduslikke uudiseid ja kolmandik olid trollid ehk teadlikult valeinfo lekitajat. Võiks ju arvata, et keegi ei taha uskuda alusetud konspiratsiooni või lausvalet. Seda on lihtne öelda, isegi uskuda, kahjuks aga väga raske teoks teha. Lähtume sellest, et seda, kas inimene usub Tõeseid võim, valesid väiteid mõjutavad teda ümbritsevat sotsiaalsed normid ja väite kokkulangevus tema enda senise uskumuste süsteemiga. Vahest paneb keegi tähele, et siin peitub tõe otsimist tõsiselt segav mehhanism. Varasema kogemuse kinnitamise lõks. See tähendab, et me kipume otsima ja nägema peamiselt seda, mida usume, et on tõene vastavalt meie varasemale säädumusele. Ja seda omakorda kujundab sõpruskonna sättumus. Uuringust leiti, et kuigi teadusel ja konspiratsioonil põhineva sõnumite lugejate grupid sarnanesid info tarbimise osas tulin sõnumite edastamise kaskaadis esile olulisi erisusi. Konspiratsiooni hakkas elama oma elu, kuna inimesed valivad oma isiklike uskumuste põhjal, mida nad teistele edastavad. Nii kujunevad välja sarnaste arusaamadega grupid ja nõndanimetatud kajakambrid tänu millele nende enda poolt edastatud võib-olla isegi kerge kahtlusega edastada. Sõnum kajab kogukonna kaudu tagasi aga nüüd juba kui usaldusväärne. Kusjuures grupi liikmete seisukohad kipuvad nihkuma. Tänu olemasoleva hoiaku kinnitamisele äärmuslikkuse suunas. Valeinformatsioon levib ja võimendab. Sotsiaalses ruumis esile kerkiva hilinevakkaja tulemusel võiks arvata, et sellist olukorda saab parandada, lisades sellesse ruumi tõesti informatsiooni. Paraku kinnitavad uuringud ja ilmselt ka paljude jaoks kogemus, et valest arusaamast ei taheta indiviidi tasemel kuigi kergelt lahti öelda. Ja käesoleva uuringu tulemusel võib järeldada, et valesti infost kujunevas kõlakojas On tõde väga raske kuulda, rääkimata selle omaksvõtmisest. Seega paistab, et sotsiaalmeedia soosib olukorda, milles selle liikmed valivad sõpru, nii et neil on lihtsam ennast petta.