Ja. Too kuur. Oodagu ka põrgu, aga. Aga? Koor ja Aadu Reena. Lumevaip pole põldudelt veel sulanud. Metsa vahel, kuhu ei ulatub, päikesekiir on isegi talviselt karge ja külm. Kuid ometi on kevadere päikesevalgus paneb silmi pidutama. Jääga. Kes on vabanenud järved, vulisevad valla, päästnud veed? Haapsalu laht on veel vaikne ja valge, jää aga vesine ning rabee silm ei ulatu veel nägema sinetavat merd kaluri paatega, valge purjelisi jahte. Seda pensioni eale lähenevat pikakasvulised ja kuivetanud kalurit, kes praegu asjalikult ja hoolega uurib uusi võrgulinu nägime esmakordselt pisut vähem kui neli aastat tagasi. Tookord seisis ta kolhoosi sadamasillal ja vaatas teraselt järele mere napile, kes kitsaste tiibadega ägedalt vehkides eemaldus Noarootsi suunas. Sillal seisja oli anatuurid kreeks, keda kolhoosnikud kutsuvad lihtsalt tooliaks. Admiral narhimobi kalurikolhoosi kangem Kalamees. Tuli arutas siis endamisi, kas vastu koidu taevast ähvardavalt tume, täna näiv pillult tõuseb või vajub hindas teraselt tuule suunda. Neil kevadpäevil ootas Haapsalus iga kalurit, lööks tuulekord ümber, siis tõstaks vett ja tuleks kala. Tookord sõitsime suures kaares ümber holmi ja võtsime kursi sinnapoole, kus kogu hobulaid ning pihukse puud ja põõsatutid seisid vee peal nagu õhus. Tagasiteel oli paadis ligi tonn räime hõbedat, kuigi tuul polnud veel rahakotisuu peale pööranud. Ometi oli kolhoosil maigu püügiplaan täis ja lüli, millesse kuulus Anatoli kreek solinachimovis kindlalt esikohal. Ekstolia kuulus püügikunst etendanud siin oma osa. Palju, sest nüüd, aastaid tagasi on, kui esimest korda merele läksite. No ikka kõva 50 aastat. Ja esimene prügikunst, kellelt on seisis päritud, kellelt õpitud isa oli kalamees, isa võttis juba poja kaasa ja viis mere rahule, võttis kaasa, siis hakkasime. Kui vana te siis olite? Siis ma olin juba umbes seitsmeaastane, isakese püsivuse ajal Tauksi saare siia, need saared olid seal Mäevale lähedal seal Lauma nina, seal laugu ninal käisime ja sealt käisime siis paati isegi välja. Kui sügise oli hakkas noor kirstule sel ajal vanad mehed, keesid kõik põksuge, suured kasenuiad, selgel, see siis üks andis siit sealsel sassi haaral sügise lõid. Säinas ja haugid ja jooksid haug, iseäranis jooksis nina vastu noort jää, Kert siis oli kange plaksimine. Ühedes võiduvaadet, mõnel õhtu kulmas, kulmud siniseda ka kelgu peal oliikuma paar rohukotitäit, kalu ka, väiksed poisid, olime seal vahel siis Neist vanad vikaadid, lõime pooleks laudelt sisse, sidusime jälle pastell kinni ja, ja läks vanade pulka sea Me korjasime jälle kelgu peal koti neid. Siis vaatasime, kuidas põhjusteive vanem vend oli siis teisi kisaga kaasas ja juba kaugemalt lävi, ega siis meid nii kaugele veel väikse ei lastud. Olime väiksed poisid, see tuba, kus me elasime, see põlgaa kõige suuremat sauest, parandia, niisuga Aucklene ja siis oli suu lai, koiku seal sees, meid oli kolm-neli last, seal ühes kohvikus magasime ja väikses aknas niuke endine elu Vik. Siis oli üsna hea meel jah, kui jõuluks saime jälle uued partna paslid jalga, muidu palle muidu sel ajal kõik paljajalu tuligi ümber astuda, kui kokku arvestada ja mitu aastat, siis tuleb päris mere peal kohe elatud aega. No ikka pool eluaega, aga siis kui täispaatidega merelt tulite, palju siis üks paatkond ka püüdis, isa käis seal oma poistega case oma lasteaiaga. Seal tonnidega polnud juttugi, aga kui Ekena neli viis puhul oli, siis oligi hea põhjus ja teinekord oli ka kevade, kus oli nii, et loosikali lastis kohe jää järgi. Ja kui veel jää liikuma hakkasin, siis ja jääpragude vahel sai võrku lasta, no siis Matzisbiaale. Ega see elu sel ajal suurem asi, põld kui teine põhiloodetuuled puhusid põld Kalav vähe ja öeldakse, et põhiloodetuul veidike sool või ka veel teinekord kausist, vot seal oli tegemist igatepidi, seal oli kõikide tegevus, seal oli Mõisa, saaks dega tegemist, need lastele, oma osa mered olid sel ajal kõik mõisasakste käes. Tauksi saar, see oli Gilsi unisuse käes, härjarahu, see oli Haapsalu õpetaja oma ja nii edasi, kui sa just nende vette minema, siis said karistada kohaga, kui sa viisid ikka nendel ikka kohe pidi paremad kalad kõik sellel mõis viima ja. Vana kaluripilk jäi peatuma noorele lülikaaslasele, kes parajasti sadamasilda puhastas. Endal sügav mõte kurd silmade vahel. Tuul ja teadis, missuguseid radu noormehe mõtted käisid, kui ta soovitas Lembit tule maja ehitada. Vastusega oli omapärane, et miks toolia sellele ise mõelnud pole. Ja. Kui tool ja ükskord naise võtab, eksis, ehib. Kas polnud tol ajal nii palju mahti kuival maal olla, et naine ära võtta? Või oli ta liiga suur valija? Seedima vanapoisile ilmselt ei meeldinud. Sirutas oma uued punase voodriga kummisaapad üle sadamasilla ja loputa säärikud puhtaks. Räime rasv sööb kummi, rabedaks. Jutt hakkas uuesti veerema. Missugune kala ennast kevadeti näitama hakkab? Sai need löövad üles rohkem nii suve poole, kui vesi soojemaks lähe rahule, alla mängima, aga kevadel ta tuleb kuduma. Kevade varagultki tuleb juba vällja, ta hakkab umbes poole veebruarist hakkab juba kogum ennast madalikul peale udu Ugala ehki, siis ta tuleb niikaua, kui jää lagunesid ja nii kui jää laob siis üks, kaks päeva, siis on ta õuest kadunud, jälle kärme võistluse. Paar-kolm samme vaatate üsna mehest Haapsalu lahes, praegu käin küll nüüd kakskolm aastal üsna fiksiste käin, haug on ka nüüd augun kagutuumas juba augu aeg ka nüüd nii kasvõi läheb metsa, kui ega vähegi käed ees on. Ei, ta nüüd ei peatu, teinud karjas omal neid taga. Nii haugid nähtud neid üles. Aga seisund nii kaua vesi soojemaks läheb, siis kaduvad jälle sügava peal tagasi. Kui juba sireliõied lahti löövad siis tulevad latikad, siis hakkab latikaseltsid geima. Siis peale selle hakkab angerja põhjus, siis juba läheb augustikuus ööd pimedad langes maral sisehakkab angerjad, angerja püüjus, kevadel saab ka angerjat, kui ta sisse lööb, seal uimane mõrsusega siis hakkab ikka täis, õnge tõi, siis hakkan varsti juba oktoobri, vaatame siia Adwalles Isakokangesi jaht. Kaladest ja möödunud aegadest võis vana kalur rääkida tundide kaupa. Väsimatult. Esimesed aastad tükkis teistmoodi, PUR jõudega sai sõidetud, aga mis nüüd, masinapaadid nüüd põle, mida noored Meerunud kannavalu. Aga siis tuli, teinekord oli ilm vaikne, haka tulevased, paarkümmend kirumete aerudega, tule lendu süüa, jälle kalad suitsu naistega nagu lesta riigikogus oli suvel ja kange kuumaga. Aga kõik sai käsitsi läbi tõmmatud, teinekord jäi vaikne ilm, kui tahtnud sõuda Oritüürivalijaid tõukumi tuulepuhang ellu, äratas üles nii purjeid, lops, teine plaan, siis olid jälle pihta. Kõik üks mees oli haru peal, teine rooli pääl, kolmas puhkas, seal polnud siis tuulest vaatamisega vaiksilmus. No kui mootorid tulid, kuidas siis püük läks? 30. aastal meie vanamees ostis esimese mootori. Siis hakkasime juba masina paadiga, mis siis käisime, käik saarevad ümber Saaremaa, Hiiu mode vargused. Võtsin Kunipaliskist saadik. Vad kopsad ja need eksportöörid ja need maksid jälle väga vähe tasuvusel ajal, selleks oli kala vähe, rohkem mõõt läks korra telefoniuurija ajas niisama muhe pärast jutt. Täna on Tallinn selle kala, ainult niisugust rohkem maksta ei saa. Maksu. Näpuka, natuke kala, pare polnud kalakohtuks, vane. Anna ana poolmuidu jälle ära ja ei, see tulu polnud midagi. Möödunud sügisel kalur tõsiselt haige. Hakas kolhoosivalvuriks tahab selle suve puhata, jõudu koguda. Ta suitsetab poole vähem. Viina pole ta suu sisse võtnud. Kui ta jälle tunneb, et suudab teistega võrdselt noodalina lapata ja suure serbakuga seisev noodast räime hõbedat paati tõsta, siis merele. Kõik prii sõit, kus elu läheb, masinad töötavad ja ja vaat kus nõiad tuuakse kala. Ma olen ise oma lülimeestega üle kolm, 400 tonni palle, tool, kui paneks selle praegusi lepamäele. Seda unikust oleks näha, ole siis pisike lootsingute assi, sead purju, paari kloosi, tule sealt kaks, 30 kilomeeter, kaks, kolm puude peal, siis oli kange kalamees, nii palju oli teisel paadis juba hakkas kadestama. Mis nüüd? Raudtee, rongi kolleks, vaata kuule, läheme nüüd selle, kuidas siis nagu peetaks nüüd kalurist lugu, kuidas seis oli siis kalur ei sallitud kaluri lõhnaisalitud. Nüüd vihase palees, näidake staavkaat, silmad praegu viravad veel poolteist aastat tagasi aasta tagasi, kui ma Moskvas käisin. No kuidas teil oma kolhoosis praegu pole, oli kaamera aku, niimoodi edasi läheb, kui siiamaani. Me hakkasin siin peale 40. aastal. Siin ei olnud muutunud kolm, neli paati, väikest maali, mis vahekorras olid? Need kõik siin need sumba mehed, eksportööride, pool sakslast, esimest oli Randma neil viisidel ladunud, mis siin oli väike ühistu laduvusel, pood oli siin kombinaadis, nad panid sellega laadiste, need läks ka veel Rootsi nende, nii et ei jäänud mitte midagi alges peal. Ja nüüd vaadake, mis nüüd on selle aja jooksul, kus on jõudnud ümberringi, kuna ju ei mõista, vaara tulevad ka suured kaku suured laevad. Mitu laevadel Oviiri oli? No neid on ikka juba kaugelt üle 40. On elan juba suured, aga need pole niuksed paariku seisuni. Vaat kus maal me oleme jõudnud ja läksin ühises seal ei muud, küll neli seina. Siis sai kraab luua sealt ja said ühe vana laua seal kätte ja hakkasin sellega pihta. Aga mine nüid kultuuriruumid, garaažid, autud ja veelabkaawassabel kahe kolme kolu suurt Blovjooneri ehitatud ja nii et tuleb üks väikelinna jagu kohe sellest. Vaata, kui ruttu nüüd jõudmise aega taas endine mõisnike elan, seda elu, kui praegust täis kaluril võib elavad. Või otsekohe ütelda. Ta elas teiste piina läbi, aga nüüd on kõik oma kätetöö läbi ning väga muhe tunne ka, kui sa tuled juba siit. Ilusad ilmad ja vaiksed ilmad ja. Siis tuleb kala ja saab merel tegutseda. Muidugi on ta tormine, siis väga palju Brennide vaeva nähe lõhub peenised ja laulusalm, ütleb ikk iki õied. Vaitega ilmub kala, liha, tuul ja torm on meremäe püha. Tormise veenist randu uhub kaluril laua puhtaks pühib mida head siis tänavune kevad ka kalurile toob? Tänavu aasta võib üsna rahulolu, meil on praegu iva püünised sees. Võrgud ja ootamise peale on juba märgata, juba kala hakkab liikuma. Aga nüüd, kui meri kerkib korraga merevee vaheldus tuletsesse klaar vesi, siis on säinas väljas. Siis on juba kalal, oota. Onkel. Kärme tööta. Tööta. DVD-iga. 100 lained.