Väga stimuleerib see muusika inimest keskenduma mingisugusel määral. Kas nii palju järele mõtlema, kuivõrd rahuldab see inimese soovi argipäeva maailmast veidike taanduda? Sest et see muusika on omalaadne oma värviline, väga mahedatooniline, mõnikord üllatuslik, mõnikord humoorikas kõlamaailm. Tema aluspõhi on tasakaalukas elu julge deme aluspõhjas on usaldust. Ja mitte üksi ilujanu, vaid ilu, nägemise oskust ja ilu, taastootmise võimet. Midagi, mis iga helilooja juures on vägagi sinnatavaks omaduseks. Kes on selle muusika autoriks. Tema nimi tuli Eesti muusika kuulajani aastat 13 tagasi veel konservatooriumi põlves loodud ornamentidega oboe leia orkestrile. Autoriks oli tookordne Elleri õpilane Alo Põldmäe. Meie saime temaga omalajal tuttavaks kahest küljest korraga. Kõigepealt küll veidi kaugemalt kui muusikast nimelt kui omadest mägedekaaslastest lugupeetud matkakaaslasega kes suvest suvesse suurima heameelega läbi raskuste läbi matkarõõmude käis Kaukaasia ja Kesk-Aasia mägismail ringi ja teiselt poolt kui heliloojaga, kelle loodust samuti loodus ja esmajärjekorras mäed läbi külasid. Nõnda nagu tema nimeski, kus on ühendatud Eestimaa põllud läbi rännatud mäed, mõlemad. Alo Põldmäe. Kuna meil on siin mitmeidki võimalusi vestlemiseks nii tema kui tema muusikateadetega, siis lühike ülevaade Alo Põldmäe senisest tegevusest. Pärast konservatooriumi lõpetamist asus ta tööle Eesti raadio arvutuskeskusse kus ta paar aastat oli tegevuses muusikafonoteegi kodeeriana. Siit läks ta armeesse aega teenima. Mitmedki raadioinimesed mäletavad teda kui üht väga võluvat liikuvat madrust, kes mõnigi kord sai võimalusega oma tööd noore komponistina jätkata Eesti raadiovõimaluste ringis. Aga kes kõigepealt tuli pühendanud oma kergemuusikaansambli juhtimisele kus ta ühtlasi oli vokaalsolistiks, kuhu ta tegi arranžeeringuid ja kust ta siis naases pärast ajateenimist taas raadio tööle. 1972.-st aastast peale tegutses Alo Põldmäe pikemat aega Tallinnfilmi juures. Ta oli muusikatoimetaja ja kaheksa aasta jooksul arvata olevat osalenud vähemalt 500 eeskätt dokumentaalfilmi, aga ka kunstiliste filmide valmimisel. See tähendas koostööd paljude heliloojatega. See tähendas orienteerumist igast filmist, filmist, filmi, muutuvates, koosseisudes. See tähendas kontakte peaaegu kõikide Eestimaa kõne alla tulevate pillimeestega. Selle kõrval on ta muidugi ka ise kirjutanud filmimuusikat viimati, sest loomingust võiksin nimetada muusikat juubelifilmile Tartu 950 ja oletatavale Michelangelo joonistusele tõde loodud muusikat Simmile, mis jutustab selle meie ülikooli raamatukogus oleva haruldused uurimisest ja tema päritolu täpsustamisest. Selle kõrval on ka loodud muusikat mängufilmidele, nagu näiteks noortele vaatajatele suunatud filmile röövpüüdja jaht. 1980. aasta detsembrist peale on Alo Põldmäe Eesti heliloojate liidu juhatuse vastutav sekretär. Ja sellest peale muidugi pühendunud juba meie muusikaelu suunamisele päris tema eesotsas ja erilisele hoolele meie uudisloomingu eest. Selle kõrval jätkab ta tööd ka Tallinnfilmi filharmoonia kunstinõukogus. Ta on prantsuse Eesti sõprusühingu aktiviste. Ja oma praeguses tegevuses peab ta kõige olulisemaks tööd Mart Saare vabariikliku juubelikomisjoni sekretärina. Peaaegu iga päev on ta just eriti selle järgmisidki kuul töös just tsaari juubeli ettevalmistamisega. Ei tohi ära unustada pedagoogilist tööd Tallinna riiklikus konservatooriumis, kus ta vanemõpetajana juhendab tudengeid instrumentide tundmises solfedžo-s ja suunab neid kirjutama artikleid Nõukogude muusikast. Alo Põldmäe on kirjutanud järjepidevalt TÖÖ varmalt. Tema loomingule ongi pühendatud meiega kaks saadet. Esimene neist järgib tema teed läbi lapsepõlve kooli konservatooriumi. Teine pühendub eeskätt tema loomingu võib-olla kõige olulisematele momentidele seoses ballettidega. Alo Põldmäe looming valdavas osas on instrument staalne esile tõusevadki, siit suuremat lavateost balletimerineitsi ja kõige viimase masse aega kuulub sõnni tund kõige suuremaid kõla peenusi võib-olla pakuvad Kammer instrumentaalsete teoseid, aga nendest juba edaspidi meie saatest võtavad osa nii Alo Põldmäe ise kui kaks tema loomingut olulisemalt stimuleerinud interpreet, kes on palju Alo Põldmäed mänginud ja kes on olnud tema õpingukaaslased juba kooliajast peale. Flöödimängija Jaan Õun ja pianist Toivo peaske. Mingi on siis nüüd teele kolmandaga Põldmäe kolmest laulust Hando Runneli tekstidele. No kui ma täpselt ütlen, siis ma jõudsin järeldusele, minust peab helilooja saama, see oli malmist 12 aastane. See oli mul kindel soov, et nüüd ma pean hakkama heliloojaks. Kuidas tekib ühes 12 aastases noores inimeses senine soov? Ma arvan, et siin oli väga palju mõjutusi minu emal, sest tema oli omal ajal küllaltki tuntud laulja, ta on õppinud Tartu kõrgemas muusikakoolis ja realisti nimelises akadeemias Budapestis, tema oskas hästi klaverit ka mängida ja siis tema ikka süstis minusse seda muuskovi. Ja suureks eeskujuks oli minu emale ja on siiamaani Beethoven ja ilmselt austus Beethoveni vastu on ka tema kaudu hästi varakult pärit ema mängis väga palju Beethoveni sonaate kuidagi see Beethoveni sonaati noodipilt oli minu jaoks niivõrd müstiliselt kuidagi seotud selle kõlaga, et, et ma ütlen, et samade B-tsooni sonaadi kogu järgi tekkis teatud hetkel see, et ma pean oskama ka niiviisi neid kirja panna. Kui inimene otsustab saada heliloojaks, siis veel muusikat ise ei õppinud mingit pilli. No Maclaverettib, õppisin klaarima, hakkasin õppima küllaltki hilja 11 aastaselt. Ja minu jaoks on väga toredad meenutused Alexandra sarvega, tema oli suurepärane pedagoog, väga tore inimene, printsi reaalne inimene. Ja mina sattusin tema eraõpilaseks enne muusika oli tema käest, ma sain ka küllaltki palju, tema üks printsiip oli see, et peab pidevalt millegi poole püüdlema. Aleksandra sarv oma sellise veenmisjõuga kuidagi minuni, sihukesi sisemisi tahtmisi hoidis nagu vee peal, oskas seda nagu suunata. Ma olen oma suure ja kaasakiskuva music kaaslasega ja erutamise võimalik. Küll jaa, erutamis võime, temal tõesti haruldane temperament oli temal ja just veenmisjõud, sest kõik, mis tema, äkki mina igatahes võtsin väga tõsiselt, mis tema rääkis, iga juttu ei võta teinekord nii väga tõsiselt. Ja siis ma õppisin paar aastat tema juures. Ja siis astusin muusikakooli. Muusikakoolis sai minu pilliks oboe. Kuna Aleksandra sarv nägi ka ära, et mul on vaja söandoniks alla kiiresti. Ja teiseks, nagu poolerialaaineks oli mul ka klaver ja klaverit õppisin aine karmi juures ja tema kannatanud Rikkust maga. Imetlen siiamaani, pidin küllaltki kiiresti võtma seda järele, mis sul veel puudu. Pärisin omakorda õpetaja Jaime karmilt, missuguse mulje jättis temale omaaegne õpilane Alo Põldmäe ja nõnda ta mulle kirja teel Kustiski. Alo Põldmäe õppis meie koolis 1960.-st aastast 64. aastani ja lõpetas oboe eriala. Algul ma olin veidi imestunud, et minule anti oboe õppiv üldklaveriõpilane, sest peamiselt õpetasin tookord eriala. Kuid Alo Põldmäe osutus väga meeldivaks õpilaseks. Ta oli enne muusikakooli astumist juba küllaltki palju klaverimängu õppinud ja harjutas seda pilli hea meelega. Selle tõttu oli temaga muret vähem kui mõne kirjaine õpilasega. Mängisime päris suuri asju. Näiteks Beethoveni sonaate. Mäletan ka esinemist Mozarti kontserdiga. Hea pildi Alo Põldmäe klaverioskusi ja muusikavaldamise tasemest annab väike läbilõige mängitust, nii nagu kirjutab Aime karm. Vist 63. aastal tegin näitliku tunni Tallinnas üldklaveriõpetajate seminaril, kus õpilaseks oli mul Alo. Ma leidsin märkmete hulgast, et materjaliks olid Bachi Teedu fuga, Beethoveni pateetilise sonaadi, teine osa Šostakovitši prelüüd, ESM on ja uueks palaks antudki riigi nokk. Türn c-moll. Nagu me näeme, on tegemist üsnagi nõudliku repertuaariga. Ja mina sain Tallinna kolleegide ees uhkustada hea tasemega õpilasega. Nad küsisid, et kas see ikka on yld klaver. Oma üllatuseks märkasin, et see tõsine töömees ja tagasihoidlik esimesel pilgul veidi maavillase nadi mõju noormees võtab koolielust väga elavalt, osa on eestvedajaks kursuse üritustel vaimukat isetegevusnumbrite väljamõtleja ja peojuht. Muusikakoolipäevil näitas halo ja mängis oma esinemistel ka omaenda kirjutatud palu. Minu seisukoht oli küll kindel, et tal maksab ja tuleb õppida kompositsiooni. Mul on hea meel, et temast, keda ma pean väga sisukaks inimeseks on kujunenud omanäoline, huvitavate mõtetega ja teostega helilooja. Originaalseid on tema balletid väga võluv, klaverituure loodud muusikal vaarilossid. Ma jälgin suure huviga tema edasist teed ja loomingut. Kui plaanid heliloojaks hakata algusest peale, nii kindla tulid. Millal siis algas tegelik looming millel julgesid hakata esimesi katsetusi tegema? No katsetustega ma alustasin ikkagi jah, 12 aastaselt kohe ja kõige suurem häda oli mul siis see, et ma ei osanud kuidagi kõiki mõtteid kirja panna alles muusikakoolis, kui ma olin viieteistaastane, siis ma hakkasin tegelikult kirja panema ja esimene pala oligi mõtisklus klaveri klaveripalu, mina kirjutasin üsna palju. Ja neid muusikakooli õpilased kandsid ette õpilasõhtutel. Ja siis, kui see esimene mõtisklus nagu paistsid publikule meeldis vist. Alo Põldmäe esimese klaveripala mõtiskluse kuuleme mängimas siis sedapuhku autorit ennast. Kes oli esimene juhendaja heliloomingu vallas või hakkasid päris oma käe peal otsima. Alguses olin oma käe peal aga neid muusikakooli teisel kolmandal kursusel. Siin on tõesti meenutada väga mitmete õpetajate nihukest toredat suhtumist. Üheks innustajaks oli Aare Allikvee, tema juhatas Tartu muusikakooli Loomingu sektsiooni. See oli vabatahtlikkuse alusel. Ja siis seal pidi rahvaviisi armoniseerima. See oli nagu esimene moment. Nii et küllaltki niisugust AB-st peale, aga see oli väga vajalik, et osata leida õige harmoonia, kas rahvaviise ja sealt siis edasi, nii et Johannes Bleive mäletan hästi, tema andis meil mitmeid aineid. Tema muna sellise väga heatahtliku olemisega suutis ja oma eeskujuga, sest ta tunnustatud helilooja otseselt võtsin temast eeskuju. Ja siis juba Tartu heliloojate liidu noortesektsiooni liikmena. Seal ma siis juba näitasin julgemalt oma asju kolleegidele arutamiseks. Siis mäletan, et sai tehtud ka. Siis oli väga suur vaimustus Jaan Räätsa kammerorkestri kontserdist ja ma kardan, et seal mingid mõjutused olid ka kandis ette Tartu muusikakooli orkester, ise juhatasin ka veel, seal. Oli selline raadiosaade otseülekandega. Ja Jaan Rääts tookord kuulisi mäletan, ta saatis kellegi kaudu mulle tervisi ja kuidagi tekkis Sildsid. Kammerorkestripalaga. Sina oled nii huvitaval ajal muusikasse tulnud, ma ei mõtle mitte veel kui heliloojaga, kui muusikaõpilane. Just sellel ajal, kus mujal maailmas ja, ja selle järel ka eesti muusikas oli sisse murdnud nõndanimetatud uus muusika. Muusikakooli ajal veel oli tõesti tohutu mõju ikkagi sellelsamal uuel lainel. Vaiba, sellest kammerkontserdist rääkisin Yan rats kammerkontserdist siis ballett-sümfoonia Eino Tamberg ka oli Vanemuise laval, no see oli tõesti ka nagu pikne selgest taevast väga sügavalt see läbi elatud, neid uusi nähtusi. Veljo Tormise esimesed teosed, avamant number kaks, siis ma isegi mäletan, sai Ülikooli sümfooniaorkestris mängitud Veljo Tormise sümfonietta. See oli ka väga värske ja väga selgete piirjoontega teos. Jällegi uue suuna sissemurdmine. Selles mõttes on huvitav, et kui Tallinna inimesed võtsid seda uut lainet vastu eeskätt välismuusika kaudu noh, siia tuli Tallinnasse lihtsalt jõudis natuke varem siis sina oled selles mõttes just Eesti rahvusliku uue muusika peale. Täpselt sissemurdmine tuli just selle Eesti nende autorite poolt eelkõige jah, Tormis, Tamberg, Rääts. Ja siis juba Kuldar Sink tegi oma esimesi selliseid väga huvitavaid katsetusi siis juba kuulsin Kuldar singi asju. See oli jahtima, löödi kontsert Tiina Ets unustamatu mulje. Lihtsalt ja mäletan. Kahte teost sai kuulatud juba nii, et kõik olid tüdinud soli Kuldar singi kontsertino flöödiorkestris räätsa kammerkontsert, see oli nii ära kulutatud, need plaadid. Kas sul on olnud mingisuguse eeskujusid, aga võib olla ka mitte muusikalisi, kes on vahetult stimuleerinud või lihtsalt mõtlema pannud ja vaimset ergutamistan. Tartu muusikakooliperioodil oli meil üks väga tore muusikaliteratuuri õpetaja Artur õun. Ja ma mäletan tema tunde suurepäraselt. Tema tunnid olid väga, improvisatsioonirikkad tundis väga hästi muusikaliteratuuri. Ja ma mõtlen, et tema tundidest sai ka küllaltki palju ütleme lihtsalt kuulatud küllaltki palju teoseid, just seda armastust selle klassikalise muusikapärandi vastu. Ma usun, et sain Martursruunilt ka, sest tema nii nagu Aleksandra sarv, kind, tema võttis asja ikka väga tõsiselt ja püüdis seda oma oma entusiasmi oma huvi testis, sega süstida, aga muusikalised muljed ise kontserdilt ma mäletan, kui oli Kammerorkestri esimesed kontserdid ülikooli aulas. Need olid väga suured sündmused ja omamoodi kahju on see, et praegu on kontserte nii tohutu palju. Ja iga kontsert ei kujunenud nii suureks sündmuseks, kuigi Tase võib-olla on tunduvalt kõrgem, kui ütleme seal 20 aastat tagasi. Kontsertide rohkus on muidugi, see on väga tore. Kuid jah, see värskuse vahetu kontserdielamuse läbielamine see on nagu läinud kuidagi igapäevaseks. Vanemuises käisin just Pähkli pure balletid mul tol korral väga meeldisid. Juba siis jah. Aga kas muusika pärast või tantsimise pärast kõik kokku? Ma ei saa öelda, et mulle see muusikani eriliselt kuidagi esile tõusis, vaid ballett, kui niisugune. See on juba lapsepõlvest väga-väga tahtsin käia balletti vaatamas ja kui ma nüüd meenutan, siis Vanemuises kõik balletid on nähtud juba kuskil 57.-st aastast, vist. Konservatooriumi ajal sattusin õnnekombel professor Elleri käe alla. Ja, ja tõesti, mina olengi viimane, tema juures lõpetanud. Üliõpilane. Ma olen muusikakoolis ikka omaette boss juba selles mõttes, et palju klaveriteoseid ja heiskama sattusin äkki Elleri sellise range käe alla. Siis ütleme, loomingu produktiivsus kõvasti langes. Esimesel kursusel eriti tavaliselt panin ikka kirjamis kohe pähe tuli, mängisin ise ja et professor Eller siis, et selle teie kätte, et et ikka kõik ikka ei maksa nii karabelt kirja panna, tuleb natuke mõelda ka valida. Sest professor Elleri printsiip oli see, et kirjutada iga päev kasvõi üks takt, siis tuleb terve elu peale tohutu arv takte. Ja kui see üks takt päevas kirjutatud muusikat on, on hea, siis on kohutav suur hulk head muusikat eluaja jooksul kirjutatud sellest pedagoogina. Ta lähtus kogu aeg. Ja kui sealt ka hoolikalt valida, jääb ikkagi järele üsna palju takti väga head siis juba päris head muusikat. See oli jah, professori selline kindel printsiip, püüdsin ka valida neid takte ja ümber teha ja ma olin harjunud nii, et kirjutanud teose valmis ümbertegemisi nagu ei olnud, hakkasin uut teost tegema, aga professor Elleri juures oli kindel kogu aeg vaadata, kas ikka ei saa seda takti paremini, kas seda partiidi sa ikka paremini seda vasaku käekäiku bassikäik? Selline Eller ja on ka nagu miniatuurne meister orkastratsiooni ja kõla varri meister, nii et seda ta püüdis nagu oma õpilastes ka süvendada ja suunata. Tahakski teada, mille poole Eller sind suunas, mis talle tundus sinu natuuris olemas. Vaat, ma tajusin intuitiivselt, et temale meeldis just minust kammermuusika pool rohkem leidis, et see mul istub paremini. Nii et tema peale ei surunud tõepoolest oma mingisuguseid printsiipe või helikeelt seda mingil juhul ja kas või rahvusliku materjali kasutamist või midagi niisugust. Ja seda ta alati rõhutas, et see on Nasjale alati kasuks, kui on rahvusliku momenti juures, kuid see ei olnud esiplaanil. Tundub mulle küll, nagu oleksite üsnagi sarnased Elleriga tähendab Tyson mõndagi inimlikult tühistanud. Helleril on palju õpilasi olnud ja üsnagi erinevaid natuure, aga ma mõtlen just siin seda sisemist tasakaalukust ja vähemalt kõrvaltvaatajale väljapaistvat rahulikkust. Ma usun ka järjekindla järje, püsiva töö tegemise võime, see ei ole ju mitte ainult kasvatatav. See peab ikke siiski olema ka inimesel sees olemas. Aga see, vaat seesama kammermuusika niukse kõlab peenuse taotlus ja. No vot see, mida me kõlakultuuriks nimetame ja kui ma siin mõtlesin Põldmäe muusika peale, siis ma järsku hakkasin taipama, kuidas siin on ühised jooned, mitte üksi. Kui õpilasel ja õpetajal aga võib olla ka kui kahel Eestimaa muusikamehel või Jakobsonile. Seevastu ei, muidugi, aga meeldiv on kuulda, kui öeldakse, et on professor Elleriga mingisuguseid ühiseid momente. Aga ega see mõte mulle võõras, ausalt öeldes ei ole ja miks ma ise. Ma arvan, et mis võib professor Elleriga mingit ühist momenti olla, on see ilmselt suhtumine loodusesse, ainuke asi, mida ma nii väga kindlalt võiks väita, sest ta on eluaeg ju olnud loodusega väga tihedalt seotud, ma võiks öelda, et ma olen ka rootslasega üsna tihedalt seotud. Omaloominguimpulsid sageli loodusest, sest ma ei tea, võib-olla kõik heliloojad saavad, aga ma võin selle enda kohta küll kindlalt väita. Ja viimasel ajal kõige selgem näide on viiulisonaat, see on puhtalt ainult looduse muljete põhjal saadud sarve talvisest maastikust nii-öelda muusikaline joonistus. Aga sa tahaksid seda öelda kuulajale, kes võib-olla ise nii otseselt sellest ehk aru ei oska saada mõne juhtnööri, kuidas kuulata või kuidas see sinu jaoks ilmne kontaktmuusikas avaldub, kõlas. Raske on muidugi kirjeldada, kuid just see, ma arvan, et see koloriit kõlav. Lihtsalt kui rääkida sellest viiuli sonaadist, siis esimene osa on võib-olla kõige selgemalt seotud nende meeleoludega. Isegi sellel sonaadil oli mul vahepeal alapealkiri. Enda jaoks on mul olemas pühajärve panoraam. Ja esimene osa on just selle panoraami nagu kõige suurem osa iga aastal püüan seal käia suusatamas ja soovitan seda igalühel. Pühajärve panoraam, lihtsalt kui tervik, kui lihtsalt maastikuvaade siit nurgast siia nurka niipalju kui silm ulatub, tekitab minus sellise musklikujundi. Ta on niivõrd mitmekülgne oma lumeväljade oma metsa tukkadega küngastega oma selle selge taevaga, just selge taevaga. Isegi koht. Täpselt tean, kus kohtun epasele suusabaasi juures alla vaatavat sinna niplijärve poole, et seal kohas tekkis see idee ja sealt selle järgi sai kogusenark tehtud nakk. See mõiste panoraam ja looduse Gildi haaramine suures mõõtmes tuleb mulle väga tuttav ette juba sellest ajast, kui see mägedes matkamas käisid. Kuigi ma ei tea, miks sa nüüd enam ei käi. Kaaslasidki muheledes rääkisid sellest, kuidas Alo ikka tahab panoraami saada. Nii palju kui ma mäletan, kas mitte üht varasemas muusikas ei ole otseseid noh, vastukajasid mäestiku muljetele, mäestiku elamustele. Ja üks teos on ikka puhtalt nagu minu jaoks on ta isegi programmiline asi on kaks ornamentika poole kammerorkestrile. Esimene osa kujutab mägede võimsust ja selle mägede võimsusega seoses olevaid tekkinud ja ja sisemuses olevaid meeleolusid. Teine kujutab liustiku liikumist. Tähendab. Timpani löögid nagu kujutavad seda liustiku liikumist, mida me tegelikult ju ei näe. Liustik liigub edasi päevas kuskil 80 sentimeetri võrra. See on nii-öelda nähtamatu liikumine. Aga see pinge on ju kogu aeg olemas, nii seda liustiku edasiliikumise, pinget, nähtamatut pinget, püüdsime selle teise osaga näidata. Ja sellest muusika võlu ongi, et üldse on võimalik taotleda midagi niisugust, mida üheski teises kunstis vist ei ole võimalik. Taotleda tabada. Mõne teose puhul on idee tulnud sealt, et mõni väga printsipiaalne järjekindel interpreedid Ta on tellinud teose ja on lihtsalt aeg-ajalt meelde tuletanud. Mul seisab ees üks kontsert, kus mul on vodkavas selline esiettekandes teos, nii on mul sendid mõnedki teosed. Ja selles mõttes on meil küllaltki palju selliseid aktiivseid interpreet, kes On huvitatud uuemast eesti muusikast. Ja see on ikka väga meeldiv üheks selliseks interTõnisson Jaan Õun. Tema tellimusel ongi sündinud Se Samazonatiin Alt, flöödile ja kitarrile. Siis Me tuntud klaveriduo Natalja Sakus Toivo Peäske. Ka nende tellimusel on sündinud see laari lossid, kahe klaveri süüt. Kuigi vahepeal ma jõudsin is Prantsusmaal ära käia, siis ja see nagu ühtis selle tellimusega, nii et sellest end vahetud muljed Prantsusmaast selles süüdis sees. Aga see on ikkagi tellimuste ja. Huvitav, kas sinul kirjutamise juures heliloojad mingil määral inspireerib ka selle mängija lihtsalt isik. Ja kahtlemata, sest ikkagi interpreet tuleb nii laval alati palju kokku puutuda ja selles mõttes ma kasutan siin juhust öelda seda et helilooja ju ilma interpreedid ei oleks ju tegelikult mitte midagi, sest mis loeb üks kirja pandud teos kui ei ole selle esitajad, selles mõttes? Me peaksime siiski ikka veel rohkem hindama interpreedi tähenduste interpreedi, isiksust ja ja olema ka instantsides tundlikumad interpreetide probleemide vastu. Kuulakem, aga nüüd, mida jutustavad Alo Põldmäest, tema mängijad? Kõigepealt vestelgem Jaan õunaga ja seejärel Toivo peaskega. Põldmäe on minu jaoks vana tuttav. Nimelt oleme me tegelikult ühe õpetaja õpilased. Aastal 64, kui ma õieti mäletan. Õppisin Tartus hargele juures flööti ja samal ajal õppis Alo Põldmäe seal oboed. Need Need põnevad tunnid olid tihti koos ja mäletan juba sellest ajast, et halo kirjutas muusikat, siis oli ta Tartu noortesektsiooni liige. Kui juba niisugune varane hea sõprus on olemas või koostöö on olemas, järsku räägi natuke sellest, missugune oli see päris noor Alo. Sama tagasihoidlik, sama uje, nagu ta praegugi on, ainult et minu jaoks tema muusika juba siis praegu ei lähe nagu tema olemusega päris hästi kokku. Huvitav, mille poolest vaikne ja tasane inimene ei või olla tehnokraat ei või olla täppismuusikateadlane. Mõtlen siin selle juures lihtsalt tema kirjutamise stiili, mollusk tunneta võiks olla romantik või meloodist mida paraku alal on väga vähe. Kui siis just viimase aja loomingus on ka mingisuguseid sellelaadseid, sugemeid. No võib-olla see on noore mehe otsimise tee muusikas kõigepealt katsuda järele need teeotsad, mis kõik ennast nii võrgutavalt pakuvad ja siis vaadata, korjata neist kokku see oma natuke laiem tee mida ta ka ise, vaat, aga nüüd juba nii natuke küpsema Põldmäega ja loominguga, mis on läinud kontserdilavale mille sul algas, kontakte, kuidas. Konservatooriumi päevilt olid õpingukaaslased nii Alo Põldmäe kui Lepo Sumera ja Raimo Kangro. Ja sellest ajast on mul meeles Sellel ajal oli konservatooriumis üks puhkpillikvintett kes oli üpris agar ja kõigilt sai tellitud midagi. Kahjuks Alo Põldmäe lubadus pupilli Genteetile kirjutatud realiseerus alles vast 10 aastat ei ole konservatooriumi ja ma ei olegi seda lugu, mis siis sai tellitud, mänginud kõik need kontaktid temaga on teatud määral kuidagi loomulikult välja kasvanud. Mäletan, et meil oli üks kava puhkpillikvintetti, kus esines Mati Palm. Laulis vanu inglise laule. Ja siis sai tellitud tema käest kolm laulu. Need olid tütarlapspõgenik ja kõige vägeme kõige lahjem. Et Runneli tekstile, laulule, Runneli teksti laulud, need sai hiljem lindistatud siiski keelpillikvartetiga. Kusjuures flööti alles? Kui esimene otsene koostöö algas, mismoodi kulgeb selline uue teose läbimängimine omandamine, kas inte brittide osa on seal küllaltki suur või on tegemist ainult asjaliku ära mängimisega? Eks see oleneb interpreedi iseloomust. No helilooja iseloomust ka, sellepärast ma küsingi Ma. Ei oska öelda, aga, aga ma. Ma julgen siiski öelda seda, et, et, et need asjad muutuvad ajapikku päris kõvasti. Nii näiteks Alfredi sanatiin Kitarriga on algsest kujust ka nooditrükis välja antud kujust muutunud päris palju ja iga uue mängimise puhul ikka otsid mingisuguseid uusi võimalusi. Alo Põldmäe on kenasti nõus. Kuigi nende teoste korrigeerimine paistab tal vahetevahel isegi vastumeelt olevat. Kas tendentsid meloodilisuse poole ei avaldu kuidagi selgemini? Sellega võiks nõus olla, kui Tsemeloosilisus ei oleks hakitud, kui ta ei oleks lühike, tundub, nagu helilooja räägiks või väljendaks ennast mingite tingmärkidega. Ta annab motiivi, annab mõtte kätte, kuid samas katkestab sealt, jätkab hoopis teise mõttega. Aga mis puutub sellesse muusikasse, millega mul isiklikult kokku andunud puutuda siis välja arvatud merineitsi, ballett, kus on üks väga ilus Alfredi soolo ja imekena meloodika ja kõik on kuidagi katkestatud meloodika katkestatud lause katkestatud mõttega. Aga samal ajal näib, kui kuulata Põldmäe muusikat, et on tegemist sellise suure kumiseva nagu looduse muusikaga, võib-olla, et siin ei ole üksiku mängija osa, aga mitte väga suur või põimubki ta nihukesest musa higist, siis et võib-olla tema muusika juures on olulisem kogu mulje kogu kõla. See on tõsi ja ega ma seda katkestatud ei pidanud millekski halva maiguliseks, vastupidi kogu see materjalide rikkuse üleküllus ja see kõik nagu üldplaanis suures plaanis annab ühe tervikliku pildi ja, ja on väga huvitav tegelikult just jälgida, kuidas mingisugused pisikesed, teinekord paarist-kolmest noodist koosnevat meloodia lõigukesed liiguvad, häälest häälde liiguvad nii vertikaalselt kui paralleelselt partituuris ja ja kokkuvõtteks või nad on, nad on kõik igaüks täiesti terviklikult Eesti sisuliselt kokku viidud. Kuigi noh, hingata ja üks pikk lugu ära mängida, seda tõesti seal ei ole, ta pakub palju huvijates terviku mõttes ka naudingut, kuid interpreedi kui üksikul ülima mõttena ansamblis mingi leevendusvõimaluste piir tekib, kuna seal kõik käib nii kähku, kõik lõppeb nii ruttu, et et tahad midagi hakata ütlema, juba tuleb jutt mujalegi mujale. Selles mõttes on nagu natukene niisugune rahulolematu minu mõtlemine Alo Põldmäe suhtes. Ma ütleksin, et ta oli umbes selline, nagu ta praegugi on juba algusest peale, nagu äratas tähelepanu oma niisuguse natukene aeglase olemisega, natuke boheemlaslik võib-olla, ja samal ajal niisugune väga süda ohtlik ja väga hästi sai kõigiga läbi. Ja me hakkasime ka omavahel hästi läbi saama, tekkis meil üks niisugune väike punt kellega esimesel suvel matkale sõitsime. Ja need matkaharrastused sain meil nagu terve konservatooriumi ajaks. Aga mis mõttes õieti boheemlane, teiselt poolt antud Põldmäe olevat väga täpne ja väga vastutustundeline ja võiks isegi öelda keskmisest muusika inimesest ehk tavalises mõttes korralikum. Jaa, seda küll ma ütlen, et see tundus niimoodi olevat. Olid küllalt pikad juuksed ja nagu tol ajal moes olid ja muidugi ega ta ei ole oma oma elulaadilt sugugi boheemlane. Aga tookord jättis niisuguse mulje, millel algas kontakt tema muusika kaudu, esimene tema lugu, mis ma mängisin, see oli mul konservatooriumi riigieksamikavas, oli tema esimene sonaat ja pärast seda võiks öelda, et vist kõik, kus on koosseisus klaver. Siiani vist olen ma nagu kõiki teoseid peaaegu mänginud. Kas annaks iseloomustada põldmäed pumponistina nii varasemas põlves ja nüüd viimasel ajal ja kas seal on märgata mingit olulist muudatust, arengut teistmoodi tegemist? Ma jällegi ütleksin, et ei ole nii väga tema muutunud, mul on lihtsalt tundub, et viimasel ajal on ta väga ennast leidnud just nende kahe viimase teosega, mis minul on õnnestunud mängida sõitluaari, lossid ja siis esimene viiulisonaat just mis tema loomingus võlub see närvikus ja soojus sihuke vahenditus, kui isegi võib-olla hakata seal otsima, leiab seal võib-olla isegi mingisuguseid kohmakusi, kohati aga üldmulje jääb kuidagi väga värvikas. Ega ilmaaegu teda ei ole nimetatud nagu neoimpressionistliku või väga palju sugulust Impressionistidega. Eriti just majutaksin selles loary lossides, mida ma loen nendest teostest, mida ma tunnen kõige paremaks teoseks temale ja vist mitte ainult minema. Ma arvan, et väga paljud inimesed oleme mänginud juba Minskis ja Riias ja seda ta on ise helilindilt tutvustanud ka välismaal. Ja see on alati väga-väga hea vastuvõtu leidnud. Mis tundub olevat temale nii kõrvalt vaadates nagu kõige sobivam koosseis? Ma ütleksin, et tema jaoks ideaalne koosseis on see nelja flöödi ja löökpillide koosseis, kui ma varem mängisin, nüüd, kui plaat tuli välja, siis ma kuulasin ta nagu üle ja ja see on tõesti väga haruldased kokkusobiv muusika tähendab tämbriliselt kokku sobiv ja ja ka oma meeleolult väga nende pillide lähedane. Just kõige kummalisem võib arvata, et ah, löökpillid, et see peaks olema niisugune müra, kära, muusika aga ei ole. No kuidas tundub olevat Põldmäe vahekord meloodiaga või üldse ilu? Ka muusikas, tema muusika on eriti need viimased teosed, need on sõna otseses mõttes ilusad. Varem ta otsis lihtsalt niisuguseid huvitavamaid, kõlavärve, uudset, siis siis paistab, et nii nagu võib-olla kogu maailma muusika muutub järjest ilusamaks. Nii ka päris kindlasti tema, need viimased lood on sõna otseses mõttes ikka väga ilusad. Aga kas see on tänu kaunitele meloodiatele või siis kooskõla? Ilule kõigele on ka väga ilusaid meloodiaid, aga see kõik kokku nii harmoonia kui meloodia, kõik see annab niisuguse puhta ilusa helikoe, mida võiks välja tema klaveri kasutamise kohta. Ta ei too midagi eriliselt uut klaveri käsitlusse. Aga ta kasutab seda täiesti vabalt, ta ise mängib vabalt klaverit. Ja ma ütleksin, et küllaltki mugavalt. Pianisti jaoks ta ei olegi väga traditsiooniline, ta on teistmoodi külla, aga raske öeldagi, mis seal teistmoodi on. Üksikuid kohti tähendab, mis on natukene võib-olla ebamugavad. Harjumatult lihtsalt tähendab puht tehniliselt harjumatud igakordse, mingisuguse muusikalini loogika, temal ei pruugi just alati kokku minna selle pianisti professionaalse loogikaga tehnilise loogikaga. Aga muidugi, need on kõik ületatavad. No kuidas ta on, kui uut teost mängima hakata, heliloojal on küllaltki tähtis seda asja kuulda, mida ta nendes kuulnud, aga lõpuks ikka päris ei tea, kuidas reaalselt kõlama hakkab. Ta on küllalt kannatlik temaga ka arutada üht ja teist, võib-olla muutamis interkuradile, tundub. Ma ei julge öelda, et ei kõla kõige paremini, seda teab ta ikkagi ise kõige paremini, aga võib olla, mis ei ole kõige mugavam mängida rahulikult muudab siis seda, kui ta leiab, et see on õige ja isegi ju siin on olnud mõned juhused, kus tema teosed on lausa lausa viimasel momendil. Oleme kätte saanud enne mängimist. Ka siis säilitab ta täieliku rahu ja ütleb, et küll ta tuleb ja ja noh, on tulnud ka. No mida sa võiksid öelda, mis on lemmik noh, võib-olla mitte terve teos, aga ütleme üks lemmiklause noh, osa või, või midagi, mis kõige lähedasemat Sullivan, Põldmäe muusika senini olnud. Raske öelda ma ei tea, võib-olla tõepoolest nende luuaarilasside viimane osa. Esimese saate Alo Põldmäe muusikast ja vestluse tema mõtetest oleme juba kuulanud, see oli pühendatud eeskätt kammermuusikale vokaalseleja, peamiselt instamentaalsele. Kuulaksime lõike tema ballettidest, jah, arutaksime veel natuke edasi heliloojat ja tema suhtumist oma loomingusse ja seda, kuidas ta kirjutab. Praegu kõlab Sissejuhatus Põldmäe esimesele balletile merineitsi. Võib-olla just ballete võikski pidada Põldmäe pea teosteks selles mõttes, et nad kahtlemata on kõige rahvalikuma tähendusega käidud teatris inimesi tunduvalt rohkem kui ühel või teisel kammerkontserdil. Balleti aga on Alo Põldmäe elunud kaks. Vaid neid võib mingisugusel määral temaatika poolest kõrvutada, kuna mõlemas on fantaasia lennukusel õige suur sõna öelda, millest just selline mingisugusel määral reaalsuse kauge ainestiku valik. Ja kuidas sina neid ise nüüd nii vaatad ühte kaugemasse minevikku ja teist seda sõnni tundi, kui päris äsjast saavutust. No see menu balletitemaatika on tõesti, võib nimetada seda nii ulme balletiks ühte ja teist mõõnesid tuleks balletiks. Nimelt olme balleteks nimetatakse sõnnitundi ja merineitsit nimetatakse muinasjutu lööks balletiks kuid nende mõlema vahel on minu arust päris tihe side eest nii-öelda sild. Sest kummaski balletis on küllaltki kaasaega puudutavad teemad probleemid, meri, neid, siis on see maailma kaitsmine saastamise eest ja sõnni tunnis põhiideeks. Valmisolek kontaktideks või mitte, valmisolek kontaktideks teiste maailmadega, seal praegu on see väga aktuaalne probleem. Isegi möödunud aasta detsembrikuus toimus üleliiduline nõupidamine siin Tallinnas seal eest pühendatud võimalikele kontaktidele teiste tsivilisatsioonidega. Ma arvan, et needsamad suured teemad nagu ajendasid mind pöörduma lavamuusika poole Est balletipoole. Ja muidugi siin mängis suurt rolli aga niisugune tundlik suhtumine nendesse teemadesse. Lavastaja Ülo Vilimaa poolt. Sellest ka nende lavastamine riiklikus akadeemilises teatris Vanemuine. Need on nagu sa ütled, lähedased ja kauged korraga. Kuidas need telgjooned avalduvad mõlema balleti muusikast, mis on nende muusika olemuses erinevat ja mis võib-olla on ühist? No ühist on minu arvates teatud lüüriline joon, mis on Merinitiskus õnni tunnis, sest tegevusi on seotud just Maalt pärit inimestega või maalt pärit olenditega, kuidas väljendada. Ja ikkagi neid seob nagu ühes laadis loodud muusika. Meil oli juttu Alo Põldmäega ka sellest kuidas on kirjutamise ajal tema vahekord mõttemaailmas lavaga, kuivõrd ta kujutleb tulevikus laval toimuvat ja kuivõrd ta sõltub sellest. Me arutasime seda asja hiljem nagu telefoni teel ja siis helilooja märkis, et ta sonaati kirjutades mõtleb nagu rohkem maistele asjadele. May, seal ta mõtles küll vist eeskätt loodust ja on inspireeritud sellest. Ka ballekte kirjutades mõtleb ta väga tugevasti tegevustikule, nii nagu see toimub hiljem laval. Tahtmatult isegi nagu ta ütleb. Mõtlete sellele, kuidas tantsitakse. Mina olin väheke hämmeldunud, kuidas siis saab ette mõelda sellele tantsulise liikumisele, mida nagu polegi veel olemas. Aga Alo Põldmäe täiendased, et ta mitte üksi mõtled tantsule, ta püüab ühte kui teist ise ette kujutada, kuidas see võiks hiljem välja näha. Ja tõepoolest, et on olnud nii kokkulangevusi lahendustes muidugi ka erinevusi. Väga suur osa on siin muidugi koostööl libretistil koreograafi, lavastaja Ülo Vilimaaga. Selles koostöös nähtavasti ongi arenenud ka heliloojast kujutlusvõime selles suunas me saame kuulata merineitsist ja sõnni tunnist olulisemaid muusikalisi leere, kui nii võiks öelda, tähendab olulisemaid kontraste kummaski teoses meri neid, siis kõlab vastamisi Kaspari muusika, närviline, äge, pealesuruv, kogunisti rusuv, eneses vankumatult veendunud, hoolimatu, kõige ülejäänu vastu. Kui Kaspari muusika surub maha puhta looduse siis muusikaliselt saab see meile väga selgeks, kuulates selle kõrvale esimeses saates möödumise juba kõlanud merineitsi muusika, kuivõrd merineitsi on välja langenud oma loomulikust keskkonnast, kui kohutavalt võõras temale ja hukutav on Kaspari mõju alla sattumine saab meile nende kahe muusikalise näite varal vägagi kindlakujuliselt selgeks. Uuemast balletist sõnni tund kõlab samuti kaks lõiku. Siin on vastamisi nagu juba helilooja Ki ütles maa see, mis meile on lähedane maa oma ürgses tervises ja puhtuses. Huvitav, et helilooja on valinud seda iseloomustama passides pluusi teema. Sellele on üles ehitatud rikkalikult orkistraalsete värvidega muusika. See on nagu omamoodi veendumuse väljendus inimese ürgolemisest ja selle püsivusest ka kosmilistes avarustes. Nii nagu see on ka üks balletijuhtmotiive. Ja teiselt poolt rituaal võõra planeedi valitseja, pidulik tseremoonia. Väga suur osa, nagu siingi kuulete, on löökriistadel orkester ise kuigi rikkalikult pruugitud, esineb traditsioonilises kolmelises koosseisus. Aga millist muusikat sa nyyd armastajat ise rohkem vastu võtta ja kas sulle tundub, et helilooja saab umbes samas plaanis võib olla erinevast ajast pärit muusikat kui see, mis ta kirjutab või on rohkem vaja hoopis midagi muud, et siis sellel kontrast pinnal oma taotlused võib-olla iseendagi jaoks eristuksid selgemini. Ja see kontrasti moment on väga tähtis minu arust, sest oma liin, oma taotlus, minul saab ikka kinnitust, justkui ma kuulan muusikat väga kontrastsed sellele mis ma ise tahaksin kirjutada. Aga kas sa töötamise jaoks vajad rohkem kunstielamusi puhkamiseks ja akumuleerimiseks või pigem kunstist välja minemist ja hoopis noh, näiteks looduses oma pere keskel lihtsalt vaba olemist. See on väga mitut moodi. Mõlemat moodi on ma akumuleerunud ka mõnda teost kuulates või teatud etappi näiteks kas barokkmuusika või impressionismi autorit kuulates. Aga mõnikord on see akumuleerunud, toimub lihtsalt tõesti kas või puhkuse ajal, kui ei kuula üldse võib-olla muusikat. Sageli on paralleelselt mitu teost käsil. Pooleli ei ole, nii et ühe alustad ja nüüd kirjutad otsast lõpuni. Pidevalt on pooleliks kolmneli teost, muide, on see hea või halb? Ei oska öelda muidugi professor Eller, eks ta on ikka väga palju veel õppida ja mida vanemaks, seda rohkem tulevad need tema sõnad meelde. Et seda järjepidevust säilitada. No kui inimene on heliloojate liidus, vot niisugune kõikide asjade korraldaja ja seadja praktiliselt pidevalt pajas olev teiste inimestega ja nende loominguliste isiklike muredega tegeleb. Ja igasuguseid ühiskondlikud ülesannetega jääb veel perekonnainimene selle juures. No kus ta siis õieti mõtleb oma muusikale ja üldse, kas sa kirjutad nii-öelda noh, mitte kirjutad, kas sa lood rohkem peast? Või siis istud ja improviseerid või noh, lihtsalt istud klaveri taga või ma ei tea noodilaua taga. Nojah, see on väga huvitav küsimus, midagi, sest mõni helilooja Ma tean, loob ainult kõik peas ja siis istub maha ja paneb kirja. Mina ütleks, et teatud asjad loovad mul peas teatud asjad, tekivad kirjutades ja teatud asjad tekivad siis, kui teos on juba valmis ja kui on juba hilja. Sa ei pöördu tehtud asjade juurde tagasi. Ja üksikud näited, aga enamasti siis ma juba kirjutan, paramouvad teos, kuigi ma mõtlen, et see seisukoht või ka võiks revideerimisele võtta, sest kui aeg on andnud arutust, et mõni teos siiski on nagu pakkunud huvi esitajatele ja püsiv repertuaaris, ütleme juba aastakümme minu jaoks on see väga pikk aeg. Siis võiks võib-olla mõne asja rivideerimisel võtta, et teos oleks veel parem, aga kui see ei paku 10 aasta jooksul interBrettidele huvi, siis minu arust seda teostele mõtet eriti puudutada, kui mõnede oma teoste kohta vaatan, mis ma olen kirjutanud, siis ainukene teos, mille kohta lootsin, et on suurem huvi andmine oboekontsert teiste suhtes, seal on küllaltki nii avaliku arvamusega suhtega menolankse üsna, mis äratab tähelepanu, mis ei ärata, aga ikkagi on mul kahju, et see siiamaani ei ole veel raadios lindistatud, ei ole õnnestunud lindistada. Ma loodan, et see jõuab ka ikka fondi, olgu öeldud, et oboe on minu lemmik, millest ma olen ise selle mängija. Ja loen seda pilli suurepäraseks pilliks ja millele võib kirjutada küllaltki keerulisi asju. Ja õnneks praegu Eestis on. Kui oboe on lemmikpill ja ma olen sellega täitsa nõus, et see näib olevat, miks siis nüüd viimasel ajal just kuidagi flööt ühes või teises kõrguses tämbris Põldmäe loomingust välja kostab? Flööt on väga suguluspill, poega puhkpill ikkagi. Kõigi, nad on täiesti ise puust nii-öelda äärmiselt erinevad, kuid järelikult Mõtlen puhkpillid mulle üldse puupuhkpillid väga meeldivad, võib-olla siit see huvi. Oma kilpnääre. Oleme nüüd Alo Põldmäega olnud koos ja kuulanud ühte kui teist tema muusikast. Millise kokkuvõtte me võiksime sellest teha? Ja hiljem kuuleme ka, kuidas tema ise ennast nagu koondkokkuvõttes karakteriseeriks. Me oleme täheldanud esmasust mitmeski liinis. Esimene Eesti oboekontsert, noh, võiksime rääkida esimesest ulmeballetist. Esimesest löökpillikontserdist, mis küll veel kõlamisele pole pääsenud. Kõigest sellest võrsub üks peamiselt paragdaliseerivaitsiooni sellele heliloojale väga suur huvi pilli kõla iseloomu ja üldse huvitavate koosseisude leidmiseks ja muusikas väga tasakaalustatult, väga peenemaitselised kasutamiseks ja teostamiseks. Kui on olnud nii heliloojate liidus kui ka mõningate kuulajate ja võib-olla mängijategi poolt, nagu me siin kuulsime nagu etteheiteid sellele muusikale suures ehituses nimelt detud katkestatusele, mis on õige omane Põldmäe loomingule siis omal ajal nimetasin Toivo Peäske kenasti, et lõpuks on interpreedi asi kokku panna seda suurt ehitust ise näha ja taasehitada kuulaja jaoks. Heliloojaga on seda kommenteerinud nõnda, et mõtete hüplevusele inimese mõtlemise laadile peaks niisugune lõikude vastandamine, nisugune, Piivuliste mõttepöörete üksteisele järgnemine väga iseloomulik olema ja seda ta on ka oma loomingus täheldanud. Põldmäe muusika on valdavas osas teatooniline väga rikkalikult politonaalne. Kogu tema väljapeetud ja kordubki motiidistik elab väga erksat elu pidevalt detailides varieerides. See on väga nüansseeritud muusika läbi komponeeritud nii oma peene koelistes rütmides kui ka motiiv elementide kasutamise poolest. See on muusika, mis minu meelest väga helilooja enda isikulaadselt on kõla delikaatne ja väga tugevasti rahu sisendav, vaatamata sellele, mida see huvitavat kuulamist kõrvale pakub. Kui nüüd astuks niimodi üks 10 sammu eemale Põldmäe loomingust ja vaataks seda kui teise mehe muusikat, mida sa hästi tunned, kas sa võiksid siit eristada mingisuguseid erinevaid loomingulisi ala perioode või üldse loomingulist muutumist, kuidas sa siis seda iseloomustaksid? Nii kõrvaltvaatajana? Nojah nende jaoks on mul küll olemas, esiteks muidugi see tudengipõlve teosed kus oli äärmiselt palju mõjusid, Ma ütleks Varssavi sügisfestival. Seal sai käidud 67. aastal üldse väga palju moodsat muusikat, see oli nagu täiesti omaette kõlamaailm. Vähemalt jah, tudengipõlves. Sealt oli kindlasti häälda vangardistlike modernistlikke mõjutusi. Kingime alust ka huvitavamalt kirjutada ja siis see on nagu esimene moment 70. aastal, kui ma konservatooriumi lõpetasin kuskil kuni 75. kuuenda aastani, ma arvan, et on niukene. Kui ütleme nad tudengipõlve teostest ja nüüd siis võib-olla paranduse ornamendid vabale orkestrile. Aga see minu jaoks niisugune nagu sellest tavangarvistlikust mõjutadest, nalja pääsemine, otsimine võib-olla oleks kõige kujukam näide, võib-olla on seal poekontsert, kus ma juba tunnen, et ma seal kui tagantjärgi vaadata et püüan nagu lahti saada sellest, mis mulle enam ei istu ja püüan leida sellist teatud meloodilisusega ühendada. Muusikateadlased on mind ammu paika pannud, kui näo pressenistina praegu ütleks enda kohta, kui ma võib-olla täiesti eksinguid romantiliste sugemetega pressionist. See on viimase aja loomingu kohta. Ütleks ei, peaks nii maakeeles olema siis midagi sellist, et et kõlal endal on väga suur, tähendab. Kõlal on väga suur tähtsus kõlavärvil ja seda ma olen siis kogu oma loomingu jooksul püüdnud seda momenti säilitada, nendes ballettidesse ka selles viimases balletis seni tund olen püüdnud säilitada seda kõlavärvimomenti, sest minu jaoks on siiski väga tähtis, mismoodi see heli, mis värvi see heli on värvus muusikaga, ma ei seosta seda eksgramm kogu muusikat. Kujutan kõlavärvidele. Igal teisipäeval kokku puutudes uuema muusikaga on sinul siginenud ju mingisugune kuulaja vahekord sellega mitte ainult tööalane. Kuidas sina eesti muusikuna hindaksid eesti muusika praegust seisu ja mis on sellele iseloomulik? Ajajärktemaatika on igatahes avardunud, eriti just rahuliikumise toetuseks. Samuti on meil väga aktiivselt, et heliloojad lülitunud Aarne Oidi nimelisse lauluvõistlusesse. Selle järjekordsed voorud hakkavad nüüd varsti jälle toimuma. Küllaltki vot see on nüüd sümfoonilise muusika kallal. Ma nimetaksin eelkõige siin Lepo Sumera sümfooniat. Eino Tambergi viiulikontserti ja küllalt palju teoseid kirjutatakse kammermuusikažanris lavamuusika alal. Teoseid võiks olla tunduvalt rohkem, sest need teatrid oleksid võimelised tõesti ja nad on väga huvitatud eesti autorite teoste lavastamist. Siin on ikka ilmneb puudujääk neil. Milline on see elutunnetuse laad ja meeleoluline üldpilt ning mitte muusikalise kuulaja jaoks mida see muusika pakub? Praeguses situatsioonis praegusel ajal võiks olla nende teemade ring siiski veel avaram, mis leiaksid kajastamist muusikas võib-olla jah, isegi dramatismi on võib-olla tõesti. Me muusikas natuke vähe. Ja sellist vastuolude lahendamise momente võiks olla ikka muusikes rohkem. Tähendab, me räägime nagu rohkem temaatikast võidetud ainevallatulekust muusikasse või mittekasutamisest võidetud žanrite, moes, olekuste, mitte moes olekust, aga teatud probleemi puhul ühtse suhtumine näib olevat natuke liiga rahulik valusasse haiget tegemast. See, kuidas on meie muusikas traagilise võitleva kannatava muusikaga Võitlevat muusikat võiks meie muusikas olla kindlasti rohkem sest sellesama traagilise ja võitleva ja kannatava muusika abil. Me saame anda edasi kõike, mis tänapäeva maailmas toimub, nii et sellist võitlevat hoiakut võib olla. Jah, võiks rohkem ja isiklikult reageerivat hoiakut mingisugusel määral. Praegu on täiesti ilmne jaga täheldatud kriitilise sõna poolt tegutsema aktiivsema jõu rohkema sissetungija kasv Alo Põldmäe muusikas. Siis jääb meil üle ainult loota, et selle sinistele suhteliselt ka rahulikudele tasakaalukat ei leia. Ja ilu austavatele lehekülgedele lisanduksid. Järjest pingsamad. Ja seda ma ise loodan ka, et nii oma muusikas kui ka teiste muus, kes nii-öelda suuremat pinget ja pinge lahendust pakkuvat muusikat peaks olema rohkem. Põldmäe saadete lõpuks kõlab veel viimane osa postuudium tema teosest neljale flöödile ja löökpillidele.