Viktor Kingissepa nimeline Tallinna riiklik akadeemiline Draamateater. Eesriided on avatud, prožektorite valged, kiirtevihud ja küünalde kollane leek valgustab mustavat lava sügavast. Kurb dekoratsioon, mida isa kaksipidi mõista? Täna ei ole etendust. Täna ei mängita pärgade lillede, küünalde ja leinaseisakus tardunud seltsimeeste vahel. Tammises Sargas on viimast korda laval vabariigi rahvakunstnik Arnold Suurorg. Lugematuid kordi on siit sellelt samalt lavalt astunud tema loov mõtte alla saali kunsti januste inimestes. Ka täna tullakse tema juurde lavale. Tulevad tema näitlejatalendi austajad astuvad sõbrad, kolleegid. Juba teist tundi möödub lahkunust katkematu saatjate riigi. Iga mõne minuti järel vahetub auvalve kirstu juures. Praegu seisavad lahkunu kõige lähemad kaasvõitlejad NSV Liidu rahvakunstnik Kaarel. Karm vabariigi rahvakunstnikud, Hugo Laur, Ants Eskola. Eesti NSV teeneline kunstitegelane, Ilmar Tammur. Vabariigi teeneline kunstnik, oleneskonna. Kuningal ei ole enam. Põrgupõhja Jürka. Ka ei taha enam Antsaks saada. Kõige viimastest lavakujudest Suurorov punttila ei roni enam kunagi hatamalame. Kõlavat kolleegide viimased järelehüüded. Kunstide valitsuse ülem Markus Eesti NSV Kultuuriministeeriumi kolleegiumi nimel avaldan sügavat kaastunnet lahkunu abikaasale omastele ja Viktor Kingissepa nimelisele Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri kollektiivile. Kuigi Eesti NSV rahvakunstnik Arnold Suurorg on lahkunud jääb tema looming alatiselt elama. Auvalve vahetub. Seisma asuvad kolleegid Estoniast. Olga lund, Elsa Maasik ega meil, Tiit Kuusik, Ott Raukas, Alfred Mering. Mõni küünal on põlenud lõpuni ja kustub nüüd. Hanno Suurorul loomingu tuli ei kustu niiviisi jäljetult. See jääb edasi elama Eesti teatriajaloos. Sellest õpitakse, seda meenutatakse kaua. Sarga juurde astub vabariigi rahvakunstnik Hugo Laur. Ma olen pime. Ma ei näe enam mul palju valgust, oli vaadata. Ma olin pime. Ma ei tunne enam mul palju tunda, oli korraga, rind leekis, põles lõpmata. Ei tunne enam. Viimane pilt võetakse pärjad, lilled, lilli on palju punased, valged sülemitena. Pärjad on rohelised nagu metsakalmistu männid. Nende mändide all varem lahkunud kolleegide kõrval on andnud suurenenud. Tänavat palistab tihe rahvahulk. Leinamarsi helid taga sulgub Iisrile.