Rolf Uusväli on filharmoonia solist, kes aastate viisi on andnud kõige rohkem kontserte. Vähemasti niimoodi on öeldud mulle selles kontserdipühamus. Kuidas teile mõjub selline töö ja kas on üldse töö? No mängimine on töö ka raske töö. Aga ma olen sellises õnnelikus olukorras, et tegeleksin selle tööga oma vabal ajal. Ei käinud vist kõik Nõukogude Liidu orelit. Kõik ei ole Kaasanis, ei ole käinud üks kord tuisuse halva ilma tõttu ei saanud Moskvast edasi ja talle seda ei ole just kõne kutsutud palli liidus barreli talla ehk kokku selle küsimusega tablette poole pöörduma. Tema teab täpsemalt. Aga kas teil on tulnud ja kindlasti on teil tulnud palju uusi oreleid sisse õnnistada nii-öelda? Ei, mina ei ole sellest tegevusest eriti osa võtnud. Ma olen küll kas teise inimesena või kolmandana käinud mängimas, aga üldiselt vastuvõtmisest ja nendest jagelemised, sest ma olen ennast hoolega eemal hoidnud. Muidugi siin Eestis ei, isegi Tartu oreli ametlikust vastuvõtmisest ma ei saanud osa võtta, sest ma pidin kuskile ära sõitma. Aga küll, mitteametlikult vaatasime ta loomulikult üle. Orelit on kindlasti niisugused pildid, kus võib ja saab tähendab üht pilli kui niisugust teisele helistada. Kui teil oleks võimalik valida esinemispaika, milliste valiksite? Kui mul oleks võimalik valida esinemispaika, siis esmajoones sõltub esinemispaiga valik ikkagi sellest, mida ma mängida tahaksid. Kui ma näiteks tahaksin mängida franki või üldse tema kaasaegseid möödunud sajandi lõpu ja selle sajandivahetuse prantsuse muusikat, siis ma muidugi otsemaid valiksin Moskva konservatooriumi suure saali. Seal on originaalinstrument Kaie koll. Ja paremat paika lanki mängisin, siis ei ole. Aga kui ma tahaksin näiteks tervet õhtut Bachi mängida siis ma läheksin milise pildigaleriisse ja kui ma neid mõlemaid hakkasin ühes kontserdis mängima, siis ma oleksin täiesti rahul Estonia kontserdisaali oreliga. Aga kas te olete oreli ehitamisega oreli konstrueerimisega mingil määral kokkupuutel inimene? Praktiliselt heitunud ei ole minu mitte midagi, sest ma ei ole lihtsalt käsitööline ja ei valitseja korrektselt ühtegi käsitööriista, aga oreliehitus algab paberil, Oredis koalitsiooni koostamine, see fikseeritakse ikka paberil. Ja see on esimene etapp oreli sünnis. Sellest olen ma osa võtnud Tartu orel, Niguliste kiriku tuleva noorel Niguliste põhiliselt ongi minu töö. Tartu oreli aluseks jäi ka minu mõte. Ma olen ju veel väga tihedalt seotud Vilniuse restaureerimistrusti oreli restaureerimistöökojaga viimased viis aastat. Ja seal ei ole enam ilma minu osavõtuta mitte midagi toiminud, tähendab kõik need suuri arvutuselt, need olen mina, olen teile teostanud ja kõik need pillid, mis nad on restaureerinud või isegi uuesti ehitanud, meil on juba terve rida, need on minu arvutuste vili ja see töö muidugi jätkub. Vilniuses sellel tööl otseselt ei ole ette näha, sellepärast et nendel on niivõrd palju kaitsealuseid oreleid millest suur osa tuleb umbes 80 protsendi ulatuses restaureerida. Ees seisab suurde endise Vilniuse Ülikooli radavičus. Oreli praktiline uus ehitus. Nende ringi rändamist Vi kontsertide juurde tagasi, nagu kui vaadata meelgisin orelimänge ja eesti oreleid, siis on ka niisugune tunne, et, et vist olete jõudnud kõik ära mängida, kõik paigad ei ole. Millistes paikades olete mänginud? Loomulikult Tartus ja meie teisi orajaid muidugi, üht-teist olen ma ikka uurinud, aga muidugi, kes väga suure töö orelite uurimisel on teinud, on Hugo Lepnurme temal jätkus jõudu ja entusiasmi. Nad kõik läbi käia, enam-vähem ka nende tehniline seisukord fikseerida ja üht-teist isegi mõõta. Ja nii et need andmed on muusikamuuseumis kõik olemas, muidugi loomulikult ainult millelt tuleb jätkata. Ja millelt saab jätkata, aga kõige tähtsam on tehtud. Kas te võite öelda, millises olukorras siis meie oreleid on nii palju, kui neid üldse on? Mõned väga kehvad osa keskmises seisukorras, osa väga heas seisukorras. Ja muidugi klassimise hel käib Hardo Kriisa oma brigaadiga, nendest üle terve rida areldan väga, väga heas mängukorras. Jõuame nüüd jutujärjega ka publikuni ja sealt edasi läheme kavade juurde, mis on hoopis omaette ja pikem teema. Kas teil on vedanud publikuga oma kontsertidel, ma julgen arvata, et mul on üldse elus ei olnud mitte ainult publikuga kus on olnud kõige meeldivamad vastuvõtud. Võib-olla seekord vähi kaanonist, no viimane kontsert Estonia kontserdisaalis oli erakordselt meeldiv publik. Siis Tartu äärmiselt tähelepanelik ja nisugune kuulamishimuline publik oli kokku kogunenud. Vilniuses on mul alati olnud hea publik. Kagu-massaažis, ma olen mänginud Leningradis Moskvas, maikuus, Novosibirskis oli jälle vapustavalt oblik. Üldiselt mul on vedanud nii publiku kui elusid. Tean, kontserdireise, kus tuleb teil esineda kolm korda päevas. Ma mängisin 10 kontserdi nelja päeva jooksul, see on ainus kord elus kus ma selle lihtsalt enesekontrolliks ja vastupidavuse katseks üldse nõustusin sellise eksperimendiga, see oli 70 kaheksandat aastat detsembris Irkutskis. Mul oli just äsja valmis saanud uus suke orel. Ja kuna see ruum endine katoliku kirik ei ole mitte väga suur, ta muutub 350 või 360 kuulajat siis oli muidugi nõudmine tohutu ja ühe kontserdiga päevasel välja ei tulnud, siis tegime niimoodi, et neljapäevast kuni pühapäevani neljapäeval, kaks, reedel, kaks, laupäeval kolm päeval kolm. Ja ma imestan isegi, et ma panin selle vastu peaaegu kuni lõpuni ainult pühapäevasel viimasel kontserdil. Ma lõpetasin selle Turnbachiga kolm kava päevast Bachi mängida. Ja viimase kontserdi viimane lugu oli Bachi Kaljo siis tuli mulle kuidagi niisugune. Justkui äkki olin ma sellest mängimisest teema. No ma veel mängisin, nagu firmadel on selle sees. Ja teate, tuli pähe niisugune mõte, et mis kuratasin, kükitab ja mida sa siin teed? Üle isakaru mängisin jälle täiesti normaalselt, aga, aga mingisuguseks lühikeseks ajaks mõneks minutiks tuli, ei oskagi ütelda. Niisugused seisust seisukord õieti radikaliseerunud. Kas te pabistate ka enne esinemisi? Kui ma esimest korda läksin soolokontserdiga Estonia kontserdisaali lavale, siis egas palsamit teist kontserti Estonias ma ei mäleta enam. Kuupäevi kartsin ma koledasti. Aga siis peale seda suure kaminaga kontsert ei ole mul olnud viimase viie aasta jooksul. Žanna vihaseks kontsert õigel ajal peale ei hakka, seepärast ma ei jõua lihtsalt ära kannatada, millal saab lavale mängima minna? Ma tean, et te juba ette, kuidas see kontsert. Ma tänan, üldse läheb hommikul juba on selge, igal inimesel juhtub niimoodi lihtsalt viletsamad viletsamad päevad, ma ei oskagi millegagi seletada. Kehvema tujuga päevad ja siis ei lähe mängimine ka nii hästi. Aga sellel ei ole närvitsemisega midagi midagi pistmist närvitsema. Ei enne ega pärast. Te olete põhiliselt vist harjunud öösel tööd tegema harjutuse tööd, ma mõtlen. Ja kuna minu töötamise koht on Estonia kontserdisaal. Ma mõtlen muud orelil mul harjutusorelit meil ei ole ju olemas, praktiliselt siis ikka 57.-st aastast olen ma sellega harjunud, et kella poole üheksa ajal õhtul hakata kodust välja sättima sel ajal, kui teised istuvad televiisori ees või, või mõni varasem mõtleb juba magamamineku peale, hakkan minema mõtlema tööle. Kui te harjutate omaette, kas improviseeritega kas esinemistel ka improviseerida ja kuidas üldse suhteliselt improvisatsiooni Kunagi võrdlemisi kategooriliselt eitaval, see tundus mulle kaunis igav olevat, üldiselt sõltub ikka inimesest ja tema võimetest. Ma ei ole suuremat imporiseerimisega tegelenud, sest see nagu kunst nõuab kaunis korraliku, veel tööd. Aga mul oleks niisugune väikene mõte oli, et ma sellel sügisel hakkan natukene ettevalmistusi tegema selleks ligemal ajal ma saan paar kanis korraliku fugapa raamatu ja ja marssali Pree improvisatsiooni õpiku. Mul on lihtsalt olnud kahju raisata orelit. See aeg seal on minu kasutada, see läheb lihtsalt lihtsalt trükkimiseks ja siis justkui ei ole selleks ennast jäänudki. Aga nüüd ma vaatan, et see õppimine läheb ja tõstanud ka kiiremad kui vanasti võiksid, kui tund aega päevast midagi muud teha. Võib-olla, et minu eas on, juhtub veel midagi. Et võib-olla, et luuevastel paugub tavalist, valiti väga hoolikalt ja põhjalikult säravormalt sagedasti rohkem vaeva ja muret kui, kui kogu kontserti selle ettevalmistus. Te olete läbi mänginud väga paljusid erinevaid heliloojaid, erinevaid ajastuid, võite öelda, kas on häid ja halbu ajastuid, on häid ja halbu heliloojaid. Või kuidas? Häid ja halbu ajastuid ei ole. On olemas ainult häid ja halbu ülikool ja kõik ajastud on eluõigusega. Kas teil on oma lemmikuid või on see üldse niisugune? See on üldse üks imelik küsimus. Ma lihtsalt ei oska ütelda, kas mul lemmikuid on, aga üldiselt on ikkagi nii noh, näiteks on võimatu Bachi mitte armastada seal organismile võimatu asi. Aga sinna juurde tuleb veel väga palju rattureid veel, ma ei oskaks praegu isegi kellelegi loetleda või, või siin eraldi välja hõigata. Ma tean, te olete kunagi öelnud niimoodi, et organistid, eks ole, õigus ka nagu tapavad Bachi Leaks esitusega. Õnnetuseks ka halvasti. Aga muidugi, Bach on õnneks niivõrd visa hingega, et ega ta päriselt ära tappa ei saa. Kummaline helilooja, küll ta kannatab ka väga halva mängimise, ikka jääb veel midagi ellu temast. Milliseid saladusi Bachi faktuur peidab organisti jaoks? Esimesel pilgul eriti mitte mingeid kõik saladused tulevad näiteks mängides näiteks trio sonaadid, mis kuulajale nii lihtsalt ja hõlpsalt tunduvad kolm häält. Need hakkavad korralikult välja tulema, umbes noh, niisuguse umbes 10 repertuaaris olemas ja siis hakkavad tõeliselt istuma alles. Need on üldiselt organisti tehnika proovikivid. Teie kavad on huvitavad väga mitmes mõttes. Nad on kasvatavad, nad muusikaliselt harivad, nad on muusikaliselt head kuulata, huvitavad jälgida, teil on väga palju esiettekandeid Nõukogude liidus rääkimata siis Tallinnast. Kuidas te leiate endale need teosed? Kõigepealt, et üldse midagi otsima hakata, peab teadma, mida otsida. Ma julgeksin ütelda, et ma olen väga hea hariduse saanud. Hugo Lepnurme käest, kes on vaieldamatult kõige kõige paremini kõige põhjalikum oreliliteratuuri tunne terves Nõukogude liidus. Seda muidugi Parisi aastatele tänu. Ja siis kadunud professor August Opmann kindlasti. Kes oreliklassi professorina, vanaskonstrand Tormis on väga, hoolitses konservatooriumi noodikogu eest aga erilist tähelepanu pühendas orelimuusikale see muidugi kahjuks on nüüd kõik hävinud. See põles ära koos vana konservatooriumi, aga muidugi teadmus. Sellest jäi ju alles. Ja peale selle on praegu 19. sajandi orelimuusika renessanss. See ei olnud vahepeal justkui lihtsalt ta ei olnud käibel ja ei olnud kuidagi moes. Jaa, jaa, inimlike moega kaasas käia, mis tädi mitte ainult naised, vaid see on muusikute hulgast levinud nähtus. Kui sellest 19.-st sajandist rääkida, siis oleks vist väga hea näitena tuua lausa tee viimase kontserdikava. Siin oli väga palju minu jaoks küll uusi nimesid tutvustaksid neid heliloojaid. See kontsert ongi, siin on kõik välja arvatud Peeter süda teosed, on selles kavas küll kõik meie publikule tundmatud Peeter südanutilist on näha, et ta on mänginud ja ilmselt Estonia kontserdisaali üle-eelmisel orelil on ühte nendest kar kelleltki Impressioonidest mänginud, see on saanud tõenäoliselt on siin ka mängitud, päris kindlasti mitte Jongeni sonaati, Schumanni etüüdi, Merkeli sõnad ja neid ei ole, neid ei ole siin iialgi mängitud. Need on siin absoluutselt uued lood. Nõrkel muidugi sellepärast, et ta ei ole muidugi suur geenius. Aga möödunud sajandi oreliliteratuuris ta hõivas täiesti kindla koha. Ta on kirjutanud kaheksasonaati, tähendab siiski üheksa, üks sõnaton neljakäelise orelisonaadi töötlus nii-ütelda ühele organistile, üks sõnadekstreerib kahel kujul. Ja et tööde ja fantaasiaid ja lühivõlu. Ta oli möödunud sajandil väga populaarne teatud niisugusele Veludisele joonele, aga ta ei ole, vaatamata sellele ajastuomasele meloodika le, ta ei ole tühine, temas on midagi säilinud veel eelmisest suurest orelimuusika sajandist 18.-st ja kui siia juurde arvata veel see asjaolu Tauli Dresdenis ta elas ja töötas Dresdenis. Ja et ta oli kolmest Dresdeni suuremas kirikus oli organistiks ja kõikides nendes kirikutes olid 18. sajandi kõige suurima saksa oreliehitaja Gottfried Silvermani orelit, siis saab mõistetavaks selle muusika. Niisugune mõningane kandepind tänapäeval veel minule igatahes oli väga meeldiv temaga tegeleda, väga meeldiv salati õppida. Ja ausalt öeldes oleks ma sellega peaaegu vahele jäänud, sellepärast et see faktuur näis tugitoolis kohvitassiga neis väga lihtne, et, et palju siin siis ikka. Aga minu suureks ehmatuseks mängima praktiliselt mängima hakates selgus sootuks vastupidine ta reaalselt vihane fuga asustus väga suureks pähkliks. Ravenna kontserti mõtlesin, et kas tahtmata tuleb Altlendamine üle elases praegu ümber teha ei saa. Ta lihtsalt läks õnneks vedas, aga tööd nõuab ta veel ja see ongi, on see on Belgia helilooja muusika on praktiliselt seesama, mis prantsuse muusikas on, vahe ei ole kuigi suur. Ja see on parimate traditsioonide jätkaja siin nõukogude liidus. Mina olen tema esimene esitaja varandusega siin mängitud ei ole muidugi uudsuse võlu, aga minu eriline prantsuse ja prantsusepärase orelimuusika armastus, nii et see lugu pakkus mulle ka väga palju kar kelleltki kohta pean ma ütlema veel seda, et see on täielikult unustatud helilooja omal ajal oli seal väga populaarne. Aga ma arvan, et tema seisab veel ees. Muidugi, mõõda sümfoonilisi asju ja neid ma lihtsalt ei tunne, aga orelimuusikast vähemalt pool hakkab uuesti elama ja jääb elama. Kas need kolm pressioonimiste mängisite on puust muusikalist Impressioonid või on neid omakorda inspireerinud miski muu looma? Need on Mother'i luule Schumanni tüsise kohta. Nii palju nimetame, et see ei ole päris originaal orelimuusika, need on kirjutatud pedaal klaviatuuriga, klaverile aga, aga organisti teoks pedaali tehnika ja kuus mängu arendamiseks. Aga nende muusikalised väärtused on väga suur. Ja need olid mulle omale ka vastuseks, tegelikult nad vedelesid mul vist 12 ostad. Ja ma ikka tegime esimese leheküljel ikka lahti ja vaatasin, et mul vist on praegu veel midagi muud mängida, et ma natukene hiljem, aga päris tõsiselt päris tõsiselt otsustasin ma neid hakata mängima mõni nädal tagasi ja siis, kui mul täiesti ootamatult tuli Kristiina hoidre kontsert Estonias üle võtta, nii-ütelda vaeva, tuli nende kallal kaunis kõvastina, sest summad on. On üks selline helilooja, kelle ka kõige lihtsamate asjade puhul on enamasti alati väga raske. Ma ei oska isegi õieti mitte seletada, milles faktuuri raskus seisneb. Igatahes kaua aega nad ei hakka minema ja nõuavad, visanud. Lisan ütelda pusimist. Kuni see kõik pähe jõuab ja, ja ja siis, siis justkui pea kaudu läheb sõrmudesse paremini. Siis hakkavad nad minema, aga, aga, aga need olid ka mul niisugused lood, millest ma kartsin, et ma päris korrektselt hakkama saada, aga ma seal kontserdil mängida tahtmine ja kontserdi meeleolu panime paigale. Kas te olete läbi mänginud kogu eesti orelimuusika ja kuidas hindate seda music? Kogu Eesti orelimuusikat ma ei ole, ei ole läbi mänginud juba sellel lihtsal põhjusel, et meil kuidagi olnud Hugo Lepnurme ka tööjaotus nii uuemate asjadega osa temaga läinud osa on minuga läinud, eriti oli see kadunud Edgar Arro eesti rahvaviisitöötluste puhul ikka kordame üks vihik ühele, teine vihik teisele, aga siis mul on mängimata, Rosenvaldi palad on mängimata, jäi mängimata sovprelüüdi Hugaga, seda üldse mitte sellepärast, et noh, ikka kehva oli ja et ma ei oleks tahtnud seda mängida, kas oli nii peenikeses kirjas kirjutatud oma viletsa nägemisega ei saanud sellest noodist lihtsalt jagu. Ja ma olen ikka, kui keegi on eraldi minu jaoks midagi kirjutanud siis ma olen palunud ikka, et nad ei tuleks vähemalt kartuli suurused ega siiamaale. Seda minul paluti ka kenasti täidetud, nii et need lood, mis ma olen saanud, olen ma ilusti ära mänginud. Aga ikka ainult siis, kui nad kartuli suurused eesti orelimuusikat. Ma olen mänginud õppimisest alates ja mängin seda nii kaua kui ma, kui ma üldse mängin. Siin on mängimisväärselt üsna palju. Meie orelikultuur on lõppude lõpuks ürgvana. Ja ehkki nüüd ta eestlaste kätte on läinud natuke üle 100 aasta tagasi või vähemalt eestlased, Akrid selles suuremas tasa mängima. Midagi sellest hõljub õhus ja see ei ole, ei ole ju mõjuta jäänud. Ma olen plaadile mänginud ju suure osa Artur Kapi petersell ja ma loodan, et läheneva juubeli Elsa Peeter süda loomingu kõik uuesti plaati mängida. Uuematest heliloojad, sest ma olen Edgar Arro kuuest juhust, pooled olen mina esiettekandele toonud ja ja neid on siin üsna palju ka raadio fonoteegis kadunud arro lugude kohta nii palju ütlema, et sellest viimasest kuuendast ihust, mida ma veel tervikuna ei ole jõudnud selgeks õppida, aga see pool, mida ma olen mänginud veel mõned päevad enne ta surma Irkutskis Need olid kõige paremini vastu võetud lood üldse kogu kontserdi jooksul. Ja seda ma kogesin nüüd jällegi Novosibirskis ka hiljuti. Te olete mänginud ka niisuguseid teoseid sageli, mille olemasolu me isegi ei tea. Olete leidnud nad teatri- ja muusikamuuseumist. Ja seal kadunud Peeter süda noodikogu on üks niisugune positiivne pandora laegas, sealt tuleb veel üht-teist välja. Te olete mänginud ansamblites, saatnud paljusid koore missugustes, kas mäletate? Kes ei mäleta kõiki, aga põline minu teenetest Pean olnud meeskoor ja, ja nendega mul ongi olnud kõige kõige tihedam kontaktansamblis, ma ei ole viimasel ajal üldse mänginud, õige natukene mõned aastad. Ma isegi ei mäleta, kui kaua sellest tagasi on, kui, kui ma lindistasin raadiole avalikult ansamblites ma ei ole enam ammu mänginud. Ei, ei jõua kõike. Kas te olete kokku lugenud, palju olete jõudnud plaate valmis teha? Ma hiljuti mängisin oma 20. plaadi sisse. 19. 20. üks on saksa 11 19. sajandi teine on inglise, inglise orelimuusika, 18.-st sajandist. Inglise muusika plaadiga oli lugudega tegelikult niimoodi. Telgitaguseid on mõnikord huvitav teada, me pidime tegelikult plaadistama võru kiriku kriisas oreli. Aga tuleb välja, sellel on üks väikene konstruktsiooniga. Ja seda pilli ei tohi kevadel ülemineku ajal, siis kui niiskusruumist välja läheb. Ei tohi puutuda, tähendab ühesõnaga korjamised ja, või sinna sisse minna, nad hakkasid, hakkasid häälestama, hakkasid seal mõnda väikest viga kõrvaldama ja see vill pani seda väga pahaks ja paljud asjad ei hakanud üldse funktsioneerima või funktsioneerisid süle ja nii et päeva vältel seal ei võinud üldse kindel olla, et et saab, saab kümmentakti järjest mängida nii et, et vaikus oleks ühesõnaga midagi kuskilt hüüdma jääks. Ja siis me olime peale lausa orelit. Lihtsalt sel tehnilisel põhjustel olime, olime sunnitud kiiresti vahetama pilli ja otsustasime siis teha kriisade ühe esimestest pillidest, see on seal pildis. Aga repertuaari mul selle pilli jaoks ei olnud ja tuli reis katkestada, Tallinna, sõita nootidest tuulata brigaadiga tagasi sõites siis kava kokku panna, harjutuseks aga jäänud sajand natukene registrit proovida ja ja kohe lehelt. See plaat on lehtedesse mängitud. Hädaolukord sunnib tegema mõnikord seda, mida normaalolukorras lihtsalt ei kujuta ette üldse. Ma olen pidanud näiteks jooksu pealt üle võtma, aga Leningradis haigestunud inimese kontserdi oma kontsert oli mul juba tehtud ja pakkisin juba asjaid rongi peale minna, sellist arvamust, et suur saal ja pärast, et kas ma olen nõus paariks päevaks jääma ja nad tahtsid Bachi, aga kapellas mul ei olnud üldsegi Bachi õhtut. Ma mängisin seal hoopis Leningradi kammerorkestriga, mängisin neli orelikontserti ja mul ei olnud ühtegi nooti kaasas. Parandasin esemega signaalid kokku ja mängisid siiski ära. Ainult et ma tegin selle asja omale meelega veel raskemaks ja ja ei mänginud seda kava, mida eelmine sellist oli välja kuulutanud vaid tegin umbes noh, nii ainult suurtest asjadest ja sain haaravaks sellega hakkama. Teeme nüüd ühe vägeva hüppe lapsepõlvemaale kus te kasvasite, kust tulite muusika juurde. Oreli on üks niisugune pill, et kas üks niisugune poiss, kuue, seitsme aastane oskab juba arvata tema oreli taha istub. Mina ei ole seda Q7 antselt iialgi iialgi arvanud kuue-seitsmeaastaselt tahtsin hoopis kojameheks saada. Sellepärast et siis sai voolikust vett lasta nii palju kui südalustist. Ja kuidas te siis muusika juurde jõudsite, Excard. Meie majas on minu ema, eriti tema on muusikaarmastaja inimene olnud ja tema kooris laulmas käimine. See muidugi minule suurt ei mõjunud, ainult niipalju, et te olete teinud ema kodus ja, ja ma olin lihtsalt vihane. Aga, aga siis see, et neil raadiust Raadiost ja grammofoniplaadi pealt niipalju kui neid tol korral oli, kuulate ikka head muusikat, kuidas klassikalist muusikat ja ma olen sellises ümbruses üles kasvanud. Ja muusikaarmastaja niisugune see on, on see, on meil suguselt häda. Nii isa kui ema poolt Delion, palju õdesid-vendi? Täpselt ma seda ei tea, kui palju neist muusika veres? Praktiliselt oleks võinud kõik muusika juures olla. Aga üks õde on üks õde on mul küll tassima. Millal ja kuidas tuli oreli peale seda siis ma olin juba nii vana, et ma juba teadsin, mida ma elustama. Üks üks nendest, ta praktiliselt ainus muusikainstrument, mis okupatsiooni tehnilist haridust. Seda üheski konservatooriumis. Hüppame tagasi tänapäeva. Hooaeg, mis tellin plaadistile, kas teateid, et hooaja algul kohe film, sorry, festival toimub jällegi paralleelselt kahes linnas Kaunase. Vitraažimuuseumi arendamine. Rivis ja festival toimub paralleelselt nii veebis kui ka siis see oleks esimene ja väga meeldiv ülesastumine.