Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta rääkimine oleks vale. Sunniks südant lõhkema? Lõpmata pikk oli see aastateriba, mille jooksul meie väljapaistva naisluuletaja lüüra säras ja Elises alustanud luuleraamatuga 1880-ga kaheksandal aastal jõudis Anna Haava sellele juba õige pea lisada. Teisi mahukamaid. Jõudis tõlkida Shakespeari ja Götet jõudis osas kirja panna lapsepõlve ja kooliaastad. Nõmme, lilled, armastus, kodumaa ning tema saatus. Kõigele helises luuletaja, lüüra ajab ikka kaasa. On püha mulle mu kodumaa muld ja koduma päiksest joon mina, eluturg. Üks nendest paljudest, kes nägi ja kuulis, kuidas Anna Haava ei suutnud vaikida isegi elu sajandi künnisel on Meeta Haldre. Anna Haava oli see, kes oli huvitatud väga kõigest, mis toimus meie rahva juures. Ja nagu Johannes Voldemar Veski meenutab, säilitas ta oma mõttevärskuse tõepoolest kuni viimaste elu minutiteni. Kõik oli meeles, kõike mäletas. Väga sageli jutustas ta sellest, kuidas ta Miina härma aga oli koos töötanud. Miina härma oli esitanud alles proove sageli ET luuletajale, lastele või luuleta ka vanadele või teistele ja Hanna siiski vastas sellele et käsu peale ega tellitult ei suuda teha midagi. Kirjutas ainult südame kutsel millal ta kirjutas oma viimased luuleread. Täpselt ei mäleta, aga see võis olla siiski mõni aasta ehk enne üheksa. Kümmek, kuidas ta meie kirjanduse eluga viimastel eluaastatel kursis oli? Kuna ta ise lugeda ei saanud, siis esitas ta sageli küsimusi mida oli kirjutatud ja kuidas kirjutatud. Meelel kuulas, kui ma lugesin talle sirpi ja vasarat, raamatud, need, mis olid need, olid tal hästi asetatud ja korras. Tema küla lasteaiad olid professor Link Pärk silmaarst doktor satter. Doktor Laamann külastas. Doktor Üprus, temal oli nagu väga tähelepanu pööratud ja tema eest hoolitseti hästi. Ja palju sellest, millest ta nooruses nagu puudust tundis sai ta nüüd vanadusepäevil. Rikkalik.