Minu lapsepõlve lemmik roomama. Kus on kodu kodu ning nii armsad. Seal algas isa, emake Susa, väike veel. Kus on isa, ema? Sõsa arve höövel, see algus, tammest, tareke tare, aiake, kus on ta Hesdare tare aiake? Seal koos metsa sina. Täna on meil külas Ülo Vihma nukuteatri näitleja ja ka peaaegu et inglise filoloogia pisut pisut laulja ja mis seal kõik veel oled, aga et meil on ikka aeg-ajalt juttu olnud, et sul on väga mitmeid niisuguseid raamatuid, mis on sulle elus suurt mõju avaldanud, siis täna me saime sinuga kokku, selleks, et rääkida sinu lapsepõlve lemmikraamatutest. Nii palju kui mina mäletan, ma hakkasin väga varakult lugema ja ja kohe sellest hetkest peale, kui tahad, said selgeks, hakkasin ma igasuguseid raamatuid lugema. Nii populaarteaduslikke, mis mind väga-väga huvitasid ja ja ilukirjandus, lastekirjandus muidugi päris suurte täiskasvanud inimeste raamatuid. Aga kui praegu tagantjärgi meenutada, mis, mis on niimoodi kõige eredamalt meelde jäänud siis võiks nimetada selliseid raamatuid nagu Toomas Nipernaadi muidugi kõik sõitlusetud maantee, et need on minu meelest vähemasti poistel peaksid olema läbi loetud. Ja nad on tõesti huvitavad. Siis Jack London muidugi väga sügava mulje jättis mulle Paal tänava poisid. Ja, ja noh, need muidugi on niivõrd palju neid raamatuid. Et raske on siin kõiki üles lugeda, aga seda peab ütlema küll, et loodusraamatud mulle väga meeldisid. Oli siis Mowgli raamat või, või Lugusid loomadest või või kuulsaid loodusmälestisi või mis on natukene uuemat raamatut, küll aga, aga muidugi raskem praegu ajaliselt paika panna, mida ma just lugesin. Aga selline väikene läbilõige nüüd sellest hulgast Ja samas ma vaatan, on sul sellele suurele hulgale vaatamata ikka mõni üksikraamat siin kaasas ka, millest võib siis eeldada, et et ta eriti armas on. Ja need, mis kohe silma torkasid ja mis hea meelega koti pistaks, näiteks kui peaks minema üksikule saarele, on selline küsimus, mis raamatu kaasa võtaks. Võtsin praegu siin neli raamatut. Globaal-tänava poisid, sätton Thompsoni Lugusid loomadest. Tove Janssoni muumitroll, Jack Londoni elu uisk. Nad on kõik ääretult erinevad ja ometigi kõik väga huvitav. No sa rääkisid jah, sellest loodusarmastusest ja suurest loodus kiindumusest võib-olla natuke mõtisklen selle raamatu üle lugusid loomadest, mis sind seal noh, niimoodi kohe haaras ja kohe köitis ja miks ta sinu lemmikraamat Mind köidab nende loomalugude juures enamasti kõige rohkem see, et loomad elavad niimoodi, nagu, nagu nad ise tahavad. Ja kui nad kokku puutuvad inimestega, siis äkki tekivad mingisugused sellised ületamatud pinged, näiteks täiesti suvalisest kohast raamatu lahti päris keskelt. Siin on väike lugu, koolmekoht vihale aetud, kuid ikka veel ettevaatlik. Roniski Ringo pärast laagri purustamist kõrgest mäeküljest üles ja otsis endale vaikse pesad, kaugel lõunanõlval mansa niitapuhmastikus seal pikali visata, haavu ravida ja pead puhata, mispärast hamba purustamist koledasti vallutada, lõhkus seal lammaste vahetevahel suurt piina, tundes terve päeva ja öö ega tahtnud üldse tõusta. Näljast aetuna jättis ta teisel päeval oma aseme, liikus lähima seljandiku poole ja mööda seda edasi ning vedas ninaga tuult. Ta sõrmetesse jõudis Mägilasest kütti lõhn. Teadmata, mida teha, istus ta maha ega teinud midagi. Lõhn läks tugevamaks. Karu kuulis trumpimist, mis tuli järjest lähemale. Oksad lükati laiali ja nähtavale ilmus ratsanik. Hobune Pruuskase tahtis tagasi pöörata. Taas neljandiku harjal oli kitsas ning üksainus vale samm oleks võinud kalliks minna. Kütt pidas hobust vaos ja kuigi tal oli püssi ühes ei teinud katsetki tulistada pahuralt olevust, kes talle silmi pilgutada otsa vahtis ja tee sulges. Mees oli vana mägilane, proovis hoopis võtet, mille ta oli õppinud indiaanlastel, kes kasutavad seda juba iidsetest aegadest peale. Ta hakkas le abil loitsima selline pisikene lõik, noh niivõrd ilmekas ju ja kuivõrd ilusti see autor, karunahka poega näiteks see on lihtsalt võrratu. Ja muidugi ta tunneb väga hästi kogu seda loodus, seda ümbrust ja neid inimesi ka, kes selles raamatus tegelasteks, kes loomadega kokku puutuvad. Muidugi, loomi lombiab tundma muidugi seal kirjutada neist. Ma arvan, et sama lugu on inimestega heas raamatus on niimoodi, teete lihtsalt lahti suvalisest kohast ja hakkad lugema. Kohe täidab. Ja nüüd sa võtsid kätte tšak. Nonii, elu ihkan, selle pealkiri ja siin on üks selline lõik. Omaenese häda suurus muutis inimese tundetuks koerte kannatuste vastuhääli. Teooria järgi, mida ta teiste rakendas, pidi igaüks karastuma. Kõigepealt jutustas ta seda oma õele ja õemehele. Et tal nende juures edu ei olnud. Tagustama õpetust nüüd kaikaga koerdesse. Viie sõrme juures sai koeratoit otsa. Hambutu indiaani eit pakkus neile mõne naela külmunud hobuse nahka. Koldi eestmis halli puusal suurele jahinoale seltsiks oli. Nahk oli vilets toiduaseaine, kuna olin ülitud kuus kuud tagasi karjuste nälga lõppenud hobustelt. Külmunud sarnanes rohkem küll tsinkplekiribadega ja kui koer selle suure vaevaga alla oli kubistanud, sulas seedekõhus õhukesteks toite väärtusete naha kildudeks ja lühikeste karvade massiks, mis ainult ärritas magu ja oli täiesti seedimatu siitsamast lühikesest lõigust. Minu meelest tuleb ka see huvitav asi välja, mis nende raamatute juures on mind köitnud. Et loomade kõrval peavad inimesed eriti sellistes rasketes loodustingimustes käituma. No ma võiks isegi öelda käituma loomulikult, see tähendab minu meelest seda, et olema enda eest väljas ja järgima mingisuguseid kindlaid reegleid, kui ta tahab ellu jääda. Saate alguses juttu sellest, et sa laulad seda, mis ju päris kuulda kohe saate esimestel hetkedel ja usun, et üks sinu laul sobiks nüüd. Sa mõtled seda koerte laulul aadlilaule? Selle ma tegin kunagi ammu mari vallisootekstile. Kes mind hoidsid, kes mind katsid poolest ja armus mind ilma jätsid siis mina salaja tuppa lasin koerad, keda armastasin. Tänaval Kulkujad kronud ja karvas, kellel vigane händ, kellel taas mitte üks polnud õiges harus. Pooled kriimus ja teised maruliine tõi oma tõved. Kraapisid katki, kušeti kate, määrisid märga seina äärde, pärast lõid sõbrale hambad äärde. Kes meid ei tea, kes meid katsid. Tulid koju ja leidsin katki kõik nende ilus elamine. Võtsin jalast oma soojad sussid pistsid pihku pikka bussi. Kohkusid koerad, pagesid pakku. Kes teab kaugesse? Kas on olnud mingi niisugune raamat sinu lemmikraamatute seas? Mis on sulle sinu meelest mingit oma nägu või mingit niisugust kanti sinu näitleja isiksuses kuidagi väga aidanud mõjutada? No kas või seesama mundroll, Nathan igal juhul fantastiliselt soe ja südamlik raamat. Ja, ja kõik need väikesed seiklused, mis muumitroll läbi elab ja kõik kõik, mis ta teeb teeb ta niimoodi siiralt ja vahetult. Ja. Raske on kohe kuidagi kiita seda raamatut, ta räägib ise enda eest, näiteks siinsamas alguses, kohe imetore koht, kui muumitroll ärkab talvel üles. Tavaliselt talvel magavad, ärkab üles, ronib oma soojast majast välja, hakkab külmetama, muudkui külmetama külmetada või sa pead talle üldse lumi enam ei meeldi, kuigi alguses võib-olla oli põnev, aga, aga ta tahaks ikkagi sooja ja päikest. Ja ja suisa vihastub selle lume peale selle külma peale. Ja siis ta hakkas vihaselt laulma. Muumitrolli vihane suvelaul kõlas nii. See pimeduse luuk katkes peidus kapi all ära viinud päikese nüüd kõik on külm ja hall. Mind vaevab kole üksindus, mul jalad väsinud, ma neetult orgu igatsen, kus haljendavad puud ma sinisest verandast ja lainetes näen und ja ma ei taha elada keskjälki valget lund. Aga siin on ka öeldud, et ta laulab seda ilma riimita. Huvitavasse muumitroll on jällegi üks niisugustest raamatutest, mis on küll mõeldud väikesele lugejale, aga ta on loetav absoluutselt igas vanuses inimene. Sest seal tõesti igihaljas. Ja, ja ma ei tea, Polegi kuulnud, mis lapsed sellest arvavad, aga. Nii väga, aga ma olen kuulnud, mis täiskasvanud või noh, keskkooli lapsed või üliõpilased asjast arvavad ja kõik on vaimustuses. Ma arvan, et ikka see siiruses ja fantaasia on ju niivõrd fantaasiarikas raamat niivõrd niivõrd kihvtid tegelased on siin igaüks oma karakteriga ja niivõrd värvikad. Ja teda on hea vist kätte võtta mõningate väga keeruliste ja tarkade raamatute vahel. Ja muidugi on täielik täielik lõdvestuspuhkus ja väga targalt kirjutatud, minu meelest küll. Nii et ei saa öelda, et noh, et et lasteraamat, see on tõesti titadeleja ja sealt ei ole suurtel mitte midagi õppida, lugeda. Näiteks see on ehe näide sellest, et et üks hea raamat kõlbab lugeda kõigil mordil vanadel. Sul on jällegi üks laul, mida oleks päris kena siinkohal kuulata. Ja see on rahvalaul ja liiv omamoodi jälle meid muinasjutumaale, kuhugi sinna muumitrollide kanti pealgat. Jõusõujõu. Ka Takas tuule. Ka takka astu-le. Siin ma su siin ma. Kukk kul ta. Kukk, et kui ta ju kulda karda, kui ta Kaanaad karda. Hõbe ta. Ja ta. Nii see pill, nii pukk, see pill. Ka mäng, seega. Kas mäng ega vana? Vana, aga ta ta kants, tal. Hammas. Pal-tänava poisid jättis minusse väga sügava mulje, seesama väike nimetšekkes ennast unustades ja ja kõik endast välja pannes läks oma sõpradele appi ja suisa maksis, aga natuke sentimentaalne ta küll on, aga aga täiesti mõeldav ja minu meelest meie lasteraamatute hulgas on sellistest raamatutest natuke puudus, näiteks üks Raamat kääbik jättis mulle selle koha pealt fantastilise mulje. Muidugi siin tegemist ilmselt inglasliku viisakusega, kuna tegemist inglase raamatuga. Aga ma usun, et see lihtsalt poeg kuidagi naha vahele ja ta jätab oma jälje nagu selliseid mantlil oleks rohkem. Lisaks muidugi kogu sellele seikluslikule keele ja, ja isegi nendele assotsiatsiooni telemis suure inimese jaoks seal midagi pakuvad. Distervikuna väga hea raamat. Ta on seda laadi raamat, nagu on näiteks kõnelusi tiigriga ja karupoeg Puhhi suurepärane tõlketöö, eks ole, sest muidu ei jõuaks meie lugejani. Ja peab ütlema, et näiteks seesama muumitroll ja ja noh, kõik need raamatud, millest täna jutt on olnud, on minu meelest väga hästi tõlgitud. Aga kummaline muide siinjuures see, et tegelikult me oleme rääkinud ainult tõlkeraamatutest ja alati rääkinud eesti autorite teostest, ma ei tea, kas siis eesti autorid Poznanis võivad muljetada. Aga lemmikuid võib-olla siis väiksemaid nende hulgas siiski on? Praegu kohe meenutada siis kas Eno Raua naksitrallid või või mulje jättis väga sügava mulje. Viimane valgesulg. Loodusteemaline tegelikult silikon. Eks sa oled ju ise ka pisut seda tööd teinud ja esinemistel on vahest päris tore kui sa saad välja astuda ka täiesti iseseisvalt kirjutatud. Aga sul on niisuguseid laule ka üks neist mitmest laulust võiks jääda meie tänast saadet lõpetama. Ja miks mitte laulu kohta võin öelda nii palju, et selle ma kirjutasin oma esimese lapse oma poja sünni puhul. Kustule õde kustule harrastati kur. Kuidas hoitakse sündides saadud silmad säravad. Leivad on küpsemas, ahju õllepea kobrutab vaht. Ümbritsev ei lase sul näha, kuis ka lambi sees ta. Pihlad kor puneva Boy. Taas tuleb lõikuse. See veel nagu ei tunne. Mis sai valatu tammu? Meeste elude ma nüüd on võimalus v ta täitu. Teema. Kus tuleb päevade õde? Kus tuleb aastate kul? Kuidas küll võetakse sündides saadud silmasääri?