Minu nimi on Rein Kotkas ja ma olen Eesti Draamateatri näitleja. Aga täna ma tahan veel jutustada kalevipojast. Jumal tänatud, et meil on, kellest eeskuju võtta. Eepose vägimees kalevipoeg, Pole ju mitte ainuüksi väliselt suur ja tugev. Ta vaimustab meid mehisusega vaprusega töökusega visadusega. Ta on otsekohene ja aus. Ja Kalevipoja eeskuju õpetab meid minu arvates Eesti rahvast armastama. Õpetab eesti rahvast teenima. Õpetab meid armastama isamaad, õpetab valmisolekut võitluseks vabaduse kaitseks. Jah, meil on olnud see väga võimas mees ja me teame tema ületamatuste jõust. Me teame tema vaprusest, teame tema töödest kangelastegudest. Kindlasti on teile isa või ema rääkinud, kuidas Kalevipoeg läks kadunud ema otsima ja ujus üle mere. Kuidas ta lauakoormaga jalgsi tuli läbi Peipsi, kuidas ta sortidega võitles, kuidas ta siilile kasuka andis. Kuidas ta julgele laeva teekonnale läks, et leida üles maailmaots. Ja kuidas ta lõpuks Põrgusse jõudis. Ja panin ahelasse vanasarviku enese. Jah, see Kalevipoeg ei ole ju päris harilik raamat. Sest et tema loomisest on osa võtnud väga paljud sugupõlved. Rahvasuus on need lood lõikunud ju ammu-ammu aega tagasi kauges muinasajas, kes teab, võib-olla 1000 aastat võib-olla palju rohkem. Iga raamatu kirjutamisel on kirjanikul mingi peamine eesmärk. Ja miks ma just täna tahtsin kalevipojast rääkida? Sellepärast et ennekõike vast see on püüd anda rahvale uut julgust anda tuge võitluses eluõiguste ja vabanemise eest. Ja Kalevipoja kuju ise oma tegudes, mis ta on teinud oma maa ja rahva heaks astus välja kõigi nende vaenulike jõudude vastu, aga samal ajal on tal ka inimlikud nõrkused. Ja ta ei ole puudusteta. Muidugi mina saan aru, et ma arvan, et kõik lapsed saavad ka aru kangelase võitlus kõikide nende paharettidega tuusleritega, sortsidega, selles avaldub leppimatus mis elus on kõige halvem, alatu ja mis on ülekohtune. Ja minu jaoks on väga tähtis, et kalevipoja võit sarviku üle väljendab seda, et meil on lootus ebaõiglusest lahti saada. Aga nüüd ma tahan teile lugeda kuidas oli sõda raudmeestega ja Kalevipoja surm. Ühel päeval aga kihutasid jälle kullerid vägeval hool kalevipoja juurde, need väravad värisesid. Sillapalgid paukusid. On sõda sõudmas vaenuvanker veerema, sõitsid nad raudu, mehed on tulnud meie maad muljuma, rahu põlva rikkuma. Raugad värisevad, naised nutavad. Piigad aga seisavad pisarais. Kalevipoeg küsima, mis teevad mehed, noored Kassai kangeid kasvamasse, tugevamaid tõusemasse, varjajaksi vanadele rahu, andeks Raukkadele. Aga kõik need käsu hindad, kostsid vastu. Norgus seisavad meie noored mure, kurnab mehikesi. Mõõk ei mõista rauda taguda, kirvest terast killutada. Ja Kalevipoeg saatis nad kullerit puhkama ja hakkas siis ise sõja vastu valmistama. Öösel mattis ta koos alevipoja ja Sulevi pojaga maa sisse, kallid varandused, et need kogematariisujate kätte ei satuks. Ning kui hommikul Koit taeva palge punetama pani, sidus ta mõõga vööle, võttis oda ja kilbiga. Ta jalutas tallist välja, uhke ratsu. Seadis siis sõjasarve-le tuutu, Luutu tuutu, Luutu kostis kalevite sarvi. Mägi märkas, mets ärkas. Tuulehoog jäi tukkuma, ei jää merre, kohin mõtlemai kaljud Kohkel kuulamaie kalevite kutsumisel. Ja seda sarvehäält kuuldi Viru rannas, Järva, Harju rajadel, Lääne laiadele luhtadelgi ja palju kaugemal veel lõunapoolgi. Kõikjalt tulid mehed kokku ja läksid tõtates sõjateed tallama. Nad kogunesid Emajõe kaldale taara püha hiie juurde. Siin korraldas Kalevipoeg vägesid, laskis sõdalastele pisut puhata ning asus siis teele raudmeeste vastu. Juba teise päeva piiril pääses sõda möllama. Väsimatu võimuga, raius kalevipoeg, raudmeister ridasid. Kalevite kange poega, puistas, pillas rauda mehi lademes lagedal viskas vaenlast malkumai pärast, pakub põgenema. Ja viimaks ei pidanudki nende vaenlased enam vastu. Nad lõid vankuma, põgenesid pakku. Kuid ka raudne meeste rasked sõjariistad olid palju surma sunnitanud ja lahingus langenud mehed tuli maha matta. Pärast sõda puhkesid võidumehed, veel paar päeva alustasid haavu, teritasid tapreid. Kolmandal päeval koidu ajal aga asus vägi jälle teele ja jõudis varsti Püha Võhandu jõe äärde. Nüüd kandis kalevipoeg kive kokku, murdis metsast puid. Olevipoegadega ehitas jõele silla. Vägi sõitis teisele kaldale, nii et sillapalgid paukusid ja varsti pääses sõda uuesti sõudma. Suured vaenlaste hulgad ei kohutanud kalevipoega. Ta mõõk niitis mehepoegi kui murdu nõmmele maha puistas vaenumeeste päid nagu pähkleid põõsa all. Seitse päeva sõitis sõda ühest kohast teise. Ja palju varises võitluses vaenlasi. Palju soikus surmaanne sõprugi. Vaenuväljal leidis otsaga Sulevi poeg. Kalevipoeg käskis nüüd sõja natukeseks pooleli jätta. Mattis oma sõbra maha ja rajas Sulevi poja kalmule kõrge künka. Teisel päeval oli taga jälle Vaino väega võitlemas. Vaenlaste hulgad ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Need kippusid juba väsima. Paljud neist langesid lahinguis surnult maha või põgenesid ülemvõimu eest pakku. Ainult kalevipoeg oma sõpradega ei taganenud pealetungijate eest mitte sammugi. Olevipoega aleviga. Kalevipoeg ise, kolmas seisavad kui rauda, seina. Kaljukünkad kohkumata tammemetsa tugevusel. Vaenlaste väe vastas. Nad võitlesid senikaua, kuni saabuv öölahingu lõpetas. Läksid nad kolmekesi vaatama, kust karastuseks veidi vett saada. Ja varsti märkasid oru väikest kõrgete kallastele. Järv hakkasid jana kustutama. Aga seal juhtus õnnetus alevipoja võitlusest väsinud jalg väärates. Mees langes alla lainetesse ja sattus kohe sügavasse kohta. Teised tõttasid küll talle kiiresti appi, kuid ei jõudnud. Ei jõudnud enam sõpra surmast päästa. Nad kandsid ainult kangelase külmaks muutunud keha kaldale püstitasid haua kohale kõrge kelp. Raskeid sõja, viletsuse ja sõprade surm kurvastasid kalevipoega nõnda, et tal enam ei päeval ega ööl ei olnud püsi, ei kustutanud ta kurbust Koit ega võtnud vaeva videvik. Ja viimaks andistab valitseja võimu olevipojale üle ja lahkus sõprade seast üksinduses katsud oma valu vaigistada, õnnetusi unustada, muremõtteid minema ajada. Kui Kalevipoeg niimoodi kurvastades oli mitu päeva mööda metsi ringi rännanud, jõudis ta Koiva jõe kaldale ja siia Paksu metsa põue jäigi vägilane nüüd elama. Aga kord otsisid kolm raudmeest kalevipoja koiva äärest üles ja asusid kohe kangelast kavalasti meelitama. Kallis kalevipoeg, kangus on sinu käes, aga tarkus on meie taskutes. Kui me kokku hoiame, ei saa meist ükski vahen võitu. Anna omavalitsuse võim meie kätte ja me oleme sinuga sõbrad. Kalevite kange poeg keeras võõrastele selja, pööras pilgu jõe poolega lausunud sõnagi. Kuid veepinnalt paistsid kolmer, raudmehe kujud talle selgesti silma. Ja nõnda märkas ta, kuidas need tõmbasid mõõgad tupest välja, et teda salakavalalt selja tagant surma saata. Pettust nähes ütles Kalevipoeg. See mõlk on alles müümata. Ja see käsi kasvamata, millega minusugusele mehele viga võiks teha? Ta haaras ühe raudmehe kinni, keerutas teda käes nagu taku Koonalt ja paiskas ta nii tugevasti maha, venikene rinnust saadik maa sisse põrus. Siis asi seda teise kinni, keerutas veel ägedamalt ja põrutas ta kaelast saadik maa sisse. Kolmandat raudmeest keerutas taga veelgi vihasemalt ja paiskas ta nii vägeva hooga maha, et see hoopiski maa alla kadus. Varsti tulijaga rannast uus raudu meeste saadik. Kalevipoeg kuulas väheke aega raudmehe libedat kõnet ja lausus siis. Mul kipub kõht tühjaks minema. Saastage jõe äärde, võta vähivarras välja ja vaata, kas vähke on ka sööda peale roninud. Kui ma natukenegi olen kustutanud, tahan ma sinuga tõsisemat juttu vesta. Raudmees kõndis kaldale vähivarrast välja võtma, kuid vaata imet. Kangelanna oli suure männitõve jõe põhja torganud. Ei suutnud saadik seda liigutada. Ja nüüd astus Kalevipoeg ise ligi, ühe käega tõstis ta varda söödaks pandud hobuse korjusega veest välja. Raudmehele temaga lausus. Mine koju, venikene käis kiirest kuulutama, mis on märganud mehesta, tunnistanud ta tugevusest. Olen võimusel pädevam, keha kangusel tugevam pikkusel teist palju pikem. Teod ei kõlba teemiaksega suurus, sulaseksi võimus võõra voli alla. Ennemini elan üksi kehva mehikese kombel, kui et sulgunud sunni alla võõra volivuse alla. Kalevite kanged kaela. Sa ei kütke kinnitama orie äike Ormandama. Jah, ja nii Kalevipoeg sai sel korral ka kavalast meelitest lahti. Raudmeeste külaskäigud aga olid kangelase väga ära tüüdanud. Sellepärast ta läks koiva äärest minema ja kõndis Lukral meelel laantes ringi. Viimaks jõudis Kalevipoeg kääpa jõe kaldale sinna, kus vee all lebas. Kui nüüd kangelane wet astus, tuli mõõgale meelde Kalevipoja enda sajatus. Kui aga juhtub, käid õnnes jala kanda pistma jõkke, kes sind enne ise kannud seisab. Mõõka, sõbrakene murra, jalatal mõlemad. Jah, Kalevipoeg oli soovinud, et mõõkvarguse eest kätte maksaks hoopis kurjale Peipsi soola sortsile. Kes sõjariista siia oli tirinud soome sepavanne pöörasega kalevipoja sõnad segi, nii etta siia asemel ise ütles. Ja nõnda endale õnnetuse kaela sajates. Nüüd kuulaski mõõk, käskuhja lõikas kangelase mõlemad jalad alt. Vägev mees heitis hinge. Aga pärast surma puhkas Kalevipoeg taevas mõnusasti oma vägevate tegude väsimust ja vanaisa murdis pead selle üle, kuidas kangelast veel taevaski tööle panna. Taara taevalised targad võtsid viimaks nõuks saata Kalevipoeg põrguväravat valvama. Kangelane pandi valge hobuse selga ja saadeti põrgu, Kalju väravaid. Raks kaljut rusikaga hüüti talle ülevalt ja Kalevipoeg lõi rusikaga vastu kaljut kaljumürakas lõhenes kuid kange mehe käsi jäi kivirahnu sisse kinni. Ning siin pidi ta siis nüüd valvama, et sarvik põrgust välja ei pääseks. Aga vahetevahel püüab kalevipoeg kalju küljest lahti raputada, siis müdiseb, maa, mahutab Merry kui vägev rusikas ei pääse ometi kivisest kammitsas vabaks. Aga ükskord algab aega, kus kõik peerud kahel otsal lausa lähevad lõkendama lauset tuleleeki lõikab käe kalju kammitsas. Küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma. Eesti põlve uueks looma.