Tänane lugu on armastusest. Jaagagi, Puubitsast ja koidu tuulest. Aia ääres puhkes õitsele kibuvits roosakas punane õhetav kaste, pärlid õrnadel õielehtedel. Ta oli nii ilus nagu noor neiu, kes on just nutnud õnne pärast. Kuna esimestena ärkavad hommikuti linnud, siis olid nad ka esimesed, kes metsroosi märkasid. Teedi neelus imeilus. Vilistas haavapuuoksal aed-põõsalind ja see tähendas, et kibuvits meeldib talle väga. Kitli klike klik labistas väike-põõsalind lendas jõe äärde teatama uudiste ööbikule sest teadis, et too armastab kirglikult igasuguseid roose. Armastusest, mis kunagi ära ei tööta sest iga kord, kui palju me ka ei armuks, on see ikka uus ja ilus nagu äsjapuhkenud kibuvitsaõis. Ööbiku laul äratas üles vallatu koidu tuule, kes õhtul väga väsinuna jäänud ööseks magama Natkete kaseokste kiigele. Kibuvits on tõepoolest nii ilus, küsis ta uskumatult. Sugedes oma käharaid, kastanpruune juukseid. Ta on nii ilus nagu koidupuna ja õrn nagu esimene päikesekiir. Tema lõhn on aga joovastavam. Kevadestki laksutas ööbik vaimustatult. Aa ja Ethan, ilusam Toomest, mis õitseb jõekäärus. Päris koidutuul. Tan ilusam Toomest vahtrast õunapuust ja Pärnast laoliseerik kiidulaulumetsroosi ilule ja süütas koidu tuule rinnas. Nii palava armuleegi betoonustas toomel antud lubaduse minna hommikul tagasi selle juurde, keda eile oli paitanud suudelnud ning kellele igavest truudust vandunud. Koidutuul sidusama kaela ümber rohelise salli, mis väga hästi sobis. Tema tõmmu näoga raputas pikalt kuuelt maha. Kasetohuhelbed saatis ööbikule õhusuudluse edates aia poole, mille serval oli õitsele puhkenud metroos. Oo kaunemaist kauneim, ole tervitatud. Hüüdis koidutuul kibuvitsale sügava kummarduse saatel. Käed rinnale surutud. Häbelikult punastes keeras ta näotara poole. Kes sosistas. Palun, ärge tilgake mind, olen kõige lihtsam oma õdede hulgas, kes kasvavad seal aias ning saavad tunda aedniku hellust ja hoolt. Lihtsus paneb krooni pähe sinu ilule ning alandlikkus näitab sinu sügavat ja puhast hinge. Kehtis koidutuul imestunud teistes kibuvits pea üles ja vaatas koide tuule kuldsetesse silmadesse. Teie olete esimene, kes märkab ka minu hinge. Tavaliselt kiidavad kõik minu ilu. Kuid ilu ei ole ju igavene. Igavene on ainult armastus. Ja mina armastan sind. Armas kallis, sosistas koidutuul metsroosi kallistades tema kõrvasõnu. Mis võlur on välja mõelnud, et ajada pea segi kõigil elus olevustel. Kas metsroos suutis vastu panna neile maagilistele sõnadele oioi? Filosoofid ja idamaa targadki on kaine aru kaotanud igatsedes neid sõnu. Kuningad on troonist lahti öelnud, et armastuse jälil käia. Kuidas võis siis metsroos vastu panna võlujõule, mida õhkasid koidu, tuule huuled armastusele, mis sädelust koidu tuule silmis ja hoovas elustava vooruna, tema sõrmedest, koerad metsroosi seletasid? Ning koidutuul suures metsroosi paitas teda kogu päeva samuti nagu eile oli jõe ääres suudelnud ja paitanud valge sõites Toometari keda ta enam meelde ei tuletanud. Kui õhtu kätte jõudis raiusid koidu tuule silmad väsinult kinni. Head ööd, mu kallis, sosistas ta. Jää terveks, hommikuni. Oota mind. Ja õhusuudlusi saatestataste nõtkete kaseokste kiigele puhkama. Ka kibuvits võimus õnnelikuna. Ja nägi unes oma hella armsamat. Ilusat koidutuult. Koidikul ärkas ta üles, hakkas kohe kallimat ootama. Kuid algav päev oli vaikne, palav ja tooletu. Armsam puhkab armastusest väsinud arvaski Bowitsendamise ning avas ühe õie teise järele, et ilusam välja näha. Kui saabub koidutuul. Aianurgas ajas tihane vaikselt juttu väikese põõsalinnuga. Ärme kibuvits seal, ütleme, et koidutuul teatas juba enne päikesetõusuniidule sinise meelespea juurde. Ei maksa jah öelda. Kibuvits aga ootas oma koidutuult iga päevaga üha kirglikumalt. Õied puhkesid valla tervete kobaratena ja inimesed, kes juhtusid sealt mööda minema, jäid seisma ning imetlesid. Oo kui ilus võib olla ka lihtne kibuvits. Jõudis kätte suvi. Kuid koidutuul polnud veel ikka tagasi tulnud. Tead see meie õeke seal aia taga tuleks mehele panna, ütles tee roosaya sofeeliale. Oleks tore küll, vastas Ophelia. Ma saadan tema juurde valgel liblika, minu arvates. Liblikas sobiks talle. Aga kui liblikas tuli kosimis jutuga kibuvitsa juurde, lükati ta pahaselt tagasi. Mis te endale lubate, mu härra. Ei armasta teid. Ei nüüd ei iialgi. Aga mina võiksin teid armastada, seletas liblikas arukalt. Mulle tundub, ma olen välimuse poolest küllalt ilus, nii et võiksin aja jooksul hakata teile meeldima, lisas ta veel. Iialgi hüüatas kibuvits. Ja kui te hakkate oma iluga kiitlema, kas te arvate, et ma ei tea, kuidas te välja näete, kui rohelisem mardikad roomate kapsalehtedel ja eriti nende üleni auklikuks vuih? Kibuvits sähvas liblikale kõrvakiilu. Järgnesid palavat suvepäevad. Maa kuivas ja muutus kõvaks. Aialilled said iga päev niiskust kastekannust, millega aednik meediootis hommikul ja õhtul kui talle ei tulnud meeldegi, kas või üksainus kord anda juua kibuvitsale, kes kasvas tara taga. Et oma õiteilu hoida, tegi kibuvits nad lahti ainult õhtuti, et nad saaksid öö niiskust, endasse imeda. Päeval hoitiste oma õisi ja lehti kokku keeratuna ja puhkas unistades ilusast koidu tuulest. Saabus sügis. Mõlemad põõsalinnud ja ööbik olid juba ammu soojale maale lennanud. Tihased ja varblased pidasid tihti nõu, kuidas talve üle elada. Teeroosidele Jofiilijatele ehitas aednik ümber laudad sellest katused riisus lehti katteks. Oi taevas. See oli mu viimane õis. Ohkas kibuvits ühel hommikul. Koidutuul ometi tuleks enne kui seegi ära õitseb. Ehkki ta armastab inka ilmaideta, sest tema oli esimene ja ainuke, kes mõistis näha mu hinge mu sügavuti puhast hinge. Maa oli juba külmunud taevase ignotsusega katnud seda lumevaibaga nagu teistel aastatel. Kibuvits ei suutnud kauem külma vastu võidelda. Kogu tema jõud oli selle peale ära kulunud. Et suve jooksul ja isegi sügisel avada üks õis teise järel kirglikult igatsedes koidu, tuule paitusi suur ükskõiksus haarastada juurtest kuni viimase oksa otsakeseni. Mittemillestki ei olnud tal enam kahju. Ei armastusest ilustega oma hinge õilisusest. Seepärast ta Joietanudki, kui surm tuli tema juurde vikat käes. Jul, tundetu surm. See võinud teist teed minna endale teisi ohvreid otsida. Näe, kuivanud takjas väriseb tuule käes. Kaheinal kummardavad üksteisele hallid kasteheinad. Kas ei võinud kõigepealt neid maha niita? Nüüd pisut sa iseennast, kühmu ja värised nagu kurjategija. Sest süngel kohinal jookseb üle puulatvade koidutuul. Ta näeb välja vana hall Jons ehk lumi, mis sädeleb ta juustes ja pulstunud habemes. Nüüd hakkab ta rääkima. Kas kuuletub kahetsevalt, kostab tema tähisev hääl. Arn Kivowitz kähistata. Luba mul suudelda seda maad, kus sa kasvad. Luba seda mulle. Võid mulle andeks anda Sisveepa liipama kõige väiksema oksal advaga. Ja kui see mulle andestad, laman su jalge ees kuni uue kevadeni ja ootan, kunas jälle õitsele puhkeda. Minu armas minu truu kibuvits. Kuid kibuvits ei saanud enam koidutuulele andeks anda. Selline oli lugu Cybovitsast, kes ootas ja ootas. Ta ei jõudnudki ära oodata. Sina, väike sõber, püüa sellest loost endale tõetera leida. Ning edaspidi oma sõprade ja tuttavatega nii käituda. Et seal nendele Haiget ei teeks. Nüüd aga hea, tullakse kõikuma, aga vaegju uba? Sellest ei tuuleveskeid kindlasti.