Lugupeetud kirjandussõbrad-seltsimehed 17 köidet romaane kümmekond novelliraamatut, 18 näidendit, mitu köidet, muinasjuttude töötlusi, kokku ligikaudu 50 iseseisvat raamatut, mahuga umbkaudu 10000 lehekülge. Kas seda on vähe või palju, ühe autori, ühe kirjaniku elutöökohta? Meie kirjanduses ei ole palju autoreid, kes oleks kirjutanud nõnda rohkesti oma elu jooksul, kes oleks kirjutanud nõnda palju, nagu seda suutis August Jakobson üks kõige viljaka maid, eesti kirjanik. Ainult Eduard Vilde on meile rohkem raamatuid andnud. Muidugi, arv ei ole kirjanduses ainukene ega ka peamine. Ent see tähendab ometigi midagi, see tähendab ometigi palju. Kuid August Jakobsoni poolt loodud teoste sisu ja väärtus räägib ise enda eest. Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare kõrval on August Jakobson meie väljapaistvamaid romaanikirjanikke. Kas ei ole vaeste patuste alev, metsalise rada, uus inimene, neljaköiteline igavesti eestlaste sari ja nii mõnigi teine teos omamoodi tee tulpadeks eesti romaani arenguloos? Tuglas on õigus, kui ta 1940. aastal väidab et oma viljaka loominguga on Jakobson tunduvalt mõjutanud realistliku romaani arengut Eestis. Ent August Jakobson polnud mitte üksnes romaanikirjanik vaid ta oli ka omanäolisemaid ja tugevamaid novelli ja jutu meistreid, kelle kohta juba 1936. aastal eesti kirjanduses öeldakse, et tema kunstnawellistikas on saavutanud rahvusvahelise taseme. On neid, kes üldse väidavad et oma suurimad kunstilised võidud pole August Jakobson saavutanud mitte romaani või draama alal, vaid just Nawellistikast. Absoluutselt kinnitusel on alati kahtlased, kuid vaieldamatult on ta oma novelli parimikus saavutanud sotsiaalse ja psüühilise külje tugeva ühtsuse, keskendatuse, elamuslikkuse vormikindlus. Sõjajärgseil aastail pärast näidendit elutsitodellise võitlus rindejooneta edu. Me harjusime vaatama Jakobsoni kõigepealt kui draamakirjanik. Tõepoolest, rea aastate jooksul oli Jakobson meie draama kirjelduse kandetalaks. Tema näidendid kuuluvad kaheldamatult väärtuslikuma hulka, mida meie näitekirjandus üldse on andnud. Neid kirjanikke, kes oma tööga on mõjutanud mitme kirjandusliigi arengut, pole just väga palju. August Jakobson oli üks niisuguseid eriline koht ja kaal eriline osa on Jakobsoni loomingul Eesti nõukogude kirjanduse kujunemises ja arenguks. Nii hästi loova autorina kui ka kirjeldas elu korraldajana organiseerijana. Temast sai ESC sotsialistliku realismi kirjanduse sihiteadlikumaid rajajaid kelle paljud novellid ja näidendid kujunesid meie nõukoguliku kirjanduse esimesteks täisväärtuslikeks nurgakivideks. August Jakobson on väga omapärane, selgelt omailmeline kuju eesti kirjand. Teda ei saa segi ajada teiste autoritega, tal on oma nägu, oma teemade ring, oma probleemistik, oma ainestik, oma vaatenurk elule oma käsitluslaad, oma keelepruuk, omaenesekirjanikku, mina. See võib meeldida võib ka mitte meeldida, kuid see on ilmne, vaieldamatu ja ütleme siinkohal sedagi, et just seda on sagedasti kõige raskem saavutada. Ta ei astunud kirjeldusse mitte kellelegi momendi suuruse jäljendajana vaid ta hakkas esimesest teosest peale kündma oma vagu, tuues uusi värve, uusi teemasi, uut ainestiku, uut kujutamislaadi eesti kirjandusse. Arv on meie kirjanduses olnud autoreid, kelle tulek kirjandusse oleks äratanud nõnda suurt tähelepanu kui August Jakobsoni nimeline. Äsja keskkooli lõpetanud ülikooli astunud nooruk, kes 1904. aastal Pärnu linna räima töölisagulis ilmavalgust nägi. Vaeste patuste alevi auhindamine. Teatavasti sai romaan looduse kirjastuse esimesel romaanivõistlusel esimese auhinna ja ilmumine 1927. aastal kujunes sensatsiooniks tolleaegses kirjanduselus. See raamat ületas kõik tolleaegsed leviku rekordid. Seda reklaamiti kõvasti, selle ümber tekitati palju kõmu ja kära. Selle üle vaieldi. Vahemärkusena olgu öeldud, et vaeste patuste alevi üle vaieldakse tänase päevani ja nii imelik kui see ka pole. Kuni tänase päevani on see üks väheseid silmapaistvaid minevikku teoseid, mida nagu kord ja kohus pole sügavalt tegi igakülgselt läbi uuritud ega ka hinnatud. Rudolf sirgel on õigus, kui ta hiljuti Jakobsoni sünniaastapäeva puhul loomingus võttis kokku vaeste patuste alevi mõju. Järgnevalt kasutan sirge sõnu. Silmapiirile kerkis kohutav realist, hoidke alt igasugused romantikud ja külaidülli tegijad. Tõepoolest, August Jakobson tuli eesti kirjandusse jõulise realistina või kui tahate jõulise naturalistina. Ta kujutas elu niisugusena, nagu ta seda oli näinud. Ta ilustanud midagi ei mänginud sõnadega Eiliteraaditsenud. Ta ainsaks eesmärgiks oli kõnelda tõtt, nii nagu ta seda nägi, nii nagu ta seda mõistis. Vaeste patuste alevi paljastav jõud oligi see, mis mõjus omamoodi pommiplahvatusena keset lillelisti tülitsemist ja elukauget ilutsemist, mis tagas teosele Camino. Olgu tähendatud otsekohe siinjuures, et see, mis jäi noorele Jakobsonile tema loomingu algperioodil varju Millele ta ei jõudnud, tema looming hilisemal nõukoguaegsel perioodil leiab väga tugevat esiletõstmist. Meenutaksime näiteks niisuguseid teoseid nagu näidendit, võitlus, rindejooneta või jutustust isa angarvakse lugu, kus töölisklassi revolutsioonini võitlus on leidnud haaravat kunsti küpset kujutamist. Tuhkur hobusele järgnenud uus romaanisari Andruktsioonide suguvõsa, milles kesksel kohal on tööd murdev talupoeg, kes kõigi raskuste kiuste rühib edasi tekitab reaktsioonilistes ringkondades, nagu seda on tabavalt näidanud oma varemmainitud artiklis Taev lootusi, et Jakobsonist, kes seni on üksnes paljastanud saab tõsi, eestluse ja rahvustervikluse pojetiseerija. Jakobsoni järgnev looming näitas, et reaktsioon oli oma lootused liivale rajanud Polnud kirjutanud Jakobsoni Andreksoni suguvõsade romaane selle sihiga ei kavatsenud taga teisi teoseid. Selle eesmärgiga kirjutada vastupidi, näitama paljudes novellides nimetaksime kas või reamis Mattiast või kapten leparomaane metsilisi, Raeda või teisi, lahkab Jakobson kodanluse hurraapatriotismi ja rahvustervikluse loosungit ääretu teravusega. 30.-te aastate keskel hakkab ta järjest suuremat huvi tundma valitseva klassi elu vastu. Kui varasem ehti Jakobsoni kainestike temaatika on pärit vaeste patuste alevitest siis hilisem on see seotud tõusikkodanluse ja tema teenistuses oleva haritlaskonnale. Jakobson on kodanluse kodanliku elulaadi suhtes väga kriitiliselt häälestatud. Tammsaare tõe ja õiguse neljanda osa kõrval on metsalise rada. Romaanid, vana kaardivägi, uus inimene ja igavest eestlaste sari. Meie kirjanduse teravamaid ja tabavaid kodanliku elulaadi tõusikkodanluse paljastus. Nõukogude perioodil laiendab ja süvendab Jakobson seda küsimuste ringi veelgi. Meenutaksin niisuguseid novelle. Aristokraadid ehk proua Fatima ja teised pasunapuhujad, tondid, näidendite sarja tormisõlmed ja nii edasi. Kolmandaks suureks küsimuste ringiks veel August Jakobson oma loomingus suurt tähelepanu pööranud on võitlus apoliitilisuse, fašismi ja pead tõstva rahvusvahelise sõjaka reaktsiooni vastu. See küsimuste ring saab peamiseks tema nõukogude aegses loomingus. Kasutan meelega siin sõna võitlus, sest niisugused tema teosed nagu elud sita tellis kaks leeri välistemaatikaga näidendite sari öö ja päeva piiril, šaakalid ja kaitseingel Nebraskas ning tormisõlmed oli lihtsalt niisuguste teravate küsimuste kunsti vormis kajastused. Vaid kirjaniku sihiteadlikud väljaastumised kunstisõna abil progressi arengu ja rahu vaenlaste vas August Jakobson. Neil pole mitte üksnes yht, Jakobsoni ainestiku probleemistik, vaika temale omane käsitluslaad. Noorena harrastab ta naturalistliku miljöökirjeldust. Ta maalib detailideni välja kõige intiimsemaid külg inimeste toiminguid ja vahekordades juskui hasardis. Olles kuhjata pildi pildile, tundmata muret materjalivaliku ja organiseerimise pärast. Vastukaaluks ilutsevale elu pahedest ja vastuoludest esteetiliselt eemale, hoidvaile tegelikkust idealiseerivad autorile on ta otse väljakutsuvalt robustne. Ta on ääretult vitaalne ega suuda alati oma talenti ohjes hoida. Hilisema perioodi Jakobson on kainem, kelle asjalikus ja kainus muutub kohati ratsionaalseks arutlusteks. Ta armastab analüüsida, arutleda mõtiskluste arutluste rohkus kuuluvad nõid. Kirjaniku oma pärasse kujutamine asendab ikka rohkem ja rohkem publitsistlik arutlustega. Tal pole enam nagu aega, eriti elu viimasel perioodil. Tal pole nagu enam aega kujutamiseks situatsioonide väljajoonistamiseks. Tapp põli otseselt välja öelda, mis sa vist asjadest väga teravates asjadest, arvab August Jakobson kui kirjanik on mul alati meenutanud väga tõsist töömeest, kes raskel mõtlikul sammul astudes mingi meie ühiskondliku elulõigu keskse küsimuse vao järele läbi künnab. Tema teosed ei ole sündinud ega ei sünnihetkemeeleolu puhangut, müüdavate tujude mõtete või ei tea kust tulnud mõjude sunnil vaid need on püsiva elunähtuste juurdlemise tulemuseks. Pärnu esimese keskkooli seinal. Selles koolis sai August Jakobson keskhariduse ja see kool kannab nüüd tema nime. On välja pandud Jakobsoni sõnad, mis ta pühendas meie tänapäeval õppivale noorsoole. Uuri elu vaatleja, mõtle otsi tõtt ja kõnele tõtt. Pühenda oma anne meie ajastu kommunismiideede ideede teenistusse. August Jakobsoni enda elu kohta võib öelda, et ta talitas nii nagu ta soovitab talitada meie põlvkonna Nurtel. Ta uuris elu vaatlise, mõtles ta, võis eksida, kuid otsistet kõneles tõtt ja kui ta selle leidis, pühendas oma ande meie ajastu suurima idee kommunismi idee teenistusse. August Jakobson on kirjanik, kes ei vaja põhjendamatut kiitmist ka siis, kui me kõrvale jätaksime teosed mis võib-olla ei pea ajaproovile vastu ka siis, kui me kriitiliselt läbi valgustame. Tema teoste puudused ja nõrgad küljed jääb ikkagi järgi nõnda palju tugev tuumakat elu, ehtsat mahlakat, jääb järgi väga palju tema teostesse kätketud elu tõtt milles piisab selleks, et jääda kauaks ja kauaks püsima meie kirjanduslukku tulevaste põlvede vaimsesse varaaita. Nüüd esitatakse katkend dramaatilist jutustusest öö ja päeva piiril. Seal esinevat Linda pubin ja Rudolf Nuude näitejuht. Andres Särev. Ei oodanud. Proua ema ei oodanud, kas tõesti ei ole? See? Ei oodanud. Miks sa tulid? Miks ma tulin? Ta lõi. Oota, poeg. Enneiksu sõber süüdistasin tunne ainet kohutavates süüdistustega. On see süüdistus õngi? Šatiiviski pärit-Prantsusmaal tegelevate inglastel laost saadud saksa ohvitserile Keda venelased andsid Austrias sõjatribunali kätel liga Ankara laagrit töötarastel keda hukati avalikult inimkonna õnne nimel. Jah. Või ei saa, sina, mees, Taisus nark. Igaüks meist teab kõige harilikum loodus Lotunnist. Et inimene pole rohkem midagi muud kui ainult üks loomaliik. Loomalik. Ainult ta mõtleb, käib püsti tagumistel järgnemetel. Ja oskab ma jõudu suunata. Kui inimene kes on targem ja tugevam loomade seas suudab treenida ekspluateerida isegi süüa oma neljajalgseid sugulasi, miks siis inimene, kes out, värgime, tugevam inimeste seas peaks mingisuguse tseremooniaga või mingisuguste siidkinnastega silitama. Mart kahejalgseid. Kellest tugevam targem nii, ja täiesti üle. Kommunistid räägivad pealisehitusest. Inimese kaks kõige aluselisemaks põhiinstinkt olla Kurlus ja egoism. Ja kurjus jäi seisma ja sellest kasvab välja võitlus. Õigemini põhimõte, et kõik, mis sa pead endale kasulikuks, ang amoraalne, see tähendab lubatu. Traimult hoian ennast sellised preparaadid. Elas kord uhke Rällik hällis. Teda jumaldas kogu päri. Slaidis balletis Coimmo, printsess, pärlit, väljanditessek meeles. Kõik rahad Alpaiimalda. Viiakse oma viimsele puhkepaigale. Tuuakse mööda oma kodukohast. Varsti on maailm liiga kitsas, et sind järsu sõpru rahva viha eest varjata. Seda sina mull. Minu tõelised pojad hukkusid sinu sõprade käe läbi. Sellepärast, et ma olen, maailm on sünnitanud, kas sinu kurjategijad? Palun mast sellest maailmast andeks? Põlvilippuale uneandeks, et ma sulle kord Eluat? Ja kui rahvasport sinu üle kohut mõistab, võtta lausa sellist põhisüüdistaja, kuuled, kui süüdistaja. Tõnu Aav loeb katkendi August Jakobsoni novellist mis on kirjutatud 1000 942. aastal. Valget metslased. Koht on kah koolivenda. Üks neist on pärit maalt, teise isa teenib linnavalitsuses. Poisid teavad rääkida, sakslase olevat oodata umbes kella 12-ks. Ja nad teavad rääkida veel sedagi, et nood oodatavad marssivad linna mööda Riia maanteed mida hoitavat neile vabaks juba varahommikust saadik. See, kelle isa teenib linnavalitsuses, ütleb pärast tulevad toreparaatiad. Ja paraad, noogutab maa altareid, koolivend vist isegi traditsioonilisse võtmete andmisega ja traditsioonilise võtmete andmisega. Bürgermeistri peab tervituskõne, tead ja bürgermeister peab tervituskõne. Ja üks kolmas, kes jõuab meile pontoonsillaotsa koha lähkedes ning Puhkides järele. Öösel püüti meie hoovimajas kinni kaks punast, kaks punast tahtsid veel viimasel silmapilgul minema putkat küllaga. Kõmmutasid vastuslikkutikud, huhh nagu hullud, kohe minna, kuhu vennikesed pääsete võru tõmmati ümber ja teine võeti elusalt. Sai nii armetult kolki, et kui seniks elab, antakse sakslastele üle. Antakse sakslastele üle kohe maha lüüa ja asi tahe, ütleb maalt pärit kooli mindud kohe jämeda häälega ja sulgeb lumme samasuguse sügava augu, nagu tegi seda ennist paks ning Tõntmatiivseni saanud. Kuna tänaval on tenor rohkist inimesi, kasutan ma esimest soodsat juhust neist noortest valge kartlastest eemale saada. Astun üle tänava ning lähen vooluga kaasa. Kõik mu läheduses on elevil rahutut, vastupandamatult, uudishimu, naised ja lapsed vahivad edasi kangesti lühikese samme võttes rakul kübarates ning känguru nahksjategraedega. Härrad hoiavad pead kuklas soni mütsidest ning õhukestest palitutes. Mehed liiguvad vaikides kinniste nägudega nagu vastu minnes millelegi säärasele, mida vihatakse kogu hingest. Mille eest pole aga sel sinantsel hetkel vähimatki pääsu. Veebruaripäike paistab hele, täna üle lumiste katuste. Paistab, kuid ei soojenda. Demoderavat, kiired on täis tillukesi jää, nõelakesi võist tungivat silmi ja põnevat laud ning põsed kibelema. Pöördun paremale. Siin on veidi vaiksem, üks uljalt keppi keerutama, Ta visanud mu ees, rebib korraga mütsi. Herz sakena kulges, olete ju jälle teie, vastab hele ning rõõmu seal kohapeal karvade rebase varjust. Jalutate meediefraua ja jalutan err. Tulite vaatama needee frau ja tulin vaatama muhersest jess. Kas keegi siuksel päeval toas istuda? Õigeneedee brauser ei saa, seda ei saa muidugi mitte näide frau. Ning uljalt kepi keerutab vürtspoe omanik sead mütsi jälle korralikult ning täpselt oma kohale väärutab pead, jätkab pisut vaiksema häälega, mida ta tarvitab nähtavasti kõige enam usaldust nõudvate vestlustest puhul kõneldakse, et käsi olevat saksa poistele karm, väga karm. Jumal, kas tõesti? Hüüatab rebasega ta mõtleb hetke ja lisab siis teistel ka kehitades. Ilma selleta ei saada kah läbi, eks ju. Ja. Täiesti õige Sersacet, mis seal parata, kahju küll, aga muidugi kahju sellepärast, et oleme ju kõik ühed eestlased. Väikese tööka rahva liikmed, Nonii mõistagi, et ühe väikese sõja tööka rahva liikmed, aga vahel tuleb oma lihase lapselegi kibedat vitsa anda. Mul on näituseks üks tuttav arst ja see ütles, et kui kord lõikust teha, siis juba teha just just Keszeki, mis seal enam mängida. Sellepärast et kasvaja, kui selle juure Tihusse jäävad, hakkab varem või hiljem jälle hoogu võtma, ütles minu tuttav arst needjeef, rahu. Just, just ja täiesti õieti teesti ehiti mu härra. Ning korraga tasakesi mahedalt muuseas, Hersakesselleks ehk vahelile põhjust teie juurde sisse astuda paarimäele suhkrukese pärast, eksju. Ja vaadake, Nedjev rauk, mu enda proua tuli eile maalt tagasi ja ja nüüd muutub, see oli viisakas vestlus korraga hoopiski vaikseks pistetakse ninad vastamisi, piilutakse ringi sosistatakse, lepitakse nähtavasti kokku ja noogutatakse vastamise auväärsete nägudega. Gustav läbi tänava mürtsu marsiga ja mis läheneb nagu raskelt astudes. Korraga tekib tunne, nagu ei julgeks keegi enam edasi minna, nagu muutuks kartlikuks isegi Need, kes on sakslaste kohale jõudmist lausa igatsenud. Ja inimesed hakkavad kohe vastu kõnnitee serva suruma, alistades mäkke tõusva tänava varsti nagu kahe tumedapaelaga. Väiti Nimpsis ninaga tüdruk küsib minult ärevalt. Kuulge, te olete pikem, kas nad paistavad juba? Ei veel, vastan lühidalt. Jummal, nüüd nad siis varsti ongi siin Herzac hüüab rebasega ta. Ja Annedyefrow Jetsentsi jahi ära, noogutab vürtspoe omanik, tooge mulle äkki külge ja võitleb endale nõnda üsna lihtsalt kätte hoopis mugavama seisund koha. Palun, armuline proua, siit läheb muidugi paremini, armuline proua, kutseta kalantselt. Tänan mu härrat, ütleb rebasega ta, tõugates mind nüüd ka omalt poolt. Sel silmapilgul jookseb keegi lonkur härra mu selja tagant läbi ja müksab igaüht, kes juhtub talle teele ette jääma lumise kargu otsaga. See on lähenevate võitjatega samasse rahvusse kuuluv apteeker. Madal ja hall nagu suur rott, kellel tarvitseks vaid pisut kergitada ülemist huult, et näidata oma kitsaid, alalisest tigedast närimisest kääriotstega teravaks kulunud hambaid, auh, auh, auh ja tähtis tegelane seejuures vaenulikult üleolevalt andes selgesti mõista, et ta pole mitte ainult härrasmees, vaid et ta on peale kõige muu veel saksa härrasmees. Ja lühikesekasvuline tüdruk, kes mind esse kõnetes muutub korraga tulivihaseks mistap õppijale jala ning osata pulbitseb poisilikult. Vaata sulle, säh sulle, üks au. Käpuli lendasid samana, How. Ümberringi aga naerdakse. Ja ka mina naeran, sest mul pole temast tõesti kahju sellest halli ning tigedat rotti meenutavast Lätist, kes Superdab seal lumisena ning abituna silmad nagu ilvesel, kui seda on ootamatult tabatud. See üsna tühine, kuid ometi on iseloomustav juhtum tõmbas mu tähelepanu natukeseks ajaks endale ning nõnda märkamgi neid marsin mõrtsatuste saatel lähemale rühkivaid vallutajaid alles siis, kui nad on juba ammugi nähtavale ilmunud. Sakslased tulevad tihedates sirgetes ridades raskel sammul ees läikivad vaskpillid, tagapool hõljuv tääkide mets. Ere päike paistab sellele terasest metsale ja see paiskab kõikjale laiali otsekui tillukesi tulesädemeid. Selles rütmilises peatamatus liikumises peab ilmselt väljenduma vallutajate vägevus, reipus ning murdumatus. Surun käed palitu taskus, rusikasse nihkunud tasakesi üsna Trutuaari veerele. Vaata nii teraselt, silmad vesiseks tõmbuma. Orkester möödub. Esimesed salgad jalaväge mööduvad sügavas paha endises vaikuses, mis kipub esile tükkima isegi muusika lakkamatust mürtsumisest hoolimata on midagi külma ning tarretavat. Ja tarvitseb mul vaid hetkeks silmad sulgeda, kui mu ette ilmub kohe kujutlus mingisugusest koletis liikust muinasjutuliselt 1000 jalast kes rühib aina edasi köike purustades, hävitades enda ümber ning läheduses tasa sõtkudes. Saksa sõjahärrad tükisama kõrge kultuuriga on kodanluse klassi käes vahedaks ja kuulekaks mõõdaks mille abil õiendada meiega praegu arveid oma külmuse alastamatuse ning täpsusega on see maailmatöötajatele üheks kõige suuremaks hädaohuks. Mida võib üldse ette kujutada. Kas pole see sihvakas, kitsa näoga ja pisut nukra ilmega nooruk, kes praegu minust mööda sammub ehk sama kelle silm sihte sellest täna hommikul meie süütute külameeste pihta, kellest mulle räägiti. Korraga tekib meie läheduses liikumine, inimesed õiendavad kaelu, paljud naeravad. Paljud tõmbuvad aga senisest veelgi kinnisemaks ja väike vilgas tüdruk minu ees ikka toosama, kes laskis ninali kurje apteekri ütleb korraga lihtsameelsed, kuid seda siirama vastikustundega. Kas näe kintsu kaapijaid? See on salk rahvarõivais pugenud härrased ning daame, kes suruvad end kõigest jõust rahvamurrust läbi otse hobuseteele. Prouad ja preilid hoiavad paberist lilli ja õhetavad erutusest. Mehed olli, haavad, kohmakad, näivad järsku pealtvaatajate ees piinlikkust tundvat. Too, kes kannab kõige ees hiiglasuurt taldrikut soolatopsike, sega ilusasti ridamisi asetatud leivaviiludega ja kõrgejalgse napsiklaasi ning mulksu viinapudeliga pingutab kõigest jõustunud käia. Hästi otse. 50 aastased prouad teesklevad noori tüdrukuid ja hoiavad raskelt seeliku servi, kahe näpu vahel. Soolaleivapakku. Ja need on justkui ma seda mõtlen, ongi see kirev salgatki endale viimaks ometi läbipääsu kätte võidelnud, läheneb külma ning edevuse pärast keeksidesse pikakasvulise saksa ohvitserile, kes on oma rühmaga parajasti meie kohale jõudmas. Et err, Wilkom men, härra Opmann püüab see, kes käib kandikuga kõige ees ja kogu delegatsioon laseb pead kummargile. Ning siis jätkub neil naeruväärsel mardisantide parajasti nii palju aega, et kõrvale hüpata, üleolevalt, hoolimatult edasi lühemate ridade eest, kes on valmis kõiki meid ümber paiskama, kõiki meid siiasamasse tänavakividele maha tallama. Pealtvaatajad, isegi osa neist, kes kannavad kõrgeid kõrvakul mütse, kängurunahkse kraega, kasukaid naeravad parastavalt. Väike vilgas tüdruk mu kõrval lõkerdab pead kuklasse hüpitades nagu lind oksal. Ning vürtspoe omanik minust pahemal pajatab oma erutusest lõhetavale rebasena Raekojakaaslasele. Mina praegu ütlen ainult niipalju, et sähke sulle soovin õnne, nõnda edasi võis operdatakse salajas oma etteplaan valmis, et hüpata esimestena, Reotsale oleks ka kellelegi teisele kõneldud, kellegi teisega tasa-targu nõu peetud, kui ma ju tunnen neid lontrusi, kõiki tunnet, Sakk sisseki. Kuulge, kes need son siukesed, vaata, see maksu ja punase kaelaga on suurkaupmees alama neli frau, see pikk ja vuntsidega, need rahu on advokaat Heinmann. Need kaks aga näete need Frause keskmist kasvu ja see kõhukes on majaomanik aspe ja pange härra Epstein need naisterahvad, need praegu nende armulikude härrade armulised, prouade, preili, töötre. Ja näete, nihukseid, sead muudkui mull sülle loorberipärgade jahile. On kuidagi kohutavalt hülgas ning raske niitülgase rasket, ma kardan end iga silmapilk oksendama hakkavat soolaleiva ulate soolaleiva ulatajat, kes te teete seda pealegi veel oma rahva nimel? Stseen August Jakobsoni näidendist vana tamm esinevad Liis Lindlauk ja Ants Lauter. Teaduslikku tööd. Vana valgepäist akadeemik Greeniega tema teadmis. Silda taolised raisa vuntsid. Oh seda arvad, niikustaks? Kindlasti kindlasti on eesti rahvale vaja vana valgepäist akadeemik. Mis? Mitte rahvas ei olnud see, kes sinu maha jättis. Sinna jätsid maha. Nelja kuu on mööda selles lahes oma, andsime oma lahkumisavalduse. Omal ajal olid paindumatu ja jonnakas aga seltsimehed tegid ju kõik, et sind enda hulgas hoida. Kust nüüd peaksid sina tegema tagasitee? Leida? Elaine nüüd laiali. Nüüd võta teatavaks rõigast umminud jalad kõige väiksemadki sammul ajal mis võiks näksida. Ma ei jõua Närvid on liiga ülepingutatud. Puhkad paar.